4-15-3819/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3819

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. juuni 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-3819 (2315,15,005144)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

U.D kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärele-

valvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteo-

menetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.04.2015

otsusele

nr

2302,15,005144

U.D

karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitse-

büroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune

isik:

U.D,

ik:

XXX elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta U.D kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.04.2015 otsusele nr 2302,15,005144 U.D karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.04.2015 otsus nr 2302,15,005144 U.D karistamises LS §

227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o

800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 800 (kaheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so alates 04.06.2014 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155075064.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.06.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 12.06.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 06.07.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.07.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.04.2015 otsusega nr 2302,15,005144 karistati U.D LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et U.D juhtis 07.04.2015 kella 18.05 paiku Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 10 km mootorsõidukit Ford Mondeo reg märgiga XXX asulavälisel teel kiirusega 157+/- 5 km /h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 62 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt on märgitud, et karistus on liiga karm ja kohtuväline menetleja ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust. Kuigi menetlusalusel isikul on karistusregistri kohaselt kehtivad liiklusalased karistused, ei ole põhjust arvata, et ta tulevikus paneks toime sarnaseid väärtegusid. Seega pole lisakaristuse kohaldamine vältimatu ja viidet senisele karistuspraktikale ei saa pidada piisavaks. Palutakse kohtul teha uus otsus, millega vähendada määratud rahatrahvi ja tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas.

Palub asi kohtul lahendada kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. U.D on toime pannud temale LS §

227 lg 4 järgi inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid.

KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alamja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest.

Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika, mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib. Seda ilmestavad ka sagedased meediakajastused. Lisaks eelpool toodule on kohtuväline menetleja arvestanud karistuse liigi ja määra valikul Riigikohtu suunistega ning asjaoluga, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut käesoleva väärteo toimepanemise . Karistusregistri andmetel oli U.D ajal 1 kehtiv liiklusalane väärteokaristus ja 1 kehtiv liiklusalane kriminaalkaristus.

Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetleja karistuse määramisel kohustatud arvestama ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et U.D on varasemalt pannud toime 2 liiklusalast õigusrikkumist neist 1 enamohtliku, varasemalt on teda karistatud lisaks rahatrahvidele ka lühiajalise mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega, millised ilmselgelt ei ole isikule soovitud mõju avaldanud, sest 7.04.2015.a juhtides mootorsõidukit teel 90 km/h alas kiirusega 157 +/-5 km/h pani ta toime uue enamohtlikku liiklusalase väärteo.

See näitab ilmselgelt isiku suhtumist liiklusreeglitesse ja õiguskorda. Riigikohus on asjas nr 3-1-58-13 asunud seisukohale, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuigi antud väärteoasjas karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, on isiku süü LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades raske, ning süüd oluliselt suurendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht – 90 km/h kiiruspiirangu ala.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud isiku süüga ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piirides ja prognoosida menetlusalusele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse karistuse liigi muutmiseks.

Käesoleva

väärteo

menetlemisel

ei

ole

rikutud

väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda.

Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud karistus on menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleval juhul on U.D karistamine põhikaristusena rahatrahviga trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 6 kuuks põhjendatud nii erikui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja U.D juhitud sõiduki Ford Mondeo reg märgiga XXXsõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 07.04.2015 kell

18.05 kiirusmõõturit Ultra Lyte nr UX018488, milline oli taadeldud. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 157 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 152 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 62 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3).

Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 62 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 62 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna jäi hiljaks, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 62 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuseks on LS § 227 lg 4 ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Põhikaristuse valikul tuleb lähtuda menetlusaluse isiku süü suurusest ning süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole karistust kergendava asjaolu tuvastatud. Väärteoprotokollis ega menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ei ole menetlusalune isik ka ise märkinud, et ta avaldab kahetsust, seega ei saanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses arvestada karistust kergendava asjaoluga.

Samas on kaebuses märgitud, et menetlusalune isik avaldas kahetsust ning tunnistas väärteo toimepanemist ning edasi on kaebuses märgitud, et vaatamata kehtivatele karistustele menetlusalune isik kahetses oma õigusvastast käitumist. Kuivõrd kaebuses esitatud väited on märgitud mineviku vormis, siis peaksid need kahetsusavaldused sisalduma ka väärteotoimiku materjalides. Kontrollides väärteoasja materjale tuvastas kohus, et väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et ta on protokolliga tutvunud, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on menetlusalune isik märkinud, et ületas kiirust, sest kiirustas praamile ja vastulauses on ta avaldanud soovi, et talle saadetaks karistus.

Seega väärteotoimiku materjalid ei kinnita kaebuses esitatud väidet kahetsuse avaldamise kohta. Sellest tulenevalt ei ole kogu väärteomenetluse vältel kergendavat asjaolu tuvastatud. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele.

Arvestades LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud piirmäära 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 62 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud väga suures määras, seega on ka menetlusaluse isiku süü on suur. Põhikaristuse määramisel juhib kohus tähelepanu LS § 227 lg 3, mille rahatrahvi maksimummäär on 200 trahviühikut (sõidukiiruse ületamise eest 41–

60 km/h) ja kuna menetlusalune isik ületas sõidukiirust 62 km/h peaks temale määratud karistus olema vähemalt LS § 227 lg 3 maksimummääras, s.o 200 trahviühikut. Keskmises määras karistuse määramine olnuks põhjendatud isiku suhtes, kellel puuduvad varasemad karistused liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja proportsionaalne toimepandud väärteoga. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 62 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kehtiv väärteokaristus ning kehtiv kriminaalkaristus liiklusalaste süütegude eest. Seejuures nähtub kehtivast liiklusalase väärteo toimepanemise eest määratud karistusest, et kaebuse esitajat on karistatud LS § 228 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, so mootorsõiduki juhtimise eest, mille asub kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häiriv seade.

Sellisest väärteo iseloomust saab järeldada seda, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ja selle eest karistuse vältimise soov on olnud kaebuse esitajale omane. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse kui ka varasemad kehtivad karistused liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Sellised andmed koosmõjus menetlusesemeks oleva väärteoga viitavad kohtu arvates kaebuse esitajal liikluses õiguskuulekuse puudumisele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate liiklusalaste süütegude olemasolu, mis on toime pandud vähem kui aasta tagasi, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ka isegi kergendava asjaolu olemasolul ei saaks ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust.

Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses põhikaristuse rahatrahvi vähendamist ja lisakaristuse tühistamist. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, sh väga suurt lubatud piirmäära ületamist ja menetlusaluse isiku süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ja määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse.

Lisaks sellele peab kohus vajalikuks pöörata kaebuse esitanud isiku tähelepanu sellele, et tema juhitud sõiduki kinnipidamisel viibis tunnistajana üle kuulatud Raimo Esopi ütluste kohaselt sõidukis kokku viis inimest ning inkrimineeritud väärtegu toime pannes seadis kaebuse esitaja ohtu nii enda kui ka kaasreisijate elu ja tervise, rääkimata siis teistest liiklejatest ja võõrast varast. Kohtu arvates kujutab selline juht liikluses ohtu nii endale kui ka teistele liiklejatele ning selline juht tuleb kas siis lisakaristust või samaliigilist põhikaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/