3-15-455/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-455 Haldusasi P.P. kaebus Maksuja Tolliameti 30.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/018730-16 tühistamiseks ning Maksuja Tolliameti kohustamiseks vaadata kaebaja 01.10.2014 taotlus maksumenetluse peatamiseks uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – P.P. (isikukood xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja vandeadvokaat Ants Karu Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Veiko Soll Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Maksuja Tolliameti 30.10.2014 maksuotsus nr 12.2-3/018730-16 osaliselt ehk E.P.ga tehtud tehingute osas. 2. Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata. 3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 150 (ükssada viiskümmend) eurot. 4. Jätta poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 8. juulil 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet (edaspidi ka MTA) andis 29.10.2014 registreeritud ja 30.10.2014 allkirjastatud maksuotsuse nr 12.2-3/018730-16, millega kohustati P.P.d (edaspidi ka kaebaja) tasuma tulumaksu summas 178 136,18 eurot. - MTA on seisukohal, et kontrollitaval perioodil on P.P. saanud muud tulu kokku summas 848 267,73 eurot, mis seisnes alljärgnevas: P.P. arvelduskontodele sularaha sissemaksete tegemine, sularaha sissemakse E.P. arvelduskontole, laenu ning intressi sularahas tagastamine OÜ-le Kvintessents, sularahas laenu andmine Midfield OÜ-le ja Linderin Grupp OÜ-lt laenu saamine. Kokku on kontrollitaval perioodil P.P. poolt jäetud deklareerimata ja tasumata tulumaksu summas 178 136,18 eurot. - MTA hinnangul on P.P. arvelduskontodele tehtud sularaha sissemaksete näol tegemist P.P. muu tuluga, mida ei ole deklareeritud ning millelt on jäetud tasumata tulumaks. - E.P. Swedbank AS-i arvelduskontolt nr xxxxxxxxxxxx nähtub, et E.P. on 04.05.2009 pannud kontole 615 000 krooni sularaha, millest samal päeval on 600 000 krooni kantud P.P. arvelduskontole

2(11) selgitusega „laen“. MTA hinnangul on E.P. arvelduskontole tehtud sularaha sissemakse näol tegemist P.P. muu tuluga, mida ei ole deklareeritud ning millelt on jäetud tasumata tulumaks. - OÜ-lt Kvintessents saadud teabe ja dokumentide alusel on P.P. tagastanud OÜ-le Kvintessents laenu ja tasunud intressi 14.12.2012 sularahas kokku summas 30 750 eurot. Seega pidi P.P.l olema sularaha summas 30 750 eurot, mida laenu tagasimaksena kasutada. MTA hinnangul on nimetatud laenu tagasimakseks kasutatud sularaha näol tegemist P.P. muu tuluga, mida ei ole deklareeritud ning millelt on jäetud tasumata tulumaks. - Kontrollitaval perioodil on P.P. andnud Midfield OÜ-le (juhatuse liige P.P.) laenu nii pangakontolt ülekannetena kui ka sularahasissemaksetena Midfield OÜ kontole. Midfield OÜ arvelduskontole on kontrollitaval perioodil tehtud P.P. poolt neli sularahasissemakset kokku summas 12 364,98 eurot selgitustega „laen“. Seega pidi P.P.l olema sularaha summas 12 364,98 eurot, mida laenu andmiseks kasutada. MTA hinnangul on P.P. poolt Midfield OÜ-le laenu andmiseks kasutatud sularaha näol tegemist P.P. muu tuluga, mida ei ole deklareeritud ning millelt on jäetud tasumata tulumaks. - P.P. Swedbank AS-i arvelduskontole on kontrollitaval perioodil laekunud OÜ-lt Linderin Grupp (äriregistrist kustutatud 26.07.2013) 9 000 000 krooni ehk 575 204,84 eurot selgitustega „vastavalt laenulepingule“.

P.P. esitas maksuotsusele vaide. Maksuja Tolliameti 22.01.2015 vaideotsusega nr 6-1/2499-6 rahuldati vaie osaliselt ja tunnistati Maksuja Tolliameti 29.10.2014 maksuotsus nr 12.2-3/18730-16 kehtetuks osas, milles P.P.d kohustati tasuma 2009. aasta eest tulumaksu summas 56 607,23 eurot laenutehingutelt Linderin Grupp OÜ-ga. Ülejäänud osas jäeti vaie rahuldamata.

2. P.P. esitas 23.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 30.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/018730-16 tühistamiseks ning Maksuja Tolliameti kohustamiseks vaadata kaebaja 01.10.2014 taotlus maksumenetluse peatamiseks uuesti läbi. 1. Maksuotsus on ebaseaduslik kahel põhjusel. Esiteks, seoses KAPO poolt menetletava kriminaalasjaga on kaebaja maksumenetluses õigustatult tuginenud MTA-le tõendite ja seletuse andmisest keeldumisel enese mittesüüstamise privileegile, sest MTA-le esitatavad selgitused ja tõendid võivad olla kasutatavad kaebaja vastu kriminaalmenetluses. Sellistel asjaoludel maksuotsuse tegemine on ebaseaduslik ja MTA oleks pidanud maksumenetluse peatama. Teiseks, on maksuotsus sisuliselt põhjendamatu ning kaebaja tahtluse osas motiveerimata. 2. Maksumenetluse peatamata jätmine. Kaebaja on maksumenetluses õiguspäraselt tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ja keeldunud dokumentide esitamisest. Kui kaebaja oleks esitanud kõik dokumendid ning andnud selgitusi kõikide asjaolude osas, mille vastu MTA huvi tundis, kasutaks KAPO nimetatud dokumente või seiskohti kriminaalasjas kaebaja vastu. Läbiotsimismäärusest nähtuvalt seondub kõnealune kriminaalmenetlus perioodil 2009 kuni 2013 toimunud tehingutega, kattudes selliselt maksumenetluses uuritava ajaperioodiga. Maksuotsusega jättis MTA kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et MTA rikkus kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel kaalutlusõigust, mistõttu tuleb maksuotsus tühistada ning kohustada MTA-d kaebaja 01.10.2014 taotlus uuesti läbi vaatama. Menetluse peatamata jätmine ei ole eraega avalikes huvides ning tooks kaasa kaebaja õiguste ja huvide ebaproportsionaalse, ülemäärase ja ebavajaliku riive, st õigusvastase maksuotsuse. Avalik võim (sh MTA) peab käituma viisil, mis tagab haldusmenetluse osalise õiguste kaitse suurimal määral. Kaebaja seisukohal, et maksuhalduri keeldumine maksumenetluse peatamisest ei ole põhjendatud ning MTA on diskretsiooniotsuse langetamisel omistanud kaalu asjakohatutele ja põhjendamatutele asjaoludele. Kokkuvõttes on MTA menetluse peatamist kaaludes omistanud põhjendamatult kõrget kaalu avalikele huvidele ning jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja huvid. Seejuures arvestades maksuotsusega määratud rahalise kohustuse suurust on ilmne, et maksumenetluse peatamata jätmine tooks kaebajale kaasa oluliselt suurema kahju kui maksumenetluse peatamine riigile. 3. Maksuotsuse sisuline ebaõigsus. Maksuotsuse kohaselt on E.P. poolt 2009.a. oma arvelduskontole sissemakstud 615 000 krooni kaebaja tulu. Esiteks on ebaõige maksuameti seisukoht, et E.P.l puudus raha oma kontole sissemaksmiseks. E.P. kinnitab, et sularaha sissemakse näol oli tegemist te-

3(11) ma säästudega. E.P. oli aktiivselt äris tegev. Isikul ei ole kohustust hoida oma säästusid pangakontol. Mitte midagi tavapäratut ei ole selles, et inimesed hoiavad raha sularahas. Teiseks on maksuotsus motiveerimata selles osas, milliseid tõendeid E.P. sissetulekute kohta on maksuhaldur lisaks 01.01.2008 – 04.05.2009 pangakonto väljavõttele analüüsinud ja milliseid 2009 aastale eelnevaid perioode see hõlmab. Maksuhalduri väide on kontrollimatu. Kolmandaks puudub maksuotsuses viide õiguslikule alusele, mille kohaselt oleks võimalik ühe isiku arvelduskontole selle isiku poolt tehtud sissemakse lugeda teise isiku tuluks. Neljandaks on maksuhalduri väide, et tegemist ei olnud E.P. laenuga kaebajale vastuolus maksuhalduri poolt tuvastatuga. 4. Sularaha sissemaksed kaebaja pangakontole, laenutagastused OÜ-le Kvintessents, laenud Midfieldile. Esiteks on kaebaja olnud pikaajaliselt aktsionär majanduslikult edukates äriühingutes Aktsiaselts Idea AD, Osaühing Idea PR ja Starline Invest OÜ, millistest enne 2009.a saadud dividendid võimaldasid sularahamakseid teha. Teiseks müüs kaebaja 2011 aastal kinnistu asukohaga Tartu linn, Kruusamäe tn 10, 200 000 euroga, millest 170 000 eurot tasus ostja kaebajale sularahas. Selle kinnistu oli kaebaja ostnud 250 000 euroga, st kinnistu võõrandamisest kaebaja kasu ei saanud. MTA argumentatsioon, et P. Š. poolt laenu tagastamine kinnitab kaebajal sularahasäästude puudumist on eluvõõras ja vastuolus laenusuhte olemusega. Tähtajatult antud laenu võib laenuandja igal ajal kahekuulise etteteatamisega tagasi nõuda ja seda olenemata sellest, kas tal endal on sääste või mitte. Intressiga laenu võtmine äritegevuseks on täiesti tavaline ja seda isegi situatsioonis, kus isikul on sääste. Äritegevuses on laenu intress üks kulukomponent ning kui eeldatav kasu ärist on suurem, siis on laenu võtmine mõistlik. Kaebaja hoidis oma sääste kodus ja hiljem hoiulaegastes, mis olid aktiivses kasutuses. Soovides kasutada sularaha igapäevasteks jooksvateks kuludeks ei võta kaebaja mõistetavalt raha sääste koondavast hoiulaekast, vaid lähimast sularahaautomaadist. Kokkuvõttes on ülaltooduga tõendatud ja põhjendatud, miks kaebajal olid olemas sissemaksete jaoks tulumaksuga mittemaksustatavad või varem maksustatud allikad. 5. Tahtlus on motiveerimata. Maksuotsuse kohaselt on MTA seisukohal, et kaebaja muu tulu, mille ta on sularahas arvelduskontodele pannud või laenuna väljastanud, saab olla jäetud deklareerimata vaid tahtlikult, kuna kaebajal oli olemas sularaha, millelt ta ei olnud makse tasunud. Seega kohaldab maksuhaldur maksude määramisel viieaastast aegumistähtaega. Sedavõrd lakoonilist tahtluse põhjendust ei saa pidada haldusakti põhjendamiskohustuse täitmiseks, mistõttu on maksuotsus tahtluse osas motiveerimata ning õigusvastane igal juhul tulumaksu osas, mis on kaebajale määratud aastate 2009 ja 2010 eest. Kolmeaastane maksude määramise tähtaeg 2009 ja 2010 osas möödus vastavalt 31.03.2013 ja 31.03.2014.

3. Maksuja Tolliamet palub jätta kaebus rahuldamata. 1. Kaebaja esitatud uued tõendid ja nendel põhinevad kaebuse asjaolud ei ole asjakohased. Vastustaja leiab, et kõik kaebaja poolt vaidevõi kohtumenetluses avaldatud asjaolud ja tõendid ei ole asjakohased ainuüksi põhjusel, et tõendid esitati hilinenult. Kaebaja on alles pärast maksuotsust avaldanud tema hinnangul maksukohustust vähendavad tõendid ja asjaolud, millest maksuhaldur ei ole teadlik maksukohustuslase tahteavalduseta. Kaebaja keeldus neid tõendeid maksumenetluses väljastamast. Maksuotsus on õiguspärane, sest see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja on jätnud maksumenetluses tõendid tahtlikult esitamata, kuid ei ole põhjendanud, miks on tõendid esitatud siiski kohtumenetluses, kuigi kriminaalmenetlus ei ole lõppenud. 2. Vastustaja on seisukohal, et haldusmenetluse regulatsioonis puudub õiguslik alus maksumenetluse peatamiseks. Õigusliku aluseta maksumenetluse peatamine seaks ohtu avalikud huvid, sest aegumise tõttu võib tekkida olukord, kus maksude määramine ja sissenõudmine on muutunud võimatuks. Vastustaja osundab, et kaebajalt ei ole maksuotsuse andmisega võetud ära maksukorralduse seaduse §-des 101-103 sätestatud võimalust. Kaebaja poolt tõendite mitteesitamine ei saa olla põhjuseks, et maksumenetlust ei saa lõpuni viia ning maksuhaldur ei pea oma kohustust täitma, mistõttu kogus maksuhaldur ise tõendeid juurde. Kaebaja ei saa maksuhaldurile ette heita uurimispõhimõtte rikkumist, kui kaebaja valdas teavet, kuid ei andnud seda enese mittesüüstamise privileegi kasutades maksuhaldurile. Selliste asjaolude osas läheb maksumenetluses tõendamiskoormus üle

4(11) kaebajale, kuid tema võimalused esitada hilisemas vaidevõi kohtumenetluses tõendeid, mida ta varem ei esitanud, on piiratud. 3. Kaebaja ei ole esitanud sisuliselt tõsiseltvõetavaid vastuväiteid. Kaebuses on esitatud hulga tõendamata hüpoteetilist laadi väiteid või väiteid, mille kinnituseks esitatud tõendid on avaldatud alles pärast maksumenetlust. Tahtluse osas märgib vastustaja, et tulenevalt Riigikohtu praktikast võib tahtlus tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest ning need seisukohad on rakendatavad tahtluse väljaselgitamisel ka käesolevas asjas aegumistähtaja puhul. 4. Vastustaja jääb kõigi maksuotsuses ja selle lahutamatuks osaks oleva kontrollaktis toodud põhjenduste ja järelduste juurde ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata. MTA palub kohtuasja lahendamisel lähtuda kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtadest.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebuses on kohtule esitatud nõuded tühistada maksuotsus ja kohustada vastustajat vaatama uuesti läbi menetluse peatamise taotlus. Kohustamisnõuet on võimalik rahuldada üksnes juhul, kui kohus maksuotsuse tühistab. Kui maksuotsus jääb kehtima, on maksumenetlus lõppenud ning menetlustoimingute uuesti kordamine ei ole võimalik. Kohustamisnõue menetlustoimingu tegemiseks on lubatav, kuna kaebaja põhjendusi arvestades on võimalik, et maksumenetluse peatamata jätmine võis tingida vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise.

Kaebaja on aga tuginenud ka maksuotsuse tühistamisnõudes sellele, et maksuotsus on õigusvastane, kuna kaebaja taotlus menetluse peatamiseks jäeti rahuldamata. Kohus hindab esmalt menetlustoimingu õiguspärasust, lahendab siis maksuotsuse tühistamise nõude ja seejärel taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõude.

5. Kaebaja on maksumenetluse peatamise osas tuginenud Riigikohtu 16.12.2008 otsuse nr 3-3-1-56- 08 punktile 20, kus selgitatakse, et kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise.

Vastustaja on käsitlenud kaebaja taotlust menetluse peatamiseks maksuotsuse lk-l 2 ja vaideotsuse punktides 12-13. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega korda neid HKMS §165 lg 2 alusel. Vastuseks kaebajale leiab kohus, et menetluse peatamise kaalumisel tuleb arvestada konkreetse haldusmenetluse eripära. Maksumenetluse eesmärgiks on maksude arvestamise ja tasumise kontroll ning maksuvõlgade sissenõudmine. Tegemist on isikut koormava menetlusega, millele on isiku kaitseks seatud tähtajalised piirid maksude määramiseks (MKS § 98). Kuna maksumenetluse eesmärgiks on avalikes huvides maksude määramine ja sissenõudmine, on maksuhaldur kohustatud maksu määrama ja sisse nõudma, kui selleks esinevad seaduses sätestatud alused. Menetluse peatamise tulemuseks ei saa olla aegumistähtaja möödumise tõttu kaebajale maksu määramata jätmine. Kaebaja sellisele soovile ei pea andma seadusandja ega kohtuvõim õiguslikku kaitset.

6. Kaebaja taotlus maksumenetluse peatamiseks tugineb asjaolule, et KAPO poolt menetletava kriminaalasja tõttu on kaebaja maksumenetluses tuginenud MTA-le tõendite ja seletuse andmisest keeldumisel enese mittesüüstamise privileegile ning seetõttu ei ole tal võimalik kaasaaitamiskohustust täita.

Läbiviidud maksumenetluses nähtub, et vastustaja on pidanud kaebaja tuginemist mittesüüstamise privileegile lubatavaks ega ole kaebaja suhtes kohaldanud kaasaaitamiskohustuse täitmiseks sanktsioone. Samas ka kaebaja poolt mittesüüstamise privileegile tuginedes säilib maksuhalduril maksude arvestamise ja tasumise kontrolli ning maksude määramise ja sissenõudmise ülesanne. Kui mak-

5(11) suhaldur on kogunud piisavalt teavet, et maksude arvestamise ja tasumise ebaõigsuse kohta, on maksuhaldur kohustatud olemasolevate tõendite kogumi alusel maksu määrama. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maksumenetluse peatamata jätmine õigusvastane.

7. Poolte vahel on vaidlus kohtumenetluse jooksul esitatud uute tõendite lubatavuse üle. Kaebaja esitas maksumenetluses 11.11.2013 seisukoha ja selgitustaotluse, mille lisadeks on hoiulaegaste, elukoha ja autode läbiotsimise protokollid (kd I tl 20 jj). Kaebaja ei esitanud maksumenetluses eriarvamusega koos tõendeid, vaid leidis, et dokumentide esitamine oleks vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga ja taotles menetluse peatamist (kd I tl 34-35).

Maksuotsuse peale esitatud vaidega koos esitas kaebaja AS Idea AD, OÜ Idea PR ja Starline Invest OÜ majandusaasta aruanded, Swedbank AS-iga sõlmitud hoiulaegaste kasutamise lepingud ja logid, MTÜ-ga Eesti Keskerakond sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, T. M. sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu eellepingu muutmise lepingu, E.P. 27.11.2014 selgituse, E.P. seosed äriühingutega, kinnituse kaebaja dividendide kohta ja Rebase kinnistu kinnistusraamatu väljavõtte (kd I tl 55). Vaideotsuses ei ole vastustaja tõendite vastuvõtmisest keeldunud, vaid on neid sisuliselt hinnanud. Seetõttu ei saa kohus jätta neid tõendeid kohtumenetluses kõrvale. Kui maksuhaldur leiab vaidemenetluses, et tõendite esitamisel on rikutud MKS § 102 lg 1 p-i 2, tuleb seda selgesõnaliselt vaideotsuses otsustada, et esitatud tõendid on lubamatud. Kui sellist otsustust ei ole tehtud, saab kohus üksnes järeldada, et maksuhaldur on pidanud tõendeid lubatavaks. Tõendite lubamatuks tunnistamine ei välista vaideotsuses ka alternatiivset käsitlust, et n.ö isegi kui pidada tõendeid lubatavaks, ei tingiks need maksuotsuse muutmist. Ent kohtumenetluses tõendite lubamatuks pidamisele peab eelnema maksuhalduri samasugune otsustus vaidemenetluses.

Koos kaebusega on kaebaja esitanud järgmised, maksuja vaidemenetluses esitamata tõendid: - KAPO vaatlusprotokoll (lisa nr 12); - MTA 05.12.2013 otsus (lisa nr 11); - korteri Anne 2-11 võõrandamisleping (lisa 15); - Rebase kinnistu asjaõigusleping (lisa 16); - vaideotsus OÜ Midfield menetluses (lisa 26).

KAPO vaatlusprotokoll ja MTA 05.12.2013 otsus ei ole käesolevas asjas asjakohased ning kohus jätab need HKMS § 62 lg 2 ja 6 alusel arvestamata. Mõlemad tõendid on esitatud seonduvalt kaebuse punktiga 24, kus kaebaja toob välja, et Midfield OÜ suhtes on algatatud revisjon ja samal ajal on läbiviidud ka kriminaalmenetluse toiminguid. Asjaolu, kas ja millisel määral teevad uurimisorganid omavahel koostööd ei vaja käesolevas asjas tõendamist, seega ei ole tõendid asjakohased. Samuti ei ole asjas vajalik tõendada, kas maksuhaldur on OÜ Midfield osas enese mittesüüstamise privileegile tuginemist lubatavaks pidanud või mitte. Kohus on juba eelnevalt käsitlenud seda, et maksuhaldur on pidanud käesolevas asjas enese mittesüüstamise privileegile tuginemist lubatavaks (kohtuotsuse punkt 6). Seetõttu ei ole ka vaideotsus OÜ Midfield menetluses asjakohane.

Korteri Anne 2-11 võõrandamislepingu ja Rebase kinnistu asjaõiguslepingu on vaideotsuse punkti 14 kohaselt kogunud maksuhaldur vaidemenetluses ise. Seega puudub alus jätta need tõendid haldusasjast kõrvale.

Kohus võtab 21.04.2015 seisukohaga koos esitatud tõendite osas seisukoha vastava episoodi sisulise hindamise juures.

8. MKS § 64 lg 1 p 6 kohaselt on isikul teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda küsimustes millele vastamine tähendaks enda või oma abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal õigusrikkumises süüditunnistamist. Kontrollakti punkti 1 kohaselt on kaebaja tuginenud enese mittesüüstamise privileegile Kaitsepolitseiameti poolt kriminaalasja nr 13700000163 menetlemise tõttu ning maksuhaldur

6(11) on eeltoodust tulenevalt pöördunud teabe ja dokumentide saamiseks kolmandate isikute poole. Kuna maksuhaldur on leidnud, et ta on kogunud piisavalt tõendeid maksu määramiseks, on kaebajale koostatud maksuotsus ilma kaebaja poolt kaasaaitamiskohustust täitmata. MKS § 150 lg 1 sätestab, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Sätte kohaselt ei sõltu kaebajal lasuv tõendamiskoormus sellest, kas kaebaja on otsustanud maksumenetluses tugineda enese mittesüüstamise privileegile või mitte. Seega on maksuhalduri väidete ümberlükkamiseks tõendamiskoormus kaebajal.

9. Tõendamiskoormuse osas tuleb arvestada ka seda, et maksukohustuslane ei saa asuda talle sobival ajal maksuhalduri järeldusi ümber lükkama ja selleks tõendeid esitama, vaid maksukohustuslane peab kaasaaitamiskohustust täitma maksumenetluses. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt muudetakse või tunnistatakse maksuotsus kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohus on seda põhimõtet laiendanud ning leidnud, et maksukohustuslane saab vaidevõi kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (19.05.2009 otsus nr 3-3-1-32-09).

Teisalt oli või on kaebajal tõendamiskoormuse täitmine piiratud enese mittesüüstamise privileegile tuginemisega. Kohus märgib, et isiku õigusi riivaks ülemäära see, kui ta peaks enese mittesüüstamise privileegi kasutamisel põhjalikult selgitama, kuidas selle sama info avaldamisega on võimalik teda või tema lähikondseid süüstada, tuues välja seejuures kõik üksikasjalikud detailid võimaliku toimepandud süüteo kohta. Isikul on samas aga kohustus põhistada ehk usutavalt selgitada, kuidas toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ning isikult küsitav teave omavahel seotud on. Käesolevas asjas nähtub, et maksuhaldur on pidanud maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginemist piisavalt põhistatuks. Teisalt peab enese mittesüüstamise privileegile tuginemine olema heauskne ja järjepidev ega tohi olla meelevaldne või suvaline. Meelevaldsusele ja suvalisusele viitab ka see, et ilma mittesüüstamise privileegile tuginemise tinginud asjaolude olulise muutuseta otsustab isik privileegist vaidevõi kohtumenetluses osaliselt või täielikult loobuda.

Enese mittesüüstamise privileegi sisu tugineb kriminaalmenetluse aluspõhimõttele. Seetõttu peab kohus võimalikuks selgitada enese mittesüüstamise privileegi kasutamise heausksust ka kriminaalmenetluse näitel. Riigikohus rõhutas 18.12.2007 otsuses nr 3-1-1-85-07, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Riigikohus on pidanud loomulikuks, et kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel.

Maksumenetluse konteksti viiduna tähendab eeltoodu, et ka maksukohustuslasel on võimalik valida enese mittesüüstamise privileegile tuginedes maksumenetluses n.ö passiivne kaitsetaktika, jättes end või oma lähedasi süüstavad dokumendid esitamata. Kui aga isik ei soovi või ei saa enese mitte süüstamise privileegile tugineda, kehtib tavapärane kaasaaitamiskohustus (MKS § 56 lg 1). Seetõttu tuleb maksukohustuslasel varakult teha valik, kas ta soovib maksumenetluses ja hiljem maksuhalduri küsitud asjaolusid ja tõendeid esitada või mitte. Kui maksukohustuslane on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ning selle aluseks olev asjaolu ei ole ära langenud, on isikul vaideja kohtumenetluses võimalik sisuliselt tugineda üksnes maksuotsuse vähesele põhjendatusele, maksuotsuse analüüsi puudulikkusele ja muudele menetluslikele rikkumistele, kuid mitte enam enda poolt esitatavatele tõenditele. Ilma mõjuva põhjuseta hilisemas menetluses mittesüüstamise privileegist loobumine ja tõendite esitamine võib viidata sellele, et enese mittesüüstamise privileegile tuginemine oli alusetu.

7(11) Sealjuures ei sõltu enese mittesüüstamise privileegist loobumine sellest, kas kaebaja käsitleb end privileegist loobununa. Isik on enese mittesüüstamise privileegist loobunud juba, kui ta asub aktiivselt enda versiooni kinnitavaid tõendeid esitama. Kohus märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 15.11.2013 otsuses nr 3-11-2695 usutavaks, et eksisteerivad tõendid, mis on maksumenetluses isikut soosivad, kuid samadel asjaoludel toimuvas kriminaalmenetluses hoopis isikut süüstavad ja mida ei saanud seetõttu esitada.

9. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kaebajal oli enese mittesüüstamise privileegile tuginemise asemel võimalik soovitud eesmärk saavutada kriminaalmenetluses.

Kohus saab aru, et kaebaja ei soovinud, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmisega saadud dokumente kasutataks tema vastu kriminaalmenetluses. Riigikohtu üldkogu on 17.02.2004 otsuse nr 3-1-1-120-03 punktis 17 selgitanud, et kuigi (maksu)kuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus, tuleb selliseid tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. 22.10.2007 otsuses nr 3-1-1-57-07 asus Riigikohus seisukohale, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud selgituste (või dokumentide) kasutamine tõendina selgitusi või tõendeid esitanud isiku vastu on vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Sealjuures ei ole nende selgituste või tõendite kasutamine isiku tahte vastaselt lubatav ka siis, kui isik on jätnud kasutamata võimaluse tugineda enese mittesüüstamise privileegile.

10. Arvestades vaideotsusega maksuotsuse kehtetuks tunnistamise ulatust, on kohtumenetluses vaidluse all järgmised maksuotsuses toodud episoodid: - kaebaja arvelduskontodele sularaha sissemaksete tegemine; - sularaha sissemakse E.P. ehk kaebaja isa arvelduskontole; - laenu ning intressi sularahas tagastamine OÜ-le Kvintessents; - sularahas laenu andmine Midfield OÜ-le.

Kaebuse osade V ja VI põhjendused vastavad ligikaudu sõnasõnalt, v.a kaebuse punktides 51 ja 52 toodud täpsustused E.P. poolt kinnistute võõrandamiste kohta maksuhaldurile esitatud vaide osadele V ja VII. Maksuhaldur on kaebaja vastavatele argumentidele 22.01.2015 vaideotsuse punktides 14 ja 15. Kohus nõustub vaideotsuse punktis 15 toodud põhjendustega ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel.

11. Kohus peab siiski vajalikuks kaebaja esitatud tõendite alusel osaliselt maksuhalduri seisukohta täiendada. Kohus märgib, et olukorras, kus kaebaja on maksumenetluses tuginenud enese mittesüüstamise privileegile, kuid on sellest hiljem vaidemenetluses loobunud, võib tagajärjeks olla ka see, et kaebajal ei õnnestu enam õigeaegselt kõiki tõendeid, mille esitamine maksumenetluses oleks olnud võimalik, enam esitada. Vaideorgani uurimiskohustus vaidemenetluses ei ole samaväärne kui maksumenetluse enda jooksul ning vaideorganil ei ole kohustust lasta maksukohustuslasel korduvalt oma väiteid ja tõendeid täiendada. Esmalt on piiratud vaideorgani kontrollifunktsioon haldusakti õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrolliga (MKS § 147 lg 1), teisalt on vaide läbivaatamise tähtaeg oluliselt maksumenetluse läbiviimise tähtajast lühem (MKS § 147 lg-d 3-5). Ka kohtumenetluses on tahtlikult maksudest kõrvale hoidumise korral tõendamiskoormus kaebajal, nagu kohus on eelnevalt selgitanud. Seega kannab riski, et mittesüüstamise privileegist loobumisel on vaidemenetluse või kohtumenetluse jooksul esitatud tõendid kaebaja väidete kinnitamiseks ja maksuhalduri põhjendatud kahtluse ümber lükkamiseks ebapiisavad, kaebaja ise. Kohus märgib, et algses kaebuses ei ole kaebaja maksuhalduri vaideotsuse järeldusi ümber lükanud, vaid on korranud üksnes seniseid väiteid. Osaliselt on kaebaja neile vastu vaielnud alles 21.04.2015 seisukohas.

Kohus nõustub maksuhalduri järeldusega, et kaebaja ei ole dividendide saamist vaideega kohtumenetluses piisavalt tõendanud, kuna dokumentidest ei nähtu, et dividendide tegelik laekumine kaebaja-

8(11) le. Arvestades kohtuotsuse punktis 9 toodut, leiab kohus, et vastavas osas ei oleks ka kohtumenetluses tõendite esitamine ka võimalik, kuna enese mittesüüstamise privileegist meelevaldne loobumine tähendab seda, et tõendite esitamine oli kaebaja kontrolli all ja seega on tõendid jäänud esitamata kaebaja tahtluse või hooletuse tõttu (MKS § 102 lg 1 p 2). Raamatupidaja selgitus dividendide kohta (kd I tl 165) on üksnes dividendide arvestuse, aga mitte tegeliku väljamaksmise kohta ega tõenda seega dividendide kaebajale väljamaksmist.

P. Š. poolt raha tagasimaksmise osas on maksuhaldur tuginenud P. Š. ütlustele, mille kohaselt oli kaebajal endal raha vaja (kd V tl 31 pöördel). Seega ei olnud tegemist niisama laenu tagasimaksmisega, vaid kaebaja sooviga. Samuti on maksuhaldur analüüsinud, et vastav laenumakse kasutati ära kaebaja isiklikeks kulutusteks (kontrollakti lk 8 p 2), mis kinnitab maksuhalduri järeldust kaebaja säästude vähesuse kohta. Seetõttu on maksuhalduri kahtlus kaebajal säästude puudumise kohta põhjendatud ning Linderin Grupp OÜ-lt laenu võtmisega seonduvad asjaolud (samas) ei ole oluline. Kohus märgib, et kaebaja ei ole tõendanud säästude olemasolu.

Kaebaja on vastu vaielnud kontrollakti punktis 3 (lk 8) toodud järeldustele seoses sularaha kasutamisega jooksvateks kuludeks ja sularaha sissemaksetega. Kohus märgib, et vastav maksuhalduri põhjendus ei olnud seotud kaebajal säästude olemasoluga, vaid sellega, et see raha, mille kaebaja sularahas välja võttis ei ole sularahana tagasi makstud, vaid on igapäevasteks kulutusteks ära kasutatud. Kaebaja on sisuliselt oma kaebuse punktis 74 möönnud, et see raha, mille ta sularahas välja võttis ei olnud sama, mille ta pärast sularahas oma kontole maksis. Säästude olemasolu ja allikat ei ole kaebaja tõendanud ning seda ei tõenda ka hoiulaegaste logid (kd I tl 272 jj).

12. Kaebaja 21.04.2015 täpsustuses ei ole kaebaja muid sisulisi väiteid täiendanud, v.a T. M. puudutavas osas. Maksuhaldurile esitatud vaides esitas kaebaja muu hulgas väite, et kaebaja sissetulekuallikaks on ka Tartu linnas Kruusamäe tn 10 kinnistu müügist saadud raha (vaide punkt 60), mille tõendamiseks on esitatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu eellepingu muutmise lepingu (kd I tl 266). Vastustaja on nimetatud lepingut sisuliselt hinnanud ja kogunud vaidemenetluses täiendavaid tõendeid. Kaebaja on esitanud täiendavad tõendid kinnistu hinna kohta alles 21.04.2015 kohtumenetluses, sealjuures oluliselt pärast algse kaebuse esitamist.

Kohus leiab, et kaebaja on vastavate tõendite alles 21.04.2015 esitades rikkunud MKS § 102 lg 1 punktis 2 toodud kriteeriumit, kuna tõendi hilisem esitamise põhjuseks saab olla üksnes kaebaja tahtlus või hooletus. Kaebaja suhtes ei ole kriminaalmenetlus lõppenud, seega on põhjendamata, miks on kaebaja otsustanud enese mittesüüstamise privileegile tuginemine lõpetada. Sellisel juhul sai maksumenetluse jooksul kaebajale kättesaadavate dokumentide esitamine alles kohtumenetluses olla tingitud üksnes kaebaja tahtlusest.

Kaebaja 21.04.2015 seisukoha lisad on koostatud järgmistel kuupäevadel: - 09.04.2014 – hagiavaldus, mille on koostanud kaebajat käesolevas asjas esindava advokaadibüroo advokaat; - 25.04.2014 – kinnistu mõttelise osa müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus, kus kaebaja esindajaks on kaebaja esindaja käesolevas kohtuasjas; - 03.09.2014 – kaebaja avaldus hagist loobumiseks, mille on koostanud kaebajat käesolevas asjas esindava advokaadibüroo advokaat; - 07.11.2014 – T. M. avaldus menetluskulude kohta, mis on Kohtute Infosüsteemi kohaselt kaebaja esindajale kätte toimetatud 17.11.2014; - 03.02.2015 – T. M. vastuväide menetluskulude taotlusele, mis on Kohtute Infosüsteemi kohaselt kaebaja esindajale kätte toimetatud 25.02.2015; - 16.04.2015 Tartu Maakohtu määrus nr 2-14-15689 menetluse lõpetamise kohta.

Esimesed kolm dokumenti on olnud kaebajale kättesaadavad enne 01.09.2014 kontrollaktile arvamuse esitamise tähtaja möödumist. T. M. 07.11.2014 avaldus oli kaebajale kättetoimetatud enne kaebaja

9(11) poolt maksumenetluses vaide esitamist. Kuna kohtule ei nähtu asjast ühtegi põhjust, miks kaebajal ei olnud võimalik neid dokumente enne kohtumenetlust esitada, leiab kohus, et vastavad tõendid on lubamatud. Kaebaja tuginemine enese mittesüüstamise privileegile on olnud nimetatud küsimuses valikuline, mis näitab seda, et tegelik vajadus privileegile tugineda puudus ja dokumendid jäid esitamata kaebaja tahtluse või hooletuse tõttu. Kohtule ei nähtu ka käesolevas asjas, kuidas nimetatud avalikud dokumendid saaksid kaebajat või tema pereliiget süüstada.

Pärast vaidemenetluse lõppu koostatud dokumendid, s.o T. M. 03.02.2015 vastuväide ja Tartu Maakohtu 16.04.2015 määrus on küll lubatavad tõendid, kuid need ei tõenda kaebaja poolt väidetavaid asjaolusid, mistõttu jätab kohus tõendi HKMS § 62 lg 2 ja 6 alusel arvestamata. T. M. 03.02.2015 vastuväites leiab isik üksnes seda, et müügilepingute pooltel, s.o kaebajal ja T. M. ei ole vastastikku nõudmisi. Arvestades isiku maksuhaldurile antud selgitusi, mille kohaselt kinnitus 170 000 euro tasumise kohta oli fiktiivne, on T. M. 03.02.2015 vastuväide isiku 06.01.2015 ütlustega kooskõlas. Kuna T. M. vastas kostjana menetluskulude hüvitamise taotlusele, ei pidanudki ta sisuliselt vastama kaebaja väidetele, kas ostusumma 170 000 eurot on tasutud. Tsiviilasjas oli vaidlus üksnes väidetavale 170 000 eurole lisanduva 30 000 euro maksmise üle. 170 000 euro tasumise suhtes tsiviilasjas menetlust ei toimunud ja sellega seotud asjaolusid ei tuvastatud.

16.04.2015 Tartu Maakohtu määrus nr 2-14-15689 menetluse lõpetamise kohta ei tõenda käesolevas asjas ühtegi vaidlusalust asjaolu, mistõttu tuleb see jätta tõendina HKMS § 62 lg 2 ja 6 alusel arvestamata. Vastava määrusega tekkis T. M. kohustus tasuda menetluskulud, kuid see määrus ei saanud mõjutada T. M. juba 06.01.2015 ehk kolm kuud varem antud ütluste sisu.

Seega nõustub kohus T. M. raha saamise tõendamatuse osas maksuhalduri vaideotsuses toodud järeldusega.

13. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tahtlus on motiveerimata. Maksuhalduri põhjendus tahtluse olemasolu kohta on küll napp aga ammendav. Ka kohtule ei nähtu, et käesoleval juhul saaks kaebaja poolt tulu deklareerimata jätmine tuvastatud asjaolusid arvestades olla midagi muud kui tahtlik tegevus. Olukorras, kus kaebajale laekub järjepidevalt suuri summasid, mida kaebaja tuluna ei deklareeri, ei saa kaebaja tugineda heausksusele, et ta küll täitis kõiki hoolsusnõudeid, kuid raha laekus talle kaebaja teadmata. Ka suures summas sularahas väljamaksete tegemisele peab eelnema sularaha jõudmine kaebajani, mis ei saanud toimuda kaebaja teadmata. Tulu deklareerimise kohustus on üldteada nõue, mis ei saa kaebajale olla teadmata. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja tugineda ka hooletusele.

14. Kohus leiab aga, et maksuotsus ei ole piisavalt põhjendatud E.P.ga tehtud tehingute osas tulumaksu määramisel.

Maksuhaldur on vaideotsuses vastanud kaebaja väitele, et E.P.l ei puudunud raha oma kontole sissemaksmiseks. Kaebaja ei ole vaidemenetluses ega hiljem tõendanud, et E.P.l oleks muid tulusid olnud, sh dividendide näol. Arvestades kohtuotsuse punktis 9 toodut, leiab kohus, et vastavas osas ei oleks ka kohtumenetluses tõendite esitamine ka võimalik, kuna enese mittesüüstamise privileegist meelevaldne loobumine tähendab seda, et tõendite esitamine oli kaebaja kontrolli all ja seega on tõendid jäänud esitamata kaebaja tahtluse või hooletuse tõttu (MKS § 102 lg 1 p 2). Seda, et vastavate andmete esitamine on võimalik, kinnitab ka see, et kaebaja on esitanud E.P. selgituse ja andmed äriühingute kohta vaidemenetluses. Vaidemenetluses tuvastas maksuhaldur, et E.P. müüs 1996. aastal korteri hinnaga 120 000 krooni ja 2003. aastal kinnistu hinnaga 230 000 krooni. Kaebaja väide, et korter ja garaaž, mille müügileping ei ole säilinud, müüdi kokku 300 000 krooni eest, ei ole korteri hinda – 120 000 krooni – arvestades usutav.

Samas on kaebaja näidanud ära, et maksuotsus on muus osas vähe põhjendatud ning maksuhalduri analüüs on puudulik. Vastavate argumentide esitamine on kaebajal lubatav ka siis, kui ta on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile.

10(11)

Maksuotsuse punkti 1.2 kohaselt on loetud kaebaja tuluks sissemaksed E.P. kontodele, mitte edasimaksed sellelt kontolt kaebajale (vt maksuotsuse lk 5). Sisuliselt on vastustaja tuginenud sellele, et E.P. kontole raha kandmine on näilik tehing, millega soovitakse varjata kaebaja poolt tulu saamist. Samas ei ole otsuses tuginetud MKS § 83 lg-le 4 ega ära näidatud maksueelist. Kohus nõustub kaebajaga, et ära ei ole näidatud ka muud õiguslikku alust, mille tõttu loetakse E.P. kontole tehtud sissemakseid kaebaja tuluks.

Kontrollakti kohaselt on vastustaja lähtunud E.P. sissetulekute arvestamisel pangakontode väljavõtetest (kd V tl 75 ja 87) ning asjaolust, et E.P. ei ole füüsilise isiku tuludeklaratsioone esitanud. Kohus nõustub kaebajaga, et kontrollaktist ega kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, millest tulenevalt on lugenud maksuhaldur E.P. ainsaks tuluks pensioni summas ca 5000 krooni neto kuus. Pangakontode väljavõtted selliste summade laekumist ei kinnita.

Riigikohus on 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 punktis 14 leidnud, et kohtul tuleb tõendites [ütlustes] esinevaid vastuolusid hinnata, veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest või seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. Kaebaja on tõstatanud vaides muu eluliselt usutava versiooni, mida maksuhaldur ei ole kui hilinenut kõrvale jätnud. Kaebaja kaebuse punktidest 56-62 tuleneb eluliselt usutav alternatiivne järeldus, et tulu võis varjata E.P., kes andis kaebajale oma varjatud tulu arvelt laenu. E.P. tegevus ei ole aga omistatav kaebajale. Maksuhaldur ei ole ära põhjendanud kahtlust, miks tuleks E.P. kontole raha laekumist omistada kaebaja poolt tahtlikult või vähemalt tema teadmisel tehtud toiminguks. Kaebaja versiooni kinnitab ka see, et kaebaja on väidetava laenu E.P.le suures osas tagastanud, mida on kirjeldatud ka kontrollakti punktis 2.1.2 (lk 3). Kohus nõustub kaebajaga, et ainuüksi sugulussuhtest ei tulene järeldus, et kaebajal oli või on võimalik oma isa kontosid käsutada, sh kasutada neid nii sularaha sissemakseks kui ka endale edasimaksmiseks. Vastav kahtlus peaks olema põhjendatud täiendavate tõenditega lisaks sellele, et tegemist on isa-poja suhtega. Ka on õigustatud kaebaja küsimus, mis pidi kaebaja kasutama tulu varjamiseks oma isa pangakontot, kui ta kasutas samaaegselt aktiivselt enda pangakontod sularahamakseteks, mida maksuhaldur on ka maksuotsuses korduvalt käsitlenud. Kuna maksuhalduri kahtlus, et E.P. kontole tehtud sissemaksed on kaebaja tulu, ei ole piisavalt põhjendatud, ei ole selles osas kaebajale tõendamiskoormus üle läinud ja maksuotsus tuleb vastavas osas tühistada.

15. Kuna kohus rahuldab maksuotsuse tühistamisnõude osaliselt ja tühistab maksuotsuse E.P.ga seotud tehingute osas, peab kohus lahendama ka kohustamisnõude. Kohus jääb menetluse peatamise osas käesoleva kohtuotsuse punktides 5 ja 6 toodud seisukoha juurde ehk menetluse peatamine maksumenetluses ei ole maksumenetluse eesmärgiga kooskõlas. Täiendavalt märgib kohus, et käesolevas asjas ei ole menetluse peatamine ka enam võimalik. Nimelt MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksimaalne maksusumma määramise aegumistähtaeg 5 aastat alates maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Vaidlusalused tehingud E.P.ga olid 2009. aastal, mis tuli deklareerida TuMS § 44 lg 1 alusel hiljemalt 31.03.2010. Seega on kohtuotsuse tegemise aja seisuga möödunud tähtaeg, mille jooksul oleks maksuhalduril võimalik vastava tehingu osas tulumaks määrata.

16. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustajal menetluskulusid ei ole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Järgides kaebuse sisulist struktuuri, moodustab kohustamisnõue ja peatamata jätmise kui menetlustoimingu vaidlustamise osa kaebusest poole. Selles osas on kaebus põhjendamatu ja menetluskulud tuleb jätta kaebaja enda kanda. Ülejäänud osa moodustab sisuliselt maksuotsuse tühistamise nõue sisulise põhjendamatuse tõttu. Kontrollakti lisast 4 nähtub, et algselt määrati kaebajale tulumaksu summalt 848 267,73 eurot, millest vaideotsusega tühistati tulumaksu summa määramine Linderin Grupp OÜ-lt saadud raha osas summalt 269 558,24 eurot. Seega pöördus kaebaja kohtusse, et vaid-

11(11) lustada maksuotsust ülejäänud ulatuses ehk summalt 578 709,49 (848267,73-269558,24) eurot tulumaksu määramise osas. Kohus tühistab käesoleva kohtuotsusega maksuotsuse 39 306 euro ulatuses, mis moodustab kogu maksuotsusest peaaegu 7%. Seega arvestades ka kohustamisnõuet ja menetluse peatamise küsimust, saaks maksimaalselt olla põhjendatud menetluskulude hüvitamine 3,5% ulatuses.

Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist kogusummas 7866,91 eurot (kd VIII tl 8), millest 3,5% on 275,34 eurot. Kaebuselt on riigilõiv tasutud (kd I tl 277). Kohtule esitatud arved on tasutud vastavalt 22.05.2015, 13.04.2015 ja 10.03.2015 (kd VIII tl 13). Arvete spetsifikatsioonide kohaselt on kaebajale õigusteenust osutanud kokku 4 advokaati 52 tunni ja 26 minuti ulatuses. Kohus leiab, et mitme advokaadi kasutamine käesolevas asjas ei ole asja keerukust arvestades põhjendatud. Arvete spetsifikatsioonist nähtub, et tegemist ei ole advokaadi äraolekust tuleneva asendamisega. 06.03.2015 arve spetsifikatsioonis (kd VIII tl 11) on advokaat uurinud täiendavalt praktikat seoses menetlusväliste isikute poolt tõendite tutvumisega, mis ei seondu käesoleva kohtuasjaga, kuna vastavat taotlust ei ole asjas esitatud. Lisaks kordab kaebus alates punktist 34 suures osas maksumenetluses esitatud vaiet (p 18 jj), milles on tehtud üksnes minimaalseid muudatusi. Seetõttu on arusaamatu, miks on kaebuse koostamisele kulunud neljal advokaadil kokku üle 27 tunni (vt kd VIII tl 11 pöördel). Vaidemenetluses tehtud kulud ei kuulu ka kohtumenetluses hüvitamisele. Arvestades kokku 4 advokaadi kasutamist maksuasjas, mis ei ole keskmisest keerukam, ning kaebuse koostamisele kulunud ebaproportsionaalselt rohket aega peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja HKMS § 109 lg 6 alusel üksnes 150 eurot. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin