4-15-3929/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 05.06.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-3929 (2317,05,004088) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi

O.A (O.A) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

07.05.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,05,004088

Kaebaja O.A isikukood: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: xxx; töökoht: xxxOÜ; e-posti aadress: xxx Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet Põhja Prefektuur Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe tee 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

Juhindudes karistusseadustiku (KarS) § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, § 57 lg 1 p 3 ning väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120, 123 lg 2, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas:

1. Jätta O.A kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 07.05.2015 otsus muutmata.

2. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 07.05.2015 otsuses näidatud arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kohus selgitab, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on O.A kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Asjaolud:

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 18.04.2015.a. koostatud väärteoprotokolli nr AB1381365 kohaselt juhtis O.A 18.04.2015.a, kella 04.31 ajal Harjumaal Tallinnas Paldiski mnt, Õismäe tee – Ehitajate tee vahel, liikudes Ehitajate tee suunas, mootorsõidukit Mazda 323 r/n XXX, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110EST nr ARDM. 0066, taatlustunnistus nr TTRC-14-00162.

O.A rikkus sellega LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 07.05.2015 otsuse kohaselt väärteoasjas nr

2317,05,004088 leidis kohtuväline menetleja, et O.A väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Otsuse alusel määrati O.A-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, so 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel võeti O.A-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. KarS § 66 lg 2 alusel määrati, et O.A võib talle määratud rahatrahvi tasuda ositi, 10 kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 80,00 eurot.

Kaebaja seisukoht ja taotlus: O.A esitas kohtule kaebuse, milles taotleb talle kohtuvälise menetleja otsuse alusel kohaldatud lisakaristuse tühistamist. Kaebuses esitatud argumendid on lühidalt järgmised:

- kaebaja ei vaidlusta väärteoasjas tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kaebaja märgib, et ta on süüdi ja kahetseb väga. Rikkumise eest määratud rahatrahv täidab karistuse eesmärgid ning sarnase olukorra tekkimine on tulevikus välistatud;

- kaebaja selgitab, et tema töökoht sõltub juhilubadest. Töökoha kaotamise korral muutub võimatuks rahatrahvi tasumine;

- kaebaja sõnul kinnitab tema karistusregister seda, et ta ei ole liikluses ohtlik, vastupidi – tavaliiklejana on ta oma hinnangul väga eeskujulik juht, sest on eelnenud rikkumistest ja karistustest õppust võtnud.

Kaebaja annab kaebuses toimunule ka omapoolse selgituse, mille kohaselt sõitis ta õhtul Tallinnasse, sõpradele külla ja oli kindel, et enam sõita vaja ei ole. Nad grillisid, ta jõi paar õlut. Enne sõprade juurde jõudmist helistas ta ühele neiule ja kutsus tüdruku välja, kuid viimane keeldus. Neil tekkis mõte minna ööeluga tutvuma, nad tellisid takso. Neiu helistas talle tagasi ja ütles, et on ikkagi nõus koos oma sõbrannaga välja tulema. Ta sõitis taksoga tütarlapse juurde, ootas maja juures pool tundi, helistas neiule korduvalt, kuid lõpuks loobus ja sõitis taksoga tagasi sõprade juurde. Kui ta oli kohale jõudnud ja takso ära saatnud, helistas neiu ja palus ruttu järele tulla – sõbranna mees ei lubanud neid välja ja muutus vägivaldseks. Tüdruk oli hirmunud, kõrval oli kuulda sõbranna nuttu. Neiu palus, et ta tuleks ruttu. Ta proovis uuesti taksot tellida, kuid see ei õnnestunud – oli reede öö vastu laupäeva, kõik liinid olid hõivatud või ei olnud vaba taksot. Ta otsustas autoga neidudele järele minna, neiud olid tema asukohast paari kilomeetri kaugusel. Tegemist oli hetkeemotsiooniga, ta mõtles, et mis ikka saab öösel kell 04.00 juhtuda. Politseid ei olnud, enesetunne oli normaalne. Ta teadis väga hästi, et ta on joonud ja ei tohiks sõita, kuid ikkagi riskis. Ta sõitis tüdrukutele järele, sai nad peale. Kui nad olid maja eest ära sõitnud, peeti teda paarsada meetrit eemal kinni. Tal oli kindel plaan auto kusagile ära parkida ja taksoga edasi sõita, kuid politsei jõudis ette.

Kaebaja märkis, et kohtuistungist osavõtt on keeruline, sest ta elab ja töötab Saaremaal esmaspäevast reedeni. Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja edastas kohtule väärteoasja originaalmaterjali ja kirjaliku seisukoha, milles märkis, et menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole O.A kaebus põhjendatud ja menetleja palus jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja märgib, et seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Esimese näol on tegemist määraga, mida ei tohi ületada ja kohustus on nõue, mida ei tohi täitmata jätta. Oma tegevuse vabandamine sõbrannale appi minemisega on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine, iga keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tahtlikult toime pandud seaduserikkumine.

Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust, isiku tegu on tõendatud ning karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kaebaja oli teadlik oma seisundist, keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on kahetsusväärselt üks enamlevinud liiklussüütegudest ning liiklusõnnetuste põhjustaja. Karistuse mõistmisel on arvestatud kergendava asjaoluga, sanktsiooni keskmist määra ületava põhikaristuse määramine on tingitud asjaolust, et kaebajal on 1 kehtiv väärteokaristus liiklussüüteo eest. Lisakaristuse kohaldamine on vajalik, tuletamaks kaebajale meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust.

Kohtu seisukoht:

V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha.

VtMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et O.A-le süüksarvatav väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi.

Väärteoasjas on üle kuulatud tunnistaja H. Karro, kelle ütluste kohaselt oli ta 18.04.2015 autopatrullis tööülesandeid täitmas. Kella 04.31 ajal märkasid nad paarilisega Õismäe tee ja Ehitajate tee vahel, suunaga Ehitajate tee poole liikumas ebakindla sõidustiiliga sõiduautot Mazda XXX. Sõiduk peatati

Paldiski mnt 203 juures, seda juhtis O.A. Sõidukis oli kolm kaasreisijat. Juhil tuvastati alkoholijoove 0,47 mg/l kohta. 18.04.2015 indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt on 18.04.2015 kella 04.31 Paldiski mnt 203 Tallinnas patrullpolitseinik I-R. Salu allutanud kontrollile

O.A. Menetlustoimingu käigus kasutati indikaatorvahendit, mille näit oli 0,47 mg/l kohta. Protokolli pöördel on joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, mille kohaselt olid O.A punetavad silmad, suured silma pupillid, reaktsioonikiirus häiritud, ajaisiku ja kohataju selge, isik oli teadvusel, tal olid kerged koordinatsioonihäired, käitumine rahulik. 18.04.2015 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati O.A tõendusliku alkomeetriga

Dräger Alcotest 7110EST nr ARDM-0066 (taatlustunnistuse nr TTRC-14-06162) alkoholijoove.

Mõõtetulemus pärast laiendmääramatuse maha arvamist oli 0,38 mg/l. Kaebaja on oma tegu tunnistanud menetlusaluse isikuna 18.04.2015 ütlusi andes ning samuti kohtule esitatud kaebuses.

Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi kaebaja süüküsimuses: kaebaja on tunnistanud, et juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis, so alkoholijoobes, kaebaja joove on tuvastatud tõendusliku alkomeetriga, mille mõõtetulemust ei ole vaidlustatud. LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus. O.A tuvastati ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,38 mg/l kohta, seega on tema tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni; LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 – 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Otsuse alusel määrati O.A-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, so 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel võeti O.A-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

Kohtu hinnangul tuleb O.A süü suuruse hindamisel lisaks tõendusliku alkomeetri mõõtetulemusele arvesse võtta ka järgmisi asjaolusid: tunnistaja H. Karro ütlustega on tõendatud, et O.A poolt juhitud sõiduki peatamine oli tingitud ebakindlast sõidustiilist. Seega ei valitsenud kaebaja enam alkoholijoobe tõttu täiel määral juhitavat sõidukit. Kohtu hinnangul oli kaebaja lisaks alkoholijoobele ka üleväsinud: kaebaja enda selgitustega on tõendatud, et kaebaja oli vahetult, eelmisel õhtul sõitnud Saaremaalt Tallinnasse (vt kaebuses märkus tööaja kohta Saaremaal, so E-R), seejärel oli kaebaja kuni sõiduki peatamiseni (so kella 04.31-ni) üleval ja tarvitas alkoholi.

Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt tuvastati kaebajal häiritud reaktsioonikiirus ja kerged koordinatsioonihäired – kohus ei pea vajalikuks siinkohal täiendavalt käsitleda seda, miks on sõiduki juhtimisel juhi häiritud reaktsioonikiirus ja häired koordinatsioonis ohtlikud; nimetatud asjaolu on kohtu arvates ilmselge. Siinkohal ei saa kohus ei saa jätta lisamata, et tunnistaja H. Karro ütlustega ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis tuvastatuga on täielikult ümber lükatud kaebaja väide, mille kohaselt tundis ta ennast normaalselt.

Samas täheldab kohus, et alkoholi tarvitanud isikutel alaneb sageli mh ka enesekriitika ning võime oma olukorda adekvaatselt hinnata. Väärteoasjas on tõendatud, et kaebaja pani väärteo toime tahtlikult – kaebaja asus rooli täie teadmisega, et ta tegelikult seda teha ei tohiks. Kohus ei saa jätta märkimata, et tunnistaja ütluste kohaselt oli kaebaja sõidukis lisaks juhile veel 3 isikut, kelle elu ja tervisega kaebaja riskis. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei näe kohus võimalust kaebajale määratud põhikaristuse revideerimiseks vaatamata sellele, et kaebaja oma tegu kahetseb.

Märkimist väärib, et kohtuväline menetleja on valinud LS § 224 lg 2 sanktsioonialternatiividest kergeima, so rahatrahvi. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et karistuse määramisel tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsete aspektidega. Kohus märgib, et sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see pudel õlut ikka teeb, midagi ei juhtu, võtsin toidu kõrvale klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jm ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu.

Kaebaja taotlus tühistada talle kohtuvälise menetleja otsuse alusel mõistetud lisakaristus on kohtu arvates põhjendamatu. Kohus on juba eelnevalt käsitlenud kaebaja süü suurust. Kaebaja selgitused toimunu kohta süüd ei vähenda. Kohus märgib, et kaebaja enda sõnul asusid hädas olevad neiud tema viibimiskohast üksnes paari kilomeetri kaugusel. Samuti oleks antud olukorras olnud mõistlik ja põhjendatud pöördumine abipalvega politsei juhtimiskeskusesse: kohus märgib, et võimalik perevägivald võib sündmuskohale saabuva võõra meesterahva tõttu muutuda intensiivsemaks ning alati on kohasem toimuvast vägivallasündmusest teavitada õiguskaitseorganeid.

Kohus jätab täielikult tähelepanuta kaebaja väite selle kohta, et tal oli kavas auto parkida ja taksoga edasi sõita – nimetatud väide ei ole eluliselt usutav.

Kaebajal on kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo eest. Arvestades kaebaja suhtumist liiklusnõuetesse ( süü suurust, tahtluse astet ja so mõtlesin, et mis ikka juhtuda saab öösel kell 04.00)

juba viidatud üldpreventiivseid aspekte, on kaebajale lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik. Lisakaristuse kohaldamata jätmine üksnes põhjusel, et kaebajale on juhtimisõigus vajalik töökoha säilitamiseks, ei ole põhjendatud: olukorras, kus isiku töö sõltub juhtimisõigusest, on mõistlik eeldada, et isik kohandab oma käitumise selliseks, mis välistab juba eos selle äravõtmise võimaluse. Eeltoodu alusel jätab kohus O.A kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 07.05.2015 otsuse muutmata.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/