4-15-3287/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 04.06.2015.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

08.04.2015.a. otsuse väärteoasjas nr. 2315,15,002612 lisakaristuse tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik U.T, isikukood XXX, elukoht XXX, e-mail: XXX Menetluse liik Kirjalik menetlus

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

V™S § 132 lg 2 alusel tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.04.2015.a. otsuse väärteoasjas nr. 2315,15,002612 lisakaristuse määramise osas ja teha uus otsus, mille kohaselt LS § 227 lg 5 p 1 alusel võtta U.T-lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära 1 kuuks.

Liiklusseaduse § 227 lg.2 alusel määratud karistus - rahatrahv 50 trahviühikut, s.o. 200 eurotjätta muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda päeva jooksul alates otsuse jõustumisest

Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155059828.

Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab otsuse jõustumise päevast.

Vastavalt LS § 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsuse jõustumist loovutada Maanteeameti liiklusregistri büroole.

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Väärteoasi nr. 4-15-3287

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteoasjas nr. 2315,15,002612 tehtud otsusega tuvastati, et U.T juhtis 17.03.2015 kell 20:18 Tallinn-Narva mnt 14 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurima sõidukiiruse mitte vähem kui 24 km/h võrra, sõites kiirusega 118 +- 4 km/h (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h).

Oma sellise tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime liiklusseaduse §

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Otsuse kohaselt karistati menetlusalust isikut rahatrahviga

200 euro ulatuses ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus 2 kuuks.

KAEBUSE SISU

U.T esitas 03.05.2015 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.04.2015.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,15,002612 osalist tühistamist – lisakaristuse osas.

Kaebuse esitaja tunnistas väärteotoimepanemise järgselt ja ka antud hetkel enda süüd, kuid soovib vaidlustada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise.

Tema perekonna (abikaasa ja kolmekuune laps) ja tema materiaalne kindlustatus sõltub suures ulatuses tema võimalustest täita enda töökohustusi. Ta on ametilt ehitustööde projektijuht ja antud hetkel on projektijuhiks kuuel ehitusobjektil. Viimased asetsevad Tallinnas, Sakus ning Maardus. Töökohustuste täitmiseks on juhtimisõiguse olemasolu võrdlemisi möödapääsmatu. Tõdeb, et on küll alates 21.04.2015 vanemapuhkusel, kuid kokkuleppel tööandjaga jätkab tööd osalise koormusega ning lisaks on juhtimisõiguse olemasolu vajalik lapse eest hoolitsemiseks (tervishoiutöötaja vastuvõtud jms).

Leiab, et eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates on talle määratud lisakaristus ja selle võimalikud tagajärjed ebaproportsionaalselt suures ulatuses tema olukorda halvendavad.

Lisakaristuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja arvestanud karistuse kohaldamisel eripreventiivse mõju kõiki aspekte - sh lisakaristuse mõju tema majanduslikule ja perekondlikule toimetulekule. Taotleb kohtult V™S § 132 punktist 2 juhindudes lisakaristuse osas kohtueelse menetleja otsus tühistamist.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

Menetleja, tutvunud U.T kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et lisakaristuse tühistamiseks alused kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid.

LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 1 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 lg-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks.

KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte või, kas ületati lubatud sõidukiirust tähelepanematusest.

Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam-ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika, mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib. Seda ilmestavad ka sagedased meediakajastused.

Lisaks eelpool toodule arvestab kohtuväline menetleja karistuse valikul Riigikohtu suunistega ning asjaoluga, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel oli U.T käesoleva väärteo toimepanemise ajal juba kaks kehtivat väärteokaristust seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetlejal karistuse määramisel kohustatud arvestama ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu.

LS § 227 lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 sätestatu kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest 1 kuust 3 kuuni.

Lähtudes eelpool toodust ja asjaolust, et menetlusaluse isiku näol on tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga, kes jätkab samaliigiliste ohtlikke väärtegude toimepanemist, on lisakaristuse kohaldamine vajalik nii erikui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust.

Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamist. Kohus leiab, et arvestades isiku varasemat liiklusalast käitumist, teda on karistatud viimati 15.07.2014 ja 23.05.2014 LS § 227 lg 2 järgi, on siiski põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, kuid kohus peab võimalikuks seda vähendada ühe kuuni. Kohus ei pea võimalikuks tühistada lisakaristust täielikult.

Karistamise aluseks on süü ning lubatud sõidukiiruse ületamisega seab juht reaalselt ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja on tahtlikult toime pandud tegu. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest.

Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda ja seadusekuulekalt liikluses käituma, kuid isik ei pidanud vajalikuks seadusekuulekalt käituda, olles teadlik sellele järgnevast vastutusest. Tähelepanematus ei saa olla sõidukiiruse ületamise põhjenduseks ega õigustuseks.

Kohus leiab, et rahatrahv ja lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmine üheks kuuks on piisavalt distsiplineeriv, et kaebaja saaks aru oma teo keelatusest ning edaspidi hoiduks õigusrikkumiste, sh sõidukiiruse ületamise, toimepanemisest. Kaebuse esitaja, omades mootorsõiduki juhtimisõigust, on teadlik ka asjaolust, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on karistatav. Eelnev tähendab, et isik peab oma teo tagajärgede eest kandma vastutust. Tema liikumiskiiruseks 90 km/h alas oli mitte vähem kui 114 km/h, liiklusseaduse § 227 lg 2 võimaldab sellise rikkumise eest isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Kohus võtab arvesse asjaolu, et kaebaja sõnutsi on ta pere ainuke ülalpidaja ning kohaldades lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks, võib see seada kaebaja veelgi raskemasse majanduslikku olukorda. Kohtu hinnangul ei ole lapse eest hoolitsemiseks (tervishoiutöötaja vastuvõtud jne) juhtimisõiguse olemasolu vältimatult vajalik. Samas peab kaebaja aduma, et kui tema ja ta perekonna materiaalne kindlustatus sõltub suures ulatuses tema võimalustest täita enda töökohustusi, mille täitmiseks on juhtimisõiguse olemasolu võrdlemisi möödapääsmatu, tuleb ka kaebajal teha kõik endast olenev, et järgida ühiskonnas kehtivaid norme, sh liiklusreegleid ning mitte lasta tekkida võimalusel saada väärteokorras liiklusnõuete eiramise eest karistada, sh riskida juhtimisõigusest ilma jäämisega. Üheks võimaluseks mootorsõidukit juhtides on kinni pidada ettenähtud kiirusepiirangutest.

Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud rahatrahvi tasumist ositi igakuiste maksetena, tuleb määratud rahatrahv tasuda korraga 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Lähtudes eeltoodust, tühistab kohus kohtuvälise menetleja - Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.04.2015.a. otsuse väärteoasjas nr. 2315,15,002612 lisakaristuse kohaldamise osas ja teeb uue otsuse, millega kohaldab lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks. Liiklusseaduse § 227 lg.2 alusel määratud karistus - rahatrahv 50 trahviühikut, s.o. 200 eurottuleb jätta muutmata.

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6.

Piret Liivo Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/