3-14-51718/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51718 Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suitsetajatega ühes kambris viibimisega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 06.07.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.06.2014 esitas kinnipeetav XXX Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5- 18/14/15751-1, milles taotles vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses suitsetajatega ühes kambris ja jalutusboksis viibimisega (tl 9). Seoses kinnipeetavate poolt massilise kahju hüvitamise taotluste esitamisega Tallinna Vangla XXX taotlust ei lahendanud.

2. 11.08.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista õiglane kahjuhüvitis selle eest, et kaebaja pidi viibima mittesuitsetajana ühes kambris suitsetavate kinnipeetavatega (tl 1-2). Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus, milles kaebaja palub vabastust riigilõivu tasumisest (tl 3).

3. Tartu Halduskohus vabastas oma 24.09.2014 määrusega XXX riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 22.10.2014 saabus vastustaja vastus kohtule (tl 20-23).

5. 04.03.2015 määrusega kohus määras asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti. Täiendavaid dokumente menetlusosalised ei esitanud.

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebuse kohaselt on kaebajale mittevaraline kahju tekkinud seoses sellega, et ajavahemikul 21.03.2012-22.01.2013 pidi ta viibima ühes kambris ja jalutama ühes jalutusboksis koos suitsetajatest kinnipeetavatega, seega taluma passiivset suitsetamist. Kaebaja palub kohtul määrata õiglane kahjuhüvitis, mis oleks proportsioonis EIK praktikaga.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja peab esitatud kaebust põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt kaebaja paigutamine ühte kambrisse ja jalutusboksi koos suitsetajast kinnipeetavatega ei ole olnud õigusvastane ning kaebuse esitajale ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mille eest hüvitise nõue oleks põhjendatud. Vastustaja väidab, et vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 2 annab vanglateenistusele võimaluse erandkorras paigutada kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel ning lõike 5 kohaselt on lubatud lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Seega on seaduse tasandil kehtestatud eraldihoidmisprintsiip, mis ei näe ette suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate eraldi kambritesse paigutamist. Vastustaja arvates on kaebaja väide, mille kohaselt pidi kaebaja viibima kambrites, kus kaaskinnipeetavad suitsetasid terve päeva kestel kambrites, täiesti alusetu. Samuti ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta oli vaidlusalusel perioodil mittesuitsetaja. Vanglakaupluse 2012. a juulikuu tellimislehelt nähtub, et kaebaja ostis 5 pakki sigarette „LD“.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 21.03.2012-22.01.2013 Tallinna Vangla kambrites 430, 337, 315, 332 ja 452, kus asusid temaga samaaegselt ka suitsetavad kaaskinnipeetavad (tl 1-2).

9. Kinnipeetavate vanglasisest paigutamist reguleerib VangS § 12 lg 1, mis sätestab, et vanglas hoitakse eraldi: mehi ja naisi; alaealisi ja täiskasvanuid; kinnipeetavaid ja vahistatuid ja isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Nimetatud sätte lõige 2 annab vanglateenistusele võimaluse erandkorras paigutada kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel ning lõike 5 kohaselt on lubatud lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Seega on seaduse tasandil kehtestatud eraldihoidmisprintsiip, mis ei näe ette suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate eraldi kambritesse paigutamist.

10. Riigikohus märkis oma 19.01.2012 lahendis nr 3-3-1-76-11 p-s 11, et keelatud ei olnud mittesuitsetajate paigutamine kokku suitsetajatega, sest kambris suitsetamine oli vaidlusalusel perioodil keelatud. Seega vastavalt kehtivale seadusele ei ole kambris lubatud suitsetada ega ka omada tubakatooteid, mis väljastatakse kinni peetavatele isikutele ainult jalutuskäigu ajaks. Kohus leiab, et kuna vanglasiseselt on suitsetamine kambrites keelatud, siis ei saa kaebaja õigusi rikkuda kaebaja paigutamine ühte kambrisse suitsetavate kinnipeetavatega. Keeldu paigutada suitsetajatest kinnipeetavad samasse kambrisse koos mittesuitsetajatest kinnipeetavatega ei tulene ka ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist. Järelikult ei ole Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse õigusvastane.

11. Tõsiselt võetav ei ole kaebaja väide, et ta jättis 07.10.2011 suitsetamise maha (tl 5), sest kohtule esitatud tellimislehe nr 1771426 kohaselt tellis ja ostis kaebaja 2012. a juulikuus vanglakauplusest 5 pakki sigarette „LD“ (tl 22 pöördel-23). Riikliku kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (Vangiregister) päevikusse on tehtud 11.04.2013 kanne, mille kohaselt kinnipeetav loobus suitsetamisest (tl 22). Seega on kohtu arvates tõendatud, et XXX ei olnud vaidlusalusel perioodil ise täielikult mittesuitsetaja.

12. Vaidlust ei ole selle üle, et vanglas on kambrites suitsetamine keelatud. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 2 kohaselt kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida ning alates 15.02.2011 jõustunud lõige 3 sätestab, et kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Seega on suitsetamise regulatsioonist tulenevad piirangud kinnipeetavate ja vahistatute jaoks vangistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse piirang, millele neil tuleb alluda.

13. Haldusasjas nr 3-3-1-6-14 (otsuse p 13) asus kolleegium seisukohale, et ainuüksi suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine ei riku kaebaja kui mittesuitsetava kinnipeetava õigusi. Tema õigusi saab rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist.

14. Paljasõnalised ja väheusutavad on kohtule kaebaja väited, mille kohaselt pidi ta 21.03.2012- 22.01.2013 viibima kambrites, kus kinnipeetavad päev läbi kambris suitsetasid. Kaebaja ei ole kohtule nimetatud asjaolu tõendamiseks ühtegi tõendit peale paljasõnalise väite esitanud. Kohus märgib, et kuigi vaidlust ei ole, et kambris viibisid sel ajal suitsetavad kinnipeetavad, ei saa sellest asjaolust tuletada, et kambris kaebaja sealviibimise ajal ka suitsetati. Riigikohus leidis oma lahendi nr 3-3-1-6-14 punktis 16, et suitsetamiskeelu rikkumist tuleb kaebajal tõendada. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja oleks ajavahemikul 21.03.2012-22.01.2013 kordki vangla poole pöördunud ja korra rikkumisest (kambris suitsetamisest) teavitanud või soovinud enda ümberpaigutamist, seega ei saanud vangla sellele ka kuidagi reageerida ega võtta kasutusele meetmeid kehtestatud korra järgimise tagamiseks. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-6-16 tuleneb, et vanglal on kohustus tagada, et kambris ei suitsetataks, sõltumata kaaskinnipeetavate kaebustest. Kohtule on usutav kaebaja väide, et ta ei teinud seda kambrikaaslaste kättemaksu kartes, kuid kaebajale pole teadmata, et vanglaametnikke on võimalik rikkumisest informeerida ka selliselt, et kaaskinnipeetavad info edastamisest teada ei saa. Kohus märgib, et isegi juhul, kui pidada õigeks kaebaja vastavat väidet, tuleks kaebaja kahjunõue rahuldamata jätta, sest kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju tekkimise vältimiseks. Seega tuleb kaebus vastavas osas jätta rahuldamata.

15. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Arvestades, et kinnipeetavatel on lubatud suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal, siis eristuvad suitsetajad mittesuitsetajatest erinevatesse staatustesse üksnes jalutuskäigu ajaks. Vaidlust ei ole selles, et jalutusboksi suurus, kus kaebuse esitaja jalutas, oli ca 15 m2. Kohtu arvates on see piisavalt suur, võimaldamaks olla suitsetavatest kinnipeetavatest eemal. Jalutusboksides on vastustaja väitel tagatud värske õhu pidev juurdevool, mistõttu ei saanud teiste kinnipeetavate suitsetamisest kaebaja tervis kahjustuda. Kohtu arvates võib suitsulõhn mittesuitsetajale olla küll häiriv, kuid seetõttu tagabki vangla mittesuitsetavate kinnipeetavate õigusi sellega, et võimaldab mittesuitsetavatel kinnipeetavatel soovi korral jalutada suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi jalutusboksis. Kaebusest nähtuvalt on seda kaebajale ka võimaldatud. Kohus leiab, et kuna ükski õigusakt ei sätesta, et suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad ei tohiks jalutada ühes jalutusboksis, ei saanud vangla tegevus olla õigusvastane.

16. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kaebaja kahjunõude rahuldamiseks puudub alus ja kaebus jääb rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik