4-15-2949/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-2949

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. juuni 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-2949 (9400,14,000887)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

A.I kaitsja kaebus Keskkonnainspektsiooni

keskkonnakaitseinspektor Hendrik XXX`i 06.04.2015

otsusele nr 940014000887 A.I karistamises PakS

§ 29 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 800 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsioon

Menetlusalune isik: A.I, registrikood XXX,

asukoha aadress XXX, seaduslik esindaja juhatuse liige

XXX, ik: XXX, elukoht: XXX

Kaitsja: Riho Sillar, Õigusbüroo Riho Sillar, Endla 4,

Tallinn

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta A.I kaitsja kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik XXX`i 06.04.2015 otsusele nr 940014000887 A.I karistamises PakS § 29 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 800 eurot rahuldamata.

2. Jätta Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik XXX`i 06.04.2015 otsus nr 940014000887 A.I karistamises PakS § 29 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 800 eurot sisuliselt muutmata ja tühistamata.

3. Teha vaidlustatud otsuses täpsustus otsuses märgitud väärteo toimepanemise aja ja koha osas.

4. Lugeda A.I poolt PakS § 29 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise ajaks 12.08.2013 kuni 22.10.2014 tegutsemiskohas XXX, Tallinnas ja 08.07.2014 kuni 22.10.2014 tegutsemiskohas XXX, Tallinnas, jättes muus osas otsuse muutmata.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 800 (kaheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 SEB-pangas, kood 401, viitenumber 4100064625, märkides selgitusse menetlusaluse isiku nimetuse A.I ja väärteoasja numbri 940014000887.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.06.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 12.06.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 06.07.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.07.2015.

KAEBUSE LÄBIVAATAMISEL KOHUS TUVASTAS

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik XXX`i 06.04.2015 otsusega nr 940014000887 karistati A.I PakS § 29 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 800 eurot. Otsuse kohaselt süüdistatakse menetlusalust isikut selles, et ajavahemikul 09.08.2013 kuni 22.10.2014 korraldas XXX A.I juhtivtöötaja ja pädeva esindajana Eestis pakendatud kauba turule laskmist, mis seisnes sealhulgas müügipunktides asukohaga Harju maakond Tallinn XXX ja Harju maakond Tallinn XXXlahtise õlle müügis pakendatuna PET pudelitesse.

A.I, kui pakendiseaduse § 10 mõistes pakendiettevõtja, seaduslik esindaja juhatuse liige XXX, jättes turule lastud pakendatud kauba pakendid ja pakendijäätmed kogumata ja taaskasutamata selliselt, et pakendiseaduse §-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleks täidetud, rikkus sellega pakendiseaduse § 16 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Pakendiseaduse § 10 kohaselt on pakendiettevõtja isik, kes majandusvõi kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa ning pakendiseaduse § 91 tähenduses on pakendatud kauba turule laskmine Eestis pakendatud oma kauba või sisseveetud pakendatud kauba esmakordne kättesaadavaks tegemine Eestis levitamiseks või kasutamiseks.

Kui kaup pakendatakse ümber, siis ümberpakendatud kauba esmakordselt kättesaadavaks tegemist Eestis käsitatakse samuti pakendatud kauba turule laskmisena. Pakendiseaduse § 16 lg 1 järgi peab pakendiettevõtja turule lastud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed koguma ja taaskasutama selliselt, et pakendiseaduse §-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud, ning kandma sellest tulenevad kulud. Pakendiseaduse § 36 lg 3 p 4 kohaselt peab pakendiettevõtja alates 2009. aasta 1. jaanuarist taaskasutama pakendimaterjali liike kalendriaastas vähemalt 55 protsenti plastijäätmete kogumassist, kusjuures 45 protsenti plastijäätmete kogumassist ringlussevõetuna ja 22,5 protsenti plastijäätmete kogumassist uuesti plastiks töödelduna.

Karistusseadustiku § 14 lg 1 tulenevalt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. A.I juhatuses oli väärteo toimepanemise ajavahemikul üks liige, kelleks oli ettevõtte juht XXX, seega oli ettevõtte pakendiseaduses sätestatud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise nõuete täitmise kontrollimine ja koordineerimine XXX igapäevane töö. XXXl A.I juhina oli olemas õigus teha otsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet.

Lastes ettevõtte põhitegevusena Eestis turule pakendatud kauba pakendeid ja sellest tekkinud pakendijäätmeid, jättes seejuures kogumata ja taaskasutamata pakendijäätmeid selliselt, et pakendiseaduse § 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleks täidetud, ei taganud XXX oma tegevusetusega A.I õiguspärast käitumist. Vastavalt PakS § 16 lg 1 oleks pidanud XXX ettevõtte juhtivtöötaja ja pädeva esindajana tagama turule lastud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise kas ettevõtte tegevusega iseseisvalt või vastavalt PakS § 16 lg 2 sätestatult kirjaliku lepingu alusel taaskasutusorganisatsiooni poolt.

Täpsemalt pidanuks XXX PakS § 36 lg 3 p 4 kohaselt plastpakendite pakendimaterjali liiki turule lastes taaskasutama 55 protsenti plastijäätmete kogumassist, kusjuures protsenti plastijäätmete kogumassist ringlussevõetuna ja 22,5 protsenti plastijäätmete kogumassist uuesti plastiks töödelduna. Kuna XXXoli väärteo toimepaneku ajal A.I juhtivtöötaja ja pädev esindaja ning tegutses juriidilise isiku huvides, siis on õigusrikkumise toime pannud juriidiline isik ning juhindudes KarS § 14 lõikest 1 kuulub vastutusele võtmisele A.I juriidilise isikuna.

Vastavalt KarS §-le 37 on süüvõimeline õigusvõimeline juriidiline isik. A.I on kantud äriregistrisse, seega on õigusvõimeline ja süüvõimeline. Kaebus Keskkonnainspektsiooni 06. aprilli 2015 otsusele A.I karistamises PakS § 29 lg 2 järgi väärteoasjas nr 940014000887 A.I (edaspidi: Menetlusalune isik) esitas läbi kaitsja kaebuse Keskkonnainspektsiooni (edaspidi: Kohtuväline menetleja) keskkonnakaitseinspektori Hendrik XXX (edaspidi: Kohtuvälise menetleja ametnik) 06.04.2015 otsusele väärteoasjas nr 940014000887 (edaspidi: Väärteootsus või Otsus), millega menetlusalust isikut karistati «Pakendiseaduse» (PakS) § 29 lg-s 2 ette nähtud väärteo eest rahatrahviga summas 800 (kaheksasada) eurot.

Samuti taotletakse (alternatiivselt) tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses või osaliselt ning teha uus otsus, mis ei raskenda (reformatio in peius) menetlusaluse isiku olukorda. Kaebuses on kokkuvõtvalt esitatud järgmised põhjendused: Kohtuväline menetleja on oluliselt eksinud koosseisuliste asjaolude tuvastamisel ning tuvastatule karistusõigusliku hinnangu andmisel, mis on toonud kaasa ebaõige ja seega õigusvastase lahendi. Oluline menetluslik minetus, mis on toonud kaasa Menetlusaluse isiku ebaõige ning põhjendamatu karistamise, seisneb ennekõike selles, et väärteoprotokollis (ega väärteootsuses) ei ole avatud subjektiivse koosseisu tunnuseid, s.t ei ole märgitud, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis.

Kohtumenetluses ei ole nimetatud minetust võimalik kõrvaldada ning väärteomenetlus kuulub lõpetamisele V™S § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel. Kohtuväline menetleja ei ole väärteoprotokollis (teokirjelduses) näidanud, millises vormis GALK OÜ juhatuse liige XXX süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseeris. Samuti puudub teo lühikirjelduses hinnang füüsilise isiku teo õigusvastasusele ja süülisusele. Menetlusalust isikut on antud väärteoasjas karistatud PakS § 29 lg 2 järgi pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest.

PakS §-s 29 kätketud väärtegu, mis näeb ette karistusõigusliku vastutuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest on ehtne tegevusetusdelikt, mille süüteokoosseis on määratud blanketselt. Väärteoprotokollist (ja väärteootsusest) nähtuvalt ei ole Kohtuväline menetleja kontrollinud, kas juhatuse liikme XXX tegevusetus, mida on omistatud A.I-le, vastab subjektiivsele süüteokoosseisule, kas kõnealuse füüsilise isiku toime pandud tegu on õigusvastane ning süüline. Kohtuväline menetleja on piirdunud tõdemusega, et juhatuse liige XXX tegutses A.I huvides ning et A.I on kantud äriregistrisse - seega on A.I õigus-ja süüvõimeline.

Ainuüksi juriidilise isiku huvides (väidetud) tegutsemisest ei saa tuletada juriidilise isiku vastutust, kui kohtuväline menetleja ei ole juba väärteoprotokollis näidanud ära füüsilise isiku käitumises subjektiivset teokoosseisu ning on jätnud kontrollimata füüsilise isiku käitumise õigusvastasuse ja süülisuse. Juhtorgani, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises peavad esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Eeltoodust tulenevalt rajaneb karistusseadustiku deliktistruktuur finalistlikule kolmeastmelisele süüteomõistele. See tähendab teo karistatavuse tuvastamist rangelt ja eranditult üksteisele järgnevatel astmetel - kõigepealt koosseisupärasus (nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis), seejärel õigusvastasus ning lõpuks süü. Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda ainult füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lg-s 1, milles sätestatakse tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõte. Tegu on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides.

KarS § 2 lg 2 järgi on karistatav vaid selline tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et juriidilise isiku organ või juhtivtöötaja tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. Ent viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (RKKKo 12.05.2011, nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2).

Seega peab juriidilise isiku väärteoasja puhul juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (RKKKo 09.12.2011, nr 3-1-1-100-11, p 14). Kriminaalkolleegium on varasemates otsustes korduvalt selgitanud, et KarS § 14 lg-st 1 lähtuvalt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. See tähendab, et väärteoprotokollis peab olema ära toodud, milline juhtivtöötaja või organ on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, tehes seda juriidilise isiku huvides.

See nõue kehtib nii tegevuskui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (vt. nt RKKKo 27.03.2006, nr 3-1-1-4-06, p 5). Kokkuvõtteks kordame veelkord kaebuse põhiargumente, mille kohaselt väärteoprotokollis ei ole näidatud ära juriidilise isiku karistamise eelduseks olevaid asjaolusid, mistõttu menetlus antud asjas tuleb lõpetada vastavalt V™S § 29 lg 1 p-s 1 sätestatule.

Lisaks esitatakse kaebuses täiendavad kaitseväited:

1. Kohtuväline menetleja on ilmselgelt eksinud Menetlusalusele isikule inkrimineeritava süüteo toimepanemise aja tuvastamisel. Väärteoprotokollis ja väärteootsuses nimetatud väärteo toimepanemise aeg ei saa vastata tegelikkusele, sest A.I avas esimesed toitlustusasutused alles 12.08.2013 (Lisa 4). Väärteo toimepanemise kohana käsitletud XXX toitlustusasutus alustas majandustegevust alles 08.07.2014 (Lisa 5) ning Ümera tn 3 toitlustusasutus 12.08.2013 (Lisa 6). 09.08.2013 puudus A.I väärteoprotokollis nimetatud majandustegevus.

2. Samuti on Kohtuväline menetleja tuginenud väärteootsuses menetluskõlbmatutele ja seega süüteomenetluses lubamatutele tõenditele. Nii on Kohtuväline menetleja vormistanud «tunnistaja ülekuulamise protokollina" (vt. Toimiku Ik-d 21-22) koos Kohtuvälise menetleja ametniku Hendrik XXX A.I suhtes menetlustoiminguid teostanud Keskkonnainspektsiooni inspektori XXX(i.k. XXX) vahendatud teabe selle kohta, kuidas oli A.I-le kuuluvas ettevõttes korraldatud majandustegevus.

3. Inspektor XXXütlused põhinevad kuuldusel, väärteomenetluses tuvastamata isiku (menetlus-dokumentides tähistatud kui „A.I juhataja XXX") väidetavalt antud selgitustel. Leiame, et XXXei saa olla käsitatav tõendiallikana, sest temale ei ole teada tõendamiseseme asjaolud ja seega puudub tal tunnistaja kvaliteet (KrMS § 66 lg 1). Lisaks sätestab KrMS § 66 lg 21, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend.

4. Enamgi veel, Kohtuväline menetleja on tuginenud Kohtuvälise menetleja ametniku enda loodud menetlusdokumentides (Objekti kontrollimise protokoll nr 1042115, 09.05.2014 - vt. Toimiku lk-d 1-3) kajastatule, jättes sealjuures tuvastamata menetlusdokumentides vahetu tõendiallikana nimetatud füüsilise isiku („A.I juhataja XXX") andmed (sh. isikukood).

5. Juhime kohtu tähelepanu asjaolule, et 09.05.2014 objekti kontrollimise protokollil nr 1042115 (vt. Toimiku Ik-d 1-3), milles on vahendatud A.I väidetava esindaja selgitusi, puuduvad „A.I juhataja XXX" isikuandmed ning allkiri. Seetõttu on võimatu tagantjärele kohtumenetluses välja selgitada, kas Kohtuvälise menetleja ametniku poolt loodud tõendis kajastatud „objekti kontrollimine" on üleüldse toimunud ja kas protokollis kajastatud isiku ütlused vastavad tegelikkusele.

6. Menetlusalusele isikule jääb arusaamatuks, miks ei ole Kohtuväline menetleja kuulanud „A.I juhatajat XXX" üle tunnistajana, tuginedes vahetu tõendiallika asemel kuuldusele ja Kohtuvälise menetleja ametniku poolt loodud menetlusdokumendile. Samuti ei selgu väärteotoimikus sisalduvatest materjalidest, kas menetleja on järginud Menetlusaluse isiku enese mittesüüstamise privileegi.

7. Kaheldava tõendamisväärtusega on ka Keskkonnainspektsiooni inspektorite Hendrik XXXi ja XXX(kes andis tunnistajana ütlusi!) ning XXXpoolt väidetavalt A.I majandusruumides läbi viidud «sündmuskoha vaatlused". Väärteomenetluse toimingu kohta koostatud sündmuskoha vaatluse protokollidest (vt. Toimiku lk-d 6-7 ja 70) ja neile lisatud fototabelitest (vt. Toimiku lk-d 8-9 ja 71-73) ei nähtu, et vaatluse juures oleks viibinud muid isikuid peale Keskkonnainspektsiooni ametnike.

8. Sealhulgas puudub teave selle kohta, et menetlustoimingu juures oleks viibinud «sündmuskoha" õiguspärase valdaja A.I töötaja(-d). Tunnistajana üle kuulatud inspektor XXXväitis, et „leti taga olnud müügipunkti töötaja näitas meile erinevate mahtudega plastikust pudeleid" (vt. Toimiku Ik-d 22), kuid kummalisel kombel puudub sündmuskoha vaatluse protokollis teave selle kohta, et vaatluse juures oleks viibinud keegi A.I töötajatest.

9. Eeltoodu tõstatab ühtlasi ka küsimuse sellest, kas Kohtuvälise menetleja ametnikud sisenesid A.I ruumidesse sündmuskoha vaatlust teostama salaja, vargsi. Näiteks ajal, kui A.I töötaja lahkus ruumist, jättes hooletusest toitlustuskoha sissepääsu lahti. Või üleüldse, kas ja kus sündmuskoha vaatlused ikkagi toimusid. 28.05.2014 fototabelist, fotolt nr 3, ei nähtud, et foto oleks tehtud A.I majandusruumides (vt. Toimiku lk 9).

MAAKOHTU SEISUKOHT KIRJALIKU MENETLUSE VÕIMALIKKUSE JA

SÜÜTEOKOOSSEISU OSAS

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuväline menetleja ei ole samuti taotlenud kaebuse läbivaatamist kohtuistungil ning on esitanud oma kirjaliku seisukoha kaebuse suhtes. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses V™S § 120 sätete alusel. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, kohtule edastatud kohtuvälise menetleja seisukoha ning väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. V™S § 120 lg 1 kohaselt peab kohus tegema lahendi V™S § 132 sätteid järgides. Samas kohustab V™S § 123 lg 2 maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja kohus peab sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. Seega peab kohus ka kirjalikus menetluses V™S § 120 korras lähtuma V™S §

123 lg 2 sätetest, sest vastasel juhul ei saaks kohus V™S § 133 loetletud küsimusi lahendada. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9). Kõigepealt analüüsib kohus, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Kaebuses märgitakse, et käesolevas asjas ei ole väärteoprotokollis juriidilise isiku karistamise eelduseks olevaid asjaolusid ära näidatud, mistõttu menetlus tuleb lõpetada vastavalt V™S §

29 lg 1 p-s 1 sätestatule. V™S § 29 lg 1 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Samuti viidatakse kriminaalkolleegiumi otsusele, kus selgitatakse, et KarS § 14 lg-st 1 lähtuvalt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. See tähendab, et väärteoprotokollis peab olema ära toodud, milline juhtivtöötaja või organ on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, tehes seda juriidilise isiku huvides.

See nõue kehtib nii tegevuskui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (RKKKo 27.03.2006, nr 3-1-1-4-06, p 5). Kohus leiab, et väärteoprotokollis on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud, s.t menetlusaluse isiku käitumises esinevad PakS § 29 lg 2 ettenähtud väärteo tunnused.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Kohus selgitab oma seisukohta järgmiselt. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (RKKKo 3-1-1-73-08, p 8.1). Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.

Vastasel juhul on rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt RKKKo 3-1-1-45-11, p 9). Antud juhul tuleneb väärteoprotokollist üheselt, millist väärteoasja menetlusaluse isiku suhtes menetletakse ja seda ei ole menetlusalune isik ka vastustanud. Väärteoprotokollis on kirjas, et XXXl A.I juhina, mille põhitegevus oli lasta Eestis turule pakendatud kauba pakendeid ja sellest tekkinud pakendijäätmeid, jättes seejuures kogumata ja taaskasutamata pakendijäätmeid selliselt, et pakendiseaduse § 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleks täidetud, ei taganud XXX oma tegevusetusega A.I õiguspärast käitumist.

KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Kuna nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleks lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ( 3-1-1-12-08). Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt oli A.I juhatuses etteheidetava väärteo toimepanemise ajavahemikul üks liige, kelleks oli ettevõtte juht XXX.

Nimetatud asjaolu on oma ütlustes kinnitanud A.I juhatuse liige XXX, kes väitis, et tema on äriühingu juhatuse liikmeks alates 22.10.2014. Väärteotoimikus leiduva Äriregistri teabesüsteemi väljatrükist nähtuvalt on äriühing Äriregistrisse kantud alates 16.07.2013 ning samast kuupäevast on juhatuse liikmena registrisse kantud XXX, kelle juhatuse liikmeks olek lõppes 22.10.2014. Seega oli XXXajavahemikul 16.07.2013 kuni 22.10.2014 ainukeseks A.I juhatuse liikmeks. Vastavalt Äriseadustiku § 180 lõikele 1 on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib juhatusel olla üks liige või mitu liiget. Käesoleval juhul oli XXXainukeseks juhatuse liikmeks, olles samal ajal ka ainukeseks osanikuks. Seega juhtis ja esindas XXXka ainuisikuliselt vaidlusalust osaühingut kuni 22.10.2014. Väärteomenetluse jooksul ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et XXXei oleks teovõimeline füüsiline isik. Seega oli XXXsüüvõimeline. Kuivõrd väärteomenetluses on tuvastatud ja seda ei ole ka vaidlustatud, et A.I oli ja on oma majandustegevuse raames PakS § 10 märgitud isikuks, so pakendiettevõtjaks, siis lasus äriühingu ainukesel juhatuse liikmel ettevõtte pakendiseaduses sätestatud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise nõuete täitmise kontrollimise ja koordineerimise kohustus.

Kohus nõustub seetõttu kohtuvälise menetleja otsuses esitatud seisukohaga, et XXXl A.I juhina oli õigus teha otsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet. Kuna XXX oli väärteo toimepanemise ajal A.I juhtivtöötaja ja seaduslik ning pädev esindaja ning tegutses juriidilise isiku majandustegevuse huvides, siis on õigusrikkumise toime pannud juriidiline isik ning juhindudes KarS § 14 lõikest 1 kuulub vastutusele võtmisele A.I juriidilise isikuna. Seega on väärteoprotokollis ja ka otsuses kirjas, et just menetlusalune isik ei taganud oma tegevusetusega A.I õiguspärast käitumist.

Siit tuleneb ka menetlusaluse isiku süüline käitumine ehk süü, mis seisnes selles, et ta ei käitunud õiguspäraselt, s.t ei täitnud talle seadusest tulenevat kohustust. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1- 29-11 on punktis 12 asutud ühesele seisukohale, et kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti.

Vaidlustatud

otsusest,

samuti

selle

alusdokumendiks

olnud

väärteoprotokollist aga nähtub üheselt ka tegevusetuse inkrimineerimise puhul vajalik nõutav tegu. Nii väärteoprotokolli kui ka otsuse teisel leheküljel on üheselt ja arusaadavalt ning PakS sätete normiviidetega (§ 16 lg 1, § 16 lg 2, § 36 lg 3 p 4) ära näidatud nõutav tegu, millist tegu toime pannes oleks menetlusalune isik olnud õiguslikult kohustatud tegutsema. Väärteoprotokollis ja otsuses märgitud väärteo lühikirjeldusest nähtuvad üheselt nii menetlusaluse isiku kohustus nõutava teo tegemiseks kui ka nõutav tegu, mille ta tegemata jättis. Nimetatud menetlusdokumentides on ära näidatud milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine ja see käitumine oli ka menetlusaluse isiku majandustegevuse iseloomust tulenevalt objektiivselt eeldatav. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses esitatud etteheide on alusetu. Vastavalt KarS §-le 37 on süüvõimeline õigusvõimeline juriidiline isik. A.I on kantud äriregistrisse alates 16.07.2013 ning on registris seniajani. Seega on juriidilisest isikust menetlusalune isik õigusja süüvõimeline. Et menetlusalusele isikule inkrimineeritud käitumine oli just juriidilise isiku huvides, on tuletatav juba sellest, et menetlusaluse isiku tegevusetuse tulemusena juriidilise isiku rahalised kohustused vähenesid Pakendiseaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmise arvelt. Seega on tõendamist leidnud ka juriidilise isiku huvides tegutsemine, sest keegi muu peale A.I menetlusaluse isiku tegevusetuse tulemusena kasu ei saanud ega oleks saanud. Seega on väärteoprotokollis ära toodud kõik faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik hinnata, et konkreetne juhtivtöötaja on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, tehes seda juriidilise isiku huvides.

Kaebuses on viidetega erinevatele kõrgeima astme kohtu lahenditele ette heidetud väärtootsuses subjektiivse koosseisu puudumist. Kohus leiab, et väärteoprotokollist tulenevalt saab järeldada, et süütegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, kuna menetlusalune isik pidi pakendeid käitleva ettevõtjana end pakendiseaduse regulatsiooniga kurssi viima ning väärteotoimikus ei ole kogutud ka tõendeid selle kohta, et tegemist oleks olnud ettevaatamatusega toime pandud väärteoga. Seega ei vabane menetlusalune isik vastutusest ainuüksi seetõttu, et väärteoprotokollis ja otsuses ei ole konkreetset süü vormi märgitud.

Piisab kui on märgitud, et menetlusalune isik on väärteo toimepanemises süüdi, seega on tegu toime pandud tahtlikult. Kuigi kaebuses on viidatud väga paljudele erinevatele Riigikohtu lahenditele, ei ole ühegi Riigikohtu lahendi kohaselt süüdistusaktis või väärteoprotokollis ainult konkreetse süü vormi puudumise põhjendusel otsuseid tühistatud. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendite puhul on väärteoprotokollis või kiirmenetlusotsuses puudu lisaks ka muud asjaolud, nt konkreetne isik, keda juriidilise isiku tegevusetusest põhjustatud süüteo puhul süüdistatakse.

Antud juhul aga muid puudusi kohus ei tuvastanud, kui ainult konkreetse süüvormi puudumine. Et tegemist oli menetlusaluse isiku süülise tegevusega, tuleneb juba väärteoprotokollist. Edasi analüüsib kohus, kas konkreetse tahtluse vormi määramine väärteoprotokollis oleks kaasa toonud teistsuguse väärteootsuse KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii . tahtlik kui ettevaatamatu tegu, seega ei oma süü konkreetne vorm tähtsust subjektiivse koosseisu kindlakstegemisel. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-87-06 asunud seisukohale, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

See ei tähenda, et eriosa normis ei võiks täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks määratlemiseks on see teatud puhkudel vältimatult vajalik. Seega ei ole kõrgeima astme kohus subjektiivse koosseisu kindlakstegemist pidanud kohustuslikuks kõigil juhtudel ja eranditeta. Antud juhul on tuvastatud menetlusaluse isiku süüline käitumine olenemata selle konkreetsest vormist ning seega on tuvastatud ka subjektiivse koosseisu olemasolu. Väärteoasja materjalidest ei ole võimalik tuletada hoolsuskohustuse rikkumist.

Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel tuleks kõigepealt tuvastada hoolsuskohustuse objektiivne rikkumine ja seejärel tuvastada õigusvastasusseos, so kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral. Käesoleval juhul on aga tegemist tegevusetusega ning hoolsuskohustust ei ole siin võimalik tuvastada, kuivõrd hoolsusetu teo puhul tuleb kontrollida kas sellise teo tulemusena saabuv oht oli objektiivselt etteaimatav ja kas see realiseerunud oht oli toimepanijale äratuntav. Seega tuleks asuda tuvastama isiku individuaalset ettenägemisvõimet kergemeelsuse või hooletuse vormis.

Menetlusaluse isiku endine seaduslik esindaja XXX, kelle käitumine on omistatav juriidilisest isikust menetlusalusele isikule, on aga ütluste andmisest keeldunud. Seega saab subjektiivset koosseisu tuvastada vaid objektiivse külje kaudu. Muul viisil ei ole aga võimalik ettevaatamatust tuvastada kui tegemist on tegevusetusega. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel tuleks aga esmalt tuvastada kas isik kujutab endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse pinnalt ette põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel ning seejärel tuvastada kas ta kiitis tagajärje heaks või lootis seda vältida.

Kaudse tahtluse puhul ei pürgi isik otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust, kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje mittesaabumisele. Käesoleval juhul on aga tegemist seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmisega, millest tuleneva tagajärge mittesaabumisele loota tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu ei ole võimalik. Seda eelkõige just seetõttu, et tegemist on tegevusetusdeliktiga. Isiku poolt PakS §

29 ettenähtud väärteo puhul on tagajärg üheselt ette nähtav ja isik peab vähemalt möönma selle saabumist. Pakendatud kauba turule laskmisel, ostes selleks eelnevalt suurel hulgal pakendeid, on pakendiettevõtja kohustatud ka pakendeid ja pakendijäätmeid koguma ja taaskasutama. Sellise kohustuse täitmine aga eeldab kulude suurenemist. Seega jättes pakendid kogumata ja taaskasutamata möönab isik, et ta jätab tegemata teo, milleks ta on oma majandustegevuses õiguslikult kohustatud, kuid selline tegevusetus on talle majanduslikult kasulik.

Kohus leiab, et isegi juhul, kui menetlusalune isik olekski olnud keelueksimuses KarS § 39 tähenduses, kuna ta ei olnud PakS § 16 sätestatud kohustusest teadlik, mille kohta aga ühtegi tõendit kogu menetluse vältel esitatud ei ole, ei oleks ka see olnud süüd välistavaks asjaoluks, vaid kõigest karistust kergendavaks asjaoluks. Kohus leiab, et A.I pakendeid käitleva ettevõtjana pidi end hiljemalt 09.08.2013, so alates pakendite ostu osas lepingu sõlmimisest pakendiseaduse regulatsiooniga kurssi viima, seega oli eksimus menetlusaluse isiku jaoks välditav.

KarS § 371 kohaselt aga puudub juriidilisel isikul süü vaid siis, kui tema pädeva esindaja toimepandud tegu oli juriidilise isiku jaoks vältimatu. Menetlusalune isik ei ole antud juhul ühtegi tõendit esitanud, mis oleks tema süüd vähendanud või välistanud, samuti ei ole selliseid tõendeid kogunud kohtuväline menetleja. Välditavas keelueksimuses toime pandud teo puhul on isiku süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 väiksem kui olukorras, kus isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles. Antud juhul omaks see tähendust vaid karistust kergendava asjaolu esinemisena mitte süüd välistava asjaoluna.

Kohus leiab, et menetlusalune isik oli temale inkrimineeritud tegevusetuse keelatusest teadlik ning nagu eespool märgitud, pani temale inkrimineeritud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et kuigi vaidlustatud otsuses ega selle koostamise aluseks olnud väärteoprotokollis ei ole otsesõnu subjektiivsele koosseisule viidatud, so märgitud kas tegu on tahtlik või ettevaatamatu, siis leiab kohus, et juhul, kui menetleja oleks asunud seisukohale, et tegemist on ettevaatamatusest toime pandud teoga, siis oleks seda ka väärteo lühikirjelduses märgitud.

Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine ei ole kohtu arvates vähemalt väärteomenetluses tuvastatud asjaoludele tuginedes ettevaatamatuse vormis võimalik. Tahtluse erinevate vormide lahti seletamiseks väärteo lühikirjelduses ei näe küll kohus mingit vajadust. Seetõttu ei hinda kohus subjektiivse külje konkreetse vormi äranäitamata jätmist väärteomenetlusõiguse rikkumiseks, veel vähem oluliseks rikkumiseks, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise. Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta.

Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt V™S § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga.

Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist (3-1-1-3-08). Kohtuvälise menetleja otsusest tulenevalt süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud. Kui neid asjaolusid ei ole tuvastatud, siis ei ole põhjust ka analüüsida, miks neid ei esine. Kohus selgitab, et põhjendus on vajalik vaid siis, kui mõni süüd välistav või õigusvastasust välistav asjaolu on tuvastatud.

Kehtiva

kohtupraktika

kohaselt

väärteoprotokolli koostades koosseisupärase teo õigusvastasust ja teo toime pannud isiku süüd eeldatakse ning vajadusel tuleb ära märkida, et õigusvastasus või süü puudub. Viimane aga tähendaks seda, et puudub üldse alus menetluse jätkamiseks ning menetlus tuleb sel juhul lõpetada. Seega ei ole õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei väärteoprotokolli koostamisel ega ka vaidlustatud otsuse koostamisel ning on tõendamist leidnud, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist süüvõimelise isikuga ning ei esine süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et kui süüvõimeline isik on jätnud täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse, siis on tegemist õigusvastase ja süülise käitumisega. Väärteotoimikus ei ole kogutud tõendeid vastupidise kohata. Asjaolu, et väärteoprotokollis ja väärteootsuses puudub menetlusaluse isiku konkreetne süü vorm, ei ole kohtu hinnangul ei vastutusest vabastavaks asjaoluks ega ka väärteootsuse tühistamise aluseks. Kohus kordab, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Samuti ei nähtu kõrgeima astme kohtu lahenditest, et VTMS § 29 lg 1 p-s 1 alusel oleks tühistatud ühtegi otsust vaid konkreetse süü vormi märkimata jätmise põhjusel. Süü vorm omab tähtsust eelkõige karistuse määramisel, kuna karistuse määramise aluseks on KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, va juhul, kui karistusnorm näeb ette eraldi sätte süüteo toimepanemise eest ettevaatamatusest. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja koostatud väärteoprotokoll ja väärteootsus sisaldavad piisavalt faktilisi asjaolusid, mille alusel objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis lugeda täidetuks. Kõiki eeltoodud asjaolusid koostoimes hinnates on tuvastamist leidnud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (V™S § 133 p 3). Kohus leiab, et kuna juba eespool toodud põhjustel on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik on toime pannud Paks § 16 lg 1 sätestatud nõuete rikkumise, mille eest teda karistatakse PakS § 29 lg 2 järgi, siis on menetlusaluse isiku tegu õigesti kvalifitseeritud ning tegemist on väärteoga (V™S § 133 p 4).

Vaidlustatud

otsusest

nähtuvalt

määras

menetlusalusele

isikule

karistuse

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik XXX, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, siis on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (V™S § 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (V™S § 133 p 6). Vastavalt PakS § 29 lg 2 sätetele karistatakse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut 800 eurose rahatrahviga. Seega on menetlusalusele isikule määratud karistus ettenähtud sanktsiooni miinimummäära lähedane ja menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (V™S § 133 p 7). Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele ka V™S § 30 sätestatud alustel (V™S § 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt ei ole tegemist alaealisega, mis juriidilise isiku puhul peaks olema välistatud, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Järgnevalt viitab kohus tõenditele, millega on tõendatud väärteo toimepanemise asjaolud 28.05.2014 koostatud sündmuskoha vaatluse protokollist nähtuvalt müüakse XXX, Tallinn „Õllekraan" müügipunktis ilma tagatisraha märgistuseta plastikust pudelitesse pakendatult õlut. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on vaatlus teostatud ajavahemikul 16.30 kuni 16.37. 28.05.2014 koostatud fototabelist sündmuskoha vaatluse protokolli juurde saab järeldada, et vaadeldud müügikoht on avatud. Vastasel juhul poleks vaatlusprotokolli koostaja pääsenud fotografeerima ei hinnakirja, kahes suuruses olnud müügipakendeid, korke ega sangasid.

Vaadeldi ka müügipakendeid, so pudeleid ning ei tuvastatud et müügipakenditel oleks olnud tagatisraha märgist. Kohus leiab, et koostatud vaatlusprotokoll vastab KrMS § 87 lg 1 ja V™S § 49 nõuetele ning vaatlusprotokollist ei ole võimalik teha järeldusi väärteomenetlusõiguse rikkumise kohta. Eelmärgitud vaatlusega on üheselt tuvastatud, et A.I XXX, Tallinn müügipunktis müüakse ilma etiketi ja tagatisraha märgistusega plastikust pudelites õlut. 15.01.2015 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt müüakse XXX, Tallinn „Õllekraan“ müügipunktis ilma tagatisraha märgistuseta plastikust pudelitesse pakendatud õlut.

Vaatlusprotokollist nähtuvalt on vaatlus teostatud ajavahemikul kell 13.40 kuni 13.45. Vaatluse kohaselt on müügipunkti uksel silt kirjaga „Avatud“ ja lahtioleku ajaks märgitud „10-22“. Müügipunkti uksel silt kirjaga „A.I “. 15.01.2015 koostatud fototabelist sündmuskoha vaatluse protokolli juurde saab järeldada, et müügipunkt on avatud, seinal on hinnakiri ning leti taga on näha pudelite korgid ja sangad. Seejuures on hinnakirjas hinnad erineva mahuga pudelite kohta. Ka selle vaatlusprotokolli puhul saab tõdeda, et protokoll vastab V™S § 49 ja KrMS § 87 sätestatud nõuetele.

Keskkonnainspektsiooni 08.10.2014 päringu nr Ha-6-22/14/648-4 XXXOÜ 15.10.2014 vastuskirjast nähtub, et A.I ei ole XXXOÜ poole pöördunud pakendiettevõtja lepingu sõlmimiseks ning ettevõttele ei ole XXXpakendiregistris registreeritud ühtegi pakendiartiklit.

Keskkonnainspektsiooni

29.10.2014

päringu

nr

Ha-6-22/648-7

Keskkonnaagentuuri

31.10.2014 vastuskirjast nr 8.3-3/2510-2 nähtub, et A.I ei ole pakendiregistrisse pakendiaruandeid esitanud. Kohtuvälisel menetlusel üle kuulatud tunnistaja Hans Kriisa 22.10.2014 ütluste ja ülekuulamise protokolli lisadest nähtub, et A.I on sõlminud XXXOÜ-ga müügilepingu nr. 09-08-13 ja selle alusel ostnud ettevõttelt PET-pudeleid, korke ja puitaluseid. Tunnistaja ülekuulamise protokolli lisadega on tõendatud, et A.I on ostnud kokku 25-1 korral vormistatud arve/saatelehtede kohaselt XXXOÜ-st PET PUDEL UNIVERSAAL 1,0 L, PET PUDEL UNIVERSAAL 2,0 L, korke, sangasid ja aluseid.

Väärteoasja juurde võetud lepingust nähtuvalt on müügileping sõlmitud OÜ XXXja A.I vahel 09.08.2013 ning A.I esindajaks on olnud lepingu sõlmimisel juhatuse liige XXX. Lepingu lisa kohaselt on lepingu esemeks olnud 500 ml, 1000 ml ja 2000 ml pudelid, korgid ja väikesed sangad. Et lepingu pooled on asunud lepingu tingimusi täitma, nähtub üheselt väärteotoimikus leiduvatest arvetest, milliste kohaselt on OÜ XXXregulaarselt esitanud arveid A.I OÜle erineva mahutavusega Pet pudelite, korkide, sangade ja aluste eest. Seejuures on esimene arve esitatud juba lepingu sõlmimise päeval, so 09.08.2013, sellele järgnevalt 30.08.2013, 03.09.2013, 17.10.2013, 12.11.2013, 12.12.2013, 14.01.2014, 28.01.2014, 25.02.2014, 04.03.2014, 20.03.2014, 24.04.2014, 11.04.2014, 23.04.2014, 29.04.2014, 13.05.2014, 27.05.2014, 17.06.2014, 08.07.2014, 28.07.2014, 05.08.2014, 08.09.2014, 25.09.2014, 29.04.2014, 10.10.2014.

Seega hakkas OÜle Glak plastpakendite müük alates 09.08.2013, millest saab teha järelduse, et alates samast kuupäevast oli A.I ka PakS § 10 märgitud pakendiettevõtjaks. 19.01.2015 äriregistri kehtivate üldja isikuandmete ajaloo väljatrükist nähtub, et XXX, ik XXX, oli ajavahemikus 16.07.2013 kuni 22.10.2014 A.I ainuisikuline juhatuse liige. Menetlusaluse isiku seadusliku esindaja XXXi ütlustest nähtub, et enne 2014 aasta oktoobri kuud oli firma A.I juhatuse liige ja ettevõtte juht XXX. Samuti nähtub nendest ütlustest, et alates sellest ajast, kui firma juht on XXX, on A.I sõlminud lepingud Eestis pakendite ja pakenditest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise osas TVO OÜ- ga ja tagatisrahaga pakendite osas XXXOÜ-ga.

Antud ütlustes kahetseb A.I seaduslik esindaja, et varasemalt eksiti pakendiseaduse nõuete täitmise vastu ettevõtte poolt. Kuna karistusseadustiku § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse vaid teo eest, kui see vastab süüteokooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, siis sellest juhindudes leiab kohus, et A.I tegevus vastab kohtu poolt eelnevalt osutatud tõendite analüüsil ja põhjendustel PakS § 29 lg-s 2 nimetatud süüteokoosseisule, selline tegevus oli õigusvastane ning menetlusalune isik on selle toimepanemises süüdi, kuivõrd on tuvastatud nii pakendite käitlemine, menetlusaluse isiku pakendiettevõtjaks olek kui ka pakendiettevõtja pakendi ja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise kohustuse täitmata jätmine.

Järgnevalt analüüsib kohus kaebuses esitatud täiendavaid kaitseväiteid 1) Kaitseväide nr 1 Kaebuses on asutud seisukohale, et teokirjelduses märgitud süüteo toimepanemise aeg ei saa tegelikkusele vastata. Väärteoprotokolli kohaselt süüdistatakse Glak OÜd selles, et menetlusalune isik jättis ajavahemikul 08.08.2013 kuni 22.10.2015 (lühikirjelduses 22.10.2014) aadressidel XXX ning XXXasuvates müügipunktides täitmata pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse. Kaebuse lisade kohaselt avas aga A.I esimesed toitlustusasutused alles 12.08.2013 ja XXX toitlustusasutus alustas majandustegevust alles 08.07.2014 ning XXXtoitlustusasutus 12.08.2013. 09.08.2013 puudus A.I OÜl väärteoprotokollis nimetatud majandustegevus.

Kohus märgib nimetatud etteheite kohta järgmist. Äriregistri teabesüsteemi väljatrüki kohaselt oli XXXajavahemikus 16.07.2013 kuni 22.10.2014 A.I ainuisikuline juhatuse liige. Alates 01.08.2013 on A.I-le väljastatud käibemaksukohustuslase number ja 12.08.2013 on A.I kantud majandustegevuse registrisse. Äriseadustiku § 34 alusel on äriregistri kandel kolmandate isikute suhtes õiguslik tähendus. Majandustegevuse seaduse üldosa seaduse § 8 lg 2 kohaselt on majandustegevuse register andmekogu, mille ülesanne on võimaldada ettevõtjate ja nende majandustegevuse üle arvestuse pidamist ning järelevalve teostamist.

Seega ei tõenda kanne majandustegevuse registris mitte ettevõtte reaalset majandustegevust, vaid sellel on informatiivne tähendus. Äriühing on õigusvõimeline alates vastavast kandest äriregistris ning alates sellest kuupäevast algab ka juhatuse liikme vastutus äriühingu tegevuse eest. Seega ei ole väärteootsuses märgitud väärteo toimepanemise alguse kuupäev küll vale, kuid samas ei nähtu ka, miks just selline alguskuupäev on märgitud. Samas nähtub ülalpool analüüsitud tõenditest, et A.I juhatuse liige XXX sõlmis 09.08.2013 lepingu plastpudelite ostuks ja samal päeval on esitatud juba esimene arve.

Seega ülalmärgitust võiks teha järelduse, et A.I on asunud tegutsema ja lepinguid sõlmima õigusvõime puudumisel ning seetõttu võiks öelda, et kõik tehingud enne 12.08.2013 kuupäeva oleks tühised. Kaitsja esitatud Majandustegevuse registri väljatrüki kohaselt on A.I l kolmel korral majandustegevust registreeritud 12.08.2013 kuupäevaga ja kõikidel juhtudel on antud erinev number. Kaitsja esitatud ühe Majandustegevusteate kohaselt puudutab registri number XXX tegutsemiskohta XXX alates 12.08.2013 ja teise esitatud majandustegevusteate registri number KTO018626 tegutsemiskohta XXX alates 08.07.2014.

Kohus leiab, et kuigi väärteootsuses määratletud ajavahemiku sisse jäävad ka eelmärgitud majandustegevuse algused, tuleb siiski asuda seisukohale, et vaidlustatud otsust tuleb väärteo toimepanemise aja ja koha suhtes täpsustada ning lugeda tõendatuks, et A.I on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud XXX, Tallinn tegutsemiskohas ajavahemikul 12.08.2013 kuni 22.10.2014 ja XXX, Tallinn tegutsemiskohas ajavahemikul 08.07.2014 kuni 22.10.2014.

2) Kaitseväited 2-3

Kaebuses on ette heidetud, et kohtuväline menetleja on tuginenud väärteootsuses menetluskõlbmatutele ja seega süüteomenetluses lubamatutele tõenditele. Nii on Kohtuväline menetleja vormistanud «tunnistaja ülekuulamise protokollina" (vt. Toimiku Ik-d 21-22) koos Kohtuvälise menetleja ametniku Hendrik XXX iga A.I suhtes menetlustoiminguid teostanud Keskkonnainspektsiooni inspektori XXXvahendatud teabe selle kohta, kuidas oli A.I-le kuuluvas ettevõttes korraldatud majandustegevus ja XXXütlused põhinevad kuuldusel, väärteomenetluses tuvastamata isiku (menetlus-dokumentides tähistatud kui „A.I juhataja XXX") väidetavalt antud selgitustel. Kaebuses leitakse, et XXXei saa olla käsitatav tõendiallikana, sest temale ei ole teada tõendamiseseme asjaolud ja seega puudub tal tunnistaja kvaliteet (KrMS § 66 lg 1). Lisaks sätestab KrMS § 66 lg 21, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Kohus leiab, et esitatud väide väärib tähelepanu. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et oleks olnud mingeid takistusi vahetu tõendiallika ülekuulamiseks, so XXX ülekuulamiseks. Samuti ei nähtu KrMS § 66 lg 21 sätestatud erisusi, mis tingiks XXXülekuulamise, saamaks teavet teise isiku vahendusel teadlikuks saadud asjaolude kohta. Kohus leiab, et juhul, kui XXXviibis koos menetlejaga menetlustoimingul, saanuks ta anda informatsiooni tema enda poolt vahetult tajutud asjaoludest, kuid mitte üle kuulamata jäetud tõendiallika ütlustest. Selles osas nõustub kohus kaitsja etteheitega ning leiab, et XXXülekuulamisel saadud teave tuleb lugeda lubamatuks tõendiks ning seetõttu tuleb see tõend ka tõendikogumist täies ulatuses välja jätta. 3) Kaitseväide nr 4-6. Kaebuses on ette heidetud, et kohtuväline menetleja on tuginenud Kohtuvälise menetleja ametniku enda loodud menetlusdokumentides (Objekti kontrollimise protokoll nr 1042115, 09.05.2014 - vt.

Toimiku

lk-d

1-3)

kajastatule,

jättes

sealjuures

tuvastamata

menetlusdokumentides vahetu tõendiallikana nimetatud füüsilise isiku („A.I juhataja XXX") andmed (sh. isikukood). 09.05.2014 objekti kontrollimise protokollil nr 1042115 (vt. Toimiku Ik-d 1-3), milles on vahendatud A.I väidetava esindaja selgitusi, puuduvad „A.I juhataja XXX" isikuandmed ning allkiri. Seetõttu on võimatu tagantjärele kohtumenetluses välja selgitada, kas Kohtuvälise menetleja ametniku poolt loodud tõendis kajastatud „objekti kontrollimine" on üleüldse toimunud ja kas protokollis kajastatud isiku ütlused vastavad tegelikkusele.

Jääb arusaamatuks, miks ei kuulanud kohtuväline menetleja „A.I juhatajat XXX" üle tunnistajana, tuginedes kohtuvälise menetleja ametniku poolt loodud menetlusdokumendile. Samuti ei selgu väärteotoimikus sisalduvatest materjalidest, kas menetleja on järginud Menetlusaluse isiku enese mittesüüstamise privileegi. Kohus peab selle etteheite kohta vajalikuks märkida, et viidatud objekti kontrollimise protokoll on järelevalvetegevuses koostatud dokument, mille alusel alles alustati väärteomenetlust. See asjaolu ilmneb vaidlusalusest protokollist üheselt ning kaitsja pidanuks seda ka nägema.

Seega ei ole tegemist väärteomenetluses koostatud menetlusdokumendiga ja järelevalvetegevusele ei laiene ei väärteomenetluse ega kriminaalmenetluse nõuded. Küll nõustub kohus kaitsja väitega selle kohta, et juhul kui kontrolliti äriühingut, millise andmed on protokolli kantud ja samasse protokolli on kantud ka esindaja andmed, kes kontrolli juures viibis ja andis selgitusi, siis peaks see protokoll kajastama ka andmeid selle kohta, et äriühingu esindaja on sellega tutvunud, kas tal on selle protokolli kohta avaldusi või märkusi jne.

Vaidlusalusest protokollist taolisi andmeid ei nähtu. Seejuures on protokolli märgitud XXX ütlused, kuid puudub XXX kinnitus selle kohta, et ta üldse taolisi protokolli kantud selgitusi andnud on. Kohus leiab, et viidatud protokoll ei ole tõendina arvestatav, kuid samas on ka üheselt selge, et seda tõendit ei ole kogutud väärteomenetluse käigus, mistõttu ei ole rikutud ka väärteomenetlusõigust. Küll tuleb see tõend kui kõlbmatu tõend tõendikogumist välja jätta.

4) Kaitseväited nr 7-9. Kaebuses on märgitud, et kaheldava tõendamisväärtusega on ka Keskkonnainspektsiooni inspektorite Hendrik XXXi ja XXX(kes andis tunnistajana ütlusi!) ning XXX poolt väidetavalt A.I majandusruumides läbi viidud «sündmuskoha vaatlused". Väärteomenetluse toimingu kohta koostatud sündmuskoha vaatluse protokollidest (vt. Toimiku lk-d 6-7 ja 70) ja neile lisatud fototabelitest (vt. Toimiku lk-d 8-9 ja 71-73) ei nähtu, et vaatluse juures oleks viibinud muid isikuid peale Keskkonnainspektsiooni ametnike. Sealhulgas puudub teave selle kohta, et menetlustoimingu juures oleks viibinud «sündmuskoha" õiguspärase valdaja A.I töötaja(-d).

Tunnistajana üle kuulatud inspektor XXX väitis, et „leti taga olnud müügipunkti töötaja näitas meile erinevate mahtudega plastikust pudeleid" (vt. Toimiku Ik-d 22), kuid kummalisel kombel puudub sündmuskoha vaatluse protokollis teave selle kohta, et vaatluse juures oleks viibinud keegi A.I töötajatest. Eeltoodu tõstatab ühtlasi ka küsimuse sellest, kas Kohtuvälise menetleja ametnikud sisenesid A.I ruumidesse sündmuskoha vaatlust teostama salaja, vargsi. Näiteks ajal, kui A.I töötaja lahkus ruumist, jättes hooletusest toitlustuskoha sissepääsu lahti.

Või üleüldse, kas ja kus sündmuskoha vaatlused ikkagi toimusid. 28.05.2014 fototabelist, fotolt nr 3, ei nähtu, et foto oleks tehtud A.I majandusruumides (vt. Toimiku lk 9). Kohus asub seisukohale, et kaitsja kahtlused tõendi kõlbulikkusest ja kaebuses välja toodud oletused ning nendest omakorda tehtud järeldused ei muuda tõendit iseenesest kõlbmatuks või lubamatuks. Antud juhul viitab kaitsja tõenditele, mille kohta on ta esitanud seisukoha, et need on lubamatud ja tuleks tõendikogumist välja jätta. Kohtule jääb arusaamatuks miks siis hakkab kaitsja analüüsima tõendeid, millised ei ole tema arvates tõendina arvestatavad.

KrMS § 87 sätetega reguleeritud vaatlusprotokolli koostamise tingimused ei näe ette, et vaatlusprotokolli koostamise juures peaks olema äriühingu esindajat. KrMS §dega 83 ja 84 on sätestatud vaatluse eesmärgid ja vaatlusobjektid ning sündmuskoha vaatlus ning ka nendest sätetest ei ilmne, et kaitsja väidetel oleks mingitki õiguslikku alust. Lisaks sellele on väärteomenetluses sätestatud nõuded menetlusdokumentidele (V™S § 47), menetlustoimingu protokollile (V™S § 49) ja menetlustoimingu protokolli lisale (V™S § 50). Vaidlusalused vaatlusprotokollid on koostatud eelmärgitud nõudeid järgides ning vaatlusprotokolli kantud andmed ei anna mingit alust väita, et tõendite kogumise korda oleks rikutud.

Seejuures on nendes protokollides ära märgitud vaatluse juures olnud isikud, kes on andnud ka sellekohased allkirjad. Vaidlusalused vaatlusprotokollid sisaldavad endas piisavalt andmeid vaadeldud objekti ja tuvastatud asjaolude kohta. Nimetatud vaatlusprotokollidest nähtub üheselt vaatluse koht, samuti kellaaeg, millal on vaatlust läbi viidud ja protokollide kohaselt on tegemist olnud pärastlõunase ajaga ning müügipunktid on olnud avatud. Vastasel juhul poleks kohtuvälise menetleja ametnik müügipunkti siseneda saanudki. Kaitsja on seadnud kahtluse alla, kas vaatlused toimusid ikka A.I majandusruumides, kuid kohus leiab, et fotodelt on üheselt tuvastatav, et tegemist on õlle müügi kohtadega ja müügikoht ning fotografeeritud hinnakirjad on tähistatud nimetusega „Õllekraan“.

Kohtuvälises menetluses on üle kuulatud menetlusaluse isiku esindaja XXX, kes on märkinud, et OÜl A.I on Õllekraan müügipunktid. Selline nimetus on seostatav ka kohtuvälises menetluses üle kuulatud, kuid ütluste andmisest keeldunud XXX elektronposti aadressiga ning XXX on kinnitanud oma isikuandmete õigsust. Seejuures on tema isikuandmetesse märgitud elektronposti aadress lõpuga „ollekraan“. Samasugused andmed kontaktide kohta on kohtule esitatud kaebuse lisadena esitanud ka kaitsja ning majandustegevusteadete kohaselt on tuvastatavad kaks müügikohta: nurmenuku ja ümera.

Seejuures on kaitsja ise oma kaebusele lisatud tõenditega soovinud tõendada vaidlusalustes müügipunktides majandustegevuse alguskuupäevi, tõendades sellega ühtlasi ka nende müügipunktide olemasolu ja töötamist. Seega on vaadeldud müügipunktid üheselt seostatavad A.I majandusruumidega ning kohtul ei ole tekkinud kahtlust, et kohtuväline menetleja on vaadelnud just A.I tegutsemiskohti XXXja XXX Tallinnas.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 47 sätestab, et juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot. PakS § 29 lg 2 kohaselt karistatakse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Seega on karistust võimalik määrata 100 eurost kuni 32 000 euroni. Menetlusalusele isikule on kohtuväline menetleja määranud karistuseks rahatrahvi 800 eurot. Nagu juba eelpool kohus leidis, on menetlusalune isik süüteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, kuna A.I pakendeid käitleva ettevõtjana oleks pidanud end pakendiseaduse regulatsiooniga kurssi viima, st viima ennast kurssi oma majandustegevuse iseärasustega, siis oli eksimus menetlusaluse isiku jaoks välditav. Menetlusalune isik jättis oma kohustuse täitmata enam kui aasta vältel ehk isegi siis, kui menetlusalune isik ei teadnud ettevõte tegevust alustades, et tal selline PakS-st tulenev kohustus on, oleks iga hoolas ja ettevõtte tegevusega kursis olema pidav isik pidanud aasta jooksul oma kohustustest teadlikuks saama.

Kohtu arvates näitab selline käitumine menetlusaluse isiku üleolevat ja ükskõikset suhtumist oma seadusest tulenevatesse kohustustesse. Kuna aga pakendi kogused on olnud suhteliselt suured ja väärtegu on olnud vältav ning suhteliselt pikaajaline, siis leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ega kohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate asjaolude esinemisele ei ole tähelepanu juhtinud ka kaebuse esitaja.

Arvestades aga kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra, mis on sanktsiooni miinimummäära lähedane, võib tulla järeldusele, et kohtuväline menetleja on juba kergendava asjaolu olemasolu võimalusega karistuse määramisel arvestanud, jättes selle siiski märkimata. Kohus leiab, et kui kohtuväline menetleja oleks karistuse määramisel arvestanud KarS § 39 lg 2 keelueksimuses teo toimepanemist, mille kohaselt võib keelueksimuses teo toimepanijale mõistetud karistust KarS § 60 kohaselt kergendada, siis arvestades vaid 800 eurose rahatrahvi määramisega on seda juba tehtud.

Küll leiab kohus, et tuvastatud keskmise süü juures alammäära lähedase karistuse määramine ei ole proportsionaalne ning süü suurus pidanuks tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas on karistus määratud olukorras, kus sisuliselt vastutab juriidilise isiku käitumisest tingitud olukorra eest juriidilise isiku juhatuse liige, kellel ei ole puutumust eelmise juhatuse liikme poolt juriidilise isiku huvides toime pandud süüteoga, kuid äriühingu omandamisega kaasnes uuele juriidilise isiku juhatuse liikmele ka väärteomenetlus.

Lisaks sellel on juriidilise isiku uus seaduslik esindaja asunud juriidilise isiku kohustusi täitma ja on sõlminud lepingud jäätmete kogumiseks ja taaskasutamiseks TVO OÜga ja tagatisrahaga pakendite osas XXXOÜga. Kohtu arvates tingib taoline menetlusaluse isiku käitumine avaliku menetlushuvi olulise vähenemise ning võimaldab ka karistuse määramist ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et kuigi kohtuväline menetleja ei ole konkreetset süü vormi määratlenud ega ole tuvastanud ka kergendava asjaolu olemasolu, võib kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks.

Väärteomenetluses üle kuulatud juriidilise isiku seadusliku esindaja XXXi ütlustest nähtuvalt on menetlusaluse isiku esindaja avaldanud kahetsust, mis tavaolukorras oleks kergendava asjaoluna arvestatav. Samas on juriidilise isiku huvides väärteo toime pannud endine juhatuse liige XXX, kes kohtuvälises menetluses ütluste andmisest on keeldunud ning seetõttu ei ole avaldatud kahetsus Glak OÜle omistatav, kuivõrd kahetsust avaldas hilisem juhatuse liige, kellel puudub puutumus inkrimineeritava väärteoga. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et menetlusalusele isikule on karistus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra KarS § 56 lg 1 ettenähtud nõudeid järgides ning puuduvad igasugused alused määratud karistuse muutmiseks või kergendamiseks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud olulist menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse tühistamine ja menetluse lõpetamine kaebuses toodud alustel. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning menetluse lõpetamiseks. Küll peab kohus vajalikuks täpsustada vaidlustatud otsuses märgitud väärteo toimepanemise aega ja kohta, jättes vaidlustatud otsuse sisuliselt muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/