1-15-1995/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-1995

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.juunil 2015.a, Tallinn Kohtuasja number 1-15-1995 Kohtukoosseis

Eesistuja Orvi Tali, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi

sekretär Elina Huobolainen Kohtuasi T.U süüdistuses KarS § 1 järgi

99 lg 2 p 9

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26.märts 2015.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad de Süüdistatav T.U ja tema kaitsja Leelo Viil

P

rokurör Pro

kuröri abi Natalja Kutepova

Süüdistatav

T.U , elukoht: XXXXXXX XX/X X – XX;

XXXXXXX (asub Tallinna Vanglas); isikukood:

XXX; kodakondsus: kodakondsuseta; haridus:

XXXXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: töötab; karistatus: kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati: 09.04.2014.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 199 lg. 2 p. 9 § 25 lg. 2 järgi 10 - - kuulise vangistusega,

KrMS § 238 lg. 2 kohaselt vähendatud T.U ´ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 ja 20 päeva. KarS § 68 lg. 1 kuud

sätteid kohaldades arvatud karistusaja hulka eelvangistuses oldud 5 päeva ning kandmisele kuulus 6 kuud ja 15 päeva vangistust.

KrMS § 217 alusel kuriteos kahtlustatavana kinni peetud

30.10.2014.a 31.10.2014.a, 07.11.2014.a, 10.11.2014.a – –

11.11.2014.a, 14.11.2014.a 15.11.2014.a, 29.11.2014.a – –

30.11.2014.a, 12.12.2014.a 13.12.2014.a, 27.01.2015.a - – 28.01.2015.a. Alates

29.01.2015.a kohaldati tõkendina vahistamist.

2(10) Kaitsja Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 26.märtsi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt 2015.a otsus T.U

T.U isiku ja asjade läbivaatusel 27.01.2015 Põhja Prefektuuri korraka itse

büroo arestimajas ära võetud kääride (kääri terade)– hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel.

Teha selles osas uus otsus, T.U-le isiku millega tagastada kohtuotsuse jõustumisel ja asjade läbivaatusel 27.01.2015 Põhja Prefektuuri korrakaitse büroo arestimajas ära võetud käärid.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta T.U rahuldamata.

T.U kaitsja Leelo Viili riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa)

eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.U tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. T.U-le KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemikud 30.10.2014.a 31.10.2014.a, s.o –

2 päeva; 07.11.2014.a, s.o 1 päev; 10.11.2014.a – 11.11.2014.a, s.o 2 päeva; 14.11.2014.a –

15.11.2014.

a, s.o 2 päeva; 29.11.2014.a – 30.11.2014.a, s.o 2 päeva; 12.12.2014.a –

13.12.2014.a, s.o 2 päeva, s.o kokku 11 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 3 kuud Karistuse algust arvati 27.01.2015.a.

19 päeva vangistust. T.U vahistamine - suhtes kohaldatud tõkend – jätta muutmata kuni kohtuotsuse

jõustumiseni, seejärel tühistada või vastavalt KrMS § 313 lg 1 p

7 kohtuotsuse

mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend vahistamine tühistamisele karistuse ärakandmisel. VÕS § 1043, KrMS § 310 lg

Sama otsusega rahuldati

alusel kannatanu S -i tsiviilhagi summas 113 eurot 74 senti ja kannatanu P -i AS AS tsiviilhagi summas 41 eurot ja 99 s eti T.U-lt -de 173 lg 1 p enti. Välja mõist KrMS § 1, lg 2, § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3 alusel sundraha 585 eurot. Kaitsjatasu summas 336

3 alusel riigi kanda. -plaadid eurot jäeti KrMS § 180 lg Asitõendid CD

videosalvestusega

naalasja materjalide juurde.

– jätta peale kohtuotsuse jõustumist krimi

LEGO konstruktor rikutud pakendiga anda T.U-le P – peale tsiviilhagi hüvitamist AS-

ile; Kääride tera – hävitada kohtuotsuse jõustumisel.

3(10)

2. T.U tema olles 07.12.2013 ja 09.04.2014 karistatud Harju tunnistati süüdi selles, et

Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude - toimepanemise eest ning viibides 30.10.2014 kell 13.25 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas

PK-s N -le kuuluvas kaupluses N, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult OÜ

kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt naiste käekella maksumusega 14.95 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl se tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud a kauplusele. Samuti tema viibides 07.11.2014 kell 12.15 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas PK-s R -le AS

kuuluvas kaupluses R, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt kolm pudelit veini Martini Bianco kogumaksumusega 36.87 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl se tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt a kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 08.11.2014 ajavahemikul 18.34-18.39 Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuvas S -le kuuluvas kaupluses T AS , võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse riiulilt 6 raseerijat Mach 3 Sensitive ja 2 raadio teel juhitavat helikopterit kogumaksumusega 113.74 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata ning väljus poest koos varastatud varaga.

Samuti tema viibides 10.11.2014 kell 13.35 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas S -le

AS

kuuluvas kaupluses P, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 9 pakki lõhemarja kogumaksumusega

296.91 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl se tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup a tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 14.11.2014 ajavahemikul kell 17.50 17.55 Tallinnas XXXXX XXX X – asuvas PK-s R -le kuuluvas kaupluses R, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult AS

kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 5 piimašokolaadi Anneke ja 11 piimašokolaadi Kalev Estonia kogumaksumusega 54.24 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl ase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 29.11.2014 ajavahemikul kell 16.44 16.47 Tallinnas XXXXXX XX –

asuvas S -le kuuluvas kaupluses P, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult AS

kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 7 purki lõhemarja ja 10 purki forellimarja kogumaksumusega 146.83 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl ase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele.

Samuti tema viibides 12.12.2014 ajavahemikul kell 19.52

19.54 Tallinnas XXXX- – XXXXXXX X asuvas K-s kaupluses A, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult Ü

kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 2 Lego komplekti kogumaksumusega

69.10 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl se tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup a tagastatud kauplusele, kuid kauba pakendid olid rikutud.

4(10) Samuti tema viibides 27.01.2015 kell 17.27 Tallinnas XXXXX XXX XX asuvas SK AS P’ile kuuluvas kaupluses P, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt Lego komplekti maksumusega 41.99 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdl se tahtest, kuna ta peeti turvatöötaj a a poolt kinni. Seega pani

T.U toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt.

3. T.U ja tema kaitsja Leelo Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Viil. 3.1 30.10.2014 T.U palub apellatsioonis end õigeks mõista KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kell 13.25 episoodis, kuna pole seda kuritegu pannud toime. Antud kuriteo pani toime teine isik, kelle perekonnanime ei tea. Tunnistas end politseis süüdi, kuna öeldi, et saad vabaks. Tahtis kohtus kõike selgitada, kuid kohus toimus nii kiiresti, et ei saanud suudki lahti teha, võib olla oli see end süüdi rambipalavikust. Ka ei tunnista 07.11.2014 kell 12.15 varguse episoodis, kuna tahtis tegelikult kolm pudelit Martini Biancot tagastada, kuid tunnistaja toppis need temale kotti tagasi. Palub kergenda karistust, on olemas elukoht, töökoht. Ka palub karistus määrata tingimisi, kuna on eelnevalt olnud kriminaalhooldaja järelevalve all ning seal probleeme ei olnud. Tema ei ole ühiskonnaohtlik. Asitõendina äravõetud käärid palub tagastada temale, kuna need on temale kallid.

3.2 Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 26. märtsil 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15- 1995 T.U-le ka osas ja teha uus otsus, millega

ristuse mõistmise mõista T.U-le

kergem karistus. Apellant leiab, et Harju Maakohtu 26. märtsi 2015. a otsus ei ole põhjendatud T.U’ile mõistetud karistuse osas. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga T.U-le T.U mõistetud karistuse liigi osas. Kohus on motiveerinud, miks ei ole suhtes võimalik kohaldada rahalist karistust. Kohus leidis, et vastavalt tema süü suurusele on proportsionaalne karistus kaks aastat vangistust, mida vastavalt lühimenetluse kohaldamisele tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Prokurör palus süüdistatavale 1/3 võrra vähendatud lõplikuks karistuseks mõista 1 aasta vangistust.

T.U leidis, et põhjendatud karistus varguste eest võiks olla 6-kuuline vangistus. Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et nii prokurör kui kaitsja taotlesid süüdistatavale kergemat karistust kui maakohus mõistis. Seega erines maakohtu seisukoht karistuse osas mõlema kohtumenetluse poole karistusettepanekust. Prokurör ja kaitsja, kes on silmas pidanud nii KarS § s 56 sätestatut kui ka väljakujunenud karistuspraktkat, on oma karistusettepanekut ka - põhjendanud. Käesoleval juhul ei saa siiski tähelepanuta jätta, et nii prokurör kui ka kaitsja tõid esile samad süüdistatava süü suuruse ja isikuga seonduvad asjaolud, mida ka kohus on arvestanud. Mõlema kohtumenetluse poole seisukohtade arvestamata jätmisel peaks maakohtul olema kõrgendatud põhistamiskohustus. Maakohtu otsusest peaks nähtuma, kas ja milliste asjaolude p kaitsja hinnanguga T.U õhjal kohus ei nõustu prokuröri ja süü suurusele, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele või süüdlase isikule.

Maakohtus seisukohad karistuse osas, mis erinevad oluliselt nii kaitsja kui ka prokuröri maakohtus tehtud karistusettepanekust, ei ole piisavalt ja veenvalt põhjendatud. Käesoleval juhul on T.U süüdi tunnistatud küll kaheksas varguse episoodis, kuid suurem osa neist jäid katse staadiumisse, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. T.U ’i poolt äravõetud kaupade väärtus oli suhteliselt väike – üksnes ühes episoodis üle 200 euro.

Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul vargus ei ole kuritegu varastatu väärtuse korral alla

200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. teod vastavad KarS § 199 lg 2 p T.U

9 koosseisule üksnes seetõttu, et ta on varasemalt varguste eest karistatud. Samuti ei ole

5(10)

süüdistatav oma teoga täitnud KarS § 199 lg 2 koosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust. Väiksele süüle viitab ka asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega. isikuga seonduvalt tuleb märkida, et tegemist on T.U invaliidiga, kellel on oma tervisliku seisundi tõttu ilmselt küllaltki raske toime tulla (T.U-le tekitati põletushaavad, mis katsid 40 % kehast). Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et saadud vigastustele vaatamata on süüdistatav olnud suuteline leidma endale töökoha

Rahumäe surnuaias hauakoristajana. Süüdistatav kavatseb ka vanglas asuda tööle ning sotsiaalprogramme läbima. Seega süüdistatava käitumise põhjal võib järeldada, et tema väited uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutmise soovi kohta ei ole paljasõnalised. Samuti tuleb märkida, et süüdistatav omab kindlat elukohta Tallinnas, XXXXXXX XX/X X (eluruumi valdaja J – XX Š) ja ta ei ole menetlusest kõrvale hoidunud. T.U on kriminaalkorras karistatud, kuid raskeid kuritegusid ei ole ta toime pannud. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul T.U karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus süüdistatava kahetsust võib lugeda siiraks. T.U on ning

avaldanud kahetsust kohtueelses menetluses ülekuulamistel ja ka kohtuistungil. Samuti on süüdistatav valmis hüvitama põhjustatud kahju. Maakohtu hinnangul on arvestatav, et T.U on aidanud menetlusele ja tõe tuvastamisele kaasa, andes menetluse käigus üksikasjalikke ja põhjalikke ütlusi. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendava asjaolu esinemine on tuvastatud, asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki.

Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et suhtes on võimalik T.U

saavutada karistuse eesm -aastase reaalse vangistuse. Kohus ei ole ärk, mõistes temale 2

veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

4. distatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja Ringkonnakohtu istungil süü jäid apellatsioonides taotletu juurde. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maa ja tema kohtu otsuse, süüdistatava

kaitsja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et süüdistatava apellatsioonis märgitu väärib osaliselt tähelepanu.

5.1 apellatsioonis toodule, et tema ei ole Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha T.U pannud toime 30.10.2014 episoodi ja ka 07.11.2014 episoodi.

Kolleegium asub seisukohale, et nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses valitud kaitsetaktikale, tunnistas süüdistatav maakohtu istungil ennast täielikult süüdi temale esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja seda kõigis episoodides. Enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud, vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde on ühese . T.U lt kohtuistungil kinnitanud, et

saab temale esitatud est aru ja kahetseb toimepandut. süüdistus Samuti oli nõus esitatud tsiviilhagidega ja hüvitama kannatanutele tekitatud kahju (kd 2 lk 82). Kohtuistungil oli süüdistatavale tagatud ka kaitseõigus ning kaitsja pidas samuti esitatud süüdistust põhjendatuks ning leidis, et süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud ( . Asjaolusid, miks süüdistatav maakohtu istungil oma süüd täielikult kd 2 lk 82)

6(10)

tunnistas ja apellatsioonis jälle eitab, apellatsioonis esitatud ei ole. On vaid paljasõnaline väide, et tema ei varastanud kella ja soovis kolm pudelit tagastada kauplusele. Temal oli maakohtus rambipalavik ning kohus käis nii kiiresti, et tema ei suutnud suudki lahti teha.

Maakohus on p T.U temale õhjendatult lähtunud süüküsimuse otsustamisel inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kõigis episoodides süüdistatava poolt nii kohtueelsel uurimisel kui maak

ohtu istungil vahetult tehtud süü tunnistamisest, kuna süü om ka kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud aksvõtt on kooskõlas

tõenditega. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele (kd 2 lk 99-109). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta ning kohtukolleegiumil puudub alus apellatsioonis toodud t paljasõnalis e väidete alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses ja teh põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut a nende põhjal

süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kolleegium asub seisukohale, et T.U ei loobunud vabatahtlikult süüteokatsest

07.11.2014 episoodis. Süüdistatav on andnud ütlusi kohtueelsel uurimisel ja mida kinnitas kohtulikul uurimisel, et mööd nägi, et turvatöötaja suundub tema poole, udes kassaliinist mispeale ta pöördus tagasi müügisaali. Müügisaalis pani ühe pudeli Martinit ütluste kohaselt kuskile /kd 1 lk 11-14/. kauba vahele, kaks pudelit jäi tema kotti.

Loobumine ei ole vabatahtlik, kui see on tingitud tegija arusaamast, et kuritegu ei ole võimalik lõpule viia. Kriminaalasjas on kogutud tõendid selle kohta, et süüdistatav T.U oli kindlalt veendunud varguse lõpuleviimise võimatuses. Nendeks tõenditeks on nii süüdistatava enda eelrefereeritud ütlused kui ka tunnistaja ütlused, mille kohaselt nägi ta AL meesterahvast, kes ületas kassaliini, kuid nähes turvatöötajat, pöördus kahtlaselt kauplusesse tagasi staja kohtueelsel /kd 1 lk 5/. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil tunni uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi kahtluse alla seadnud. Seega on üheselt tuvastamist leidnud, et süüdistatava T.U soov tagastada varastatud kaup oli tingitud reaalsel välisel mõjul, mitte iseseisvalt ilma välise mõjuta. Süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik loobumise sunnituse tõttu.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja T.U suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale inkrimineeritud 30.10.2014 ja 07.11.2014 kuriteo episoodides.

Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et apellant T.U on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et tal oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides seada tunnistajate ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust

7(10) apellatsioonis ka maakohtule ette heita tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu oimiku materjalid ei ole piisavad andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaalt lahendamaks tema süü küsimust ja soovis tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis.

5.2 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt

T.U-le mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus.

Kolleegium märgib apellantide apellatsioonis toodule, et T.U-le mõistetud karistus

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on liialt karm järgmist. KarS § 199 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on T.U-le mõistnud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistuse 2 aastat, seega sanktsiooni keskmise määra lähedal. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19).

Käesoleval määra valikul materiaalõigust ebaõigesti juhul ei ole maakohus karistus kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud ka määra valiku aluseks ristusliigi ja - olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üldkui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide

väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat.

S iseloomustab üü suurust isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et T.U-le T.U on mõistetud süüdi kaheksas varguse episoodis ja T.U pani talle inkrimineeritud kuriteo episoodid toime lühikese ajavahemiku jooksul peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist.

Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et T.U ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistus e tähendusest ning eelnev lühiajalised t ad karistused ei ole ilmselgelt

omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1- -11 p 9.1; 3-1-176-

12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle

8(10) õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks.

Kohtukolleegium sellise karistuspraktikaga, et isikut kes ei saa nõustuda jätkuvalt paneb

toime samalaadseid kuritegusid, koheldakse leebelt (vt RKKKo 3-1-1-24-07). Selline karistusõiguslik kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta ilmselgelt süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest. Jätkuvalt samalaadsete kuritegude toimepanemine näitab üheselt, et süüdistataval on tekkinud karistamatuse tunne. Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid

vangistus sanktsiooni keskmisemäära lähedal.

Kolleegium on seejuures seisukohal, et ei saa olla karistust elukoha ja töökoha olemasolu,

kergendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus täielikult süü suurusele ning selle vähendamiseks vastab T.U

puudub alus.

5.3 Apellant T.U palus vabastada kandmisest osaliselt teda mõistetud karistuse tingimisi. Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreven - tiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses ja ka selles, et isik ei ole varasemalt vahetult kogenud, mida kujutab endas reaalne vangistus. Süüdistatav T.U on isik, kes on korduvalt kogenud mida tähendab reaalne vangistust, seega ei täida nn šokivangistus ilmselgelt

oma eesmärki.

Kolleegium märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud.

Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase

9(10)

isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Maakohus on õigustatult võtnud arvesse, et süüdistatav T.U on isik keda on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt.

Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt T.U suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähendusega ega suunaks T.U edaspidi käituma seaduskuulekalt. Soov asuda hüvitama kohtukulusid ja minna tööle, ei ole aluseks kohaldada

KarS § 74 sätteid. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeks karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

6. Apellant T.U on vaidlustanud kohtuotsust ka asitõendi osas, leides, et käärid kuuluvad tagastamisele temale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-51-

13 märkinud, et KrMS § lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Vastupidise tõlgenduse korral riivataks ebaproportsionaalselt asitõendina ära võetud eseme omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32). Kohtul puudub seaduslik alus anda riigile luba teisele isikule kuuluva vara hävitamiseks. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele (KrMS § 4) üksnes juhul, kui

126 lg 3 p asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) §

3 mõttes (nt kui asja senine omanik on

96 lg avaldanud tahet asja omandist loobuda).

Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistatava omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib. Näiteks on KarS § 83 lg-te 1 alusel võimalik konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, KarS § 83 lg 4 alusel aga vahend, aine või ese, mille omamiseks vajalik luba isikul puudub. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimisotsustus on ekslikult tehtud isiku suhtes, kes ei ole asja omanik (vt Riigikohtu üldkogu 30. a määrus asjas nr aprilli 2013. 3-1-2-3-12, p 53). Seega konfiskeerimisel läheb varem teisele isikule kuulunud asitõend üle riigi omandisse ja seetõttu võib kohus selle muude eelduste olemasolul ka KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele määrata. on käärid võetud ära süüdistatavalt T.U-lt Praeguses kriminaalasjas . Maakohus ei tuvastanud T.U tahet asja omandist loobuda, ka ei ole maakohus kääre KarS § 83 lg 1 alusel. Sellele vaatamata otsustas kohus kõnealused konfiskeerinud käärid (kääri terad) hävitada. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-65- -veenvuse korral 14) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või

– tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

2 mõttes. Kolleegium

339 lg

leiab, et ülaltoodud põhjustel on maakohus kõnealuseid kääre (kääri terasid) hävitamisele m

339 lg äärates rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kuivõrd T.U ei ole omandiõigusest loobunud ja soovib kääride tagastamist, tuleb

Harju Maakohtu 26.märtsi .a otsus T.U suhtes tühistada osaliselt ja nimelt 2015

T.U-lt

ära võetud kääride (kääri terade)– hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel. T.U-le tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel käärid (kääri terad) KrMS § 126 lg 3 p

2 alusel.

10(10) 7. Kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Leelo Viil esitas koos apellatsiooniga kaitsjatasu taotluse Roland T.U kriminaalasjas 1-15-

3203 ettevalmistumise ja 13.05.2015 kohtuistungil osalemise eest summas 72 eurot.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus ei ole tud ning ei kuulu rahuldamisele põhjenda ,

kuivõrd antud asjas ei ole süüdistatavaks Roland T.U ning kohtuistung toimus antud asjas

01.06.2015.a tegemist ei ole asjakohase , mitte 13.05.2015 nagu märgitud taotluses. Seega taotlusega antud kriminaalasjas.

KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal (0,5 tundi va apellatsiooniga tutvumine ja 0,5 tundi istungil osalemine) ja taotleb süüdistata seega hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjenda KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui tud ning kuulub rahuldamisele.

apellatsioonim - nd, enetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 4 või lõikes 2 nimetatud lahe kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 26.märtsi 2015.a kohtuotsuse osaliselt, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.

8. Eeltoodu alusel ja - -st 6 juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 4; § 340 lg 2 p tühistab kohtukolleegium otsuse osaliselt ja teeb Harju Maakohtu 26.märtsi 2015.a tühistatud osas uue

otsuse. Süüdistatava apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Meelika Aava

Julia Katškovskaja