3-14-51066/77 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 03.06.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51066 Haldusasi H.S.i kaebus Kaitsepolitseiameti 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõtte nr 1164 järeldusele (viimane lause) ning sellele Politsei-ja Piirivalveameti peadirektori resolutsiooni lisamine. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja H.S., tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaak Siim ning vastustajad Kaitsepolitseiamet, volitatud esindajad Teele Reedi, Meelis Ratassepp ja Margus Laub, ja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aare Hõbe.

Resolutsioon

1. Jätta H.S.i kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

19.12.2013 kirjaga nr 1.4-1/212130-1 palus Politseija Piirivalveamet (PPA) Kaitsepolitseiametil (KAPO) viia läbi julgeolekukontroll H.S.i suhtes. 07.03.2014 viibis kaebaja KAPO ametiruumides, kus julgeolekukontrolli raames viidi kaebajaga läbi vestlus. 14.03.2014 koostas KAPO H.S.i kohta julgeolekukontrolli kokkuvõtte, millele lisas PPA peadirektor Elmar Vaher omakäeliselt kirjutatud resolutsiooni „Palun suunata H.S. ametikohale, mis ei eelda RS ligipääsu“. 07.05.2014 esitas H.S. KAPO-le vaide, milles taotles 14.03.2014 koostatud julgeolekukontrolli kokkuvõtte nr 11064 viimase lõigu „Kokkuvõttes leiame, et H.S.i kohta julgeolekukontrolli käigus kogutud teave viitab võimalikule RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele“ kehtetuks tunnistamist, asja uut läbivaatamist ning uue kokkuvõtva otsuse tegemist. 13.05.2014 tagastati KAPO peadirektori kirjaga nr 4196 vaie kaebajale, kuna see ei kuulu KAPO pädevusse. 06.06.2014 esitas H.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb KAPO 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõtte nr 11064 õigusvastasuse tuvastamist ning KAPO kohustamist anda välja vaidlustatud julgeolekukontrolli kokkuvõte ilma kokkuvõtte viimases lõigus oleva lauseta „H.S.i kohta julgeolekukontrolli käigus kogutud teave viitab võimalikule RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele“. Kaebaja väitel sellele vaidlusalusele lausele järgnes PPA resolutsioon järgmises sõnastuses: „Palun suunata H.S. ametikohale, mis ei eelda RS ligipääsu“. 02.12.2014 kohtumäärusega kaasas kohus menetlusse teise vastustajana Politseija Piirivalveameti seoses kaebaja poolt PPA resolutsiooni „Palun suunata H.S. ametikohale, mis ei eelda RS ligipääsu“ vaidlustamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: H.S. on käesoleva halduskohtumenetluse käigus korduvalt märkinud, et sõltumata sellest, kas käsitada KAPO poolt 14.03.2014 koostatud julgeolekukontrolli kokkuvõtet nr 11064 kaebaja subjektiivseid õigusi või vabadusi riivava haldusakti või toiminguna, peaks selle kokkuvõttega tutvujale dokumendi teksti pinnalt selguma põhjused, miks on vastustaja jõudnud järeldusele, et kaebaja isiku puhul on võimalik Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluste esinemine. Kokkuvõtte faktilises motiveeringus peaksid olema ära näidatud asjaolud, mis tõid kaasa kokkuvõtte koostaja lõppjärelduse. Oluline on ühtlasi selles kokkuvõttes faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab sellega tutvujat veenma, et isikuga seonduvalt kontrolli käigus ilmnenud asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega andsid käesoleval juhul aluse sellesisulise järelduse tegemiseks. 14.03.2014 koostatud kokkuvõte kirjeldatud nõudele ei vasta. Kokkuvõtte lõigus, mis eelneb lausele „H.S.i kohta julgeolekukontrolli käigus kogutud teave viitab võimalikule RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele“, on kirjeldatud peamiselt kaebaja enda seletustel põhinevaid käike hasartmängude mängukohtadesse (kasiinodesse), milledest viimane leidis aset mõned aastad tagasi. Samas ei nähtu kõnesolevast lõigust mitte ühtegi lauset, mis võimaldaks otse või kaudselt järeldada, et kaebaja on seoses mängukohtade külastamisega julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitanud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või pikendaja ankeedis või vestlusel tahtlikult varjanud andmeid, esitanud valeteavet või selliseid võltsitud andmeid, mis on olulised juurdepääsuloa andmise otsustamisel. Samuti ei võimalda kõnealune kontrollikokkuvõtte lõik teha järeldust, et H.S. oleks väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab kõnealuse isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Seetõttu jääb arusaamatuks, mille põhjal on KAPO leidnud, et julgeolekukontrolli käigus kogutud teave viitab võimalikule RSVS §32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele.

Julgeolekukontrolli läbiviimise raames 07.03.2014 toimunud vestlusel KAPO ametiruumides vastas H.S. küsimusele kasiinodes käimise kohta viivituseta ja asjaolusid varjamata, selgitades, et külastas viimati Eestis Rocca al Mare kaubanduskeskuses asuvat kasiinot mõned aastad tagasi. Kaebaja selgitas, et soovis seal juua paar õlut ega välistanud, et võis mängukohas teatud rahasumma ulatuses ka hasartmänge mängida. Vestlusel ei tuntud huvi, mitu korda kaebaja nimetatud korral kasiinosse sisenes ja sealt väljus. Siinkohal tasub märkida, et igati loomulikuks ja eluliselt usutavaks tuleb pidada tõsiasja, et isik ei suuda ütluste andmise ajal meenutada üksikasjalikult kõiki faktilisi asjaolusid, mis leidsid aset rohkem kui paar aastat tagasi.

Teatud asjaolude mittemäletamine ei saa olla võrdsustatav tahtliku andmete varjamise või valeandmete esitamisega ega anna alust pidada isikut ebaausaks, ebausaldusväärseks või ebalojaalseks. H.S. leiab, et 14.03.2014 KAPO poolt koostatud kaebaja julgeolekukontrolli kokkuvõttes sisalduv järeldus võimalike RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluste esinemiste kohta on nõuetekohaselt ja kontrollitavalt motiveerimata ning seetõttu õigusvastane. Kõnesolevat järeldust ülejäänud julgeolekukontrolli kokkuvõtte tekstiga kõrvutades ei ole võimalik aru saada, et see põhineks kontrolli käigus tuvastatud faktilistel asjaoludel.

Ülaltoodut arvestades taotleb kaebaja heastamisja tuvastamiskaebuse raames KAPO poolt 14.03.2014 koostatud H.S.i julgeolekukontrolli kokkuvõtte nr 11064 õigusvastasuse tuvastamist osas, milles on jõutud järeldusele, et kaebaja kohta julgeolekukontrolli käigu kogutud teave viitab võimalikule RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele. Kaebaja taotleb kohtult KAPO kohustamist anda kõnealune julgeolekukontrolli kokkuvõte välja ilma nimetatud lauseta või alternatiivselt teha kokkuvõttes kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt uus ning nõuetekohaselt motiveeritud järeldus juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluste esinemise osas.

Järgnevalt põhjendab kaebaja PPA peadirektori 14.03.2014 resolutsiooni õigusvastasust: Eeltoodust tulenevalt tuleb H.S.i hinnangul pidada õigusvastaseks ka PPA peadirektori Elmar Vaheri poolt 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõttele nr 11064 lisatud ja PPA peadirektori asetäitjale piirivalve alal Rando Kruusmaale adresseeritud omakäeliselt kirjutatud resolutsiooni „Palun suunata H.S. ametikohale, mis ei eelda RS ligipääsu“. Seda põhjusel, et PPA peadirektori otsustus kaebaja teisele, riigisaladusele juurdepääsu mitteeeldavale ametikohale viimise osas põhineb eelnimetatud julgeolekukontrolli kokkuvõtte motiveerimata ja kontrolli käigus tuvastatud faktiliste asjaoludega vastuolus oleval järeldusel.

Õigusvastasel järeldusel põhinev otsustus ei saa konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades olla õiguspärane. PPA lähtub teenistujale riigisaladusele juurdepääsu andmisel KAPO antavatest kontrolli hinnangutest, mis on vajalik eelkõige riigisaladuse kaitseks ning seega omas julgeolekukontrolli kokkuvõte PPA jaoks olulist tähtsust. Ühtlasi on PPA kaebuse vastuse p-s 5 selgitanud, et turvalisuse huvides keeldutakse juurdepääsuloa andmisest vähimagi kahtluse korral. PPA peadirektoril on RSVS § 32 lg-st 2 tulenevalt diskretsiooniõigus ning viimasel olnuks võimalik hinnata, kas KAPO 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõttes sisalduv lõppjäreldus on tuletatav kokkuvõtte ülejäänud tekstist nähtuvatest faktilistest asjaoludest ning kas selleni jõudmine on kokkuvõtte teksti pinnalt kontrollitav.

Haldusasjas ilmnenud faktilistest asjaoludest nähtuvalt PPA peadirektor seda aga ei teinud. Seadusest tuleneva diskretsioonivolituse kasutamata jätmine või mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad Riigikohtu praktika kohaselt kujutada endast sellist olulist kaalutlusviga, mis on kaalutlusotsustuse tühistamise aluseks (RKHK 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07, p 20). Nimetatud põhjusel taotleb kaebaja, et kohus tuvastaks PPA peadirektori Elmar Vaheri poolt 14.03.2014 tema isiku kohta koostatud julgeolekukontrolli kokkuvõttele nr 11064 lisatud ja ameti peadirektori asetäitjale piirivalve alal Rando Kruusmaale adresseeritud omakäeliselt kirjutatud resolutsiooni „Palun suunata H.S. ametikohale, mis ei eelda RS ligipääsu“ õigusvastasuse.

Tunnistaja T. M. kinnitas ütlusi andes, et H.S.i poolt täidetud ametikoht eeldas juurdepääsuõigust piiratud tasemega riigisaladusele, mis teistel samasisulisi ülesandeid täitvatel kolleegidel oli olemas.

T. M. vastavasisuline väide on kooskõlas kaebaja poolt 29.09.2014 kohtule tõendina esitatud PPA teabeturbebüroo riigisaladuse kaitse talituse peaspetsialisti Kristel Niidase 27.01.2014 e-kirjaga, mis saadeti H.S.ile ja milles on ühemõtteliselt kirjas, et PPA peadirektori 21.01.2013 käskkirja nr 25 alusel eeldab kaebaja ametikohal töötamine juurdepääsuõiguse olemasolu piiratud tasemega riigisaladusele.

T. M. ütlustest nähtub, et kaebaja ametikoha koondamisel mängis olulist rolli vastava juurdepääsuõiguse puudumine, mida ei võimaldanud KAPO 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõtte järeldusele tuginev samal päeval tehtud PPA peadirektori resolutsioon. Riigikohtu halduskolleegium on praktikas korduvalt leidnud, et isiku väidete ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muuhulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKHK 19.05.2009 otsus nr 3-3-1-32-09, p 19; 11.02.2015 nr 3-3-1-62-14, p 21.2 jt). Kaebaja soovib 17.02.2015 kohtuistungil PPA volitatud esindaja poolt väidetu kontekstis märkida, et ei saa pidada eluliselt usutavaks, et H.S. oleks igasuguse surveavalduseta ja KAPO 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõttes nr 11064 sisalduvast järeldusest tulenevat faktilist olukorda arvestamata esitanud avalduse teisele, s.o märgatavalt madalamale ametikohale üleviimiseks, samas kui temaga analoogseid teenistusülesandeid täitnud kolleegid said jätkata teenistust ametikohal, millega ei kaasnenud teenistusülesannete olulist muutumist ega palga langust. Eluliselt usutav on hoopis kaebaja väide, et avalduse madalamale ametikohale üleviimiseks esitas ta koondamise vältimiseks, kuna senise ametikohaga võrdväärsel ametikohal jätkamine ei olnud eelnimetatud julgeolekukontrolli kokkuvõttes toodud järelduse ning sellel põhineva PPA padirektori 14.03.2014 resolutsiooni tõttu enam võimalik. Olukorras, kus ainukesena viidi senise piirivalveosakonna arendusbüroo juhtivpiiriametnikest madalamale ametikohale H.S., samas kui kõik teised said jätkata teenitust moodustatud arendusosakonna erinevates büroodes varasemaga võrreldavatel tingimustel, on igati põhjendatud ning eluliselt usutav väita, et H.S.i üleviimisel teiste juhtivpiiriametnikega võrreldes teise struktuuriüksuse madalamale ametikohale mängisid olulist ja vahetut rolli nii eelnimetatud julgeolukontrolli kokkuvõtte järeldus kui ka sellel põhinev PPA peadirektori resolutsioon kaebaja teisele (riigisaladusele ligipääsu mitteeeldavale) ametikohale viimiseks.

Vastustaja Kaitsepolitseiamet: Kaebaja vajas riigisaladusele juurdepääsu õigust, sest tema ametikohal töötamise eeltingimuseks oli juurdepääs piiratud tasemega riigisaladusele. RSVS § 27 lg 2 reguleerib piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse saamist ametikohajärgselt. Julgeolekukontroll teostatakse sellisel juhul ametniku suhtes RSVS § 47 lõike 4 punkti 1 kohaselt siis, kui on tekkinud põhjendatud kahtlus, et isiku puhul esinevad juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused. PPA-l tekkinud kahtluse (kaebajale on varasemalt keeldutud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest) põhjal esitatud taotluse alusel alustas KAPO 2014 aasta alguses kaebaja julgeolekukontrolli ja tuvastas, et isikul võivad esineda RSVS § 32 lõikes 2 nimetatud keeldumise alused. Isikule piiratud tasemega riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmise otsustab selle asutuse juht, mille koosseisus olevale ametikohale isik nimetatakse. Kaebaja puhul oli talle piiratud tasemega riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmise pädevaks isikuks PPA juht. Julgeolekukontrollis ei tuvastatud H.S.i suhtes aluseid, mille puhul oleks seadus kohustanud keelduda kaebajale juurdepääsuõiguse andmisest. Kaebaja suhtes kogutud teave viitas, et tal võivad esineda seadusest tulevad keeldumise alused. Sellest tulenevalt tuli lõplik kaalutlusotsus, kas anda kaebajale juurdepääs riigisaladusele, teha kõiki asjaolusid ja kaebaja tulevasi teenistusülesandeid kogumis hinnates teha PPA juhil. Selle kaalutlusotsuse tegemiseks edastas KAPO seadusest tulenevat protseduuri järgides PPA juhile julgeolekukontrolli kokkuvõte konstateeringuga, et H.S.i tegevus viitab võimalikule RSVS § 32 lõikes

2 nimetatud keeldumise alustele. KAPO ei keelanud isikule riigisaladuse juurdepääsu õigust andmast ega teda kõnealusele ametikohale nimetamast. Seetõttu ei ole õige kaebaja seisukoht, et KAPO julgeolekukontrolli kokkuvõte tema õigusi rikub. Julgeolekukontrolli kokkuvõte eraldiseisvana ei oma kaebaja suhtes regulatiivset jõudu, ta ei mõjuta kaebaja õiguste ega kohustuste täitmist. Julgeolekukontrolli kokkuvõte ei ole haldusakt. Kaebuses esitab H.S. seisukoha, et PPA juhi otsus juurdepääsuõiguse andmise või andmisest keeldumise kohta sai põhineda vaid KAPO julgeolekukontrolli kokkuvõttel, mis omakorda välistas kaebajale juurdepääsuõiguse andmise.

See ei ole õige, sest KAPO kirjeldas PPA juhile otsustamiseks esitatud julgeolekukontrolli kokkuvõttes selgelt, et kaebajal on tuvastatud RSVS § 32 lõikes 2 nimetatud riskid, mille esinemisel võib pädev isik jätta riigisaladuse juurdepääsuõiguse andmata. PPA juht pidi tegema kaalutlusotsuse. Kui oleks kaebajal tuvastatud RSVS § 32 lõikes 1 nimetatud asjaolud, siis oleks PPA juht olnud kohustatud keelduma kaebajale riigisaladuse juurdepääsuõigust andmast. Kaebaja jäeti samale ametikohale, kuid piiratud tasemega riigisaladusele talle juurdepääsu ei antud.

Tunnistaja T. M. sõnade kohaselt oli tema ülesandeks leida kaebajale ilma riigisaladusele juurdepääsuõigust mitteeeldav ametikoht. Asjaolud, mis tingisid kaebaja ametikoha muutumise 2014 aasta lõpus, ei ole KAPO hinnangul käesoleva vaidluse ja julgeolekukontrolli kokkuvõttega seotud, vaid tingitud PPA-s toimunud ulatuslikest struktuurimuudatustest ja koondamistest. KAPO on arvamusel, et kokkuvõtte lõpus tehtud järeldus on õiguspärane ja tuleneb kokkuvõttes esitatud faktidest. Rahuldamata tuleb jätta ka kaebaja alternatiivselt esitatud nõue teha kokkuvõttesse uus ja motiveeritud järeldus.

KAPO on seisukohal, et samade faktiliste asjaolude pinnalt ei ole võimalik teha teistsugust järeldust. Kokkuvõttes on kirjeldatud kaebaja suhtes julgeolekukontrollis kogutud faktilisi asjaolusid ning seejärel antud kogutud andmetele hinnang, sidudes faktilised asjaolud RSVS § 32 nimetatud keeldumise alustega. Kokkuvõtte näol ei ole tegemist haldusaktiga, vaid toiminguga, mis eraldiseisvana ei piira isiku õigusi. Riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmise menetluses omab õiguslikku tähendust riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmise või sellest keeldumise otsus.

Julgeolekukontrolli kokkuvõtte väljaandmine ilma viimase lauseta ei ole võimalik. Julgeolekukontrolli teostamine seisneb üksnes RSVS § 32 nimetatud asjaolude esinemise kontrollimises, mille tulemused sedastatakse julgeolekukontrolli kokkuvõttes. Kokkuvõte on dokument, milles kajastatud informatsiooni alusel peab riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmiseks pädev isik otsuse tegema. Julgeolekukontrolli kokkuvõte ei saa täita julgeolekukontrolli eesmärki, kui julgeolekukontrolliga tuvastatakse RSVS §-s 32 nimetatud asjaolud, aga nende asjaolude esinemist ei nimetata julgeolekukontrolli kokkuvõttes.

Seetõttu ei ole võimalik rahuldada kaebaja nõuet ja esitada julgeolekukontrolli kokkuvõte uuesti, ilma viitamata, et kaebajal on tuvastatud RSVS § 32 lõikes 2 nimetatud riskid või mitte. Julgeolekukontrolli kokkuvõttes kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt uue järelduse tegemine on perspektiivitu nõue, sest KAPO oleks kohustatud kokkuvõttes tegema samasisulise järelduse. KAPO, kogunud kaebaja kohta julgeolekukontrollis piisavalt teavet, kirjeldas kokkuvõtte lehekülgedel 2-3 põhjalikult, millest tuleneb KAPO järeldus, et kaebaja on varjanud julgeolekukontrollis teavet oma kasiinokülastuste kohta.

Kokkuvõttes on välja toodud, et kaebaja selgitused Rocca al Mare keskuses Olympic Casino külastamise kohta olid julgeolekukontrolli vestlusel vastuolulised. Registreeritud sisenemised kasiinosse vahelduvad ajaliselt täpselt kaebaja sularaha väljavõtmisega sama ostukeskuse pangaautomaadist. Kaebaja selgitused, et ta käis kasiinos vaid õlut joomas ning et sularaha vajas ta jope või televiisori ostmiseks, ei olnud veenvad. Sellele tuginedes formuleeriti kokkuvõtte lõppu järeldus, et kaebaja suhtes esinevad võimalikud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused.

Samade faktiliste asjaolude pinnalt ei saa KAPO teha teistsugust järeldust. Käesoleva asja kohtuliku uurimise käigus ei ole kaebaja vaidlustanud julgeolekukontrolli kokkuvõttes esitatud faktiliste asjaolude tõele vastavust ega seadnud kahtluse alla julgeolekukontrollis kogutud andmete usaldusväärsust. KAPO on seisukohal, et kuna puudub vaidlus kaebaja suhtes julgeolekukontrollis tuvastatud faktiliste asjaolude osas, on kaebaja nõue uue järelduse tegemiseks perspektiivitu.

Vastustaja Politsei-ja Piirivalveamet:

Kaebuse esitaja leiab, et õigusvastane on konkreetse resolutsiooni andmine, järelikult tegu. PPA on seisukohal, et vaidlustatud kokkuvõttele lisatud resolutsiooni ei saa nimetada toiminguks, kuna selle tagajärjel ei toimunud midagi negatiivset kaebaja suhtes, selle tulemusena ei teinud haldusorgan ühtegi tegevust. Kaebajat ei viidud teisele tööle, ta jätkas samal kohal töötamist kuni 30.09.2014, s.o enam kui 6,5 kuud. Alates 01.10.2014 viidi kaebaja teisele tööle üle tema enda avalduse alusel peadirektori käskkirjaga, mida ei ole keegi vaidlustanud.

Siinkohal ei oma tähtsust, kas kaebaja kirjutas avalduse teisele tööle üleminekuks rõõmuga või vastumeelselt. Oluline on see, et kaebaja tegi seda vabatahtlikult ilma, et PPA oleks teda selleks ebaseaduslikult sundinud. Samuti ei vähendatud kaebaja palka. Kaebaja tööülesandeid ei muudetud – kaebaja ei tegelenud enne resolutsiooni andmist riigisaladust puudutavate tööülesannetega, samuti ei tegelenud ta nendega peale resolutsiooni andmist. PPA on seisukohal, et toiminguks ei saa nimetada üksikut lauset, mis ei toonud endaga kaasa mingeid tagajärgi.

Kaebuse täienduses on kaebaja väitanud, et ei saa pidada eluliselt usutavaks, et H.S. oleks igasuguse surveavalduseta ja KAPO 14.03.2014 julgeolekukontrolli kokkuvõttes nr 11064 sisalduvast järeldusest tulenevat faktilist olukorda arvestamata esitanud avalduse teisele, s.o märgatavalt madalamale ametikohale üleviimiseks, samas kui temaga analoogseid teenistusülesandeid täitnud kolleegid said jätkata teenistust ametikohal, millega ei kaasnenud teenistusülesannete olulist muutumist ega palga langust. Eluliselt usutav on hoopis kaebaja väide, et avalduse madalamale ametikohale üleviimiseks esitas ta koondamise vältimiseks, kuna senise ametikohaga võrdväärsel ametikohal jätkamine ei olnud eelnimetatud julgeolekukontrolli kokkuvõttes toodud järelduse ning sellel põhineva PPA peadirektori 14.03.2014 resolutsiooni tõttu enam võimalik.

Vaidlus puudub selles, et 2014 aastal viidi PPA-s läbi ulatuslik struktuurireform ning ametikohtade koondamise tõttu vabastati teenistusest palju inimesi. Sellest on palju olnud juttu ajakirjanduses, mistõttu võib seda asjaolu lugeda üldteadaolevaks ning PPA ei pea vajalikuks hakata seda täiendavalt tõendama. Struktuurimuudatuste käigus likvideeriti kogu piirivalveosakond ning koos sellega ka osakonna koosseisus olnud arendusbüroo, kus kaebaja töötas (Siseministri 17.07.2014 määrus nr 33 „Politseija Piirivalveameti põhimäärus“).

Reformijärgselt loodud integreeritud piirihalduse büroo, mis tegeleb piirivalve temaatikaga on koosseisult oluliselt väiksem, kui endine osakond ning kõiki osakonna töötajaid ei saanud sinna üle viia. Seega oleks tõepoolest võinud tekkida ka olukord, kus kaebaja oleks võidud vabastada teenistusest koondamise tõttu. Büroo juht vestles töötajatega ning selgitas neile tekkinud olukorda. Taoline vestlus toimus ka kaebajaga ning kaebajale tehti pakkumine asuda Lõuna Prefektuuri Mustvee kordoni vanempiiriametniku ametikohal. Vaidlus puudub selles, et kaebaja võttis taolise pakkumise vastu ilma, et PPA oleks selleks teinud midagi ebaseaduslikku.

Eksitav on kaebaja viide sellele nagu oleks tema uuel ametikohal palk oluliselt väiksem, kui teistel senistel töökaaslastel. On õige, et tema palgaaste on madalam, kuid palk ei koosne ainult astmepalgast vaid ka mitmest teisest komponendist. Tegelikkuses saab kaebaja rohkem palka kui nii mõnigi tema endine töökaaslane. PPA leiab, et isegi, kui vaidlustatud resolutsioon oleks käsitletav toiminguna, ei ole selle alusel tekkinud kaebajale mingisugust kahju, kuna selle alusel ei viidud kaebajat üle teisele ametikohale.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 27 lg 2 reguleerib piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse saamist ametikohajärgselt. Sellest tulenevalt julgeolekukontroll teostatakse ametniku suhtes RSVS § 47 lõike 4 punkti 1 kohaselt juhul, kui on tekkinud põhjendatud kahtlus, et isiku puhul esinevad juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused. Politsei-ja Piirivalveamet (PPA) põhjendatud kahtluse tekkimisel (kaebajale on varasemalt keeldutud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest) esitas 19.12.2013 Kaitsepolitseiametile (KAPO) taotluse H.S.i suhtes julgeolekukontrolli läbiviimiseks, mille alusel KAPO alustas 2014. aasta alguses kaebaja julgeolekukontrolli ning tuvastas, et isikul võivad esineda RSVS § 32 lõikes 2 nimetatud keeldumise alused (KAPO andmetel kaebaja suhtes kogutud teave viitas sellele, et tal võivad esineda seadusest tulevad keeldumise alused). Lõplikuks otsustajaks selles küsimuses, kas anda kaebajale riigisaladusele juurdepääsu õigus või mitte, oli PPA peadirektor.

KAPO koostas 14.03.2014 H.S.i julgeolekukontrolli kokkuvõtte nr 11064, milles tõi välja asjaolud (kohus ei hakka sisu kirjeldama, mis ei ole ka vaidluse esemeks), julgeolekuriskid ja järeldused. Kaebuse esitaja on kohtus vaidlustanud julgeolekukontrolli kokkuvõtte viimase lause, mille kohaselt kokkuvõttes leitakse, et H.S.i kohta julgeolekukontrolli käigus kogutud teave viitab võimalikule RSVS § 32 lg 2 p-des 10 ja 15 sätestatud keeldumise alustele ning mille õigusvastasuse tuvastamist kaebaja taotleb. Lisaks taotleb kaebaja KAPO kohustamist anda kõnealune julgeolekukontrolli kokkuvõte välja ilma nimetatud lauseta või alternatiivselt teha kokkuvõttes kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt uus ning nõuetekohaselt motiveeritud järeldus juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluste esinemise osas.

Kohus märgib, et halduskohtul puudub pädevus muuta sisuliselt haldusorgani otsustust ning asjaolusid ümber hinnata ja vastustajale ette kirjutada, millisele järeldusele jõuda. Kohus nõustub vastustajaga, et KAPO ei keelanud H.S.ile riigisaladusele juurdepääsu õigust andmast. Julgeolekukontrolli kokkuvõte ei ole haldusakt. Kokkuvõte on menetlusdokument, milles kajastatud teabe alusel peab riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmiseks pädev isik otsustama, kas anda juurdepääsuõigus või mitte. PPA peadirektor otsustas julgeolekukontrolli tulemuste põhjal H.S.ile riigisaladusele juurdepääsuõigust mitte anda, mis aga ei takistanud kaebajal oma tööülesandeid täita.

Kohtu arvamuse kohaselt see, et kaebuse esitaja viidi üle teisele ametikohale tema enda nõusolekul ei olnud tingitud mitte vaidlustatava kokkuvõtte järeldustest ja riigisaladusele juurdepääsuõiguse mitteandmisest, vaid politsei struktuurimuudatustest ning eesmärgist vältida kaebaja teenistusest vabastamist (koondamine). Politseisüsteemis on võimalik töötada ka riigisaladusele juurdepääsuõigust omamata (ametnikule ei anta käitlemiseks juurdepääsupiiranguga materjale). Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja töötas ametikohal, mis eeldas riigisaladusele juurdepääsuõiguse olemasolu, veel ca 6 kuud peale vaidlusaluse resolutsiooni lisamist kokkuvõttele.

H.S. jäeti samale ametikohale, kuid piiratud tasemega riigisaladusele talle juurdepääsu ei antud. Tunnistaja T. M. ütluste kohaselt kaebaja ametikoht eeldas küll juurdepääsu riigisaladusele, kuid kaebaja üleviimise aluseks oli 01.10.2014 politseireformi käigus juhtimistasemel ametnike arvu vähendamise vajadus, mille tulemusel kaotati kaebaja ametikoht, mitte aga asjaolu, et kaebajal puudus riigisaladusele juurdepääsuõigus. Tunnistaja

T. M. selgitas, et kaebaja osas analüüsiti vakantseid ametikohti, mis ei eelda juurdepääsu riigisaladusele, ning jõuti järeldusele, et kaebajale tuleb leida võrdväärne ametikoht, mis ei eelda riigisaladusele juurdepääsu. Riigisaladusele juurdepääsuõiguse omamine ei ole isiku põhiõigus ning selle puudumine iseenesest ei riku kellegi õigusi ega piira vabadusi. Selle õiguse andmise üle otsustamisele eelneb KAPO poolt julgeolekukontrolli läbiviimine ning see on seotud konkreetsele ametikohale kandideerimisega, kus sellise juurdepääsuõiguse omamine on vajalik. Riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmine on seotud ametikohaga ning on asutuse juhi otsustada (RSVS §-le 27).

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et H.S.i üleviimisel teise struktuuriüksuse madalamale ametikohale mängisid olulist ja vahetut rolli nii eelnimetatud julgeolukontrolli kokkuvõtte järeldus kui ka sellel põhinev PPA peadirektori resolutsioon. Teise vastustaja PPA selgituste kohaselt vaidlusalusel resolutsioonil ei olnud negatiivseid tagajärgi kaebajale. Kaebuse esitajat ei viidud teisele tööle, ta jätkas samal kohal töötamist kuni 30.09.2014, s.o ca 6 kuud peale vaidlusalust resolutsiooni. 01.10.2014 viidi kaebaja teisele tööle üle tema enda avalduse alusel PPA peadirektori käskkirjaga, mida ta ei ole vaidlustanud. PPA kinnitas, et kaebaja üleviimisel teisele ametikohale tema tööülesandeid ei muudetud – ta ei tegelenud enne resolutsiooni andmist riigisaladust puudutavate tööülesannetega, samuti ei tegelenud ta nendega ka peale resolutsiooni andmist.

Kohtu hinnangul H.S.ile riigisaladuse juurdepääsuloa mitteandmisega ei kaasnenud mingeid negatiivseid tagajärgi. Kaebuse esitaja õigusi ei rikkunud ka KAPO julgeolekukontrolli kokkuvõtte järeldus kontrolli tulemuste kohta.

Kohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, et kaebaja nõuded on alusetud.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik