4-15-3289/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3289

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. juuni 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-3289 (2315,15,002746)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin, Oksana Mametova

Väärteoasi

K.P

kaebus

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse 10.04.2015 otsusele väärteoasjas nr

2315,15,002746 K.P karistamises LS § 227 lg

3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: K.P, ik: XXX;

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.P kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.04.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,002746 K.P karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.

2. Jätta K.P kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.04.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,002746 K.P karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 05.06.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 13.06.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 06.07.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.07.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

10.04.2015 otsusega väärteoasjas nr 2315,15,002746 karistati K.P LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis 20.03.2015 20:51 ajal Jõelähtme vald, Harju maakond, Tallinn - Narva, 14 km suunaga Tallinna poole esmase juhtimisõigusega mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 136 +/-5 km/h. Sellega ületas menetlusalune isik esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna leiab, et esmakordse rikkumise kohta on antud karistus liiga karm. Samuti esitatakse kaebuses järgmised väited: liikudes õhtusel ajal keskmise intensiivsusega liikluses antud teelõigul lubatud sõidukiirus ei saanud kuidagi ületada 41 km/h, kuna samal ajal kõrvalt möödusid sõidukid, kelle kiirus oli oluliselt rohkem kui 90 km/h; menetlusalune isik ei näinud politseipatrulli, seega võib oletada, et politsei varjas end põõsastes; politseipatrull peatas menetlusaluse isiku umbes 5 km kaugusel väidetava rikkumise kohast; mõõteriistal oli näidatud ainult kiirus, millisele sõidukile see kiirus kuulub, ei ole teada.

Karistuseks määratud juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks palutakse tühistada põhjusel, et menetlusalusel isikul ei ole siis võimalik töötada. 01.05.2015 peaks ta asuma tööle OÜ Deston Cargo autojuhi ametikohale. Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et sõitis Maardust Tallinna suunas, sõidukiga Saab. Sõitis Vana-Narva mnt Peterburi mnt paremas sõidureas, kuna vasakus sõidureas oli sõidukite kolonn ja teades, et sõidurada lõppeb, ei olnud võimalust ümber reastuda. Politsei varjas ennast, ei näinud politseid. Kui tekkis võimalus ümberreastumiseks, sõitis sõidukite kolonni sisse kiirusega 95 km/h.

Politsei peatas alles teatud aja möödudes, jälitamist ei olnud ega ka vilkureid ei kasutatud. Siis politsei peatas ta kinni, näidati ette kiirusemõõteseadme näit, küsiti, kas teate, mis kiirusega sõitsite, ütles, et teab, et umbes 110 km/h. Ei olnud võimalust reastuda sõidukite kolonni sisse. Tehti ettepanek minna autosse, kontrolliti dokumente, koostati protokoll, küsisid, kas olen nõus. Näitasid seadme taatlemise tunnistust, öeldi, et see on töökorras. Siis tal tuli kiiruse ületamisega nõustuda, antud teelõigul on lubatud liikuda kiirusega 110 km/h.

Tunnistaja Andrei Trufanov selgitas, et kohtus kaebuse esitajaga märtsikuus. Oli tööl paarimehega Peterburi teel. Paarimees mõõtis kiirust Ultra Lytega. Selle mõõtevahendiga saab mõõta vaid ühe sõiduki kiirust. Seal oli rohkem sõidukeid, Saab sõitis teistest ette. Võis öelda menetlusalusele isikule maksimaalse ettenähtud karistuse, 800 eurot. Mõõtmine toimus Peterburi teel suunaga Tallinna poole. Aeg oli pime, politseiauto oli nähtav, politseivärvides. Seal ei ole põõsaid. Sõiduk jõudis teistest sõidukitest ette, paarimees näitas sõidukit, auto peatati Peterburi teel vilkuritega.

Tema oli roolis, paarimees mõõtis autost. Mõõtmiseks ei olnud mingit takistust. Kui oleks olnud, siis ei saa mõõta. Puud näitaks kaugust, kuid kiirust mitte. 250 meetri kauguselt on optilisest sihikust näha mitu sõidukit, mõõta saab vaid ühte, millele läheb laserkiir. Politseisõiduk seisis taskus.

Tunnistaja Raido Sults selgitas, et teab kaebuse esitajat tööalaselt. Selle aasta märtsikuus mõõtsid Tallinn-Peterburi mnt-l kiirust Maardu poolt. Mõõtis läheneva sõiduki kiiruse 136 km/h, sõiduk liikus esimeses sõidureas, jõudis järele eesliikuvatele sõidukitele, möödus nende autost mõne meetri kauguselt ja võttis teisele sõidurajale. Kui järgi jõudsid, siis peatasid, peatus paremal tee ääres, see meesterahvas juhtis sõidukit. Mõõdeti Ultra Lyte lasermõõtjaga, mis mõõdab kiire liikumise aega sõidukini ja tagasi. Seadmel on peal sihik, punane täpp suunatakse sõidukile.

Kõrvalradadel liikuvad sõidukid ei mõjuta seadme tööd. Kõrvalradadel liikusid sõiduautod, kaebuse esitaja juhitud sõidukile sarnaseid ei olnud. Kaebuse esitaja juhitud sõiduk vaateväljast väljas ei olnud, algul nägi läbi sihiku, siis nägi oma silmaga. Seisid Tallinn-Peterburi mnt 14. kilomeeril Tallinna poole. Tee ääres põrkepiirete koht, kust saab sisse sõita raudtee territooriumile, põhimõtteliselt tee ots. Puud on kaugemal, mõõtmist ei seganud. Kui puud on ees, siis annab mõõtmisel veateate või nulli. Mõõtis autos viibides, läbi küljeakna.

Sõiduki nina oli tee poole. Teepiirdest üle oli näha sõiduki katust. Viadukt on kuskil 700 meetri kaugusel. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et isik on teo toime pannud. Tõendatud tunnistajate ütlustega ja kiirusemõõteseadme protokolliga. Tunnistajate ütlused on ajas muutumatud, kõiki detaile ei saagi mäletada, vastuolu seal ei ole. Menetlusaluse isiku ütlused on vastuolulised, tõendina kõlbmatud. Ajas muutuvad, algselt tunnistas ennast süüdi. Ka tehiolude osas on vastuolud. KarS § 56 käsib arvestada tegu, tegu on tahtlik.

Sõidukiiruste vahe lubatu ja valitu vahel on nii suur, et ei saa jääda märkamatuks. Lubatud sõidukiirus 90 km/h, märtsis seda suurendatud ei olnud, sel ajal ei olnud ühtegi sellist lõiku. Kergendavad, raskendavad asjaolud puuduvad. Üldja eripreventiivsed eesmärgid – näha, et isikut karistatud liiklusnõuete rikkumise eest rahatrahviga, isik seda ei tasu. Lähtudes eripreventiivsetest eesmärkidest ei ole sellise karistusliigi kohaldamine üldse põhjendatud. Isiku käitumist ei mõjuta, tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, juhtimisõiguse äravõtmist.

Sanktsioon näeb ette ka aresti, kuid enne kui minna vabaduse kui põhiõiguse kallale, tuleb ära proovida kergemaliigilised karistused. Riigikohus on andnud juhise karistuse määramiseks. Sanktsioon pooleks, vaadata süü suurust, sellest lähtuvalt võtta vastu otsus, kas keskmisest määrast väiksem või suurem. Kui vaadata süü suurust, siis on näha, et ületatud on 41 km/h, mis jääb alumise määra lähedale. Seega peaks ka karistus olema keskmisest määrast väiksem. 4-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on täiesti põhjendatud. Kiiruse ületamised on läinud väga massiliseks.

Jätta kaebus rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja seisukohad ning kontrollinud kohtule edastatud väärteoasja materjale, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 20.03.2015 kell 20.51 kiirusmõõturit UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX020591, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00046). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 136 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli menetlusaluse isiku, kui esmase juhtimisõigusega sõidukijuhi jaoks 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 131 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 41 km/h.

Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 41 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni.

Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 4 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS §

227 lg 3 järgi oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist ohtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on põhjendatud. K.P näol on tegemist esmast juhtimisõigust omava isikuga, kes omab mootorsõiduki juhina liikluses veel vähest sõidukogemust, ta ei ole aru saanud, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Ületades teadlikult sõidukiirust pidi ta olema teadlik, et tema suhtes võidakse väärteo toimepanemise eest ka vastavalt rikkumise ulatusele karistada. Asulavälisel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Isikul puudub töökoht. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades asjaolu, et menetlusalune isik ei oma legaalseid sissetulekuallikaid ning seda, et varasemateks väärteokaristusteks määratud rahatrahvid on menetlusalusel isikul jäänud tasumata, siis antud juhul ei olnud ega ole otstarbekas mõista rahatrahvi ning see ei kannaks ka piisavat karistuse eesmärki. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on minimaalne, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud alammääras, s.o

41 km/h võrra, mis on süüteo LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseerimise aluseks. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS §

227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Antud juhul pole kohtuväline menetleja pidanud seda aga vajalikuks ning on määranud karistuse, mis ületab mõningal määral vähemohtliku väärteo (LS § 227 lg 2) toimepanemise eest määratava karistuse keskmist määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt pole karistust kergendavad või raskendavad asjaolud olnud sedastatavad. Ka kohtule esitatud kaebuses ega kohtuistungil ei ole kohus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Seega ei ole tuvastatud asjaolusid, mis mõjutaks karistust kergendamise või raskendamise suunas. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki - kergendada oma olukorda ning vältida juhtimisõiguse äravõtmist. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses.

Seejuures taotletakse kaebuses karistuse täies ulatuses tühistamist. Sellele annab kohtu arvates kinnitust kaebuses esitatud väide, et karistus on liiga karm ja tuleb seetõttu tühistada. Samas kohtuistungil on menetlusalune isik väitnud, et rahalise karistusega oleks ta nõus ehk süü võtab omaks ja rahalist karistust oleks ta nõus kandma. Juhtimisõiguse äravõtmisega menetlusalune isik aga nõus ei ole, kuid võttis sellegipoolest kohtuistungil süü sisuliselt omaks. Kui seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine, siis kohus juhib tähelepanu ka LS § 227 lg 5 p 2, mille kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Seega on menetlusaluse isiku puhul karistust määrates järgitud kergemat karistamise viis, arvestades, et tegemist on esmakordse sellelaadse rikkumisega. Kuid kohus juhib tähelepanu asjaolule, et LS alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata rahatrahvilisele põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna.

Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord.

Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida korrektselt liikluskorda tagavaid õigusnorme. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu kohta märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks.

Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul ja elu korraldamisel.

Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö leidmine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt, liiklusohutust tagades ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t võimaliku töökoha kaotamise võimalus ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma.

Kaebuse põhimotiivina on märgitud seda, et kuna kaebuse esitaja politseinikke kiirust mõõtmas ei näinud, siis järelikult varjasid nad ennast põõsastes. Kohtuistungil andsid politseiametnikest tunnistajad üksikasjalikke selgitusi mõõtmise koha kohta ning nendest selgitustest nähtuvalt neid ei põõsad ega puud ei varjanud. Vastasel juhul poleks ka mõõtmine võimalik olnud. Kohus leiab, et asjaolu, et juht ei pane tähele tema juhitud sõiduki kiiruse mõõtmist, ei muuda veel mõõtmist ega lubatud suurima sõidukiiruse ületamist olematuks. Arvestades kiirusemõõteseadme võimalikku mõõtmiskaugust, siis ei pruugi juht üldse märgata seda hetke millal tema juhitud sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtjat nähes on kiirus juba ammu mõõdetud. Antud juhul aga võib teha kaebuse esitaja ütlustest järelduse, et ta politseiautot üldse ei näinud. Tunnistaja R. Sultsi ütluste kohaselt möödus kaebuse esitaja juhitud sõiduk neist mõne meetri kauguselt. Seega ei näinud kaebuse esitaja politseivärvides sõidukit väljasõidutee otsa juures, sõites sellest mõne meetri kauguselt mööda seda märkamata. Kohtu arvates viitab taoline asjaolu sellele, et kaebuse esitaja ei ole suuteline eespoolse nähtavusulatuse piires tajuma sõidutee vahetuses läheduses asuvaid objekte, mis näitab seda, et kaebuse esitaja ei ole liikluses piisavalt tähelepanelik. Tähelepanematu juht on aga kohtu arvates oma hoolimatu ja tähelepanematu käitumise tõttu liikluses ohtlik ning arvestades väärteo iseloomu, siis ka üleolev teiste liiklejate suhtes. Sellised juhi isikuomadused viitavad kohtu arvates aga juhist tulenevale ohule, millest juht ise aru ei saa. Seega saab sellise juhi liiklusse lubada alles seejärel kui ta on oma suhtumist liiklusnõuetesse muutnud. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/