4-15-2543/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

08. mail 2015.a Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Tõlk Helen Aasma Katrin – Jana Vaab Vaidlustatud lahend

P.K 07.04.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin`i

13.03.2015.a otsusele väärteoasjas nr. 2315,15,001726. Kaebuse esitanud isik

P.K, isikukood: XXX, elukoht: XXX. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: P.K, kaebuse esitaja esindaja: Indrek Sirk, kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

P.K kaebus rahuldada ning tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 13.03.2015.a otsus väärteoasjas nr. 2315,15,001726 lisakaristuse osas ning teha uus otsus millega: Liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 1 alusel võtta P.K-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

Kohaldades KarS § 66 sätteid määrata tasumata rahatrahv summas 800 (kaheksasada) eurot (tulenevalt maksekorraldusele nr 343, t. lk. 5, on P.K poolt rahatrahvist tasutud

100 eurot) tasumisele 10 (kümnes) osas alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt summa

(kaheksakümmend) eurot. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed ning

makserekvisiidid on kajastatud Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 13.03.2015.a otsuses väärteoasjas nr. 2315,15,001726.

Muus osas jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin`i 13.03.2015.a otsus väärteoasjas nr. 2315,15,001726 muutmata. Väärteoasi nr.4-15-2543

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 10.06.2015.a.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini poolt 13.03.2015.a väärteoasjas nr. 2315,15,001726 tehtud otsusega tuvastati, et P.K juhtis 22.02.2015.a kell 03:13 ajal aadressil Merivälja tee 61, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 0,79 +/- 0,05 mg/l.

Kohtuväline menetleja on otsuses jõudnud seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad, P.K poolt 22.02.2015.a kella 03:13 ajal toimepandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Otsuse kohaselt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetleja on otsuses märkinud, et sõiduki juhtimine nii suures ulatuses alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu ja üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Taolise enamohtliku süüteo toimepanemise eest üldjuhul kohaldatakse koos põhikaristusega lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest aga selliseid erandlikke asjaolusid ei ilmne, mis võiks tingida sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest on menetleja hinnangul vajalik menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS §

56 lõikest 1, määras menetleja P.K-le Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg. 2 järgi karistuseks rahatrahvi 225 trahviühiku ulatuses, s.o. 900.00 eurot. KarS § 50 lg. 1 p. 2 alusel määras kohtuväline menetleja P.K-le LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks.

KAEBUSE SISU

P.K esitas 07.04.2015.a Harju Maakohtule kaebuse, mille selgitab, et temale etteheidetud väärtegu ei pannud ta toime tahtlikult ning oli imestunud, et väärteoasjas selline alkoholijoove tuvastati. Kaebuse esitaja palub arvestada asjaoluga, et ta kasvatab 1-aastast Mariat, kellel on puue, ta on alates 01.11.2014.a lapsehoolduspuhkusel ning tema abikaasa töötab. Kolmel korral peab ta käima lapsega füsioteraapias, mistõttu peab kasutama autot ja ei saa ühistranspordiga liikuda. Kaebuse kohaselt on juhtunu P.K-le suureks õppetunniks ning ta lubab edaspidiselt hoiduda sellelaadsete väärtegude toimepanemisest. Kaebuse esitaja palub tühistada väärteoasja otsuse nr 2315,15,001726 lisakaristuse kohaldamise osas ning karistada teda ainult rahatrahviga. Samuti palub kaebuse esitaja rahatrahvi vähendamist ning võimaldada see tasuda graafiku alusel.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja P.K oma kaebuse juurde ning taotles lisakaristuse osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Oma tegu kaebuse esitaja ei eitanud. P.K palus arvestada kaebuses toodud asjaoludega, et tal on väike laps, keda on vaja viia arsti juurde ning kuna ta elukaaslasel ei ole juhilubasid, peab autoga sõitma just tema. Seetõttu on ta ise lapsehoolduspuhkusel. Selgituseks kohtuvälisele menetlejale lisas P.K, et ennem sündmust olid nad tuttava juures saunas, kus jõi kaks klaasi õlut ja umbes 250-300 grammi viskit. Antud selgituse kohaselt pidi ta küll alles hommikul sõitma, aga tuttaval sai kodus toit otsa ja alkomeetrisse oli vaja patareisid. Kuna ta tundis ennast kainena ning seal lähedal oli Statoil, pakkus ta, et võib koos temaga ära käia. Kuna aga Statoil on , ei sõida sinna taksod eriti sügaval Pirital öösiti, vaid liiklevad pigem Mustamäel, Lasnamäel ja Kesklinna piirkonnas, Piritale on neil liiga kaugele sõita. Jala ei läinud ta põhjusel, et tundis ennast kainena, seega arvas, et võib sõidukit juhtida. P.K nõustus kohtuvälisele menetlejaga, et Kehrast rongiga on võimalik Tallinnasse sõita, kuid elektrirongide sõidugraafik ei ole väga mugav ja omakorda Ülemistelt on väga keeruline sõita Mustamäele, lapsevankriga on üldse kaebuse esitaja arvates keeruline sõita. Lisaks on ühistranspordiga sõitmise tagajärjel lapsel unerežiim rikutud.

Kaitsja on algusest peale oma süüd tunnistanud ning palus arvestada asjaoluga, et P.K selgitanud, et tundis end sõidukit juhtima asudes piisavalt kainena. Kõige olulisem tõend selle kohta on kaitsja hinnangul just indikaatorvahendi kasutamise protokoll, kus politseiametnik on kirjeldanud kontrollile allutatud isikul esinevaid joobele viitavaid tunnuseid ning tõepoolest joobele viitavaid tunnuseid tegelikult isikul ei olnud. Kaitsja seisukohalt on täielik müstika, kuidas indikaatorvahend ja tõenduslik alkomeeter näitavad kardinaalselt erinevaid numbreid, kuid möönis, et taadeldud ning tõendusliku alkomeetri näidule sisuliselt vastu vaielda ei saa. Kaitsja palus kergendada P.K-le mõistetud karistust, võimaldades rahatrahvi tasuda graafiku alusel ning juhtimisõiguse äravõtmise tühistada. Kaitsja hinnangul on sisuliselt tegemist KarS § 50 lg. 2 olukorraga ehk isikuga, kes kasutab mootorsõidukit seoses puudega. Tõsi, mitte iseenda puudega aga seoses aasta ja kolme kuu vanuse lapse liikumispuudega, kellega tuleb vastavalt Kehra

Tervisekeskuse tõendile käia kompleksel ja intensiivsel taastusravil, basseinides, massaažis, logopeedi juures, tegelusteraapias ning füsioteraapilistes tegevustes.

Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Hannes Küünarpuu leidis, et isikule on määratud õige karistus KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid arvestades, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tegemist on tahtliku teoga, kuna samal õhtul enne seda tarvitati saunas suures koguses alkoholi, sealjuures erinevat – õlut kaks pokaali, pluss

250 grammi viskit ning vahetult peale seda asuti mootorsõidukit juhtima. Menetleja hinnangul on tegemist väga ohtliku teoga, arvestades just mõõdetud alkoholi piirmäära. Karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke silmas tuleb menetleja hinnangul arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid, kuna joobes juhtimine on läinud massiliseks. Seega nõuab selline tegu ka karmi karistamist. Karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt tuleb lisaks arvestada ka asjaolu, et P.K on kehtiv liiklusalane väärtegu. Seega karistuse eripreventiivseid eesmärke arvesse võttes, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid ja toimepandud teo raskust, on menetleja seisukohalt lisakaristuse kohaldamine täielikult põhjendatud. Puutuvalt lapse ravisse, palus menetleja arvesse võtta ühistranspordi kasutamise võimalust. Lisaks on Mustamäe haiglas olemas nii päevane statsionaar kui ka ööbimise võimalus. Rahatrahvi ositi tasumisele kohtuvälise menetleja esindaja vastu ei vaielnud.

Kirjalikest tõenditest ning materjalidest uuriti ja avaldati:

22.02.2015.a väärteoprotokoll AB1395034

, mille kohaselt juhtis P.K

22.02.2015.a kella 03:13 ajal aadressil Merivälja tee 61, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit Subaru Forester reg.nr-ga XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,79 +/- 0,05 mg/l, mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110EST nr ARDF-0052, taatlustunnistus nr TTRC-15-00024. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus P.K LS § 69 lg. 3 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 224 lg. 2 järgi. Samuti avaldati väärteoprotokolli juurde lisatud menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste selgitamise leht. 22.02.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll

(koos väljatrükiga), millest

nähtuvalt on 22.02.2015.a kella 03:34 ajal P.K tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDF-0052) mõõtmisel andnud alkomeetri lõplikuks lugemiks 0,79 mg/l +/- 0,05, seega lõplikuks mõõtetulemuseks on saadud 0,74 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt 22.02.2015.a sõiduauto Subaru Forester reg.märgiga XXX kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus kõrvaldati P.K sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg. 2 p. 2 alusel, kuna isiku suust oli tunda tugevat alkoholilõhna ning oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et isik on joobeseisundis.

õiguste selgitamine, mis on Korrakaitseseaduse (KorS) § 38 alusel P.K-le allkirjastatud P.K poolt 22.02.2015.a.

Karistusregistri väljavõte, omab ühte kehtivat millest nähtub, et P.K väärteokaristust 14.05.2014.a väärteootsuse nr 2315,14,004496 alusel LS § 227 lg. 1 järgi ning karistuseks on mõistetud rahatrahv 40 eurot. Karistus täidetud 22.05.2014.a. Arhiveeritud väärtegusid registri kohaselt kolm.

Kaebuse esitaja taotlusel avaldati indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtub, et P.K on 22.02.2015.a kella 03:18 ajal joobeks tuvastatud 0,14 mg/l. Samuti on märgitud, et protokollile allutatud isiku reaktsioonikiirus on normaalne, kõne selge, aja-, isiku ja kohataju selge, koordinatsioon häireteta ning käitumine normaalne. Kaitsja taotlusel võeti toimiku materjalide juurde ning avaldati OÜ XXX tõend selle kohta, et XXXtöötab XXX OÜ-s Tallinna kontoris osalise tööajaga, 7 tundi tööpäevas, mitte rohkem kui 24 tundi nädalas graafiku järgi. Graafik on esmaspäevast neljapäevani kella 08:00-st kuni 15:30-ni.

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale ja tõendeid kogumis, leiab, et kaebaja P.K kaebus kuulub rahuldamisele nii KarS § 66 sätete kohaldamise kui ka lisakaristuse tühistamise osas. Küll aga ei pea kohus põhjendatuks P.K-le mõistetud lisakaristust täielikult tühistada vaid selle kohaldamist minimaalses määras. Kohus selgitab järgnevalt motiivid.

Käesoleval juhul teo tõendatuse osas vaidlus puudub. Nii on P.K poolt toime pandud tegu tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema juhtis 22.02.2015.a kella 03:13 ajal aadressil Merivälja tee 61, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit Subaru Forester reg.nr-ga XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg/l. P.K poolt toimepandud väärtegu on tõendamist leidnud lisaks süü omaksvõtule ka

22.02.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga (koos väljatrükiga), millest nähtuvalt on 22.02.2015.a kella 03:34 ajal P.K tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDF-0052) mõõdetud joobeks 0,74 mg/l. Samuti omab asjas tõendusteavet sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et 22.02.2015.a on sõiduauto Subaru Forester reg.märgiga XXX kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus kõrvaldatud P.K sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg. 2 p. 2 alusel. Kaebuse esitaja taotlusel avaldatud indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub tõepoolest, et P.K on 22.02.2015.a kella 03:18 ajal joobeks tuvastatud 0,14 mg/l ning tema reaktsioonikiirus on olnud seejuures normaalne, kõne, aja-, isiku ja kohataju selged ning koordinatsioon häireteta, kuid kohtu hinnangul ei lükka indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritu ümber P.K-le etteheidetud väärtegu LS § 224 lg. 2 alusel. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis kajastatud andmed heidavad küll mõnevõrra valgust kaebuse esitaja poolt kohtuistungil toodud seisukohtadele, kuid oluline tõendusteave sisaldub siiski tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ning selle juurde lisatud väljatrükis.

Kohus leiab, et P.K poolt LS § 224 lg. 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on antud teo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Väärteo subjektiivset külge analüüsides saab rääkida vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. Siinkohal ei ole asjakohased kaebuse esitaja väited selle kohta, et rooli istudes tundis ta end kainena, seda enam, et tarbis tol õhtul tema enda väite kohaselt lisaks kahele klaasile õllele, kanget alkoholi 250-300 grammi. P.K pidi võimalikuks pidama käesolevas väärteoasjas tuvastatud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise ja seda möönma.

Puutuvalt mõistetud karistusse, nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et sõiduki juhtimine sellises ulatuses alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu ning üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Samuti on menetleja asunud õigele seisukohale, et tegemist on enamohtliku väärteoga, kuivõrd selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Seega nõustudes menetlejaga, leiab ka kohus, et sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Nii kaebuse esitaja kaitsja kui ka P.K palusid lisakaristuse mõistmisel arvesse võtta asjaolu, et kaebuse esitajal on kodus aasta ja kolme kuu vanune puudega laps, kellega tuleb vastavalt Kehra

Tervisekeskuse tõendile käia kompleksel ja intensiivsel taastusravil, basseinides, massaažis, logopeedi juures, tegelusteraapias ning füsioteraapilistes tegevustes. Ka siinkohal nõustub kohus menetlejaga ning märgib samuti, et Kehra ja Tallinna vahel on tagatud toimiv rongija bussiliiklus, samuti ühistransport Tallinnast rongipeatusest Mustamäe haiglasse. Kohus möönab, et puudega lapsega on raskendatud liigelda ilma sõiduautot kasutamata, kuid ühistranspordi kasutamise võimalust see ei piira. Riigikohus on sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohus märgib, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Riigikohus märgib ka seda, et ehkki lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (RK 3-1-1-122-13).

Kohus on seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmine sellelaadse süüteo eest on vajalik, seda lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on kohtupraktikat arvesse võttes küllaltki sage. Seega peab selliste süütegude puhul järgnema rangem karistus, seda eeskätt karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. P.K peab vahetult tajuma oma teo tõsidust ja tagajärgi, seejuures temale mõistetav karistus ei saa ega tohigi olla meelepärane. Kohus leiab, et P.K-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine aitab tal vahetult karistuse mõju kogeda, samas aitab lisakaristuse kohaldamine mõjutada teda õiguskuulekalt käituma ning panema ümber hindama oma senise mõtlemise. Kohus veelkord rõhutab, et karistusõiguslik hinnang selliste rikkumiste puhul peab olema range ja täitma üldja eripreventiivseid eesmärke. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (RK 3-1-1-122-13). Kuigi P.K kahetses toimepandut ning kohus veendus kahetsuse siiruses, ei saa tähelepanuta jätta kaebuse esitaja hoolimatut suhtumist antud teosse, asuda sõidukit juhtima ainuüksi põhjusel, et alkomeetrisse oli vaja patareisid ning tuttava kodus sai toit otsa. On kahetsusväärne ka tõsiasi, et kaebuse esitaja ei mõista teo ohtlikkust ning tõi istungil välja vabandusi selle kohta, et taksod ei sõida nii sügavale Piritale ning liiklevad enamasti Mustamäe, Lasnamäe ja Kesklinna piirkonnas. Kohus peab sellist väidet täielikult asjakohatuks. Seetõttu ei saa ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt rääkida lisakaristuse kohaldamata jätmisest.

Asjaolu, et lisakaristuse kohaldamisel oleks kõik võimalused lapse transportimiseks haiglasse, kaebuse esitaja jaoks ebamugavad või muul moel piiratud, ei ole mingilgi määral õigustav asjaolu ega anna alust jätta lisakaristust kohaldamata. Pole vähetähtis, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati P.K joobeks 0,74 mg/l, milline on LS § 224 lg.-s 2 märgitud kooseisu täitmiseks piirilähedane. Kohus märgib, et 0,75 mg/l joobe tuvastamise näol oleks saanud rääkida juba kriminaalvastutusest. Kohus ei saa mööda minna kohtupraktikas korduvalt toonitatud seisukohast, et olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et selliste liiklusrikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. P.K, asudes mootorsõidukit juhtima oli teadlik, et ta vajab mootorsõiduki juhtimisõigust ka tulevikus. Niisamuti oli talle teada, et tema ülalpidamisel on puudega laps. Seega pidi ta tegema kõik endast sõltuva ning kohusetundlikult järgima Liiklusseaduses kehtestatud nõudeid, et mootorsõiduki juhtimisõigus säilitada. Üldteada on asjaolu, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ohustab tõsiselt nii kaasliiklejate kui rikkuja enda elu, tervist ja vara. Lisakaristuse kohaldamise õigus KarS § 50 lg. 1 p. 2 mõttes ongi loodud justnimelt selleks, et vältida erining üldpreventiivselt selliste ohuolukordade tekitamist. Seeläbi peavad liiklejad järgima Liiklusseaduses kehtestatud nõudeid ning käituma sellele vastavalt. Seega on kohus seisukohal, et arvestades kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid, võttes seejuures arvesse ka õiguskorra kaitsmise huvisid, on igati põhjendatud P.K-le määrata lisaks rahatrahvile lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Lisakaristus on vajalik ka selleks, et karistuse kandmise ajal kaasnevad ebamugavused ja piirangud paneksid isiku tõsiselt järgi mõtlema enda väärtushinnangute üle.

Kuivõrd P.K taotles temale mõistetud rahatrahvi vähendamist, ei ole kohtu hinnangul selleks põhjendatud alust. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). LS § 224 lg. 2 sätestatud süüteokooseisu (s.o mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi) näeb seadusandja karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on õigesti lähtunud

KarS § 56 lg. 1 sätestatud karistuse kohaldamise alustest ning karistanud P.K keskmäärast kõrgema karistusega, seda eelkõige teo raskust silmas pidades ning ka asjaolu, et isik omab karistusregistri kohaselt ühte kehtivat väärteokaristust. Kohtu hinnangul saab aga lisakaristuse kohaldamisel arvestada asjaoluga, et kaebuse esitaja pani LS § 224 lg. 2 sätestatud väärteo toime esmakordselt, kahetsedes toimepandut. Seega P.K isikut, ka perekondlike asjaolusid arvesse võttes, saab kohtu hinnangul karistuse eesmärke saavutada lühemaajalise lisakaristuse kohaldamisega. Sellest tulenevalt tühistab kohus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 13.03.2015.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,15,001726 lisakaristuse osas ning teeb uue otsuse, millega määrab Liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 1 alusel võtta P.K-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus minimaalses määras, s.o 3 kuuks. Samuti isiku olukorra kergendamiseks, kohaldab kohus KarS § 66 sätteid ning määrab tasumata rahatrahvi summas 800 eurot poolt (tulenevalt maksekorraldusele nr 343, t. lk. 5, on P.K rahatrahvist tasutud 100 eurot) tasumisele 10 osas alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt summas 80 eurot.

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135.

Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/