3-14-53257/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

09.06.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53257

Haldusasi

Tallinna linna kaebus OÜ Savello ja Liaania OÜ kohustamiseks

täitma halduslepingust tulenevaid kohustusi.

Menetlusosalised

Kaebaja — Tallinna linn, esindaja Raul Keba

Vastustajad -OÜ Savello, esindaja Riho Sillar

-Liaania OÜ

Menetlustoiming

Tähtaja menetluse läbiviimine

Resolutsioon

1. Rahuldada vastustaja OÜ Savello taotlus menetluse

lõpetamiseks.

2. Lõpetada haldusasja nr 3-14-53257 menetlus kaebetähtaja

rikkumise tõttu.

3. Tagastada asjas 07.01.2015 Tallinna Linnakantselei poolt

tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

4. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

5. Saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

1. Tallinna linn esitas 22.12.2014 (tl 1) Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ Savello ja Liaania OÜ

kohustamiseks täitma 09.11.2006 halduslepingust nr TT-40/H tulenevaid kohustusi, sh välja ehitama

lepingu punktis 2.1 toodud detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud hiljemalt kuue kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

Kaebuse kohaselt võttis Tallinna Linnavalitsus 14.09.2005 korraldusega nr 1682-k vastu Kiini 1 ja Kiini

2 kinnistute detailplaneeringu. Detailplaneering näeb muuhulgas ette liikluskorralduse planeeritud alal.

Nimetatud detailplaneeringu raames on AS Liaania (tänaseks Liaania OÜ) ja AS Savello

(tänaseks OÜ Savello) ning Tallinna linn 09.11.2006 sõlminud lepingu nr TT-40/H, mille punkti 3.3

kohaselt kohustus AS Liaania ja AS Savello enda vahendite arvelt tagama detailplaneeringuga hõlmatud

maa-alal tee (Kiini 1 ja Kiini 2 kinnistute detailplaneeringuga hõlmatud Kiini tänava lõigu),

välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni (teed ja tehnovõrgud) väljaehitamise detailplaneeringu

kohaste hoonete kasutusloa taotlemise hetkeks, kuid mitte hiljem kui viie aasta jooksul. Lepingu

punkti 3.1 kohaselt on Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) kohustatud esitama Kiini 1 ja Kiini 2

kinnistute detailplaneeringu Tallinna Linnavolikogule kehtestamiseks. TLPA on kohustuse täitnud —

Tallinna Linnavolikogu on 21.12.2006 otsusega nr 368 kehtestanud Kiini 1 ja Kiini 2 kinnistute

detailplaneeringu. OÜ Savello ja Liaania OÜ ei ole ülalnimetatud lepingust tulenevaid kohustusi tänase

päevani täitnud. TLPA pöördus 20.02.2013 kirjaga nr 3-2/353 ettevõtjate poole selgituste saamiseks,

miks lepingulised kohustused on tähtajaks täitmata. Samuti paluti esitada ajakava lepinguliste

kohustuste täitmise kohta. Ühtlasi teatas TLPA, et on sunnitud rakendama lepinguga ettenähtud

leppetrahvi. Ettevõtjad kirjale ei reageerinud. TLPA pöördus 22.10.2014 korduva kirjaga nr 3-1/2008

ettevõtjate poole selgituste saamiseks, miks lepingulised kohustused on tähtajaks täitmata. Samuti paluti

esitada ajakava lepinguliste kohustuste täitmise kohta. Ühtlasi teatas TLPA, et on sunnitud rakendama

lepinguga ettenähtud leppetrahvi. Ettevõtjad ei reageerinud ka korduvale kirjale. TLPA ehitusosakonna

ehituskontrolli ja kasutuslubade peaspetsialist Aare Kais teostas 07.12.2014 paikvaatluse aadressil

Kiini T1, Tallinn. Paikse vaatluse tulemusena selgus, et tänavalõigul on välja ehitamata välisvalgustus,

vihmaveekanalisatsioon ja haljastus.

Kaebaja leiab, et ettevõtjad Liaania OÜ ja OÜ Savello olid kohustatud tagama detailplaneeringuga ette

nähtud teede ja tehnovõrkude väljaehitamise hiljemalt 21.12.2011. Seetõttu peab kaebaja end

õigustatuks nõudma ettevõtjatelt kohustuse täitmist. Leping on kehtiv. Kaebaja palub kohustada

ettevõtjaid lepingut täitma võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 76, § 101 lg 1 punktist 1, § 108 lõikest 2

lähtudes.

2. 05.02.2015 määrusega (tl 35–36) võttis kohus kaebuse menetlusse (määruse resolutsiooni punkt 1),

tunnistas vastustajateks OÜ Savello ja Liaania OÜ (resolutsiooni punkt 2) ning kohustas vastustajaid

(resolutsiooni punkt 4) esitama omapoolsed seisukohad kaebuse tähtaegsuse kohta.

3. Vastustaja OÜ Savello asus kaebuse tähtaegsuses osas seisukohale, et kaebus on esitatud selleks

ettenähtud tähtaega ületades ning kaebuse menetlemine tuleks lõpetada (tl 45–52). Vastuse kohaselt on

kaebus esitatud pärast kolme kuu möödumist nõude aluseks oleva kohustuse rikkumisest teadasaamist

(Tallinna linn oli ehituskohustuse väidetavast rikkumisest teadlik juba 2013. aasta jaanuaris). Kaebusest

ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et kaebaja oli nõude aluseks oleva kohustuse (väidetavast)

rikkumisest

teadlik

hiljemalt

20.02.2013.

Tallinna

linna

ametiasutuste

elektroonilisest

dokumendiregistrist nähtub, et kaebaja on käesoleva kohustamiskaebuse aluseks oleva kohustuse

(väidetavast) rikkumisest olnud teadlik juba enne 20.02.2013. Haabersti linnaosa vanem Marek

Jürgenson teavitas 23.01.2013 kirjaga nr 1-11/94 Tallinna abilinnapead Taavi Aasa sellest, et

AS Liaania ja AS Savello ei ole täitnud 09.11.2006 lepingust nr TT-40/H tulenevaid kohustusi.

Haabersti Linnaosa Valitsus juhtis nimetatud kirjas abilinnapea tähelepanu asjaolule, et lepingust

tulenevate nõuete esitamisega ei tohi viivitada, vastasel juhul võib kätte jõuda kohustuste aegumise

tähtaeg. Seega pidi kaebaja olema teadlik kaebuses esitatud nõude aluseks oleva kohustuse (väidetavast)

rikkumisest juba 23.01.2013. Huvitatud isik Tiit Nigul pöördus 04.12.2013 taotlusega abilinnapea Kalle

Klandorfi poole, milles märkis, et vastavalt 09.11.2006 sõlmitud lepingule nr TT-40/H peaksid olema

välja ehitatud Kiini 1 ning Kiini 2 piires teed ja tehnovõrgud, kuid kahjuks ei ole seda lepingut keegi

täitma asunud ning ka järelevalvet selle lepingu täitmise osas pole keegi teostanud. Tallinna abilinnapea

Kalle Klandorf tänas 06.02.2014 vastuses nr 3-1.1/792 avaldajat pöördumise eest Kiini tänava arendaja

poolt teede ja tehnovõrkude rajamise kohustuse täitmata jätmise teemal ning selgitas, et Kiini tänav on

oma olemuselt tupiktänav, mis teenindab ainult selle ääres asuvaid kinnistuid ning ei ole vastavalt

detailplaneeringule ette nähtud avalikus kasutamiseks. Kaebuse esitas Tallinna linn alles 22.12.2014,

mil HKMS § 262 lõikes 2 ette nähtud kolm kuud, nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest

teadasaamisest arvates, oli ammu möödunud.

Lisaks sellele, et kaebajal lasub omavalitsusüksusena (hoolsus)kohustus kontrollida sõlmitud lepingute

täitmist, oli kaebaja erinevaid kanaleid pidi ka faktiliselt teadlik asjaolust, et 09.11.2006 lepinguga

nr TT-40/H (väidetavalt) ettenähtud kohustusi on rikutud. Vastav teadmine oli kaebajal juba 2013. aasta

jaanuaris. Võimalikud kommunikatsiooni- ja info liikumise probleemid kaebaja haldusstruktuuris

viitavad küll haldussuutmatusele ja linna ametiasutuste töö ebapiisavale korraldusele, kuid linnaasutuste

töö korraldamata jätmisega ei saa õigustada kaebetähtaja möödalaskmist.

Kaebuse esitamise hetkeks oli kohustuse (väidetavast) rikkumisest möödunud enam kui kolm aastat

(lepinguline kohustus pidi olema täidetud kasutusloa taotlemise hetkeks, s.o 16.05.2011).

HKMS seletuskirjas on selgitatud, et HKMS 26. peatükis reguleeritud asjade läbivaatamine erineb

üldmenetlusest ennekõike menetlusosaliste ringi ja nende õigusliku seisundi poolest — nõrgemaks

pooleks on eelduslikult vastustaja (eraisik, kelle vastu nõue esitatakse) ning protsessuaalselt

võimekamaks pooleks on kaebaja (haldusorgan). Kuna kõnesoleva peatüki kohaselt ei toimu

haldusaktide vaidlustamist, on vaja sätestada eriregulatsioon kaebetähtaja suhtes (§ 262 lõiked 2 ja 3),

selle loomisel on arvestatud kehtiva RVastS § 20 lõikeid 2 ja 4 (vt HKMS eelnõu 755 SE III seletuskiri,

lk 56).

Kui halduslepingust tuleneva kohustuse rikkumisest on möödunud kolm aastat, ei saa haldusorgan

eraisiku vastu kohtusse pöörduda ning seda isegi siis, kui kolm kuud rikkumisest teadasaamisest

möödunud ei ole. Kolmeaastane tähtaeg on HKMS § 262 lõike 2 tähenduses absoluutne ja imperatiivne.

Kaebus on esitatud HKMS § 262 lõikes 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega ilmselgelt rikkudes. Tallinna

linn sõlmis 09.11.2006 Osaühinguga Savello ja Liaania OÜ-ga lepingu nr TT-40/H. Lepingu punkti 1.2

kohaselt oli lepingu sõlmimise aluseks EhS § 13 ning lepingu eesmärgiks oli reguleerida poolte suhteid

detailplaneeringu kohaste avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja

vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamist.

Kui leping ei oleks hakanud kehtima enne detailplaneeringu kehtestamist, muutunuks lepingu punktis

3.1 kokkulepitu sisutühjaks. Lepingu punktiga 3.1 nähti ette, et TLPA on kohustatud esitama

detailplaneeringu Tallinna Linnavolikogule kehtestamiseks. Ent nimetatud kohustust ei oleks saanud

objektiivselt täita, kui leping ei oleks omandanud õigusjõudu enne detailplaneeringu kehtestamist.

Lepingu punkti 3.3 järgi pidi ehituskohustus olema täidetud hiljemalt kasutusloa taotlemise hetkeks.

Ehitisregistris avaldatud andmetest nähtub, et kasutusloa taotlus oli esitatud 16.05.2011. Hiljemalt

kasutusloa väljaandmisel pidi kaebaja olema teadlik sellest, kas lepingus kokkulepitud avalikuks

kasutamiseks mõeldud rajatised on välja ehitatud või mitte (nii ehitus- kui ka kasutuslubasid väljastab

üks ja seesama omavalitsusüksus). 16.05.2011, s.o kasutusloa taotluse esitamise hetkeks, pidid avalikult

kasutatavad teed olema välja ehitatud. Seega hakkas HKMS § 262 lõikes 2 sätestatud kaebetähtaeg

kulgema 17.05.2011 (HKMS § 67 lg 1) ning kolm aastat möödus 16.05.2014 (HKMS § 67 lõiked 3–4;

TsÜS § 136 lg 2). Isegi siis, kui lähtuda lepingulise kohustuse täitmata jätmise kuupäeva tuvastamisel

mitte kasutusloa taotlemise hetkest, nagu näeb seda ette lepingu p 3.3, vaid viiest aastast lepingu

jõustumisest arvates (lepingu p 8.1), oli kaebetähtaeg kaebuse esitamise hetkeks (22.12.2014)

möödunud.

Leping jõustus 21.12.2006. Seega viis aastat lepingu jõustumisest möödus 21.12.2011 ja omakorda

kolm aastat nõude aluseks oleva kohustuse (väidetavast) rikkumisest möödus 21.12.2014. Praegusel

juhul soovib Tallinna linn 09.11.2006 eraõiguslike isikutega sõlmitud lepingu täitmiseks eraõiguslike

isikute kohustamist. Halduskohus märkis õigesti, et leping jõustus Tallinna Linnavolikogu 21.12.2006

otsuse nr 368 „Kiini 1 ja Kiini 2 kinnistute detailplaneeringu kehtestamine Haabersti linnaosas“

jõustumisel, s.o 21.12.2006 (KOKS § 23 lg 3). Menetlustähtaegade regulatsioon on sätestatud HKMS 7.

peatükis

(§

jj).

Menetlustähtaeg

on

kindlaks

määratud

ajavahemik,

millega

on

halduskohtumenetluses seotud õiguslikud tagajärjed. Menetlustähtaeg määratakse aastate, päevade või

muu ajaühikuga või sündmusega. Tähtpäev on tähtaja viimane päev. HKMS § 67 lõike 3 kohaselt

kohaldatakse tähtpäeva saabumise kohta TsÜS § 136 lõigetes 1–7 ja 9 sätestatut. TsÜS § 136 lõikega 2

sätestatakse, et juhul, kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub

tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Nii erialakirjanduses kui kohtupraktikas on vastavat

päeva tõlgendatud selliselt, et selle all tuleb mõista mitte tähtaja arvutamise alguspäeva, vaid sündmuse

toimumise päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise. Seega, kui tähtaega

arvutatakse aastates (kolm aastat) mingi sündmuse toimumisest (nõude sissenõutavaks muutumisest),

mis leiab aset näiteks 5. märtsil, siis hakkab tähtaeg kulgema 6. märtsil, kuid lõpeb kolme aasta pärast

ikka 5. märtsil (vt. Varul, P., jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2012,

leheküljed 322–323, p 5.2). Riigikohtu tsiviilkolleegium on kinnitanud, et aastates, kuudes või nädalates

arvutatavad tähtajad lõpevad viimase aasta, kuu või nädala vastaval päeval. Sealjuures on vastavaks

päevaks aastates, kalendrikuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev,

millega seotakse tähtaja algus (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Samale seisukohale

tähtaegade arvutamise osas oli Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud juba tsiviilasjas nr 3-2-1-86-98.

HKMS kommentaaride autorid jagavad ülaltoodud seisukohta, mille kohaselt kohtupraktikas juurdunud

seisukohad on kohaldatavad ka HKMS kehtiva redaktsiooni tõlgendamisel. Nii on leitud, et tähtaja

viimase kuu vastavaks päevaks on sündmuse toimumise päevale vastav päev, millega seotakse

protsessitähtaja algus, mitte protsessitähtaja kulgemise esimesele päevale vastav päev (Lapimaa, V.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, leheküljed 269–270, p. B).

Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites leidnud, et vastavale päevale tsiviilkolleegiumi antud

tõlgendus on relevantne ka haldusasjades (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-71-02, p 10). Hiljuti asus

halduskolleegium tähtaegade arvutamisel samasugusele seisukohale asjas nr 3-3-1-75-14 märkides, et

selle maksukohustuse aegumine algas 21.10.2004 ja lõppes 20.10.2007.

Vaatamata sellele, et kaebaja leiab kaebuse tähtaegse olevat ega ole pidanud kaebetähtaja ennistamise

taotlemist vajalikuks, puuduvad kaebetähtaja ennistamist võimaldavad elusündmused. Tulenevalt

HKMS §-st 71 ja § 124 lõikest 1 on ka eraisiku vastu esitatava kaebuse puhul mõeldav (hüpoteetiliselt

võimalik) tähtaja ennistamine. Seejuures tuleb silmas pidada nende kaebuste eripära — kaebuse

esitajaks on haldusorgan, kelle puhul peaks tähtaja ennistamise eelduseks olevate asjaolude ilmnemist

pidama väga erandlikuks (vt Kaljumäe, S. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne.

2013, lk 710, p. III). Näiteks ei ole kohtupraktikas eraisiku vastu kaebuse õigeaegset esitamist takistava

objektiivse asjaoluna käsitletud olukorda, kus haldusorgan ootas kohtulahendit kahju tekitanud ametniku

väärteoasjas. Kohus leidis, et kaebaja pidi arvestama sellega, et ametniku vastu kahjunõude esitamise

tähtaeg võib mööduda ning see võib osutuda kulukamaks kui väärteoasja ja haldusasja üheaegne

menetlemine kohtutes (vt Tallinna Halduskohtu määrus asjas nr 3-06-918, p 9). Kaebajal puuduvad

kaebuse tähtaegset esitamist takistanud asjaolud, mis oleksid käsitletavad objektiivsete asjaoludena ning

mis võiksid olla aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Kindlasti ei ole objektiivse asjaoluna vaadeldav

kaebaja juures vastava valdkonna eest vastutava ametniku hooletus või võimalik kommunikatsioonihäire

Tallinna linna erinevate ametiasutuste vahelises tegevuses. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi mõjuvat

(objektiivset) põhjust, mis oleks pärssinud kaebuse tähtaegset esitamist. Mõjuvad põhjused peab ära

näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades

asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (vt Riigikohtu lahend

asjas nr 3-3-1-59-00, p 2).

Riigikohtu halduskolleegium on kaebetähtaja ennistamisel pidanud mõjuvateks põhjusteks haldusorgani

eksitavat käitumist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-28-05, p 16), sündmust, mille tõttu

protsessitoimingu õigeaegne sooritamine oli põhimõtteliselt võimalik, ent selle sooritamine oleks

seadnud ohtu inimese tervise (Riigikohtu lahend asjades nr 3-3-1-23-04, p 10 ja nr 3-3-1-59-00, p 1),

üksnes neid objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist: haldusakti andja

tegevus, mistõttu haldusakti adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ning hinnata akti

oma õigusi rikkuvaks, näiteks polnud akti selle adressaadile vajalikul määral või kohasel viisil teatavaks

tehtud või kui haldusakt polnud piisavalt motiveeritud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-38-01, p-d 3-4),

kaebetähtaja jooksul kohtuvälise kokkuleppe otsimist, kui haldusorgan viis haldusakti adressaate

kohtuvälise lahenduse otsimisel eksitusse ja andis neile mõistliku lootuse lahendada olukord

kohtuväliselt (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-58-04, p 12), haldusaktist mittearusaamist, kui selle

tingis haldusorgani menetlusviga, mitte kaebaja hooletus (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-56-02, p 10),

isiku tahtest mitteolenevaid objektiivseid põhjuseid, mille tõttu ei olnud tähtaja jooksul võimalik

kaebeõigust realiseerida: ettenägematud takistused, haldusorgani põhjendamatu viivitus, haldusorgani

eksitavad lubadused või muud sarnased asjaolud, mis pikendasid vaidluse kohtuvälist lahendamist

(Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-58-00, p-d 2–3). Seega on kohtupraktikas läbivaks motiiviks

kaebetähtaja ennistamisel olnud avaliku halduse kandja käitumine, mis on olnud kas eksitav või

vähemalt mitmeti mõistetav. Ükski nimetatud alustest ei ole kohaldatav antud vaidluses —

eraõiguslikke isikuid ei ole kohane võrrelda haldusorganiga ning isegi kui lähtuda sarnastest eeldustest,

siis nimetatud asjaolud puuduvad (eraisikutest vastustajad ei ole kaebajat eksitanud, samuti ei ole nad

andnud lubadusi kõnealuse tee väljaehitamise kohta ning poolte vahel pole toimunud ka vastavasisulisi

läbirääkimisi, millest kaebajal oleks võinud tekkida mõistlik lootus lahendada olukord kohtuväliselt).

4. Vastustaja Liaania OÜ kohtule vastata ei soovinud (tl 79), kuid kohus ei pea praegusel juhul

otstarbekaks keskenduda vastustajalt kaebetähtaegsuse osas seisukoha väljanõudmisele. Kohus peab

võimalikuks lahendada kaebuse tähtaegsuse küsimus ka ilma vastustaja Liaania OÜ seisukohtadeta

(HKMS 142 lg 1).

KOHTU PÕHJENDUSED

5. HKMS § 124 lõike 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele

kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 152 lg 1 punkti 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse

kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lõikele 2, s.o kohus lõpetab määrusega asja

menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

6. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebus esitatud selleks seaduses sätestatud tähtaega järgides.

Kaebetähtaja ennistamise taotlust kohtule esitatud ei ole, kuna kaebaja peab kaebust tähtaegselt esitatuks

(tl 34). Vastustaja OÜ Savello on kohtule esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja

rikkumise tõttu. Vastavalt HKMS § 124 lõikele 4 teeb kohus, kui menetlusosaline taotleb kohtult asja

menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, taotluse kohta põhjendatud määruse. Seetõttu tuleb

vastustaja taotlus rahuldada ja haldusasja nr 3-14-53257 menetlus HKMS § 124 lõike 2 ja HKMS § 152

lg 1 punkti 2 alusel lõpetada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

HKMS § 262 lõike 2 kohaselt võib kaebuse eraisiku vastu esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks

olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel

kohustuse rikkumisest.

Vastustajatele tulenes kaebuses kirjeldatud kohustus kaebaja ja vastustajate vahel 09.11.2006 sõlmitud

lepingust nr TT-40/H (tl 8), mille punkti 3.3 järgi olid vastustajad kohustatud oma vahendite arvelt

tagama detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal tee ja tehnovõrkude väljaehitamise. Kohustus pidanuks

olema täidetud detailplaneeringu kohaste hoonete kasutusloa taotlemise hetkeks, kuid mitte hiljem kui

viie aasta jooksul (lepingu p 3.3). Lepingus sätestatud kohustuste täitmise osas lepingus muud erisätet ei

sisaldu, seega loeb kohus, et leping muutus tervikuna täidetavaks selle jõustumise hetkest. Lepingu

jõustumise hetkeks loeti lepingu punktiga 8.1 detailplaneeringu kehtestamiseks vajaliku linnavolikogu

otsuse jõustumise hetke. Detailplaneering kehtestati Tallinna Linnavolikogu 21.12.2006 otsusega

nr 368, mis hakkas kehtima selle vastuvõtmise päevast. Seega jõustus poolte vahel sõlmitud leping

21.12.2006 ning sellest alates lasus vastustajatel kohustus lepingut täita.

Ehitisregistri andmetel esitati detailplaneeringu kohaste hoonete kasutusloa taotlus 16.05.2011 (tl 66).

Sellest tulenevalt tulnuks vastustajatel lepinguga võetud kohustus täita enne 16.05.2011, kuid mitte

hiljem kui 21.12.2011, s.o hiljemalt viie aasta jooksul lepingu jõustumisest arvates.

Ülalmärgitu järgi sai poolte vahel sõlmitud lepingu rikutuks lugeda alates 22.12.2011 ning sellest ajast

tekkis kaebajal õigus pöörduda kohustamiskaebusega halduskohtu poole. HKMS § 262 lõikega 2 on

kaebaja

õigust

halduskohtu

poole

pöörduda

piiratud

kolmekuulise

kaebetähtajaga,

mille

kulgemahakkamine on seotud lepingu rikkumisest teadasaamise hetkega. Samas ei õigusta eraisiku vastu

kaebuse esitamist lepingu rikkumisest teadasaamise hetk, kui kohustuse rikkumisest on möödunud kolm

aastat (HKMS § 262 lg 2). Teisisõnu on kaebuse esitamise tähtajaks kolm kuud kohustuse rikkumisest

teadasaamisest arvates, kuid olenemata kohustuse rikkumisest teadasaamisest (juhul kui kohustuse

rikkumisest ei saadagi kolme aasta jooksul teada) ei saa kaebust eraisiku vastu halduskohtule siiski

esitada pärast kohustuse rikkumisest kolme aasta möödumist. Kaebusest (tl 4) ja selle materjalide pinnalt

ilmneb, et kaebaja Tallinna linn oli vastustajate poolsetest kohustuste rikkumisest teadlik juba 2013.

aasta alguses, mil kaebaja nentis 23.01.2013 dateeritud kirjas nr 1-11/94 vastustajate kohustuste täitmata

jätmist ja viitas leppetrahvi nõudmise võimalusele (tl 54). Hiljem on kaebaja läbi TLPA korduvalt

(20.02.2013, 22.10.2014) pöördunud sarnasesisuliste kirjadega vastustajate poole (tl 10, 13). Seega

hakkas kaebetähtaeg käesoleva kaebuse esitamiseks kulgema juba vähemalt 23.01.2013. Kaebajal tulnuks

kohustamiskaebusega halduskohtu poole pöörduda seega hiljemalt 23.04.2013. Kaebus halduskohtule

esitati aga alles 22.12.2014, mis on ligikaudu 20 kuud nõuetekohasest kaebetähtajast hiljem.

7. Eeltoodu tõttu tuleb kohtul asuda seisukohale, et kaebaja on 3-kuulise kaebetähtaja halduskohtule

eraisikute vastu kaebuse esitamiseks kahtlemata mööda lasknud. Kohus on seisukohal, et kaebaja pidi

poolte vahel sõlmitud lepingust nr TT-40/H tulenevate kohustuste rikkumisest kõige tõenäolisemalt

saama teada 2013. aasta jaanuaris, ning 3- kuuline kaebetähtaeg hakkas seetõttu 2013. aasta jaanuarist

kulgema. Et kaebus halduskohtule on esitatud alles 22.12.2014, on kaebus esitatud kaebetähtaja ilmse

rikkumisega.

8. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamiseks taotlust esitanud ja sellega ei ole kaebaja ka kaebetähtaja

rikkumise põhjuseid kohtule avaldanud. Seetõttu puudub kohtul võimalus kaebetähtaja möödalaskmise

põhjuste mõjuvust hinnata.

9. Kuivõrd kaebus on esitatud selleks ettenähtud tähtaega ületades ning kaebaja ei ole esile toonud

mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks, lähtub kohus eeldusest, et kaebajal puuduvad

kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvad põhjused, millest omakorda tulenevalt puudub kohtul vajadus

hinnata, kas kaebaja eelduslikult rikutud õigused kaaluvad üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute

õigused ja huvid.

10. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus HKMS § 124 lõike 4 alusel vastustaja OÜ Savello taotluse

menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu ning lõpetab HKMS § 124 lõike 2 ja HKMS § 152

lg 1 punkti 2 alusel haldusasja nr 3-14-53257 menetluse.

11. Kuna kohus lõpetab kohtuasja menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 alusel, tuleb asjas tasutud

riigilõiv HKMS § 104 lg 5 punkti 4 kohaselt selle tasujale tagastada. Toimikust nähtuvalt (tl 26) on

Tallinna linna kaebuselt riigilõivu 15 eurot 07.01.2015 tasunud Tallinna Linnakantselei. Riigilõiv tuleb

selle tasujale tagastada. Menetluskulude kaebajalt väljamõistmist vastustajad ei taotle (tl 91). Seega

jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik