4-14-9449/31 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1 8 /

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juunil 2015 kohtumajas Jõhvi Väärteoasja number 4-14-9449 (2440,14,006922) Kohtunik Deniss Minzatov Kohtuistungi sekretär, tõlk Kristine Kriisk vetlana Hamaza , tõlk S Väärteoasi kaebemenetluses I.Z kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri ennetusja Jõhvi politseijaoskonna menetlustalituse menetlusteenistuse vanem 23.10.2014.a väärteomenetleja Meelis Kaevu üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,14,006922 Menetlusalune isik I.Z, isikukood xxx, elukoht xxx Menetlusaluse isiku kaitsja Vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kohtuväline menetleja Istungi toimumise ajad Ida Prefektuuri esindaja van Meelis Kaev emväärteomenetleja 29.01.2015; 19.03.2015; 27.04.2015 avalikel kohtuistungitel RESOLUTSIOON VTMS § §

132 p 1, 133-135 kohus OTSUSTAS:

Jätta ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi I.Z kaebus Politseipolitseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 23.10.2014.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,14,006922 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada päeva jooksul alates päevast, mil kassatsioon Riigikohtule 30 kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 10.06.2015.

Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsus jõustub alates

2 8 /

kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest päevase tä möödumisel ( juhul kui ükski 30- htaja ehk) menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

ASJAOLUD

JA MENETLUSE KÄIK

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri patrullpolitseinik Xxx Xxx koostas 29.09.2014 väärteoprotokolli asjas nr. 2440,14,006922 I.Z suhtes, mille kohaselt juhtis menetlusalune isik Ida-Virumaal Lüganuse vallas asulavälisel teel mootorsõidukit Xxx Xxx (registreerimismärk xxx), liikudes Tallinn-Narva mnt 141. km-l Tallinna suunas kiirusega 121 +/-

4 km/h, kuigi suurim, lubatud sõidukiirus antud teelõigul seega ületas suurimat oli 90 km/h,

lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra. Menetlusalune isik rikkus sellega liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 ning tema väärtegu oli kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Protokollis on märgitud, et otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 29.10.2014.

Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse va 23.10.2014 otsuse, millega nemväärteomenetleja Meelis Kaev tegi antud väärteoasjas määras menetlusalusele isikule LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot. i

Menetlusaluse isiku I.Z kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev esitas 12.11.2014 Viru Maakohtule kaebuse, milles vaidlustatakse Ida Prefektuuri 23.10.2014 otsus.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on politseiametnikud nud asjaolud ning vääralt tuvasta

väärteoasjas olevad materjalid ebaküllaldased ja ei tõenda menetlusaluse isiku poolt talle on süüks pandava väärteo toimepanemist. Kuna väärteoprotokoll on koostatud 5 kilomeetrit pärast väidetava väärteo toimepanemist ja puudub videosalvestis, siis ei saa tõsikindlalt tuvastada menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemist. Kuna väärteoprotokollis on teokirjeldus esitatud umbisikulises vormis, siis pole võimalik anda hi täitis nnangut, kas ja kuidas

menetlusalune isik väärteokoosseisu ning seega ei vasta väärteoprotokoll VTMS § 69 lg 2 nõuetele. Rikutud on kaitseõigust, kuna menetlusalusel isikul pole võimalik kaitsta süüteo end

toimepanemise etteheidetavuse vastu. Kiirusmõõturi näidul ei olnud fikseeritud kiirusmõõtmise aega, samuti ei olnud esitada kiirusmõõturi taatlustunnistust. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja otsus motiveeritud, kuna kohtuväline menetleja jättis tähelepanuta menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja kaitsja vastulauses avaldatud asjaolud. Kaebaja palus tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada menetlus väärteoasjas.

19.03.2015 ja 27.04.2015 kohtuistungitel uuritud tõendid

Kaebuse esitaja ja tema kaitsja d oma kaebuse juurde ning palus

jäi id lõpetada menetlus väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Menetlusaluse isiku I.Z ütluste kohaselt ) sõitis ta oktoobris (istungiprotokolli lk 2-5

2014 Narvast Tallinna poole kella 2 või 3 paiku, päevasel ajal. Sõites Tallinna poole autokolonnis, ilmus tema taha politseipatrull, kes andis peatumismärguande. Politseitöötaja ütles, et ta ületas lubatud sõidukiirust ja näitas seadet ületatud kiirusega. Menetlusaluse isiku arvates ta kiirust ei ületanud kuna kasutas püsikiirusehoidjat, sõites kiirusega 90 92 km/h. Ei mäleta -

täpselt, mis kiirust politsei tablool näitas. Talle jäi arusaamatuks, miks ta peatati alles 4-5 km pärast rikkumise toimepanemist. Kogu tee oli sõidukeid täis ja liiklus tihe. Ei mäleta täpselt, kus

3 8 /

kolonni osas sõitis, kuid arvab, et keskosas nii, et sõidukid olid ees ja taga. Eesti keelt ei valda, kuid politseitöötaja tõlkis talle protokolli vene keelde. Autos oli lisaks tunnistaja Xxx Xxx.

Tunnistaja Xxx Xxx (istungiprotokolli lk 5-7 Xxx i ütluste kohaselt ) mäletab ta, et mõõtis koos

Xxx Xxx ga kiirust päevasel ajal. Sõitis tume sõiduauto , mille kiirus oli üle 120 km/h. Sõitisd järgi ja peatasid, selgitades isikule rikkumist. Isik ei olnud alguses rikkumisega nõus. Menetlusalune isik helistas kellelegi ja seejärel küsis isik kiirusmõõteseadme taatlustunnistust. Autos oli veel üks isik, kes sai ka ülekuulatud. Kiiruseületamine leidis aset Kiviõli risti ja Purtse vahel, sõiduk liikus Narvast Tallinna poole. Sõiduk peatati Purtse sillast edasi, bussipeatuses, 4-5 km kaugusel rikkumise kohast. Koheselt ei olnud võimalik isikut peatada liiklusohtliku olukorra pärast, kuna Purtse poes ei saa ja silla peal ei tohi. Kiiruse mõõtmise ajal oli vaateväljas vaid üks sõiduauto, enne mida oli veoauto, umbes 5 sekundi kaugusel. Tunnistaja mäletab, et isik küsis taatlustunnistust ja polnud rikkumisega nõus. Mõõtmist teostas paarimees. Tema hinnangul oli võimatu, et mõõdeti mõne teise auto kiirust, kuna alguses oli veoauto ja ainuke tume auto Xxx – teisi sõidukeid ei liikunud.

Tunnistaja Xxx Xxx (istungiprotokolli lk 8-10) Xxx Xxxiga ütluste kohaselt mõõtsid nad koos

Purtse ja Varja vahel kiirust, kui isiku juhitud sõiduk liikus Tallinna poole. Politseiauto jäi vasakule poole. Fikseeriti kiiruseületamine, sõideti isikule järgi, pärast mida koostati väärteoprotokoll ja isik ei olnud rikkumisega nõus. Rikkumine leidis aset eelmise aasta sügisel, lõunaajal. Antud lõigul ei olnu väga tihe liiklus. d

Tunnistaja Xxx Xxx (istungiprotokoll lk 11) peatati nende auto, mida juhtis ütluste kohaselt

menetlusalune isik ja öeldi, et isik on kiirust ületanud. Tema arvates kiirust ei ületatud, sest muidu oleks see tajutav.

Väärteoprotok 14) nähtub, et I.Z juhtis 29.09.2014 kella 11.02 paiku ollist (tl 12-

mootorsõidukit Xxx Xxx reg.nr.xxx Tallinn-Narva mnt 141. kilomeetril, s.o asulavälisel teel, kiirusega 121 +/-

4 km/h, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h (suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h). I.Z ei ole rikkumisega nõus. On saanud väärteoprotokolli kätte. Menetlusaluse isiku õigused ja kohustused on tutvustatud.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 17) nähtub, et 29.09.2014 kell 11.02 mõõdeti Ida

-

Virumaal Lüganuse vallas Tallinn Narva mnt 141. kilomeetril, sõidusuunaga Tallinn, -

sõidukiirust, kasutades kiirusmõõturit Stalker DSR2Xnr.DP021146 antennid

KR021387;KC068289;tablooD1014709 ( . KR021387 on alla joonitud

Mõõtmiskohaks on asulaväline tee, nähtavus hea, valgeaeg, ilmastik sademeteta, teeolud kuivad, kattega tee, kahesuunaline tee. Mõõtja sõiduki asukoht seistes kõrvalteel. Kiirusmõõtur paigaldatud statsionaarselt. Sõiduki sõidukiiruse mõõterežiim: mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus 1. sõidurajal, pärisuunalisel teel, eemaldus patrullautost, liikus üksinda.

Kiirus mõõdetud 2 3 sekundi jooksul, Doppleri helisignaal ühtlane. Seadme lugem 121 km/h, -

lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, laiendmääramatus 4 km/h, ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 27 km/h. Menetlusalune isik kirjutanud omakäeliselt, et on tutvunud ning ei ole nõus, et see on tema kiirus.

Karistusregistri väljavõttest (tl 22) nähtub, on kolm kehtivat

et I.Z väärteokaristust, neist 1 on täidetud.

4 8 /

23.10.2014 otsusega (tl 26,27) väärteoasjas 2440,14,006922 oli I.Z karistatud rahatrahviga 65 trahv

iühiku ulatuses, s.o 260 eurot liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud asjas kogutud tõendid ja kuulanud ära poolte seisukohad leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 87 alusel arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS § 123 lg 2 alusel maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus lahendab VTMS § 133 loetletud küsimused. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Kaebuse esitaja positsioon kaebuses ja kohtuistungil seisneb selles, et kuna väärteoprotokoll on koostatud 5 km pärast väidetava rikkumise toimepanemist, siis ei ole võimalik usaldusväärselt väita, et just menetlusalune isik pani rikkumise toime ja seega ei ole süütegu tõendatud.

Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütluste kohaselt sõitis ta autokolonnis ja kuna kasutab püsikiirusehoidjat, siis ei saanud tema kiirus olla oluliselt suurem lubatust.

Kohus sellise järeldusega ei nõustu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit või asjaolu, mis annaksid aluse kahelda kiiruse mõõtmist puudutavate tõendite usaldusväärsuses.

Esmalt käsitleb kohus kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja sellest tulenevat tõendamise küsimust.

Liiklusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist vastavalt LS § 195 p 2. Tulenevalt määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (Vabariigi Valitsuse määrus nr.78, alates , on aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja 12.07.2011)

kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. ääruse § 10 sätestab, et M

mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandard, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud ning mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne. Määruse § 10 lg 2 näeb ette, et kui järelevalve käigus on rikkumine salvestatud, et ole vaja koostada kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Seega, kui protokoll on koostatud, ei ole rikkumise salvestamine kohustuslik ja kohaldub vaid menetleja otsustamisel. Seega ongi kiirusmõõturi kasutamise protokoll kiiruse ületamise faktis süüteomenetluses lubatud ja peamine süütõend, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul antud juhul põhjust kahelda.

Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui mõõtmise teostamisel on järgitud Mõõteseaduse § st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse nõuded. - (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus nr.3-1-1-82-09 p.20.1 jj)

Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli

5 8 /

nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja seadme korrasoleku kohta on vastav märge ka protokolli kantud.

Vabariigi Valitsuse määrus nr.78 § 9 sätestab, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte ja suunarežiim; -

2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt.

Tõendite uurimise äigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks mõõtja rikkunud § k

9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on ühtlane, mõõterežiim paigal seistes inda, segavaid , suunarežiim pärissuunalisel rajal, sõiduk eemaldus patrullautost, liikus üks faktoreid ei ole.

Väärteoprotokollile, millest nähtub, et I.Z juhtis 29.09.2014 kella 11.02 paiku mootorsõidukit Xxx Xxx reg.nr.xxx Tallinn-Narva mnt 141. kilomeetril, s.o asulavälisel teel, kiirusega 121 +/- 4 km/h, m , is ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h etteheiteid ei olnud.

Kuna käesolevas asjas on peamiseks küsimuseks asjaolu, kas aset leidis kiiruse ületamise fakt, peab kohus järgnevalt vajalikuks käsitleda isikuliste tõendite küsimust.

Esmalt käsitleb kohus tunnistaja i ütluseid. Nimelt on tegemist on Xxx Xxx menetlusaluse isiku tädipojaga, kes istus menetlusaluse isiku k rval. Kohus on seisukohal, et kuna tunnistaja V. Xxx õ i

näol on tegemist menetlusaluse isiku lähisugulasega, pruugi tema antud ütlused olla ei objektiivsed. See ei tähenda muidugi, et kohus annaks sellisele tõendile vähem kaalu aprioorselt teiste tõenditega, küll aga annab see aluse tõdemuseks, et hindamisele kuulub mitte ainult selle tunnistaja ütluste sisu (järjepidevus ja loogika), vaid ka võimalik motiiv, et tunnistaja võib anda kohtus tegelikkusele mittevastavaid ütlusi.

Tunnistaja V. Xxxi ütlustest nähtuvalt ei näinud ta kus kohas seisis patrullauto, mäletab vaid, et nende sõiduauto peatati 3 4 km pärast Lüganuse teepööret, teel oli palju autosid. Ei ole näinud, et - I.Z oleks rikkunud kiirust, kuna üle 90 km/h sõitmine oleks tajutav.

Kohus on seisukohal, et V. Xxxi ütlustega ei ole võimalik objektiivselt kinnitada või ümber lükata I.Z rikkumist, mistõttu jätab kohus need kõrvale. Kuigi isik väitis, et I.Z ei ületanud kiirust, sest see oleks tajutav, leiab kohus, et selline väide ei ole eluliselt usutav. Esiteks möönab kohus, et sellised ütlused võivad olla antud asjaolust, et tegemist on tunnistajale lähedase isikuga, kelle puhul poolehoid on enamasti põhjendatud ja loogiline. Teiseks on kohus seisukohal, et tunnistaja ei pruukinud üleüldse tähele panna missugusel hetkel menetlusalune isik kiirust ületas. Ei ole võimalik üheselt väita, et isik oleks just rikkumise toimepanemise hetkel auto sõidukiirust jälginud. Kolmandaks peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu 29.01.2010 otsuse nr 3-1-1-82-09, mille p 15 on nenditud, et k le uigi inimese meeleorganid ei võimalda

süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Käesolevas asjas leiab kohus, et

6 8 /

kui Xxx tuleb võrd V. i ütlused ei võimalda teha ühest järeldust süüteo toimepanemise fakti kohta, jätta need kogumina kõrvale.

Järgnevalt peab kohus vajalikuks analüüsida tunnistajate H. ütluseid. Xxxi ja P. Xxx

Kohtupraktikas on pikaajaliselt e on ksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise

juures olnud politseiniku ütlused tõend , mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul iks kontrollida teiste tõendite kogumiga. See tähendab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused (Riigikohtu lahend nr 3-1-1- -05, p.6, 7).

Kohtuistungil kinnitasid kiirusmõõturi kasutamise protokolli usaldusväärsust tunnistajatena üle kuulatud politseinikud H. Xxx ja P. Xxx, kelle ütluste kohaselt oli kiiruse mõõtmise hetkel politseiauto vaateväljas vaid üks sõiduk. Kui hakati sõidukile järele sõitma, oli sõiduauto teinud veoautost möödasõidu ja seega oli enne sõiduautot veel üks veoauto.

Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli kogu teekonna ulatuses palju autosid ja tihe liiklus.

Autod sõitsid üksteise järel umbes 100m vahedega. Viimase 5km jooksul enne peatamist, ei sõitnud tema kellestki mööda ja keegi ei teinud temast möödasõitu, kuid samas ei mäleta ta täpselt, kuidas sõitmine toimus.

Menetlusalune isik ei tuginenud menetluse käigus sellele, et kiiruse mõõtmise tulemused on ebaõiged mõõteseadme mittevastavuse või muu asjaolu tõttu, rõhutades vaid seda, et tõendatud ei ole tema poolt kiiruse ületamise fakt. Kohus tuvastab kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja tunnistajate H. Xxxi ja P. Xxx ütluste alusel, et tegemist on usaldusväärse mõõteseadmega, mis oli töökorras, nõuetekohaselt taadeldud ja testitud enne kasutamist ning ei pea vajalikuks peatuda sel asjaolul põhjalikumalt.

Kohus täiendavalt märgib, et ei nõustu menetlusaluse isiku vastuväidetega, mille kohaselt ei ole võimalik üheselt väita, et just tema ületas lubatud sõidukiirust, kuna oli peatatud politseiauto poolt alles 4-5 km pärast väidetava rikkumise toimepanemist. Kohus leiab, et rikkumise toimepanemise hetkel oli fikseeritud menetlusaluse isiku auto hetkeline kiirus. Lisaks ei kattu tema ütlused teiste, asjas kogutud tõenditega. Menetlusalune on väitnud, et teel oli tihe liiklus, samas kui politseiametnikud kinnitasid, et mõõtmise teostamise ajal ei olnud liiklus tihe. Politseiametnikud kinnitasid, et enne rikkumise toimepanemise hetke sõitis mööda veoauto, kuid konkreetse rikkumise toimepanemise hetkel ja kiiruse mõõtmise ajal oli vaateväljas vaid menetlusaluse isiku auto. Kui politseiametnikud asusid menetlusalusele isikule järele sõitma, oli tume sõiduauto möödunud veoautost. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei riimu menetlusaluse isiku ütlused asjas kogutud teiste tõenditega. Seevastu on tunnistajate H. ütlused Xxx ja P. Xxx

loogilised, üksikasjalikud ning haakuvad omavahel ja teiste asjas kogutud tõenditega (v.a menetlusaluse isiku ütlustega), mistõttu kohus tugineb neile antud otsuse tegemisel.

Kohtul on kujunenud siseveendumus, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll kogumis tunnistajate ütlustega saavad olla küllaldasteks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Antud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et I.Z juhtis 29.09.2014 kella 11.02 paiku mootorsõidukit Xxx Xxx reg.nr.xxx Tallinn-Narva mnt 141. kilomeetril, s.o asulavälisel teel, kiirusega 121 +/- 4 km/h, mis . ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h Lähtudes ülaltoodust rikkus I.Z LS § 15 lg 1 p 1 lubatud sõidukiirust, millega pani

7 8 /

toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo. Liiklusteaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt suurim l teel 90 kilomeetrit tunnis. ubatud sõidukiirus on asulavälisel Liiklusseaduse § 227 lg 2 on

sätestatud vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS § s 29 sätestatud väärteomenetlust -

välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § s 30 sätestatud - alustel. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et iiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritav l

väärtegu leidis aset ning selle väärteo pani toime . Õigusvastasust ega süüd I.Z välistavaid asjaolusid kohus tuvastatud ei ole.

Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõiguse norme.

Karistus

KarS § 56 lg test 1 ja 2 tulenevalt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt -

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. iku süü toimepandust ( Karistamise aluseks on is RKKKo nr 3-1-1- 58-13, p 8).

I.Z-ile määrati karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 65 trahviühikut ehk 2 eurot.

Kohtuväline menetleja ei tuvastanud süüd kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kohus ei tuvasta ka selliseid asjaolusid.

K I.Z kolm neist aristusregistri andmetest nähtuvalt on kehtivat väärteokaristust, kaks on liiklusalaste väärtegude eest, lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

LS § 227 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikuni või juhtimisõiguse äravõtmist kuue kuuni. määratud karistus trahviühikut I.Z-ile on sanktsiooni keskmisest määrast pisut kõrgem.

Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. St. et karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (RKKKo nr 3-1-1-43-06, p 13.1)

Ühtlasi on Riigikohtu praktikas rõhutatud, et § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, KarS mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistu (RKKKo 3-1-1-14-07, p 6). se eripreventatiivseid eesmärke nr

8 8 /

Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistuse määra on põhjendatud. Isikut on karistatud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras. Maakohus leiab, et menetlusaluse isiku süü on samuti toimepandust pisut üle keskmise. Arvesse tuleb ka võtta asjaolu, et kellegi karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades, mistõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (et prognoosida, milline karisuts võiks kõige efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemise) arvestada ka süüdlase isikut.

Isikul on

(sh lubatud kolm kehtivat väärteokaristust, neist kaks on liiklusalaste väärtegude sõidukiiruse ületamise) eest.

Isik kinnitas kohtuistungil, et tal

on olemas püsiv töökoht.

Arvestades süü suurust ja isikut, leiab kohus, et rahatrahvi määramine sanktsiooni keskmisest määrast pisut kõrgemas määras on mõistlik, pidades seda õiglaseks karistuseks ning ei näe alust selle muutmiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p 1, § 134, § 135 jätab kohus

I.Z

kaebuse rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 23.10.2014 otsuse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Deniss Minzatov