3-15-227/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-15-227

Haldusasi

Midfield OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 29.10.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/019607-18 ja 16.03.2015 intressinõude

nr 13-3/39432 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Midfield OÜ, esindaja vandeadvokaat Ants Karu

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Veiko Soll

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10. juulil 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) viis 21.11.2013 korralduse nr 12.2-3/19607-1 (I kd, tl 98)

alusel läbi Midfield OÜ maksurevisjoni, mis hõlmas käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning

sotsiaalkindlustus- ja kogumispensioni maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise

õigsust perioodil 01.01.2009-31.03.2013.

2. MTA määras 29.10.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/019607-18 (I kd, tl 11-18, selle

osaks olev revisjoniakt I kd, tl 19-60) Midfield OÜ-le tasumiseks makse kokku 51 296,32

eurot.

Muu hulgas luges maksuhaldur P.P.le tehtud laenu tagasimaksed 175 761,78 eurot ja P.P.le

makstud dividendid 100 000 eurot ettevõtlusega mitteseotud kuluks ja määras neilt

väljamaksetelt tasumiseks 28 620,25 eurot tulumaksu põhjusel, et äriühingul puudusid nende

kulude kohta raamatupidamise algdokumendid (maksuotsuse punkti 1.1.2 teine ja neljas

alapunkt).

3. Midfield OÜ esitas maksuotsuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks vaide (I kd, tl 62-

63), mille MTA jättis 29.12.2014 vaideotsusega nr 6-1/2500-2 rahuldamata (I kd, tl 65-66).

4. MTA määras 16.03.2015 intressinõudega nr 13-3/39432 Midfield OÜ-le tasumiseks

intresse 23 001,94 eurot (III kd, tl 142).

2(9)

5. Midfield OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2015 kaebuse 29.10.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/019607-18 osaliseks tühistamiseks (haldusasi nr 3-15-227; I kd, tl 4-8)

ja 31.03.2015 kaebuse 16.03.2015 intressinõude nr 13-3/39432 osaliseks tühistamiseks

(haldusasi nr 3-15-813, III kd, tl 124-128). Kohus liitis kaebused ühte menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Maksuotsus

6. Midfield OÜ palub 28.01.2015 esitatud kaebuses tühistada maksuotsus 28 620,25

euro osas (maksuotsuse punkti 1.1.2 teine ja neljas alapunkt, s.o tulumaks laenu

tagasimaksetelt ja P.P.le makstud dividendidelt). Kaebuse peamised väited on järgmised:

1)

Maksuhaldur luges ettevõtlusega mitteseotud kuluks P.P.le tehtud laenu tagasimaksed

175 761,78 eurot (st maksuotsuse kohaselt tagastas kaebaja laenu suuremas summas kui ta

laenu sai). MTA jättis aga arvestamata P.P. poolt 20.12.2012 kaebajale laenatud 6000 eurot,

seega on õigeks enammakstud laenusummaks 169 761,78 eurot;

2)

Kaebaja deklareeris 2013. a veebruari ja märtsi TSD-s P.P.le dividendide väljamakseid

kokku 100 000 eurot. Kaebaja möönab, et nimetatud summa dividendidena deklareerimine ei

olnud vormistuslikult korrektne, vaid see oleks tulnud deklareerida ettevõtlusega mitteseotud

kuluna. Samas on nii dividendi kui ettevõtlusega mitteseotud kulu tulumaksumäär sama,

seega on tegemist ebatäpsusega, millel puudub riigi jaoks negatiivne fiskaalne tagajärg. See

nähtub ka maksuotsusest, mille punktis 1.1.2 määratakse kaebajale tasumiseks tulumaks

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 28 582,28 eurot ja punktis 1.1.4 vähendatakse samaaegselt

tasumisele kuuluvat tulumaksu, kuna 100 000 eurot oli ebaõigesti dividendidena

deklareeritud. Vaidlust ei ole selles, et 2013. a märtsis kandis kaebaja oma pangakontolt P.P.

pangakontole 29 000 eurot selgitusega „dividendid“. MTA on seisukohal, et 71 000 eurot

maksis kaebaja P.P.le dividendidena sularahas kassast. See seisukoht on ebaõige, sest kaebaja

ei ole maksnud P.P.le 2013. a veebruaris ja märtsis sularahas dividende. Kaebaja deklareeris

nimetatud summa selleks, et tasuda tulumaksu P.P.le tehtud laenu enammaksetelt;

3)

Laenu enammaksetelt 175 761,78 eurot määras maksuhaldur tulumaksu 46 721,78

eurot. Nagu eespool märgitud on õigeks enammakstud laenusummaks 169 761,78 eurot.

Enamuselt nimetatud summalt on tulumaks tasutud, sest 71 000 eurot oli 2013. a veebruaris ja

märtsis deklareeritud dividendidena. Kaebaja ei ole maksnud P.P.le seda summat kassast

sularahas ja sel perioodil ei ole kaebaja kassas üldse mingeid rahaliikumisi toimunud. MTA

valduses olevad kaebaja pangakontod kinnitavad, et pangakontolt ei ole kassasse võetud raha,

mida oleks kasvõi teoreetiliselt saanud P.P.le sularahas maksta. Sellist kahtlust ei saa tekkida

ka MTA valduses olevatest kaebaja raamatupidamisdokumentidest, sest P.P.le 71 000 euro

sularahas väljamaksmiseks peaks eksisteerima väga suur erinevus kaebaja müügiarvete ja

tema pangakontole klientidelt laekunud summade vahel. Arvestades 2013. a veebruaris,

märtsis ja aprillis deklareeritud ning tegelikult P.P.le väljamakstud summasid on kaebajal

tulumaksu tasumata 18 101,23 eurot. Arvestades nimetatud summat ja summat, mida kaebaja

ei vaidlusta, on maksuotsus õigusvastane 28 620,25 euro osas;

4)

Kaebaja esitas koos kaebusega maksumenetluses esitamata jäänud tõendid (kaebaja

pangakontode, pearaamatu ja kassakonto väljavõtted ning 2013. a aprilli TSD).

7. MTA palub 26.02.2015 vastuses (I kd, tl 91-92) jätta kaebus rahuldamata järgmistel

põhjustel:

1)

Kaebaja on pärast maksuotsuse tegemist esitanud uusi tõendeid, kuid need ei ole

asjakohased. Kaebaja keeldus revisjoni kestel pearaamatu konto 2430 ja kassakonto nr 1010

esitamisest ja maksuhalduril ei olnud uurimiskohustuse täitmiseks võimalik neid hankida ka

3(9)

mujalt. 2013. a aprilli puudutavad pangakontode väljavõtted ja TSD väljuvad kontrollitavast

perioodist ja nende tõendite puhul ei saanud maksuhaldur eeldada, et need võiksid

maksustamise seisukohast tähtsust omada. MKS § 92 lg 4 ja § 102 lg 1 p 2 alusel ning

kooskõlas Riigikohtu otsustega nr 3-3-1-47-07 ja 3-3-1-32-09 ei pea maksuhaldur arvestama

maksukohustust vähendavate asjaoludega, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma

maksukohustuslase tahteavalduseta;

2)

Muus osas jääb vastustaja maksuotsuse ja revisjoniakti põhjenduste juurde.

8. Midfield OÜ esitas 27.03.2015 täiendava seisukoha (III kd, tl 110-115), milles väitis

järgmist:

1)

Uute tõendite esitamine kohtumenetluses on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu

otsusega asjas 3-3-1-47-07, sest kaebaja jättis need tõendid maksumenetluses esitamata enese

mittesüüstamise privileegile tuginedes. OÜ Midfield maksumenetluse ajal oli (ja on ka

praegu) paralleelselt käimas kriminaalmenetlus, milles Kaitsepolitseiamet uurib rahapesu ja

erakonna varjatud rahastamise kahtlust. Maksu- ja kriminaalmenetlus olid omavahel seotud,

ühesuunalised ja kandsid ühtset eesmärki, milleks oli maksumenetluse kaasaaitamise

kohustamise varjus kriminaalmenetluse tarbeks tõendite hankimine. Mõlemad menetlused

puudutasid sama perioodi ja samu majandustehinguid. MTA aktsepteeris kaebaja õigust

tõendeid mitte esitada 17.04.2014 vaideotsuses. Seetõttu oli maksumenetluses tõendite

esitamata jätmine õiguspärane ja kaebaja ei jätnud tõendeid esitamata tahtlusest või

hooletusest;

2)

Lisaks proovis kaebaja maksumenetluses vältida olukorda, kus maksukohustust

vähendavad

tõendeid

hinnatakse

alles

kohtumenetluses,

taotledes

korduvalt

revisjonimenetluse peatamist kuni lõpliku lahendi jõustumiseni kriminaalasjas, kuid MTA ei

pidanud revisjoni peatamist võimalikuks. Revisjoni peatamine ei oleks kellelegi kaasa toonud

negatiivseid tagajärgi, sest MKS § 99 lg 1 p 3 kohaselt peatub maksu määramise aegumine

maksurevisjoni läbiviimise (sh selle peatumise) ajaks. Maksumenetluse peatamata jätmine on

päädinud olukorraga, kus riik on määranud kaebajale ebaõige maksukohustuse tulenevalt

sellest, et isik on kasutanud õigust ennast mitte süüstada;

3)

Kõik kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendid ei ole maksuhalduri jaoks uued.

Pearaamatu konto 1010 (kassa) väljavõtte esitas kaebaja maksuhaldurile 01.12.2014 vaide

lisana ning kaebaja 2013. a aprilli TSD-le oli vastustajal ligipääs olemas ning kaebaja viitas

sellele samuti 01.12.2014 vaides. Vaideotsuses on asutud seisukohale, et need tõendid ei

lükka maksuotsuse järeldusi ümber, seega on maksuhaldur need tõendid vastu võtnud.

Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-47-07, et uusi tõendeid saab vaidemenetluses esitada nii

haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil. Seega ei ole need tõendid uued;

4)

Kaebaja täpsustab kaebust ja selgitab, et õigeks kaebaja poolt deklareerimata

maksusummaks on 15 088,57 eurot, st kaebaja vaidlustab maksuotsust summas 31 632,91

eurot (=maksuotsuse summa 51 296,32 – mittevaidlustatavad summad 4574,84 ja 15 088,57

eurot).

9. MTA esitas 07.04.2015 täiendava vastuse (III kd, tl 180-182), milles selgitas järgmist:

1)

Kaebaja oleks saanud tõendid esitada enne maksuotsuse tegemist. Alates kaebaja

tuginemisest enese mittesüüstamise privileegile kuni tõendite esitamiseni ei ole algse

keeldumise põhjusi arvestades midagi muutunud, sest kaebaja suhtes läbiviidav

kriminaalmenetlus ei ole lõppenud. Seega on kaebaja enese mittesüüstamise privileegist

igasuguse põhjenduseta loobunud. Kaasaaitamiskohustuse täitmine ei saa olla juhuslik ja

põhineda maksukohustuslase suval, sest siis muutuks riigivõimu teostamine maksude

kogumise näol ebaefektiivseks. Kooskõlas Riigikohtu otsusega asjas 3-1-1-57-07 ei oleks

4(9)

saanud kaebaja poolt maksumenetluses esitatud tõendeid kriminaalmenetluses kasutada, seega

tõendite õigeaegsel esitamisel ei oleks kaebaja kardetud tagajärge saabunud. Eeltoodut

arvestades peaks kohus enne tõendite lubatavuse üle otsustamist kontrollima, kas kaebajal oli

üldse põhjust enese mittesüüstamise privileegile tuginedes tõendid maksumenetluses

esitamata jätta. Vastustaja arvates on vastus sellele eitav. Kaebaja jättis tõendid enese

mittesüüstamise privileegi ettekäändele tuginedes esitamata tahtlikult, kaasaaitamiskohustust

rikkudes, sest on enese mittesüüstamise privileegist kergekäeliselt loobunud. Vastustaja

seisukohta toetab Riigikohtu otsus nr 3-1-1-39-05, mille kohaselt on vaikimisõiguse

hindamisel oluline isikult nõutava teabe faktiline iseloom;

2)

Asjaolu, et kaebaja taotles korduvalt revisjonimenetluse peatamist, ei anna õigust

esitada uusi tõendeid alles kohtumenetluses. Õiguspäraselt tõendite esitamise jätmise korral

säilib maksukohustuslasel MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus esitada tõendeid ja pärast

maksu- ja kohtumenetlust ning maksuhalduril on õigus muuta ka sellist maksuotsust, mille

kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. Seetõttu oleks menetluse peatamine üksnes

maksumenetlust alusetult venitanud;

3)

Vastustaja jääb seisukohale, et kõik kaebusele lisatud tõendid on uued. Kaebaja 2013.

a aprilli TSD väljub kontrollitavast perioodist ning MKS § 92 lg 4 kohaselt ei pea

maksuhaldur arvestama tähtpäevaks deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat

asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik maksukohustuslase tahteavalduseta. Maksuhaldur

ei ole 2013. a aprilli TSD aluseks olevaid asjaolusid kontrollinud ega pidanudki seda tegema.

Pearaamatu konto 1010 (kassa) väljavõte on aga esitanud koos 06.03.2014 korralduse peale

esitatud vaidega, mitte maksuotsuse peale esitatud vaidega. Maksuotsuse peale esitatud vaides

selgitas

maksuhaldur

hoopis

seda,

et

vaide

esitaja

selgitustest

ja

esitatud

raamatupidamisdokumentidest ei ole võimalik saada selgust tehtud väljamaksete üksikasjade

kohta. Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde ka kohtumenetluses.

4)

Kui kohus leiab, et uute tõendite esitamine on lubatav, on vastustaja seisukohal, et

pärast maksuotsuse tegemist esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja on kahtlus, et need on

vormistatud tagantjärele.

10. Midfield OÜ esitas 11.05.2015 täiendava seisukoha (III kd, tl 191-194), milles leidis

järgmist:

1)

MTA on 17.04.2014 vaideotsuses juba kinnitanud kaebaja õigust tugineda enese

mittesüüstamise privileegile ning kohus ei pea seda enam üle kontrollima. Vastustaja ei

mõista õigesti enese mittesüüstamise privileegi olemust. Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-

1-1-39-05 ei tähenda sellele tuginemine enda süüditunnistamist või kuriteo toimepanemise

möönmist. Õigus tõendeid mitte esitada esineb olukorras, kus ei ole välistatud, et nende alusel

võib isikut süüdistada (mitte süüdi mõista). Kaebajale ega kohtule ei ole teada, millised

tõendeid kaitsepolitsei kavatseb kaebaja vastu kasutada ning kas ja milline saab olema

kaebajale esitatav kahtlustus. Halduskohus ei saa hinnata tõendite asjakohasust

kriminaalmenetluses. Kaebaja ei ole enese mittesüüstamise privileegist loobunud, sest vaidele

lisatud dokumendid olid juba kriminaalasja menetleja valduses. Seda kinnitas kaebaja vaides

selgesõnaliselt. Ja isegi kui kaebaja enese mittesüüstamise privileegist loobuks, ei tähendaks

see, et ta tugines sellele maksumenetluses alusetult. Kaebaja peab saama temale tehtud

maksuotsuse üle sisuliselt vaielda ka siis, kui ta enese mittesüüstamise privileegile tuginedes

tõendeid ei esita. Tõendite esitamise õiguse piiramine on kaasaaitamiskohustuse rikkumise

tagajärg, kuid kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust rikkunud;

2)

MTA ei ole põhjendanud, miks kaebaja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed või on

tagantjärgi vormistatud. Kassakontode tagantjärele vormistamine ei ole võimalik, sest kaebaja

raamatupidaja on allkirjastanud need 01.12.2014, st vaide esitamise päeval. Kassakontode

5(9)

väljavõtted tõendavad, et kontrollitaval perioodil ei toimunud kaebaja kassas sularaha sisse- ja

väljamakseid (sh ei toimunud MTA väidetud dividendi väljamakseid sularahas).

Maksuhalduri esitatud tõenditest (Kaitsepolitseiametilt saadud raamatupidamisdokumendid ja

pankadelt saadud pangakontode väljavõtted) ei nähtu ühtki anomaaliat, mis annaks alust

kassakontode väljavõtete sisulise õigsuse kahtluse alla seada.

Intressinõue

11. Midfield OÜ esitas 31.03.2015 kaebuse intressinõude osaliseks tühistamiseks

(7 423,88 euro ulatuses). Kaebaja vaidlustab intressinõuet samas ulatuses kui maksuotsust.

Intressinõue on õigusvastane, sest sellega seotud maksuotsus on kaevatud osas õigusvastane.

12. MTA leidis 07.04.2015 vastuses (III kd, tl 180-182), et maksuotsus on õiguspärane ja

seetõttu ei ole alust ka intressinõude tühistamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Vaidlus käib esiteks selle üle, kas kohus saab asja lahendamisel arvestada kaebusele

lisatud tõendeid (I). Sisuline vaidlus puudutab seda, millises summas on kaebaja jätnud P.P.le

tehtud väljamaksetelt tulumaksu tasumata (II). Järgmisena hindab kohus intressinõude

õiguspärasust (III) ja lõpuks teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

14. Kaebaja keeldus maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginedes teabe

ja dokumentide esitamisest, kuid esitas koos kaebusega tõenditena kohtule Danske Bank AS

Eesti filiaalis asuva pangakonto väljavõtte perioodil 20-31.12.2012 (I kd, tl 67), pearaamatu

konto 2430 väljavõtte (I kd, tl 68), väljavõtte kassakontost 1010 (I kd, tl 69-70), Danske Bank

AS Eesti filiaalis asuva pangakonto väljavõtte perioodil 02-03.2013 (I kd, tl 71-76), AS-s

SEB Pank asuva pangakonto väljavõtte perioodil 2009-03.2013 (I kd, tl 77-78), 2013. a aprilli

TSD (I kd, tl 79-81) ning 2013. a aprilli pangakontode väljavõtted AS-s SEB Pank ja Danske

Bank AS Eesti filiaalis (I kd, tl 82-83). Vastustaja arvates tuleb nimetatud tõendid jätta

tähelepanuta, sest kaebaja jättis maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse tahtlikult täitmata

ning seetõttu ei ole tal õigust esitada kohtumenetluses uusi tõendeid.

15. MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib isik keelduda maksumenetluses teabe andmisest

ja tõendite esitamiseks küsimustes, millele vastamine tähendaks tema õigusrikkumises

süüditunnistamist. MKS § 92 lg 4 sätestab, et maksuhaldur ei ole maksusumma määramisel

kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase poolt

deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik

ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus

muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu

maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud

põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohus selgitas 14.11.2007

otsuses nr 3-3-1-47-07 (p 12-13) ja 19.05.2009 otsuses nr 3-3-1-32-09 (p 27), et

maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses

esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendi esitamata

jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest.

16. Kohus leiab, et asja lahendamisel saab arvestada kaebusele lisatud pangakontode

väljavõtteid kontrollitava perioodi kohta (s.o 01.01.2009-31.03.2013; I kd, tl 67 ja 71-78).

MTA küsis 31.01.2014 korraldusega nr 12.2-3/19607-5 Danske Bank AS Eesti filiaalilt ja

AS-lt SEB Pank kaebaja arvelduskontode väljavõtted kontrollitava perioodi kohta (I kd, tl

138-200 ja II kd, tl 1-162) ning neile tõenditele on maksuhaldur revisjoniakti ja maksuotsuse

koostamisel tuginenud. Seega saab ka kohus neid tõendeid sisuliselt hinnata.

6(9)

17. Arvestada saab ka kaebaja kassakonto 1010 väljavõtet perioodil 01.01.2009-

31.12.2010 ja 01.01.2011-31.03.2013 (I kd, tl 69), millel sisaldub raamatupidaja M. S.i

01.12.2014 kuupäeva kandev kinnitus. Selle kassakonto väljavõtte esitas kaebaja

maksuhaldurile tõenäoliselt juba koos maksuotsuse peale 01.12.2014 esitatud vaidega (I kd, tl

62-63), sest kaebaja on seda nimetanud vaide punktides 8 ja 22 ning kassakonto väljavõte on

märgitud ka vaide lisana. Nimetatud tõendit on maksuhaldur 29.12.2014 vaideotsuse punktis

9 sisuliselt hinnanud, seega on maksuhaldur tõendi vaikimisi vastu võtnud ja ka kohtul ei ole

põhjust seda kõrvale jätta. Kaebaja kassakonto 1010 väljavõte perioodil 01.01.2013-

30.04.2013 (2013. a aprilli puudutavas osas, I kd, tl 69) ei saanud olla maksu- ega

vaidemenetluses esitatud, sest selle väljatrükkimise ja raamatupidaja poolse kinnitamise

kuupäev (28.01.2015) on hilisem kui vaideotsus (29.12.2014).

18. Muude kaebusele lisatud tõendite puhul (tõendid 2013. a aprilli kohta ja pearaamatu

konto 2430 väljavõte, vt käesoleva otsuse p 14) tuleb seega hinnata, kuidas kohaldada MKS §

102 lg 1 p 2 olukorras, kus kaebaja jättis tõendid maksumenetluses esitamata MKS § 64 lg 1

p-le 6 tuginemise tõttu.

19. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuhaldur nõudis kaebajalt maksumenetluses korduvalt

teabe ja dokumentide esitamist (21.11.2013 korraldus nr 12.2-3/19607-1, I kd, tl 98-99;

14.01.2014 e-kiri, I kd, tl 119; 11.02.2014 korraldus nr 12.2-3/19607-6, I kd, tl 129-131) ning

kaebaja keeldus korralduste täitmisest enese mittesüüstamise privileegile tuginedes, sest

kaebaja suhtes käis revisjonimenetlusega hõlmatud perioodi osas kriminaalmenetlus

(30.01.2014 seisukoht, I kd, tl 124; 21.02.2014 seisukoht, I kd, tl 133). MTA määras seejärel

kaebajale 06.03.2014 korraldusega nr 12.2-3/19607-7 (I kd, tl 136) sunniraha 11.02.2014

korraldusega nr 12.2-3/19607-6 pandud kohustuse täitmata jätmise eest. Kaebaja esitas

06.03.2014 korralduse peale vaide (III kd, tl 116-121) ning 17.04.2014 vaideotsuses nr 6-

1/2091-2 (III kd, tl 122-123) aktsepteeris maksuhaldur kaebaja õigust tugineda

maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile, st õigust jätta 11.02.2014 korralduses

nõutud teave ja dokumendid esitamata.

MTA 11.02.2014 korraldus puudutas kaebaja raamatupidamisdokumente, pearaamatu

väljavõtteid, ostu- ja müügireskontro kronoloogilist registrit, lepinguid ja muid

asjassepuutuvaid dokumente, mis ei sisaldanud Kaitsepolitseiameti poolt 17.12.2013

äravõetud materjalide hulgas. Kohtu hinnangul hõlmab see ka kaebuse lisana esitatud

tõendeid, mis käivad revisjoniperioodi kohta (pearaamatu väljavõte konto 2430 kohta).

20. Revisjoniakti (I kd, tl 19-60) lk 6-7 on maksuhaldur analüüsinud kaebaja ja P.P.

vahelisi laenutehinguid ja selgitanud, et kaebajal on võimalik tõendada laenu tagastamise

nime all tehtud väljamaksete seotust ettevõtlusega, esitades maksuhaldurile väljamaksete

tegemise aluseks olevad algdokumendid (laenulepingud, laenu saamist tõendavad panga- ja

kassadokumendid) ning selgitada tehtud väljamaksed. Revisjoniakti lk 8-10 on maksuhaldur

selgitanud sarnast tõendite esitamise võimalust seoses P.P.le deklareeritud dividendidega.

Revisjoniaktile esitatud eriarvamusest (III kd, tl 105-106) nähtub, et kaebaja ei esitanud ühtki

tõendit, viidates taas enese mittesüüstamise privileegile.

Kohtu arvates ei piirdunud kaebaja võimalus revisjoniakti järelduste ümberlükkamiseks

revisjonimenetlusega hõlmatud perioodiga, vaid ta võis esitada asjakohased tõendeid ka

hilisema perioodi, sh 2013. a aprilli kohta. See hõlmab kaebusele lisatud 2013. a aprilli TSD-d

ning 2013. a aprilli pangakontode väljavõtted AS-s SEB Pank ja Danske Bank AS Eesti

filiaalis, samuti kassakonto 1010 väljavõtet 2013. a aprilli puudutavas osas.

21. Kohus leiab, et kaebajal oli võimalus esitada kaebuse lisades 6, 7 (osaliselt) ja 10-12

nimetatud tõendid maksuhaldurile juba enne maksuotsuse tegemist, kuid ta jättis need

tahtlikult esitamata. Ühegi nimetatud tõendi puhul ei saanud olla tegemist uue asjaolu või

7(9)

tõendiga, mida kaebajale ei olnud maksumenetluse ajal teada. Kui kaebaja valis oma taktikaks

tõendite mitteesitamise enese mittesüüstamise privileegile tuginedes, pidi ta arvestama

sellega, et maksuhalduril on õigus maks määrata muudest allikatest saadud teabe ja tõendite

põhjal. Tõendite maksumenetluses esitamata jätmine sai olla üksnes kaebaja teadlik otsus, sest

kõik maksuotsuses kajastatud asjaolud ja järeldused olid kaebajale teada juba revisjoniaktist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kriminaalmenetlus ei ole käesolevaks ajaks lõppenud, st

maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegi kasutamise tinginud asjaolud ei ole

muutunud. Kaebaja ei ole aga esitanud mõistlikku selgitust, miks ta ei saanud kaebusele

lisatud tõendeid esitada juba maksumenetluses, kuigi praegu paistab ta leidvat, et need

tõendid siiski ei ole teda süüstavad. Vastustaja märgib õigesti, et kaasaaitamiskohustuse

täitmine ei saa olla juhuslik ja sõltuda maksukohustuslase suvast, sest sellisel juhul muutuks

efektiivne maksude kogumine väga keeruliseks või suisa võimatuks. Enese mittesüüstamise

privileegile tuginemine peab olema heauskne ja järjekindel.

Kohus viitab täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsusele nr 3-11-2695 (p 25),

kus ringkonnakohus ei pidanud usutavaks, et eksisteerivad tõendid, mis on maksumenetluses

isikut soosivad, kuid samadel asjaoludel toimuvas kriminaalmenetluses hoopis isikut

süüstavad ja mida seetõttu ei saanud esitada. Ringkonnakohus märkis, et kui kaebaja valis

kriminaalmenetluses enda kaitsmiseks vaikimistaktika ja seetõttu ei esitanud põhimõtteliselt

ühtki seisukohta või tõendit kriminaalmenetluses ega maksumenetluses (isegi kui see on isiku

kasuks), siis ei anna see alust lugeda kaasaaitamiskohutuse rikkumist maksumenetluses

põhjendatuks ja piisavaks menetluse uuendamiseks MKS § 102 lg 1 p 2 alusel.

Vastustaja viitab õigesti ka asjaolule, et tõendite õigeaegne esitamine maksumenetluses ei

tähenda, et neid tõendeid oleks saanud kriminaalmenetluses piiramatult kasutada. Riigikohus

selgitas 17.02.2004 otsuses nr 3-1-1-120-03 (p 17), et kuigi (maksu)kuritegude uurimisel on

tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või

halduskohtu otsus, tuleb selliseid tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku

tõendamise üldisi reegleid järgides. 22.10.2007 otsuses nr 3-1-1-57-07 asus Riigikohus

seisukohale, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud selgituste (või

dokumentide) kasutamine tõendina selgitusi või tõendeid esitanud isiku vastu on vastuolus PS

§ 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud

aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Sealjuures ei

ole nende selgituste või tõendite kasutamine isiku tahte vastaselt lubatav ka siis, kui isik on

jätnud kasutamata võimaluse tugineda enese mittesüüstamise privileegile.

22. Ka revisjonimenetluse peatamise taotlemine ei anna kaebajale õigust esitada

kohtumenetluses uusi tõendeid. Maksuhaldur põhjendas revisjonimenetluse peatamata jätmist

maksuotsuse lk-l 2 ning kohus nõustub maksuotsuse põhjendusega neid üle kordamata

(HKMS § 165 lg 2). Kohus lisab, et maksu- ja kriminaalmenetluse paralleelne läbiviimine ei

ole õigusvastane. Riigikohus leidis 07.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63-06, et kui

kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud

maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või

kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lõikele 1. Asjaolu, et maksuotsuse kohta on

olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada MKS § 102 lõiget 1.

23. Seega saab asja lahendamisel arvestada kaebaja kassakonto väljavõtet perioodil

01.01.2009-31.12.2010 ja 01.01.2011-31.03.2013 ning kaebaja pangakontode väljavõtteid

kontrollitava perioodi kohta, kuid ülejäänud kaebusele lisatud tõendid jätab kohus

tähelepanuta, sest kaebaja jättis need tõendid maksumenetluses tahtlikult esitamata.

II

8(9)

24. Kaebaja vaidlustab maksuotsust osas, milles maksuhaldur luges ettevõtlusega

mitteseotud kuluks P.P.le tehtud laenu tagasimaksed 175 761,78 eurot ja P.P.le makstud

dividendid 100 000 eurot (maksuotsuse punkti 1.1.2 teine ja neljas alapunkt). Kaebuse

täpsustuse kohaselt vaidlustab kaebaja maksuotsusega määratud tulumaksu 31 632,91 euro

ulatuses.

25. Kaebajale on tulumaks määratud TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel. TuMS § 51 lg 1

kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja TuMS §

51 lg 2 p 3 alusel loetakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks väljamaksed, mille kohta

maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele

vastav algdokument.

26. Pooled ei vaidle selle üle, et P.P. on OÜ Neuromarketing ainuosanik ning see äriühing

on omakorda kaebaja ainuosanik, P.P. on andnud kaebajale laenu ja kaebaja on revideeritud

perioodil tagastanud P.P.le laenu suuremas summas kui ta laenu sai. Vaidluse all on see,

millises summas on laenu tagasimaksed saadud laenust suuremad (st milline on kaebaja poolt

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete suurus) ja millises summas on kaebaja maksnud P.P.le

dividende. Sellest sõltub, millises summas tuleb kaebajal tasuda tulumaksu.

27. Maksuotsuse p 1.1.2 teise alapunkti kohaselt on kaebaja tagastanud P.P.le laenu

175 761,78 euro võrra rohkem kui ta laenu sai. Kaebaja väitel on maksuhaldur jätnud

arvestamata P.P. poolt kaebajale 20.12.2012 laenatud 6000 eurot, mida tõendavad Danske

Bank AS Eesti filiaalis asuva pangakonto väljavõte (kaebuse lisa 5) ja kaebaja pearaamatu

konto 2430 väljavõte (kaebuse lisa 6).

Kaebaja pearaamatu konto 2430 väljavõtte (kaebuse lisa 6) jättis kohus eespool tõendina

arvesse võtmata, seega ei saa seda sisuliselt analüüsida. Kaebaja Danske Bank AS Eesti

filiaali pangakonto väljavõttelt nähtub, et P.P. on teinud 20.12.2012 kaebaja arvele

sularahasissemakse (II kd, tl 144), kuid pelgalt see pangakonto kanne ei tõenda, et tegemist on

P.P. poolt kaebajale antud laenuga. Seega ei ole alust pidada maksuotsuses toodud summat

ekslikuks.

28. Kaebaja deklareeris 2013. a veebruari ja märtsi TSD-s P.P.le dividendide väljamakseid

kokku 100 000 eurot (mõlemas kuus 50 000 eurot). Pooled ei vaidle selle üle, et 100 000 euro

deklareerimine dividendidena ei ole õige, sest P.P. ei ole vahetult kaebaja osanik, P.P.le

tehtud väljamaksed oleks olnud õige deklareerida ettevõtlusega mitteseotud kuluna ja

selliseks ettevõtlusega mitteseotud kuluks saab lugeda kaebaja poolt 2013. a märtsis P.P.

pangakontole kantud 29 000 eurot selgitusega „dividendid“. Revisjoniakti lk 8-9 märgitu

kohaselt maksis kaebaja 71 000 eurot P.P.le sularahas. Kaebaja väitel ei ole 2013. a

veebruaris ega märtsis P.P.le sularahas dividende makstud, vaid 71 000 eurot deklareeriti

dividendidena selleks, et tasuda tulumaksu P.P.le tehtud laenu enammaksetelt.

Kohus on tõendina vastu võtnud kaebuse lisas 7 nimetatud kassakonto nr 1010 väljavõtte

nimetatud perioodi kohta, millest nähtub sularaha väljamaksete puudumine. Kohus ei pea aga

usutavaks kaebaja väidet, et ta deklareeris 71 000 eurot küll dividendidena, kuid tegelikult

soovis sellega tasuda tulumaksu P.P.le tehtud laenu enammaksetelt. Kaebaja ei ole selliseks

tegevuseks esitanud ühtki mõistlikku selgitust. Maksuhaldur on revisjoniakti lk 9 tuvastanud,

et kaebaja on ka nt 2013. a augustis deklareerinud P.P.le dividende ja kaebaja raamatupidaja

M. S. 25.09.2013 e-kirja kohaselt tasuti see sularahas, seega ei olnud maksuhalduri väidetu

(dividendide maksmine sularahas) kaebaja jaoks ebatavaline. Kohus nõustub ka vaideotsuse

p-s 9 märgituga, et kaebaja üldsõnalised väited koos kassakonto nr 1010 väljavõttega ei anna

selgust P.P.le tehtud väljamaksete üksikasjade kohta. Seetõttu ei lükka ainuüksi kassakonto nr

1010 väljavõte maksuotsuse järeldusi ümber.

9(9)

29. Seega ei anna kaebuse väited alust maksotsuse tühistamiseks.

III

30. MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt peab maksukohustuslane tähtpäevaks tasumata maksult

arvestama ja tasuma intressi. MKS § 115 lg 3 alusel esitab maksuhaldur intressinõude, kui

maksukohustuslane ei ole tähtpäevaks intressi tasunud.

31. Kaebaja peab intressinõuet vaidlustatud osas õigusvastaseks üksnes põhjusel, et

sellega seotud maksuotsus on nimetatud osas õigusvastane. Kuna kohus leidis, et maksuotsuse

tühistamiseks ei ole alust, siis ei ole alust tühistada ka intressinõuet.

IV

32. Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata, sest kaebaja väited ei anna alust

maksuotsuse ega intressinõude tühistamiseks.

33. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit