4-15-2718/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(5)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. juunil 2015. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-15-2718 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2015. a otsus, H H väärteoasi LS 224 lg 2, LS § 227 lg 4, LS § 234 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H H (ik: XXXXXXXXXX), apellatsioon

RESOLUTSIOON 1. H H e apellatsioon rahuldada osaliselt ja Pärnu Maakohtu 16.04.2015. a otsus väärteoasjas nr 4-15-2718 tühistada osaliselt - karistuse määra osas. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista H H ele kergem karistus - põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 8 (kaheksaks) kuuks. Muus osas jätta otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2015. a otsusega väärteoasjas nr 4-15-2718 tunnistati H H süüdi LS 224 lg 2, LS § 227 lg 4, LS § 234 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi, mille eest teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega tähtajaga 1 aasta ja 5 kuud.

2(5) Karistust motiveeris kohus alljärgnevalt. Karistust raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku tegevuses ei ole. Kergendavaks asjaoluks saab lugeda oma teo ülestunnistuse ja kahetsuse. Liiklusseaduse § 224 lg 2, 227 lg 4 ja 234 lg 1 ette nähtud väärteod tuleb lugeda toimepanduks KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult. Liikluskindlustuse seaduse § 81 ettenähtud väärtegu on toime pandud KarS § 18 lg 3 mõttes ettevaatamatusest hooletuse vormis. H. H on toime pannud ühe tegevusega neli väärtegu ja karistus tuleb mõista KarS § 63 lg 1 kohaselt kõige raskemat karistust ette nägeva sätte järgi. Viimaseks tuleb lugeda Liiklusseaduse § 227 lg 4 ette nähtud väärtegu, mille eest on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. Aresti ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise samaks suurimaks tähtajaks näeb ette ka Liiklusseaduse § 234 lg 1, kuid rahatrahvi määr on selles kuni 200 trahviühikut. Liiklusseaduse § 224 lg 2 kohaselt on võimalikud karistused rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Kohus leidis, et rahatrahv ei vastaks sellele ohule, mille H. He väärtegude toimepanemisega kaasliiklejatele põhjustas. Samuti ei pidanud kohus vajalikuks H. He kui varem ühegi süüteo eest karistamata isiku suhtes aresti kohaldamist, sest seadusandja on näinud seda liiki väärtegude eest ühe põhikaristusena ette ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leidis, et see karistuse liik on piisavalt mõjus liiklusalaste süütegude ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitseks. Karistuse määra valikul tuleb arvestada asjaolu, et H. H põhjustas kõrgendatud ohu teistele liiklejatele ja tagajärjed jäid saabumata ainult juhuse tõttu. Samuti tuleb H. He tegevust käsitleda allumatusena riigivõimule. H. He süü tuleb lugeda keskmisest suuremaks ja seepärast peab olema ka mõistetava karistuse määr üle poole sanktsioonis ettenähtust.

2. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik H. H, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse osas. H. H märgib esitatud apellatsioonis, et ta tunnistab oma süüd täielikult ja kahetseb siiralt oma tegu. Ta õpib Tallinna Tehnikakõrgkoolis Transpordi teaduskonnas autotehniku erialal ning töötab kooli kõrvalt. Töökohutuste tõttu viibib tihti erinevates paikades üle Eesti. Juhtimisõiguseta olemine muudab ta tööl ja kõrgkoolis käimise väga keeruliseks. H. H selgitab ka, et igapäevaselt on ta korralik inimene ja liikluseeskirjadest kinni pidav liikleja, mida on näha ka tema eelnevate karistuste puudumisest. Tal on pikka aega olnud emotsionaalselt raske aeg seoses vanemate lahutuse ja isa raske haigusega. Sel päeval kuhjusid kõik mured üle pea ja ta kaotas kontrolli enda üle, mida pole temaga varem juhtunud. Ta sooviks aega tagasi keerata ja on saanud selle teo pärast väga karmi hingelise karistuse. Juhtimisõiguse olemasolu on talle töö ja kooli tõttu eluliselt vajalik. Tööülesannete täitmine ei ole juhtimisõiguse olemasoluta võimalik ning selleta ei ole võimalik töölepingut pikendada. Juhtimisõiguseta pole tal võimalik ka erialasel tööl töötada. Tööülesannete täitmata jätmine tähendab aga töötasu puudumist. H. H palub muuta kaevatavat kohtuotsust ning asendada juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga. H. H märgib ka, et ei soovi osaleda kohtuistungil.

3. Kuivõrd kaebuses teatas H. H ringkonnakohtule, et kohtuistungil osaleda ei soovi, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta 16.04.2015. a kohtuotsus H. He väärteoasjas nr 4-15-2718 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu apellatsiooniga järgmistel põhjustel. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna teo ülestunnistust ja kahetsust, mistõttu teistkordne, apellatsioonis esitatud kahetsuse arvestamine ei ole võimalik.

3(5) Lõplik karistus on kujunenud nelja liiklusohtliku teo toimepanemise tulemusena. Juhtimisõiguse äravõtmine teatud perioodiks eemaldab ohtliku liikleja liiklusest ning hoiab ära samalaadiliste rikkumiste toimepanemise. Kohus on viidanud toime pandud teo ohtlikkuse hindamisel kõrgendatud ohule, mis on põhjendatud tegude iseloomu arvestades. Kõrgendatud ohule on mõiste andnud korrakaitseseadus (edaspidi KorS), mille § 5 lg 4 kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks muu hulgas ohtu isiku elule, suure väärtusega varalisele hüvele. Seesuguste tagajärgede puhul on tegemist juba kuriteoga karistusseadustiku mõttes. Menetlusalune isik on viidanud apellatsioonis emotsionaalselt väga raskele ajale. On mõistetav, et on hetki, kus miski ei ole oluline, kuid seejuures tuleb jääda ühiskonnas kehtivate reeglite juurde, ohustamata ennast ja teisi. Juba viidatud KorS paneb kohustuse igale isikule hoiduda ohukahtluse või ohu tekitamisest. Samas pole väärteod toime pandud ka hädakaitses või hädaseisundis, mis võiks vastutust välistada. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-26-10 on öelnud: „Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.“ Apellatsioon oma sisult just viitab töökoha kaotuse ohule, mis paneb kaaluma millist õigust enam kaitsta. Kas õigust vabale eneseteostusele või õigust ohutule liiklusele. Liiklusohutuse saavutab eelkõige hea liikluskultuuriga, mille tagavad vastutustundlikud, viisakad ja sõbralikud liiklejad. Menetlusalune isik oma käitumisega ei ole näidanud head liikluskultuuri, vastupidi, ta on oma käitumisega seadnud ohtu enda ja teiste tervise ja vara. Tema tegevus teo toimepanemise hetkel on tõlgendatav liiklusraevuna, mis on ohtlik. Seetõttu on olulisem juhtimisõiguse äravõtmisega ennetada ohtu liikluses määratud ajaks, piirates sellega isiku õigust vabale eneseteostusele. Eraldi hinnatav on küsimus piirangu kestvuse osas. Kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmine on põhikaristusena ning arvestades, et maksimumkaristus LS § 227 lg 4 alusel on kakskümmend neli kuud, siis karistus – seitseteist kuud on mõistetud üle keskmise määra ja on põhjendatud süü suurusega. Kohtuväline menetleja nõustub selles osas maakohtu seisukohaga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt - mõistetud karistuse muutmise osas. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada H. He suhtes põhikaristusena rahatrahvi, leides, et karistuse eripreventiivseid eesmärke ei ole käesoleval juhul võimalik saavutada rahatrahviga nagu palub H. H esitatud kaebuses. Kuigi H. He näol on tegemist varem karistamata isikuga, nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et rahatrahv ei vastaks sellele ohule, mille H. H väärtegude toimepanemisega kaasliiklejatele põhjustas ning karistuse määra valikul tuleb arvestada asjaolu, et H. H põhjustas kõrgendatud ohu teistele liiklejatele ja tagajärjed jäid saabumata ainult juhuse tõttu. Nimelt, H. H pani ühe teoga toime 4 väärteorikkumist ning vähe sellest, et ta juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis, ületades lubatud alkoholipiirmäära, ületas vähemalt 66 km/h suurimat lubatud sõidukiirust, eiras ta ka veel kohustuslikku peatumismärguannet, mis kõik päädis sellega, et H. H põgenes politsei eest, sõites haljasalale, kus künkliku maastiku tõttu jäi auto seisma ja H. H põgenes seejärel metsa. Võttes arvesse nii eeltoodud H. He käitumist kui ka seda, et suure sõidukiirusega politsei eest minema kihutades oleks võinud H. H oma käitumisega kaasa tuua pöördumatud tagajärjed kaasliiklejatele ja ka endale, ei saa H. He sellisele kõrgele ühiskonnaohtlikule ja vastutustundetule käitumisele vastukaaluna mõista karistust, mis ei ole kooskõlas teo raskusega ja mis ei ole piisav tagamaks seda, et H. H edaspidi enam selliselt ei käitu, mistõttu ei ole põhjendatud H. He suhtes kohaldada põhikaristusena rahatrahvi. Seega selles osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtuga, et H. He tegusid silmas pidades ei ole võimalik talle antud rikkumiste eest karistusena rahatrahvi mõista.

4(5) Tulenevalt H. He väitest, et juhtimisõiguse olemasolu on talle eluliselt vajalik koolis ja tööl käimiseks, vajab märkimist, et koolis saab isik käia ka ühistransporti kasutades. Selle kohta, et H. He töö on aga seotud juhtimisõiguse olemasolu vajadusega, H. H sellekohaseid tõendeid kohtutele esitanud ei ole. Seega on tema sellised väited paljasõnalised ja ei kinnita üheselt seda, et H. H jääb juhtimisõiguse olemasoluta ilma töökohast ja töötasust. Samas on H. H kaebuses kinnitanud, et tööl ja koolis käimise muudab keeruliseks juhtimisõiguse olemasolu puudumine, mille peale peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et karistusega kaasnevad alati teatavad kitsendused, mis peavad mõjutama isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma ehk süütegude toimepanemine ja selle eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav. Selline keeruline olukord on käesoleval juhul tingitud H. He enda käitumisest. Põhjendatult on kohtuväline menetleja viidanud oma vastuses kaebusele ka Riigikohtu lahendile (3-1-1-26-10), kus on märgitud, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Seejuures vajab märkimist, et KarS § 481 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Antud juhul H. He puhul ei esine aga asjaolu, mis seadusest tulenevalt välistaks temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Märkimist väärib seegi, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevuse olulise tõkestamise eesmärki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Viidatud preventiivne kaalutlus tuleb kõne alla kahtlemata ka põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisel. Samuti märgib ringkonnakohus, et kuigi mõistetav on, et teatud pingete all võivad tavapäraselt mõistlikult käituvad inimesed käituda vastutustundetult, ei kummuta see aga süüteo toimepanemise fakti H. He poolt ja ei välista süüteo raskusele ja süü suurusele vastava karistuse mõistmist isikule. Samuti, H. He näol on tegemist täisealise isikuga, keda vanemate lahutusega seonduvad probleemid sellistele hullumeelsetele tegudele küll suunama ei peaks. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi rahatrahvi kohaldamine käesoleval juhul ja eelpool väljatoodud põhjustel varem karistamata isiku puhul pole võimalik, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud H. He karistus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol rohkem kui 2/3 sanktsiooni määras, olukorras, kus H. He näol on tegemist siiski varem õiguskuulekalt käitunud isikuga, kes samuti tunnistas teo toimepanemist ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Viidatud asjaolusid on maakohus väidetavalt karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud, kuid tegelikult ei nähtu, et maakohus oleks sisuliselt karistust kergendavaid asjaolusid kaalunud karistuse mõistmisel, kuivõrd vaatamata varasemale karistamatusele, süü tunnistamisele ja kahetsusele on maakohus ometi karistanud isikut sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks ja 5 kuuks (17 kuud), mis on üle 2/3 sanktsiooni määrast (24 kuud). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et H. He puhul on küll põhjendatud kohaldatud põhikaristus - sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, kuid seda mitte maakohtu mõistetud määras, vaid sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras – 1/3 suuruses sanktsiooni määras, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks vähendada H. He karistuse määra, mõistes talle senise 1 aasta ja 5 kuu asemel põhikaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kaheksaks kuuks. 5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 4, § 151 lg 1 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 16.04.2015. a otsuse osaliselt – karistuse määra osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab H H ele põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kaheksaks kuuks alates otsuse jõustumisest.

5(5)

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/