4-15-3400/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3400

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. juuni 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-3400 (2315,15,002349)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Darja Kolodijeva

Väärteoasi

P.N-i

kaebus

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse 13.04.2015 otsusele väärteoasjas nr

2315,15,002349 P.N-i karistamises LS §

224 lg 2 järgi rahatrahviga 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p

1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 8 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune

isik:

P.N

,

ik:

XXX, XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta

P.N-i

kaebus

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.04.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,002349 P.N-i karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.04.2015 otsus väärteoasjas nr 2315,15,002349 P.N-i karistamises LS §

224 lg 2 järgi rahatrahviga 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 1000 (tuhat) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o

30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155063021.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 05.06.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 13.06.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 06.07.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.07.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.04.2015 otsusega nr 2315,15,002349 karistati P.N-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 08.03.2015 18:40 Keemikute tn 1b, Maardu linnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kahetseb tehtut puhtsüdamlikult, tunnistab süüd ning ei soovi oma tegu õigustada. Jõi 08.03.2015 sõpradega Maxima kaupluse juures pargis kaks 0,5 l õlut, kui helistas sõber XXX ja palus sõita surnuaiale, et kontrollida vanaema seisundit, kellel hakkas seal paha. Jõudis sõita 300 m kui politsei ta kinni pidas ja tal tuvastati alkoholijoove. Toob välja mõningad puudused/kahtlased asjaolud väärteo menetlemisel. Indikaatorvahendiga tuvastati 0,99 mg/l, aga 15 minutit hiljem tõendusliku alkomeetriga 0,74 mg/l.

Kuna mõõteaparaatide näidud langesid kiiresti, siis kahtleb, kas tegelik joove ei olnud veelgi väiksem. Seab kahtluse alla mõõtemetoodika järgimise, kuna sõi nätsu, suitsetas ja jõi energiajooki vahetult enne mõõtmist ja mõõtmiste vahel. Ülekuulamise kellaaeg 19.45-19.55 on vale, kuna juba kell 19.35 lahkus politseiautost ja seda tõendab kõne sõbrale, mille ta tegi kohe politseiautost väljudes. Tunnistaja patrullpolitseinik Tõnu Niinsoo on samas asjas ühtlasi ka menetleja. Miks menetleja on samas asjas üle kuulatud ka tunnistajana on arusaamatu.

Karistuse määramisel ei ole arvestatud kõigi karistust kergendavate asjaoludega nagu puhtsüdamliku kahetsusega ja politseile kaasaaitamisega. Otsuses on tehtud vale järeldus, et menetlusalune isik veendus enne rooli asumist enda juhtimises keelatud seisundis. Teadmine, et ta on juhile keelatud seisundis tuli menetlusalusele isikule alles siis, kui politsei allutas ta joobe tuvastamise protseduurile. Karistusregistri väljavõtet ei ole toimikusse lisatud, seega ei olnud menetlusalusel isikul võimalust sellega tutvuda ega seda vaidlustada. Karistus on liiga range ja ei arvesta menetlusaluse isiku huvisid.

Autot on vaja võimalikuks tööks ja kahe lapse transportimiseks. Palub määratud karistust kergendada. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning selgitas, et jõi sõpradega Maardu Maxima juures õlut, kui helistas sõber XXX, kes palus sõita surnuaeda vanaema vaatama, kelle oli halb hakanud. Kuivõrd teadis, et jõi õlut, ei kavatsenud kuhugi sõita. Möödus 10-15 minutit. Arvas, et sõidab kalmistuni ja siis istub XXX rooli. Otsustas sõpra aidata ja hakkaski surnuaia poole sõitma, sinna on vaid 500 m.

Politsei pidas ta

300 m pärast kinni ja siis oli ta üllatunud, kui selgus, et tal tuvastati küllaltki suur alkoholi joove. Politsei käitus viisakalt ja etteheiteid ei ole. Kõik oli rahulik, lubati bussist välja minna. Pärast protokolli koostamist lasid tal minna, see isik istus rooli. Energiajooki jõi siis kui autost välja tuli, energiajook oli kaasas, see ei ole alkohol, on nagu limonaad. Närimiskumm oli suus siis kui rooli istus. Lasti välja vahepeal bussist, tegi neli kõnet sõbrale selle aja jooksul. Esimene kõne siis kui kinni peeti, teine siis kui palus uut juhti ja kolmas kõne selle kohta, et läheb veel aega.

Politsei ei olnud siis veel toiminguid lõpetanud. Poodi läks autoga, õlut jõi lähedal pargis ja kavatses auto parklasse jätta. Koduni 300 meetrit, oleks jala läinud. Tarvitas ära 2 pooleliitrist õlut, istusid 10-15 minutit, siis tuli kõne. Jõudis sõpradega olla pool tundi. See isik, kes helistas pidi istuma rooli, pidi tulema 15-20 minuti pärast. Paneb vanaema niikaua autosse, sellepärast sõitiski. Tahtis kalmistuni jõuda. Kahetseb tehtut ja tunnistab süüd. Tunnistaja Raimo Toomingas selgitas, et vormistasid kaebuse esitaja suhtes joobes juhtimise Maardus Keemikute tänaval.

Süüdistus esitati tõendusliku alkomeetri näidu järgi. Lõpptulemus oli 0,74. Kuulati üle tunnistajana Tõnu Niinsoo. Ei mäleta kas see toimus autos või pärast seda. Menetlusalune isik oli autos, pani tõendusliku alkomeetri sooja, andis paberi kätte. Ei mäleta et menetlusalusel isikul midagi kaasas oleks olnud. Ka närimiskummi närimist ei mäleta, suitsu käis küll tegemas kui ta kirjutas. Selleks ajaks oli tõenduslikku alkomeetrisse juba puhutud. Menetlesid kalmistu kõrval. Ei mäleta, et isik oleks enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist midagi joonud.

Peale indikaatorvahendisse puhumist lülitas tõendusliku alkomeetri sisse. Tunnistaja Tõnu Niinsoo selgitas, et teab kaebuse esitajat seoses joobes juhtimisega 8 märts käeoleval aastal Maardus. Olid Maardus Keemikute tänaval ja ees liikus kahtlase sõidustiiliga, kaldus paremale. Peatasid ja oli ilmselge, et ei ole kaine. Panid autosse, kasutasid indikaatorvahendit, siis tõenduslikku alkomeetrit. Lõplik tulemus oli 0,74, indikaatorvahend näitas rohkem. Politseisõidukis ei tarvitanud isik midagi, ei mäleta, mida enne oma autos tegi, seda ei tea.

Tõenduslik alkomeeter soojenes 10-15 minutit, pikka venitamist ei olnud. Mingeid jooke ei tarvitanud. Isik selgitas, et tähistas sõpradega naistepäeva ja suundus koju. Bussis olles tegi isik vahepeal ukse lahti, käis väljas. Tegi ukse lahti, tegi suitsu. Siis oli puhutud, käis vormistamine. Ei näinud, et oleks isik mingit pudelit kaasa võtnud, tema teada ei närinud ka närimiskummi. Isik suitsetas pärast joobe tuvastamist, enne ei lastud bussist välja. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et arvestades, et menetlusalusel isikul oli tuvastatud alkoholi väljahingatavas õhus 0,81 +/- 0,07 ning laiendmääramatus arvestati menetlusaluse isiku kasuks, siis oli lõpptulemus 0,74 mg/l.

Selliste rikkumiste puhul mõõtetulemuse alusel saab tulemuse võtta aluseks karistuse määramisel. Arvestades isiku süüga, teo toimepanemisega seotud asjaoludega, saab kindlaks teha karistuse määra ja prognoosida eripreventiivseid eesmärke. Kergendav asjaolu, et tunnistas süüd. Tuvastatud seisund on kerge joobe maksimum. Seadusandja on ette näinud piirmäärad, mida ei tohi ületada ja on kohustus, mida ei tohi rikkuda. Vabandada oma tegevust kiirustamisega kalmistule, et tuttava vanaemal on halb hakanud, on kitsarinnaline ja hoolimatu, tegu on toime pandud tahtlikult.

Määratud karistus on piisavaks motivatsiooniks hoiakute muutmisel, tuletamaks meelde, et liiklusreeglitest mitte kinni pidamisel võidakse kohaldada karistust, mis võib talle kaasa tuua ebameeldivusi. Kuivõrd liikluses on hukkunuid ja vigastatuid ning liiklusõnnetuste peamiseks põhjuseks on keelatud seisundis juhid, on politsei kohustatud näitama, et selline käitumine ei ole õigustatud ja isikule järgneb ebameeldiv tagajärg. Määratud karistus on vastavuses karistuse määramise alustega, otsuse muutmiseks või tühistamiseks alused puuduvad.

Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9).

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 08.03.2015 kell 18.58- 19:07 P.N-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110Typ MK III EST nr ARDM-0069 (taatlemistunnistuse nr TTRC-14/00211). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,81 mg ja 0,83 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,74 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kaebuses on juhitud tähelepanu asjaolule, et indikaatorvahendiga tuvastati 0,99 mg/l, aga 15 minutit hiljem tõendusliku alkomeetriga 0,74 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta. Kahtleb, kas tegelik joove ei olnud veelgi väiksem. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli ta poole tunni jooksul sõpradega kohtumisel ära joonud kaks 0,5 liitrist õlu, siis helistas sõber ja palus kalmistule sõita. Saanud umbes 300 m sõita pidas politsei menetlusaluse isiku kahtlase sõidustiili pärast kinni. Sellest tulenevalt leiab kohus, et indikaatorvahendi kõrgemat tulemust võis mõjutada suualkoholi olemasolu.

Ehk ei olnud veel möödunud 10-15 minutilist nõutavat ooteaega puhumise ja alkoholi joomise vahel. Seda kinnitavad ka menetlusaluse isiku ütlused, mille kohaselt 10-15 minutit peale õlu joomist istus ta rooli. Antud juhul kohus leiab, et suualkoholi olemasoluga on võimalik selgitada indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri näitude suurt vahet. Seejuures on indikaatorvahendi näit aluseks hakata kasutama tõenduslikku alkomeetrit. Kui indikaatorvahendi näit olnuks „0“, siis puudunuks ka vajadus tõendusliku alkomeetri kasutamiseks.

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamiseks, kui süüteokoosseisu koosseisuliseks tunnuseks on alkoholipiirmäära ületamine või joobeseisund, mis sõltub numbrilisest näidust, saab kasutada vaid mõõtevahendit, milleks on ainult tõenduslik alkomeeter. Indikaatorvahend ei ole mõõtevahendiks, kuivõrd seda ei taadelda ning tema mõõtmistäpsus ei ole seetõttu piisav ja seetõttu ei saagi indikaatorvahendi näitu võtta aluseks karistuse määramisel. Kaebuses on välja toodud, et kuna menetlusalune isik näris nätsu, tõmbas suitsu ja jõi enne puhumist energiajooki, siis ei ole mõõtemetoodikat korrektselt järgitud ning rikutud on määruse „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 4 lg 1 nõudeid, mis sätestab, et mõõtmisel peab olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei sööks, sealhulgas ei näriks närimiskummi ja muud seesugust, ei jooks, ei tarvitaks tubakatooteid, ravimeid ega hingeõhu värskendajaid ning et ei esineks muid mõõtmist mõjutada võivaid kõrvaltegureid.

Kohus märgib, et tõendusliku alkomeetri kasutamise puhul ei mõjuta vee ega muude mittealkohoolsete jookide tarvitamine analüüsi tulemusi. Tõenduslik alkomeeter mõõdab vaid alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ning seda saab tuvastada vaid juhul, kui alkohol on organismi imendunud. Suualkoholi puhul annaks tõenduslik alkomeeter veateate ja mõõtmist tuleks korrata. Pärast suitsetamist on nõutav 5 minutine ooteaeg. Mõlema tunnistaja Tõnu Niinsoo ja Raimo Toomingase riimuvate ütlustega on tõendamist leidnud, et peale indikaatorvahendisse puhumist istus menetlusalune isik politseiautos 10-15 minutit enne kui puhus tõendusliku alkomeetrisse ja sellel ajal menetlusalune isik politseiautos ei joonud energiajooki, ei suitsetanud ega närinud nätsu, vaid tutvus oma õiguste ja kohustustega.

Alles peale tõenduslikku alkomeetrisse puhumist tegi menetlusalune isik politsei auto kõrval suitsu. Vastupidist ei väitnud ka menetlusalune isik ise kohtuistungil. Et indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise vahe oli 10-15 minutit tõendavad tunnistajate ütlused, millede kohaselt enne tõendusliku alkomeetri kasutamist tuleb aparaat ette valmistada ehk soojenema panna, mis tunnistaja Tõnu Niinsoo ütluste kohaselt võtab aega umbes 10-15 minutit. Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud see, et vähemalt 10 minutit enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist menetlusalune isik ei joonud, ei närinud nätsu ega suitsetanud.

Menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks kasutati tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110Typ MK III EST nr ARDM-0069 (taatlemistunnistuse nr TTRC- 14/00211). Seega tõendusliku alkomeetri näit on võetud mõõtemetoodikat järgides ning kohtule ei ole esitatud tõendeid vastupidises ja seega puudub alus kahelda mõõtemetoodika järgmises. Kohus leiab, et kaebuses esitatud väidetega on pärast karistusest teada saamist püütud otsima hakata aluseid otsuse vaidlustamiseks, kuid kaebuse esitaja väited on osutunud paljasõnalisteks ja tõendamata väideteks, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks.

Kaebuses on väidetud, et tema juuresolekul ühtegi tunnistajat üle ei kuulatud, mistõttu on väärteoprotokollis märgitud andmed tõendite kohta ebaõiged. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale võib kohtuväline menetleja jätkata väärteoasjas tõendite kogumist ka pärast väärteoprotokolli koostamist kui menetlejale on teada milliseid tõendeid on plaanis koguda. Antud juhul teadis T. Niinsoo kaebuse esitaja sõiduki peatamise asjaolusid, samuti viibis nii mõõtmise kui ka menetlusdokumentide vormistamise juures.

Seega on ta teadlik menetlustoimingutest ning tema ülekuulamine menetleja R. Toomingase poolt oli põhjendatud. Pärast väärteoprotokolli koostamist tõendite kogumine ei ole väärteomenetlusõiguse normide oluliseks rikkumiseks. Kuivõrd T. Niinsoo kuulati tunnistajana üle kohtuistungil, siis ei ole kohtuvälises menetluses antud tunnistaja ütlustel enam tõenduslikku väärtust ning tõendiks on kohtuistungil vahetult uuritud ja suuliselt esitatud tõendid. Kaebuse esitaja sai koopiad väärteotoimikust kätte, sealhulgas ka tunnistaja ülekuulamise protokolli koopia, mistõttu oli ta seega teadlik kogu kohtuvälise menetluse jooksul kogutud tõendikogumist.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,74 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusaluse isiku esitatud kaebuses on välja toodud ülekuulamise protokollis olev ebatäpsus, et kellaaeg 19.45-19.55 on valesti märgitud, kuna juba kell 19.35 lahkus ta politseiautost ja seda kinnitab kõne sõbrale. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et rääkis telefonis sõbraga kogu politsei poolt kinnipidamise aja jooksul 4 korda. Seega ei saa ka kõne sõbrale kuidagi tõendada seda, et ta helistas just peale politseiautost väljumist sõbrale ja et seega toimus tema ülekuulamine kindlasti enne seda. Ka kohtuistungil menetlusalune isik oma kaebuses toodud väite kinnitamiseks tõendeid ei esitanud. Samuti leiab kohus, et ülekuulamise protokollis kellaaja 10 minutiline nihe ei oleks kindlasti hinnatav niivõrd suure eksimusena, mis tingiks väärteootsuse muutmise või tühistamise ega saaks mõjuta kuidagi ka väärteootsuses toodud asjaolusid, sh isiku käitumises väärteo tunnuste sedastamist.

Samuti

juhitakse

kaebuses

tähelepanu

asjaolule,

et

tunnistajana

üle

kuulatud

patrullpolitseinik Tõnu Niinsoo on ühtlasi ka kohtuväline menetleja. Selle väite kohta peab kohus vajalikuks selgitada järgnevat. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väärteoasjade lahendamisel viidatud sätet rakendades märkinud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja.

Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegium nr 3-1-1-29-05).

Kokkuleppeliselt nimetatakse asja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Liiklusjärelevalvet teostavad politseiametnikud on muu hulgas õigustatud liikluses osalejaid kontrollima, sõidukit peatama, kontrollima juhi seisundit, sõidudokumente ja isikut sõiduki juhtimiselt kõrvaldama. Sõiduki peatamist ja dokumentide kontrollimist on üldjuhul põhjendatud käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, mille käigus järelevalvet teostav ametnik kogub täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, mis on vajalik ka selleks, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle (Riigikohtu halduskolleegium nr 3-3-1-65-07).

Lisaks väärteomenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka näiteks väärteomenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteomenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Sellistel ütlustel on aga abistav ja selgitav tähendus, kuna menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi anda, täitmaks tõenduslikke lünki.

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole eelöeldust tulenevalt välistatud, et mootorsõiduki kinnipidamisel, juhi tuvastamisel ja alkoholijoobe tuvastamise järgselt sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tegemisel võib menetleja anda ütlusi ka selle kohta, kes oli tema poolt tajutu kohaselt mootorsõiduki juht, kuid seda üksnes tingimusel, et selline tõenduslik teave on fikseeritud ka menetlustoimingu protokollis. Nimetatud teave võib menetlejale teatavaks saada eelkõige järelevalvetoimingute käigus, mil sedastatakse väärteomenetluse aluse esinemist, otsustamaks väärteomenetluse alustamise üle.

Menetlusdokumendi

sisu

tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Selliselt on toimitud ka käesoleva väärteoasja kohtulikul arutamisel, mille tõttu tuleb politseitöötajate poolt kohtulikul arutamisel tunnistajana antud ütlused lugeda lubatavaks tõendiks (Riigikohtu kriminaalkolleegium nr 3-1-1-47-08). Seega antud juhul on lubatav, et kohtuväline menetleja annab samal ajal ka tunnistusi, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Seega ei oleks menetleja ülekuulamine tunnistajana välistatud.

Samas nähtub aga väärteoasja materjalidest, et kõik menetlusdokumendid peale sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse on koostanud Raimo Toomingas, seega oli menetlejaks R. Toomingas, mitte T. Niinsoo. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus koostatakse aga liiklusjärelevalve käigus ning see dokument ei ole väärteomenetluses koostatav dokument, kuivõrd sellise dokumendi koostamist väärteomenetluse seadustik ette ei näe ning see otsus on tõendiks vaid juhul, kui on vaja tuvastada kas isik on toime pannud LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, st kas teda on varem juhtimiselt kõrvaldatud.

Seega on kaebuses esitatud väide asjakohatu ega tulene väärteoasja materjalidest. Veel on menetlusalune isik kaebuses viidanud, et otsuses on märgitud, et väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, kuid talle edastatud väärteo materjalide hulgas ei olnud karistusregistri väljavõtet. Seega puudus tal võimalus sellega tutvuda ja seetõttu vaidlustada. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et väärteo toimepanekut ei tõendata karistusregistri väljavõttega, vaid see omab tähtsust kuriteo kvalifitseerimisel ja karistuse määramisel.

Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 alusel on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seega ei oma need andmed tähtsust väärteo enda toimepanemise tõendamisel, vaid antud juhul selles, kas lisakaristus kohaldada LS § 224 lg 3 p 1 või p 2 alusel. Antud juhul on kohtuväline menetleja arvestanud karistusregistri andmeid selles, et menetlusalusel isikul puudub kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud süüteo eest ning lisakaristuse saab määrata LS § 224 lg 3 p 1 alusel.

Karistusregistri andmeid saab kasutada ka karistuse eesmärkide saavutamise võimaluse tuvastamisel. Kui isikut on varem karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, siis saab nendest andmetest teha järeldusi, millised kohaldatud karistusliigid on isikut eelnevalt õiguskuulekusele sundinud ja millised mitte. Kohus peab vajalikuks märkida, et väärteoprotokollis ei ole viidatud tõendina karistusregistri andmetele ning otsuse koostaja saab nendest registri andmetest lähtuda juhul, kui ta neid andmebaasist vaatab. Samamoodi saab menetlusalune isik soovi korral tutvuda kõikide teda puudutavate registriandmetega igasuguste piiranguteta iseseisvalt ning neid ei pea talle eraldi tutvustama.

Registriandmete puhul ei ole tegemist menetlustoimingute tulemusena kogutud tõenditega. Seejuures eeldab kohus, et iga isik on oma karistustest teadlik ka kõrvalise abita. Seega on ka see etteheide alusetu. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s

224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja P.N-ile määratud rahatrahv ja lisakaristus on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,74 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on sätestatud rikkumise maksimaalne piirmäär, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja kuna menetlusalune isik on täisealine, siis ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et alkoholi sisaldus 0,74 mg/l välja hingatava õhu kohta, siis ei saanud see menetlusalusele isikule kuidagi märkamata jääda ja menetlusaluse isiku ütlustest ilmneb üheselt, et ta teadis, et ta on vahetult enne sõiduki juhtimist 1 l õlut ära joonud, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Kaebuse esitanud isikule ei saa tema elukogemust ja varasemat karistamist KarS § 424 järgi arvestades olla ootamatu ei alkoholi joovastav mõju ega ka see, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on keelatud ja karistatav. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon.

Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalset määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur, s.t maksimaalne. Tuvastatud maksimaalne piirmäär on määraks, mille eest on võimalik isikut veel väärteomenetluses karistada. Kasvõi 0,01 mg/l võrra suurema määra olemasolul olnuks tegemist KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemisega. See aga omakorda tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et tema sõidustiil oli politseinike jaoks tähelepanu äratav ja kaebuse esitaja kontrollimisel tuvastati süüteo toimepanemine.

Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Küll peab kohus võimalikuks arvestada kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldatud kahetsust. Kohtule jääb aga arusaamatuks kaebuses esitatud väide süüteo avastamisele kaasaaitamise kohta. Kaebuse esitaja on selgitanud, et ta ilmus kohe välja kui teda menetleja juurde kutsuti, kuid vastavalt väärteomenetluse § 19 lg 4 p 1 sätetele ongi see menetlusaluse isiku kohustus. Lisaks sellele on VTMS § 19 lg 4 p 2 kohaselt menetlusalune isik kohustatud alluma ka menetleja seaduslikele korraldustele.

Kohus leiab, et oma kohustuste täitmist ei saa hinnata süüteo toimepanemise avastamisele kaasaaitamisena. Samas kohtu hinnangul ei saa antud väärteo asjaolusid arvestades olla karistust kergendav kahetsus niivõrd mõjuv, et see tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Arvestades kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra, võib tulla järeldusele, et kohtuväline menetleja on arvestamisele mittekuuluva kergendava asjaoluga arvestanud. Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et see ei oleks saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda.

Menetlusalune isik ise on tunnistanud, et jõi paar pudelit (0,5 l) õlut, kuid otsustas sellegi poolest autoga sõitma minna. Samuti nähtub tunnistaja Tõnu Niinsoo ütlustest, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduk kaldus paremale ehk sõitis kahtlase sõidustiiliga. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud kavatsetult. Seda enam, et menetlusaluse isiku enda ütluste kohaselt tundis ta end hästi ja arvas, et võib sõidukit juhtima asuda. Kuid ta oleks pidanud enne sõitma asumist selles ka kindlalt veenduma.

Kuivõrd kaebuse esitaja asus vahetult pärast alkoholi tarvitamist sõidukit juhtima, siis leiab kohus, et kohtuväline menetleja on otsuses õigesti märkinud, et menetlusalune isik oli juhile keelatud seisundi olemasolus veendunud. Isik, kelle arvates peale 1 l õlu joomist vaid 10 minuti möödumisel on isik sõidukõlblikus seisundis, näitab, et menetlusalune isik ei oska enesetunde põhjal oma juhile lubatavat seisundit adekvaatselt hinnata ning on seeläbi liikluses eriti ohtlik. Samas leiab kohus, et kuivõrd menetlusalust isikut on varem karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest, siis oli tal juba varasem kogemus juhile keelatud seisundis juhtimise osas olemas ja ta pidi olema vägagi hästi teadlik, et vaidlusalusel ajal sõidukit juhtima asudes on ta taas juhile keelatud seisundis.

Samuti rõhutab kohus, et ei ole oluline, mis põhjusel isik juhile keelatud seisundis sõitma asus või kui pikka maad tal autoga sõita tuli. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on keelatud igal ajahetkel. Kohtu arvates näitab selline tegu menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist liiklusseaduses sätestatud keeldudesse ja liiklusohutusse üldse. Taoline suhtumine on oma olemuselt hoolimatu ja ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 maksimaalses määras. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks.

Lisakaristuse määramise võimalus on sätestatud LS § 224 lg 3, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteo karistust.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on väga suur.

Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise.

Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,74 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 maksimaalne määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et alkoholisisaldus alates 0,75 mg/l väljahingatava õhu kohta on juba KarS § 424 järgi kvalifitseeritav kuritegu, millele kaasnevad kriminaalvastutus ja juba palju rangem karistus, millele võib lisanduda sõiduki konfiskeerimine.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt menetlusalusel isikul on kehtivaid väärteokaristusi kaks ja on ka kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse kui kehtiv karistus samalaadse liiklusalase kuriteo toimepanemise eest. Nimetatud asjaolude esinemist on kohus analüüsinud juba ülalpool. Seejuures nähtub kohtule esitatud karistusregistri andmebaasi väljatrükist, et kaebuse esitajat on 22.11.2014 (LS § 227 lg 2) ja 26.12.2014 (LS § 207) toime pandud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega 100 eurot ja 20 eurot, kuid määratud rahatrahvid on jäetud tasumata.

Seega ei ole väiksemad rahatrahvid suutnud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele ja kaebuse esitaja ei ole trahvide tasumist pidanud vajalikuks, kuid on samas jätkanud õigusvastast käitumist. Seega kaebuses esitatud väide selle kohta, et ainuüksi rahatrahv juba mõjutab kaebuse esitajat õiguskuulekusele, ei riimu kaebuse esitaja tegeliku käitumisega liikluses. Vastasel korral oleks kaebuse esitaja eelmised trahvid tasunud ja jätnud menetlusesemeks oleva väärteo toime panemata. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse suhtumise tõttu.

Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning välistab võimaluse, et menetlusalune isik ei saaks vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud, samalaadseid süütegusid toime panna. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik on küll töötu, kuid otsib tööd autojuhina ning samuti vajab autot laste transportimiseks.

Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et ta tarvitas alkoholi, samuti selle kogusest, kui ka sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii võimaliku töö leidmisel kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal.

Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kaaludes

riivatavaid

õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kõiki eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, maksimummäära lähedasena, s.o menetlusaluse isiku süü suurust arvestavalt. Kuna on tuvastatud ka kergendava asjaolu olemasolu, siis ei ole karistus määratud maksimummääras, vaid selle lähedasena. Kohus leiab, et samamoodi nagu põhikaristuse puhul, arvestades süüteo asjaolusid, ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise sanktsiooni keskmises määras. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse määraga, kuivõrd määratud lisakaristuse määr jääb ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/