3-13-70129/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04.06.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-70129

Haldusasi

Janek Raudsiku kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Janek Raudsik

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Tallinna Vanglale 28.04.2015 esitatud täiendav selgitus koos

lisadega 66l lehel.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a otsuse resolutsiooni p 2

kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas. Teha tühistatud osas

uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Janek Raudsiku kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitisena 234 (kakssada kolmkümmend neli) eurot. Jätta

kaebus läbi vaatamata osas, milles Janek Raudsik taotles kahju hüvitamist

seonduvalt duši kasutamisega, sooja vee puudumisega kambris ja ainult üks

tund päevas jalutamise võimaldamisega. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu

otsus muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi kambri põrandapinda

puudutavas osas vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.07.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas on 16.07.2013 registreeritud J. Raudsiku kahju hüvitamise taotlus,

milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega summas 1450 eurot. J. Raudsiku väitel viibis ta Tallinna

Vanglas 17.01.-11.06.2013, millest enamuse ajast viibis ülerahvastatud kambrites

(jaanuar-veebruar kambris nr 145, põrandapind 14,04 m²; märts-mai kambris nr 338,

põrandapind 14,04 m²; mai-juuni kambris nr 131, põrandapind 14,04 m²), kus ühe

kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m² põrandapinda, mida nõuab vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6. J. Raudsik esitas 01.09.2013 puuduste

kõrvaldamise avalduse, milles ta selgitas, et kahju hüvitamise nõude aluseks on

vangistusseadus (VangS), VSkE ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 3 ning märkis, et kambrites ei ole õhku, ruumi on vähe ja

olmeolukord on väga kehv, kuna kambrid on tolmused ja räpased.

2. Tallinna Vangla jättis 31.10.2013. a vastusega nr 5-18/13/24092-6 J. Raudsiku kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et J. Raudsik on asunud perioodil

18.01.11.06.2013 Tallinna Vangla kambrites nr 131, 141, 216, 231 ja 338, kus talle oli tagatud

VSkE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Vangla väitel on kambrites loomulik ventilatsioon,

mis osaliselt avatavate akende kaudu võimaldab ruumi hõlpsasti ventileerida ning juhul, kui

J. Raudsik viibis tolmuses ja räpases kambris, on see tingitud kambris viibivate kinnipeetavate

enda tegevusest/tegevusetusest, kuna kodukorra kohaselt on kambris viibivad kinnipeetavad

kohustatud kambrit korras hoidma. Vangla hinnangul ei olnud vangla tegevus õigusvastane,

mistõttu on välistatud J. Raudsikule kahju tekkimine.

3. J. Raudsik esitas 30.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 3500 eurot. J. Raudsiku väitel on vangla

rikkunud oma tegevusega mitmeid õigusakte, s.h EIÕK-d ning kambrid on väikesed, räpased

ja õhku ei ole. J. Raudsik tõi välja, et vangla esitatud andmed kambrite suuruse kohta on

vastuolulised. J. Raudsik leidis, et viibides Tallinna Vanglas kannatas ta hingeliselt.

20.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Raudsiku puuduste kõrvaldamise taotlus, milles

ta selgitas, et alates 2006. a on Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) korduvalt väljendanud seisukohta, et

aktsepteeritav miinimumstandard isikliku ruumi osas mitmekohalistes kambrites on 4 m²,

kuid Tallinna Vanglas hoitakse kinnipeetavaid ebainimlikes tingimustes, sest enamikes

kambrites jääb ühe kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m², millises olukorras on Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest.

Lisaks märkis kaebaja puudustena, et dušši võimaldatakse kasutada ainult üks kord nädalas;

kambrites puudub soe vesi; õhuakendele on paigaldatud metallist plaadid, mis takistavad

oluliselt õhuvahetust; kambrist väljaspool on võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas

jalutuskäigu ajal jalutusboksis suurusega 2,7×4,7 m². Kaebaja märkis, et vanglasse uuesti

sattudes esitas ta Tallinna Vangla direktorile taotluse enda üleviimiseks Viru Vanglasse.

Kaebaja märkis ka, et summa ei pruugi olla just 3500 eurot, kuna mittevaralist kahju ei saa

tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, mistõttu

kaebaja jättis summa suuruse kohtu otsustada.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 01.10.2014. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1)

ning mõistis Tallinna Vanglalt J. Raudsiku kasuks välja hüvitisena talle tekitatud mittevaralise

kahju eest 966 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohus

jättis kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Ei nõustu vastustajaga, et kambripinna arvutamisel tuleb lähtuda kambri üldpinnast koos

sinna kuuluva kambri WC pinna ja mööbliga. Analoogses asjas jättis EIK kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja nii tualetiala kui ka kambris asuva

mööbli pindala (19.12.2013. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, 07.04.2009. a otsus nr 6586/03

Branduse vs Rumeenia; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa;

26.11.2013. a otsus nr 19548/04 Cojoaca vs Rumeenia).

2) Tallinna Vangla kambrite akendele on paigutatud metalltrellid, mis ei saa akende lahtioleku

ajal oluliselt piirata värske õhu sissevoolu, kuna tegemist on trellidega, mitte plaatidega.

Kambrite puhtana hoidmine on kinnipeetavate (vahistatute) kohustus ja vangla kohustuseks

on tagada puhastusvahendite kättesaadavus. Asja materjalidest ei nähtu, et kambrid jäid

tolmusteks ja räpasteks vastustaja kohustuste rikkumise tõttu. Võimaldades kaebajal käia duši

all üks kord nädalas, käitus vastustaja kooskõlas VangS § 50 lg-ga 2. Sooja vee puudumine

kambris ei tekita kinnipeetavale rohkem ebamugavusi, mis paratamatult kaasnevad

vangistusega. Vahistatutele on tagatud pesemisvõimalus ning kindlustatud kolm korda päevas

söök ja jook. Liikuda väljaspool kambrit sai kaebaja vähemalt üks tund ööpäevas

jalutusboksis. Samuti oleks ta saanud soovi korral töötada (VangS § 93 lg 7). Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud vastustajalt endale töö võimaldamist.

3) Võttes arvesse vastustaja hinnangut, et ta on VSkE § 6 lg-t 6 järgides toiminud

õiguspäraselt, samuti analoogses haldusasjas (nr 3-11-1885) vastustaja poolt varasemalt

võetud seisukohti (ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik kaebajale tagada Tallinna Vanglas

ega muudes vanglates suuremat isiklikku ruumi), puudus kirjeldatud olukorras kaebajal

mõistlik võimalus kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks. Vastustaja oli teadlik

ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses, aga eiras seda. EIK

praktikas kujundatud seisukohtadest tulenevalt ei vastanud isiku kinnipidamine Tallinna

Vanglas EIÕK art 3 järgi nõutavale miinimumtasemele.

4) Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli 145 päeva osas õigusvastane, sest kaebaja

isiklik ruum jäi alla 4 m². Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse

põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte

põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja VangS § 4¹ lg-ga 1. Samas ei

takistanud viidatud säte vastustajat kohtlemast kaebajat EIK praktikast nähtuvatele

miinimumnõuetele vastavalt, seetõttu puudub vajadus hinnata VSkE § 6 lg 6

põhiseaduspärasust. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse

vormis (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4). Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale 145

päeva osas, mil kambrid olid ülerahvastatud (kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3-4 m²),

tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le

1. Võttes arvesse kaalul olevaid asjaolusid, samuti lähtudes õigustraditsioonist ja

elatustasemest Eesti Vabariigis, on põhjendatud ja mõistlik välja mõista vastustajalt kaebaja

kasuks 966 eurot õigusvastaste ja inimväärikust alandatavate kambrite tingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 30.11.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 01.10.2014. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

J. Raudsiku kasuks välja 966 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta J. Raudsiku kaebus

täielikult rahuldamata asja uueks läbivaatamiseks saatmata ja jätta menetluskulud kaebaja

enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Otsus on ebaselge. Otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millest täpselt on kohus

kambripinna arvutamisel lähtunud ja mida üldpinnast maha arvestanud. Kohus pidanuks

mööblialuse pinna mahaarvestamise korral nõudma vastavalt halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 122 lg 2 p-le 7 andmed vanglalt välja, kuid ei ole seda teinud. WC ja

mööbli aluse pinna mahaarvamine oleks põhjendatud, kui tegemist oleks ruumiga, mida

kinnipeetav kasutada ei saa ja mis põhjendamatult kambripinda ära võtab. Tallinna Vangla 1.

ja 2. üksuses asuvad WCd kambris, mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. EIK lahendites

on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev

juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Kohus on jätnud

arvestamata EIK 17.10.2013. a otsuse V. Balyayev vs Venemaa, kus leiti, et kaebuses toodud

asjaoludel vähem kui 3 m² isikliku pinna tagamine ei ületanud minimaalset raskusastet, et

kohtlemine oleks olnud ebainimlik või inimväärikust alandav. Kaasuse asjaolud on

kambripinna suuruste mõttes sarnased. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et J. Raudsikul oli

oma voodi ja tagatud vooditarbed ning kambris oli võimalik mööbliesemetele vaatamata

vabalt liikuda.

2) WC pinna üldpinna hulka arvestamise korral oli J. Raudsikule tagatud kõikidel Tallinna

Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m². J. Raudsik oli paigutatud kambritesse, mis vastasid

siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla on täitnud VSkE § 6 lg 6 nõuet. Kuna

vangla tegevus ei olnud õigusvastane, siis on hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. Kuna

VSkE § 6 lg-t 6 ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud, siis ei pidanud kohus sätte

põhiseaduslikkust hindama, vaid Riigikohtu seisukohaga arvestama. Kohtu viidatud normid

kehtisid ka enne EIK lahendit Tunis vs Eesti, kuid kohtud ei ole VSkE § 6 lg 6 vastuolu EIÕK

art-ga 3, PS-ga ega VangS § 4¹ lg-ga 1 märkinud. Vangla tegevus on olnud kooskõlas VangS

§-s 4¹ sätestatud inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise kohustusega.

3) Kohus pidanuks hindama ja põhjendama, mis muud vangistustingimused olid niivõrd

intensiivselt J. Raudsiku inimväärikust alandavad, et tema hoidmine kambris, kus isiklik ruum

jääb alla 4 m², on õigusvastane ja väärikust alandav. Kohus on arvestanud J. Raudsiku

taotlusega teise vanglasse ümberpaigutamiseks, kuid jätnud arvestamata, et isik ei ole

taotlenud enda ümberpaigutamist halbade kinnipidamistingimustega seonduvalt. Kohus on

tõendit lubamatult halbade elamistingimustega seostanud ja otsuse tegemisel arvestanud.

4) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske

hooletuse vormis. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa

kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla

üksnes edasiulatuv. Kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud

selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust

alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate

võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. aastal

teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ja on

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, tagades alates

01.01.2014 kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda ja vähendades kinnipeetavate arvu.

6. J. Raudsik esitas 04.12.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et Tallinna

Vangla süü on põhjalikult tõendatud Tartu Halduskohtu poolt ning ta ei nõustu Tallinna

Vangla esitatud apellatsioonkaebusega. Lisaks märgib J. Raudsik, et asjaolu, et Tallinna

Vanglas on vähe ruumi ja halvad tingimused kinnipidamiseks, on tõendatud ka EIK poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Tallinna Vangla ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu poolt J. Raudsiku kaebuse

osaliselt rahuldamisega ja leiab, et J. Raudsiku kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2

kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega.

Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus J. Raudsiku

kaebust lahendama (I), seejärel annab hinnangu kaebajale kambris piisava suurusega

põrandapinna tagamise väite osas (II) ning teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva

kahju suuruse seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega (III). Lõpuks lahendab

menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (IV).

I

9. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette

VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla

on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas

on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb

halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust

menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

(Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p

12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega

sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

10. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on enne halduskohtusse pöördumist esitanud

Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 27) ja puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 28),

milles on nimetanud puudulike kinnipidamistingimustena kambris ruumi vähesust, lisaks

asjaolusid, et kambrites ei ole õhku ning kambrid on tolmused ja räpased. Samad asjaolud

nimetas kaebaja ka halduskohtusse esitatud kaebuses. Samas halduskohtule hilisemalt esitatud

puuduste kõrvaldamise taotluses (tl 35-37) märkis kaebaja lisaks asjaolud, et dušši

võimaldatakse kasutada ainult üks kord nädalas, kambrites puudub soe vesi, õhuakendele on

paigaldatud metallist plaadid ning kambrist väljas sai viibida ainult üks tund päevas

jalutuskäigu ajal. Kuna kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud

halduskohtule esitatud puuduste kõrvaldamise taotluses nimetatud puudustest asjaolusid, et

dušši võimaldatakse kasutada üks kord nädalas, kambrites puudub soe vesi ja kambrist väljas

sai viibida ainult üks tund päevas jalutuskäigu ajal, siis on kaebajal kohustuslik kohtueelne

menetlus eeltoodud väidete osas läbimata, mistõttu kuulub nimetatud osas J. Raudsiku kaebus

HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbivaatamata jätmisele. Ringkonnakohus

tühistab vastavas osas halduskohtu otsuse ja jätab J. Raudsiku kaebuse eeltoodud väidete osas

läbi vaatamata.

11. Ringkonnakohtu menetluses on kaebaja kahju hüvitamise nõue seonduvalt kambrites

isikliku ruumi suuruse ebapiisavusega perioodil 18.01.-11.06.2013. Muude kaebaja poolt

nimetatud kinnipidamistingimuste üle puudub apellatsiooniastmes vaidlus, mistõttu tagastab

ringkonnakohus vastustajale 28.04.2015 esitatud täiendava selgituse koos lisadega.

II

12. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et J. Raudsik viibis vahistatuna

Tallinna Vanglas perioodil 18.01.-11.06.2013 (kokku 145 päeva), s.h 18.-31.01.2013 kambris

nr 141 (16,4 m², WC alune pind 1,78 m²), 01.02.-11.03.2013 kambris nr 338 (16,3 m², WC

alune pind 1,4 m²), 12.03.-06.05.2013 kambris nr 231 (16,6 m², WC alune pind 1,77 m²),

07.05.05.06.2013 kambris nr 131 (15,8 m², WC alune pind 1,78 m²) ja 06.-11.06.2013

kambris nr 216 (17 m², WC alune pind 1,68 m²) (tl 51-52). Ka puudub asjas vaidlus asjaolu

üle, et kambrites, kuhu kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud, asub WC kambris.

13. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et J. Raudsikule oli tagatud

vähemalt 2,5 m² põrandapinda, lähtudes põhimõttest, et kambri põrandapinnast ei arvata maha

WC ega mööbli alust pinda. Vastustaja hinnangul ei ole otsusest võimalik üheselt aru saada,

millest täpselt on halduskohus kambripinna arvutamisel lähtunud ja mida üldpinnast maha

arvestanud. Seetõttu selgitab ringkonnakohtul järgnevalt, mis põhimõttest tuleb lähtuda

kambri põrandapinna suuruse arvutamisel.

14. VangS § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja selle sisustusse kuuluvate esemete

loetelu kehtestab justiitsminister VSkE-s. Kaebaja viibimise ajal Tallinna Vanglas perioodil

18.01.11.06.2013 kehtinud redaktsioonis (v.r) sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on

toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Nimetatud säte on vanglale

täitmiseks kohustuslik. Lisaks oli vastustajal kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid,

kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK

pädevuses. Seega lähtub ringkonnakohus kambri põrandapinna suuruse määramisel nii

siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest.

15. VSkE § 7 lg 1 p 8 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC.

Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC asus kambris sees.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse

arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on

võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale ega ole see kasutatav väljaspool

otstarvet. Ka EIK on 19.12.2013. a otsuses nr 429/12 Tunis vs Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on vastustaja

käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et

WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a

määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi

põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda

„põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille

arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et

põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (EIK 19.12.2013. a otsus Tunis vs Eesti

p-d 9, 11, 46; 09.01.2014. a otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia p-d 7, 21, 25). Kuna

siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava

ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas,

on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda.

16. Lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid

mööblialust pinda kambri üldpinnast välja ei arvata, on kaebaja viibinud kokku 60 päeva

kambrites, kus tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m². Kambris nr 141 perioodil 18.-30.01.2013, kus

kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,62 m², oli kaebaja isiklik ruum 13-l päeval

(kambris 6 kinnipeetavat) 2,44 m². Kambris nr 338 perioodidel 05.-06.02.2013 ja

11.02.10.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,9 m², oli kaebaja isiklik

ruum 30-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,48 m². Kambris nr 231 perioodil 12.-

19.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,83 m², oli kaebaja isiklik ruum

8-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,47 m². Kambris nr 131 perioodil 07.15.05.2013, kus

kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,02 m², oli kaebaja isiklik ruum 9-l päeval

(kambris 6 kinnipeetavat) 2,34 m². Ringkonnakohus on seisukohal, et 60 päeva jooksul, mil

vangla ei ole taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimustasemena

2,5 m² põrandapinda, on vangla rikkunud eelnimetatud sättest tulenevat kohustust, mistõttu

tuleb vastustaja tegevus kaebajale piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu lugeda

õigusvastaseks ning ringkonnakohus eeldab selles osas inimväärikuse alandamist.

17. Kaebaja on viibinud kokku 57 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli vahemikus

2,53 m². Kambris nr 141 perioodil 31.01.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on

14,62 m², oli kaebaja isiklik ruum 1-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,92 m². Kambris nr

338 perioodidel 01.-04.02.2013, 07.-10.02.2013 ja 11.03.2013, kus kambri põrandapind WC

aluse pinnata on 14,9 m², oli kaebaja isiklik ruum 9-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,98

m². Kambris nr 231 perioodidel 20.-27.03.2013, 09.-15.04.2013 ja 18.-29.04.2013, kus

kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,83 m², oli kaebaja isiklik ruum 27-l päeval

(kambris 5 kinnipeetavat) 2,97 m². Kambris nr 131 perioodidel 16.05.2013 ja 21.05.-

05.06.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,02 m², oli kaebaja isiklik ruum

17-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,8 m². Kambris nr 216 perioodidel 06.06.2013 ja 10.-

11.06.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 15,32 m², oli kaebaja isiklik ruum

3-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,55 m².

18. EIK on praktikas väljendanud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m²

isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust

pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt

19.03.2013. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs Rumeenia, p 41; 19.12.2013. a otsus nr 429/12

Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt vs

Venemaa, p 145; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). Seega

olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m², saab EIK

praktika kohaselt pidada EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. EIK on 13.11.2014. a

otsuses nr 75985/12 Bahnă vs Rumeenia leidnud, et isikliku ruumi puudus võib iseenesest olla

piisav alus rikkumise tuvastamiseks. Vastustaja apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahend ei

lükka eeltoodut ümber. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a

otsuses nr 3-4-1-9-14 (p-d 37, 38, 41) möönnud, et 2,5 m² on sedavõrd väike pindala, et pikka

aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee

(Committee for the Prevention of Torture - CPT) soovitab tagada mitme kinnipeetavaga

ruumis vähemalt 4 m² põrandapinda isiku kohta. Samas tõdes Riigikohus, et 2,5 m² kambri

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab

inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest

2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on

tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused

väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Õigusest

inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi

tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m²-ga.

19. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajale on vaidlusalusel perioodil võimaldatud

üks tund päevas värskes õhus jalutada, kuid tal on puudunud õigus väljaspool kambrit muul

ajal liikuda. Muude kambris nõutavate tingimuste tagamise üle kaebaja suhtes ei ole

apellatsiooniastmes vaidlust. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja

viibimisel 57 päeva jooksul kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m²,

tuleb vastustaja käitumine lugeda õigusvastaseks ja kinnipidamise suhteliselt pika kestuse

tõttu ka inimväärikust alandavaks. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste

dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti

kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga aktsepteeritav

vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti.

Kohtutel tuleb siiski EIK seisukohtadega arvestada.

20. Vastustaja väidab, et halduskohus on lubamatult arvestanud otsuse tegemisel kaebaja

taotlusega teise vanglasse ümberpaigutamiseks. Otsusest nähtuvalt on halduskohus ps 18

andnud hinnangu vastustaja väitele, et kaebaja ei ole kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid

kasutanud ning järgnevalt otsuse p-s 19 eeltooduga seonduvalt maininud muuhulgas kaebaja

taotlust teise vanglasse ümberpaigutamiseks (tl 53). Halduskohus ei ole otsuses üksnes

nimetatud taotlusele viidanud, vaid on viidanud ka kaebaja 07.05.2013. a märgukirjale (tl 26)

ja vastustaja 12.06.2013. a (halduskohus on ekslikult märkinud kuupäevana 12.05.2013)

vastusele (tl 6). Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu põhjal halduskohus otsuse p-s 18

õigesti asunud seisukohale, et kaebajal puudus kirjeldatud olukorras mõistlik võimalus kahju

tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks. Vastustaja väited apellatsioonkaebuses ei lükka

eeltoodut ümber. Vastustaja on ise kinnitanud ruumikitsikuse probleemi ülerahvastatusest

tingituna, seega reaalsete võimaluste puudumist tagada kaebajale vähemalt 3 m² või enam

põrandapinda kogu vanglas viibimise perioodi jooksul. Ka vastustaja poolt välja toodud

põhjenduse puudumine taotluses ei muuda halduskohtu viidet taotlusele lubamatuks, kuivõrd

sisuliselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja on esitanud taotluse teise vanglasse

ümberpaigutamiseks. Seega saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud enda tegevuse või

taotlustega mõjutada vanglat tagama talle nõuetekohase suurusega isiklikku ruumi, mistõttu ei

esine alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise motiivil.

21. Halduskohus luges vastustaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (VÕS

§ 104 lg 4). Kuigi vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes lakooniliselt märkinud, et ta ei

nõustu halduskohtu seisukohaga, siis arvestades vastustaja viitamist vanglate ruumikitsikusele

kinnipeetute suure arvu tõttu, ei saa eeltoodu pinnalt järeldada, et vastustaja ei ole käitunud

kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9)

sedastanud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt

sätestatud normide järgimata jätmist. Seega on halduskohus otsuses põhjendatult järeldanud,

et vastustaja on käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. VÕS § 104 lg 1 kohaselt

seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes

süü olemasolu korral ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske

hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et

tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja

sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Kuna

vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla

ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole

vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult lugenud

vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4.

22. Kaebaja on viibinud kokku 28 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli üle 3 m².

Kambris nr 231 perioodidel 28.03.-02.04.2013, 16.-17.04.2013 ja 30.04.-06.05.2013, kus

põrandapind WC aluse pinnata on 14,83 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 15-l päeval

(kambris 4 kinnipeetavat) 3,71 m² ning perioodil 03.-08.04.2013 oli kaebaja isiklik ruum

kokku 6l päeval (kambris 3 kinnipeetavat) 4,94 m². Kambris nr 131 perioodil 17.-20.05.2013,

kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,02 m², oli kaebaja isiklik ruum 4-l päeval

(kambris 4 kinnipeetavat) 3,51 m². Kambris nr 216 perioodil 07.-09.06.2013, kus kambri

põrandapind WC aluse pinnata on 15,32 m², oli kaebaja isiklik ruum 3-l päeval (kambris 5

kinnipeetavat) 3,06 m². EIK hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on

vahemikus 3-4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest

tingimustest (nt 10.05.2007. a otsus nr 14437/05 Modarca vs Moldova). Ringkonnakohus on

seisukohal, et 28 päeva jooksul, mil kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi suurusega

üle 3 m², puudub alus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks.

III

23. Riigikohus on 15.03.2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 (p 11) märkinud, et EIK on leidnud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse

võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz

vs Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs

Bulgaaria, nr 41035/08, p 64). Kohtupraktika kohaselt on inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste korral mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine

väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega, mis on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid

asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus

(Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21; EIK 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja

60800/07, Ananyev jt vs Venemaa, p 172).

24. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et tuvastamist leiab isiku kinnipidamine

nõuetele mittevastavates tingimustes. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas

ebapiisava suurusega kambrites kokku 117 (60+57) päeva ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on taolise ajaperioodi vältel kinnipeetava hoidmisel kambrites, kus temale tagatud

isiklik ruum oli nii alla 2,5 m² kui ka vaid vahemikus 2,5-3 m², tegemist kaebaja õiguste

sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa kohus piirduda üksnes vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamisega, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest

RVastS § 9 lg 1 järgi.

25. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13

sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

26. Kaebaja on halduskohtule esitatud puuduste kõrvaldamise taotluses märkinud, et jätab

kahju hüvitise summa suuruse kohtu otsustada. Seega on halduskohus otsuses asjaolusid

kirjeldava osa p-s 5 ebaõigesti nimetanud ainult kaebuses märgitud taotlust 3500 euro

väljamõistmiseks ja jätnud otsust tehes tähelepanuta kaebusest hilisemalt esitatud puuduste

kõrvaldamise taotluses märgitud taotluse. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

kaebaja kasuks välja 966 eurot. Vastustaja peab apellatsioonkaebuses hüvitise väljamõistmist

põhjendamatuks ja palub jätta J. Raudsiku kaebus täielikult rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva

eest. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas alla 3 m²

suuruse, s.h ka alla 2,5 m² suuruse põrandapinnaga kambrites kokku 117 päeva. Lisaks

arvestab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid

piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, näiteks täiendavalt värskes õhus viibimise

võimaldamine või üleviimine teise vanglasse. Ka võtab ringkonnakohus arvesse, et

käesolevas asjas puuduvad taolised asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise määramise, kuna

asjas ei ole vaidlust muude kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle. Ka oli kaebajale

tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning mõningased ebamugavused kuuluvad

paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹

lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat

analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on

kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne

ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus

vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise

päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja

mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive

erinev, kus kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse korral on õiguste riive tunduvalt

väiksem. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et J. Raudsiku kaebus kuulub

rahuldamisele ning mittevaralise kahju hüvitisena kokku 117 päeva eest väljamõistmisele 234

eurot (2×117).

IV

27. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu

Halduskohtu 01.10.2014. a otsuse resolutsiooni p 2 kaebaja kasuks väljamõistetud

kahjuhüvitise suuruse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab

Tallinna Vanglalt Janek Raudsiku kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 234

eurot. Janek Raudsiku kaebus jääb läbi vaatamata osas, milles Janek Raudsik taotles

kahju hüvitamist seonduvalt duši kasutamisega, sooja vee puudumisega kambris ja

ainult üks tund päevas jalutamise võimaldamisega. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu

otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi kambri

põrandapinda puudutavas osas vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

28. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna apellatsiooniastmes oli Tallinna Vangla

riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud ning muid menetluskulusid ei

tekkinud, puudub alus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel