3-14-51574/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51574

Haldusasi

Foreva Veod OÜ kaebus Tallinna Linnavalitsuse

18.06.2014 korralduse nr 975-k tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Foreva Veod OÜ, volitatud esindaja Enn Talp

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Külli Siim

Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Karin

Lehari

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Foreva Veod OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Foreva Veod OÜ taotlus täiendavate tõendite haldusasja 3-14-51574

juurde võtmiseks.

2. Jätta Foreva Veod OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.

jaanuari 2015. a otsus haldusasjas 3-14-51574 muutmata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. juulil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb takl

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-51574

2(7)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korraldusega nr 975-k „Hargi tänava kinnisasjale

sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks Elektrilevi OÜ

kasuks“ seati Foreva Veod OÜ-le kuuluvale Hargi tänaval Haabersti linnaosas asuvale

kinnisasjale (katastritunnus 78406:606:8740, pindala 8332 m2, sihtotstarve transpordimaa)

Elektrilevi OÜ kasuks tähtajatu sundvaldus. Kitsenduste ala pindala on ca 531 m2. Tehnorajatise

talumiskohustus kehtestati elektrimaakaabelliini ehitamiseks, majandamiseks, remontimiseks,

korrashoiuks, hooldamiseks, asendamiseks, kasutusse andmiseks ja muul viisil elektrivõrgu

avaliku talitluse tagamise eesmärgil kasutamiseks.

2. Foreva Veod OÜ palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses korraldus tühistada.

Korraldus ei näe ette tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu maksmist. Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 32 näeb ette omandi võõrandamise vaid õiglase ja kohese hüvituse eest.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1 kohaselt võib isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning muid

subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel. Kuna vaidlustatud korraldus ei näe ette õiglast

ja kohest hüvitust tehnovõrgu või -rajatise talumise eest, on korraldus vastuolus PS §-ga 32 ja

HMS § 3 lg-ga 1. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 6 lg 1 kohaselt

kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid. Enne

sundvalduse seadmist kaebaja kinnisasjale peab olema temale tagatud õiglane ja kohene

hüvitus. Kaebaja ja vastustaja vahel ei ole saavutatud kokkulepet õiglase ja kohese hüvituse

osas ning puudub ka vastav jõustunud kohtuotsus, millega hüvitus oleks kindlaks määratud.

3. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.

Kaebaja kinnisasjale rajatav tehnorajatis on vajalik avalikes huvides ning kuulub Elektrilevi

OÜ-le, kellele laienevad elektrituruseaduse (ElTS) § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud

kohustused. Kaebaja kinnisasjale sundvalduse seadmisel lähtus Tallinna Linnavalitsus

09.06.2004 korraldusega nr 1230-k kehtestatud Rannamõisa tee 9b kinnistu detailplaneeringust.

Kavandatav elektrimaakaabelliin ei ole vastuolus nimetatud detailplaneeringus kavandatud

tehnovõrkude ja -rajatistega, mistõttu on korraldus kooskõlas detailplaneeringuga ning antud

pädeva haldusorgani poolt. Kaebaja ei ole vaidlustanud korralduse sisulist vastavust

sundvalduse seadmise eelduseks olevatele tingimustele ega ka KASVS § 462 lg-s 5 sätestatud

nõuetele. Kohalikul omavalitsusel (edaspidi KOV) kui sundvalduse seadmist otsustaval

haldusorganil puudub pädevus tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu määramiseks, mistõttu ei

ole talumistasu võimalik määrata sundvalduse seadmise otsusega. Nimetatud asjaolu on

selgitatud ka korralduse p-s 1.

4. Elektrilevi OÜ vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta

rahuldamata.

Korraldus vastab KASVS § 46² lg-s 5 sätestatud nõuetele, sisaldades muu hulgas viidet

talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. Korraldus ei pea sisaldama

tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu suurust – piisab viitest talumiskohustuse eest makstava

tasu aluseks olevale õigusaktile. AÕS § 158² alusel on kinnisasja omanikul õigus nõuda

Elektrilevi OÜ-lt tehnovõrgu talumise eest tasu. Sundvalduse seadmise eelduseks ei ole KOV

ja kinnisasja omaniku vahelise tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu osas kokkuleppe

sõlmimine. Kuna kaebaja saab nõuda tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu üksnes kolmandalt

3-14-51574

3(7)

isikult, mitte KOV-lt, otsustab Elektrilevi OÜ ja kinnisasja omaniku poolse kokkuleppe

mittesaavutamisel tasu õiglase suuruse kohus, mitte KOV.

Planeeritav tehnovõrk on vajalik avalikes huvides, kuna selle kaudu osutatakse avalikku teenust.

Avalik-õigusliku tehnorajatise talumiskohustuse tekkimine on materiaalõiguslike eelduste läbi

seotud subjektsusega – talumist avalikes huvides saab nõuda üksnes AÕS § 158¹ loetelus toodud

isik. Elektrilevi OÜ-le laienevad ELTS § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud kohustused,

Elektrilevi OÜ teenuse osutamise kohustus tuleneb nii seadusest kui ka tegevusloast, mille

kohaselt kuulub Tallinna linn Elektrilevi OÜ teeninduspiirkonda. Talumiskohustuse

tingimuseks lisaks avalikule huvile on vastavalt AÕS § 158¹ lg-le 1 asjaolu, et tehniliselt ja

majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku

tarbimiskoha

ühendamiseks

või

tehnovõrgu

või

-rajatise

arendamiseks

puudub.

Talumiskohustuse esemeks oleva tehnorajatisega planeeritakse Tiskre 10 kV jaotusalajaam

siduda 10 kV kaabelliinidega. Taolise tegevuse tulemusena ühendatakse trass alajaamaga nr

4472 Koogu tänaval alajaamaga nr 4473 Kabli tänaval, tagades sel moel konkreetse võrguga

ühendatud tarbijatele ringtoite. Seoses ringtoitega tõuseb piirkonna elektrivarustuskindlus.

Maa-aluse kaablitrassi paigaldamine teepeenra alla suuremalt jaolt juba olemasoleva

madalpingekaabli kaitsevööndisse ei vähenda oluliselt teemaa sihtotstarbelist kasutamist.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 24.01.2014 kirja kohaselt ei ole projekteeritud

kaablitrassi asukoha valik vastuolus alal kehtiva detailplaneeringu tehnovõrkude lahendusega

ning TLPA-l ei ole põhimõttelisi vastuväiteid kaablitrassi paiknemisele. Kolmas isik on valinud

kõige mõistlikuma trassi asukoha, mis koormab läbitavaid kinnistuid kõige vähem. Ülejäänud

trassivalikud oleksid liiga pikad, kulukad ja koormavamad ning enamjaolt vastuolus kehtiva

detailplaneeringu tingimustega, viimase muutmine oleks aga põhjendamatult kulukas,

ettenägematu tulemusega ning ebamõistlik tegevus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20.01.2015 otsusega Foreva Veod OÜ kaebuse rahuldamata.

KASVS § 461 lg 1 järgi seatakse sundvaldus AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isiku kasuks. Puudub

vaidlus selles, et Elektrilevi OÜ on AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik. Täidetud on ka

sundvalduse seadmise muud eeldused: tehnovõrk on vajalik avalikes huvides, st selle kaudu

hakatakse osutama avalikku teenust, ning ei nähtu, et esineks muu tehniliselt ning

majanduslikult otstarbekam võimalus Tiskre 10 kV jaotusalajaama sidumiseks elektrivõrguga.

KASVS § 462 lg 5 p 5 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama viidet

talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Kuna

kaebaja ja Elektrilevi OÜ ei olnud saavutanud kokkulepet talumiskohustuse eest makstava tasu

osas, siis sai vastustaja korraldusse märkida vaid viite makstava tasu aluseks olevale õigusaktile

ning seda on vastustaja ka teinud: korralduses on viidatud asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (AÕSRS) § 154 lg-le 1 ja AÕS §-le 1582, selgitades, et nimetatud sätetest ei tulene

KOV-le pädevust tehnovõrgu või -rajatise talumise eest makstavat tasu määrata, mistõttu

peavad kinnisasja omanik ja tehnovõrgu omanik tasu osas kokku leppima ning kui kokkulepet

ei saavutata, otsustab tasu kohus. KASVS ei nõua, et tasu suurus peaks juba otsuse tegemisel

olema selge. Kui tasu suuruse kohta kokkulepet ei ole, siis on tehnovõrgu või -rajatise

talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks AÕS § 1582. Viidatud sätte kohaselt tuleb kaebajal

esitada tehnovõrgu omanikule taotlus tasu saamiseks ning talle määratakse tasu. See, milliseks

tasu tegelikult kujuneb ning kas kaebaja saab perioodilist tasu ja/või ühekordset hüvitist, ei ole

käesoleva vaidluse teema. Vaidlused kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku

vahel talumistasu suuruse üle lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Olukorda, kus kinnistu omanik ise esitab tehnovõrgu omanikule taotluse tasu saamiseks, ei saa

pidada kinnistu omanikule eriliselt koormavaks või tema omandipõhiõigust rikkuvaks. Kaebajal

3-14-51574

4(7)

oli võimalus rajatava tehnovõrgu omanikuga kokku leppida ka isikliku kasutusõiguse seadmise

raames lepingu sõlmimisel ja vältida olukorda, kus kinnistule seatakse sundvaldus. Samuti

pakkus Elektrilevi OÜ kaebajale ühekordset servituudi tasu, mis on arvestatud koormatava maa

viie aasta maamaksu järgi (ca 220 eurot). Kaebaja sellega ei nõustunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Foreva Veod OÜ palub apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ning tema kaebus

rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohus on läinud mööda kaebuse sisust, milleks on kaebaja suhtes PS § 32 lg 1 teise lause

rikkumine. Viidatud säte fikseerib tingimused omandi nõusolekuta võõrandamiseks. Apellandi

suhtes tähtajatu sundvalduse seadmine piirab PS § 32 lg 2 teises lauses sätestatud õigust, mille

tulemusena apellant juhul, kui tal puuduvad rahalised vahendid pöörduda tsiviilhagiga

vastustaja vastu Harju Maakohtusse talumiskohustuse tasu kindlaksmääramiseks, jääb ilma

igasugusest talumiskohustuse tasust.

Kohus ei ole omal algatusel käsitlenud küsimust, kas korraldus toob kaasa meetmete

kohaldamise, mille majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisega, ning ei ole ka

hinnanud tõendeid, millest tulenevalt on võimalik tuvastada, kas sundvalduse seadmisega

kaasnevad tagajärjed on käsitavad kinnisasja majanduslikus mõttes sundvõõrandamisena või

mitte. Sellega rikkus kohus HKMS § 2 lg-t 4, mille kohaselt kohus tagab omal algatusel asja

lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või

tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Elektriohutusseaduse (ElOS) § 12 lg-st

3 järeldub, et sundvalduse seadmisega kaasnevad tagajärjed on käsitatavad kinnisasja

majanduslikus mõttes sundvõõrandamisena, sest sundvalduse seadmisega kaotab apellant

täieliku õigusliku võimu Hargi tänava kinnisasja üle ning ei tohi enam Hargi tänava teekatendit

ehitada (Hargi tänava teekatend ei vasta ehitusprojektile ja tuleb ümber ehitada), remontida ega

istutada haljasalale puid ilma vastustaja loata ning apellant satub seega täielikku sõltuvusse

vastustajast, kuigi on Hargi tänava teekinnistu omanik. ElOS § 12 sätete kohaselt peab apellant

kõigele lisaks maksma edaspidi tasu vastustajale seoses sellega, et Hargi tänava teekinnistule

on seatud vastustaja kasuks sundvaldus. Sundvalduse seadmisega kaasnev tagajärg on kindlasti

käsitletav kinnisasja majanduslikus mõttes sundvõõrandamisena.

Apellant on 15.01.2015 notariaalse lepinguga andnud korraldusega kattuva isikliku

kasutusõiguse OÜ-le ARAGVI GRUPP. Selle isikliku kasutusõiguse (servituudi) hinnaks on

ühekordne tasu 5000 eurot, lisaks iga-aastane tasu 600 eurot. Isikliku kasutusõiguse kohta on

20.01.2015 tehtud kanne Tartu Maakohtu kinnistusosakonna poolt registriosa nr 17946001

kolmandasse jakku kandena nr 11. Viidatud kande koopia on lisatud apellatsioonkaebusele ning

tuleb võtta haldusasja juurde, kuna seda tõendit ei saanud apellant esitada enne 20.01.2015.

Antud kanne tõendab, et isiklik kasutusõigus, mis jõustumata korraldusega on antud

vastustajale, on antud hoopiski OÜ-le ARAGVI GRUPP ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas

sama kannet teist korda sisse kanda ei saa. Apellandil on AÕS §-s 68 sätestatud täielik õiguslik

võim asja üle ja tehinguvabaduse printsiibist tulenevalt võis apellant 15.01.2015 notariaalse

lepinguga täpselt samasuguse isikliku kasutusõiguse anda OÜ-le ARAGVI GRUPP. Järelikult

tuleb nii korraldus kui ka halduskohtu otsus tühistada, sest vastustaja ei saa temale korraldusega

seatud tähtajatut sundvaldust kinnistusraamatusse kanda ega kasutada ning nii korraldus kui ka

halduskohtu otsus on vastuolus PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatuga.

7. Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

3-14-51574

5(7)

KASVS § 462 lg 5 p 5 sõnastab üheselt, et KOV poolt välja antud sundvalduse seadmise otsus

peab sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või

kokkuleppele. AÕSRS § 154 teeb viite AÕS § 1582 lg-le 2, mis sätestab, et tehnovõrgu või -

rajatise talumise eest tasu saamiseks esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu või -rajatise

omanikule. Tallinna linn ei ole kinnistu ega tehnovõrkude omanik, seetõttu ei ole tal võimalik

määrata tasu suurust omandipiirangute eest. Vaidlustatud korralduse tekstis on sõnaselgelt

väljendatud, et kinnistu omanik ja tehnovõrkude omanik ei ole jõudnud tasu maksmise osas

kokkuleppele. Haldusakt on õiguspärane, kuna see on antud andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja on sellega kooskõlas.

Apellant väidab, et sundvalduse seadmine elektrikaabli paigaldamiseks talle kuuluva 100%

transpordimaa sihtotstarbega kinnisasjale toob kaasa tagajärjed, mis takistavad kasutamast

kinnistut teena. Oma väite tõestamiseks on apellant tsiteerinud ElOS sätteid, kuid jätnud

esitamata tõendid, millest nähtub, et tal on või tekib tulevikus vajadus ElOS § 12 lg-s 3 toodud

keelatud tegevuste järele.

Apellandi poolt viidatud isikliku kasutusõiguse kanne kinnistusraamatusse on tehtud viis päeva

enne halduskohtu otsuse väljakuulutamist. Apellandi ilmselgeks sooviks oli sellise

kokkuleppega muuta olukorda tema kinnistul. Apellant ei ole olulise tähtsusega fakti edastanud

esimese astme kohtule, kuigi asjaolust teadasaamine toimus nädal enne kohtuotsuse

väljakuulutamist. Et apellant on nimetatud tõendi täiesti teadlikult ja tahtlikult loonud pärast

kaebuse esitamist eesmärgiga tekitada endale soodsam olukord vaidluses, siis tuleb nimetatud

tõend jätta tähelepanuta.

8. Elektrilevi OÜ vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Kohus on õigesti viidanud talumistasu aluseks olevale õigusaktile, samuti selgitanud asjaolu, et

talumistasu ise on olemuslikult eraõiguslik, vaatamata sellele, et tehnovõrk või -rajatis on

vajalik avaliku teenuse osutamiseks. Talumistasu on ette nähtud eraõigusliku talumiskohustuse

korvamiseks ja tasu maksmiseks kohustatud isikuks on tehnovõrgu või –rajatise omanik, mitte

sundvalduse seadmise otsustanud haldusorgan. Seetõttu olukorras, kus kinnisasja omanik ja

sundvalduse seadmist taotlenud isik ei ole jõudnud kokkuleppele talumistasu suuruses, saab

kinnisasja omanik pöörduda oma õiguse kaitseks hagiga tsiviilkohtusse. Kohus hindab, milline

on õiglane hüvitis tehnorajatise talumise eest.

Ebaõige on apellandi väide, et ElOS § 12 alusel peab ta edaspidi maksma vastustajale tasu, sest

vastustaja kasuks on seatud sundvaldus. Sundvaldus on seatud kolmanda isiku, mitte vastustaja

kasuks. ElOS § 12 lg 5 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus sama paragrahvi lõikes 3

sätestatud tegevusteks loa andmisel nõuda loa taotlejalt asjakohaste ohutusabinõude

rakendamist ja elektripaigaldise omanikule tekkivate põhjendatud kulude hüvitamist. Ehk juhul,

kui apellant soovib kaitsevööndis teha töid ja selliste tegevustega kaasneb võrguettevõtjale kulu,

kuulub nimetatu tõesti hüvitamisele. Taolist olukorda ei saa aga käsitelda sundvalduse

omanikule (regulaarse) tasu maksmisena.

AÕS § 183 kohaselt, kui mitu servituuti või servituut ning muu kasutusõigus koormavad

kinnisasja kinnistusraamatu ühel ja samal järjekohal ning neid õigusi ei saa koos kas täielikult

või osaliselt teostada, võib iga õigustatud isik nõuda õiguste teostamist viisil, mis vastab kõige

enam kõigi õigustatud isikute huvidele. Konkreetsel juhul ei takista OÜ ARAGVI GRUPP

kasuks seatud isiklik kasutusõigus võrguettevõtja elektripaigaldise ehitamist ja majandamist.

Puudub õiguslik takistus sundvalduse seadmiseks olukorras, kus kinnistut koormab samalaadse

sisuga isiklik kasutusõigus.

3-14-51574

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et halduskohus on mööda läinud kaebuse sisust.

Halduskohus on korrektselt kontrollinud korralduse õiguspärasust ning põhjendatult jõudnud

järeldusele, et korralduse tühistamiseks ei ole alust. HMS § 54 kohaselt on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

10. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja on sundvalduse seadmist otsustavaks

organiks tulenevalt KASVS § 461 lg-st 3 ning täidetud on sundvalduse seadmise õiguslikud

eeldused, mis on sätestatud AÕS §-s 1581 ja KASVS §-des 461 ja 462. Vaidlust ei ole selles, et

elektrimaakaabelliin Hargi tänaval rajatakse avalikes huvides, kuna selle kaudu osutatakse

avalikku teenust piirkonna elektritarbijatele ning elektripaigaldis kuulub isikule, kellele

laienevad ElTS § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud võrguettevõtja kohustused. Vaidlust ei ole

ka selles, et kaebaja kinnisasjale seatakse sundvaldus KASVS § 461 lg-st 2 tulenevalt kui

detailplaneeringu koostamise kohustusega alale lähtuvalt Tallinna Linnavalitsuse 09.06.2004

korraldusega nr 1230-k kehtestatud Rannamõisa tee 9b kinnistu detailplaneeringust, KASVS §

462 lg 3 p 4 kohasest eskiisprojektist „Tiskre 10 kV jaotusalajaama sidumine 10 kV

elektrivõrguga. Tiskre-Pikaliiva 10 kV kaablid (AJ 4472 ja 4473)“ ning väljastatud

projekteerimistingimustest. Kaebaja ei ole väitnud, et elektrimaakaabelliini rajamine ei toimu

kooskõlas osundatud detailplaneeringu, eskiisprojekti ning projekteerimistingimustega.

Kaebaja ei ole samuti väitnud, et temal ei lasu AÕS § 1581 l-st 1 tulenevat tehnovõrgu ja –

rajatise talumiskohustust põhjusel, et tehnovõrk või -rajatis ei ole vajalik avalikes huvides või

eksisteerib muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -

rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või

tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks (AÕS § 1581 lg 1 esimene lause) või tehnovõrgust või -

rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem, kui avalik huvi

tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise

vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja omanik ei satu

samaväärsesse või halvemasse olukorda (AÕS § 1581 lg 2). Kaebaja on oma õiguste rikkumist

näinud eelkõige selles, et sundvalduse seadmise hetkeks ei ole talle määratud tema jaoks sobivas

suuruses talumistasu.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selles osas vastab korraldus KASVS § 462 lg 5

tingimustele ning kaebaja PS §-s 32 sätestatud õigusi ei ole rikutud. PS §-s 32 sätestatud

omandipõhiõigust võib piirata seaduse alusel ning sellist omandipõhiõiguse piiramise alust

AÕS §-s 1581 sätestatud avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja –rajatiste talumise kohustus

endast kujutabki. KASVS § 462 lg 5 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama viidet

talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et viidatud sättest ei tulene, et tasu suurus tuleb

määrata sundvalduse seadmise otsuses ning seda peab tegema sundvalduse seadmist otsustav

organ. Sundvalduse seadmise otsuses tuleb viidata üksnes tasu aluseks olevale õigusaktile või

kokkuleppele. Korralduses on märgitud, et kaebaja ning Elektrilevi OÜ ei ole talumistasu osas

saavutanud kokkulepet ning osundatud, et sellisel juhul otsustab tasu kohus. Korralduses on

selgelt välja toodud, et KOV-l puudub õigus talumistasu määrata ning viidatud asjakohastele

talumistasu sätestavatele õigusaktidele (AÕS § 1582, AÕSRS § 154). Seetõttu on korraldus

kooskõlas KASVS § 462 lg-ga 5 ning õiguspärane. AÕS 1582 lg 2 kohaselt esitab kinnisasja

omanik tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu saamiseks taotluse tehnovõrgu või -rajatise

omanikule. KASVS ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui

kinnisasja omanik ja sundvalduse seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele

jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda

isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus. Seega

3-14-51574

7(7)

peab kaebaja talumistasu saamiseks ise sellekohase taotlusega kolmanda isiku poole pöörduma.

Asjaolu, et võimaliku kohtusse pöördumisega kaasnevad kulud, ei mõjuta korralduse

õiguspärasust ega anna haldusorganile pädevust talumistasu määrata.

12. Halduskohus ei pidanud omal algatusel käsitlema küsimust, kas korraldus toob kaasa

meetmete kohaldamise, mille majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisega

ning kinnisasja sundvõõrandamisega. Juhul, kui kaebaja leiab, et temale langeva tehnorajatise

talumise kohustuse näol on tegemist sisuliselt tema kinniasja sundvõõrandamisega, on tal

KASVS § 3 lg 2 kohaselt võimalik taotleda kinnisasja võõrandamist riigi või KOV poolt õiglase

ja kohese tasu eest, eeldusel, et kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda

kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. Vastavat nõuet kaebaja aga esitanud ei

ole. Kaebaja on korralduse tühistamise alusena näinud eelkõige õiglase tasu maksmata jätmist,

mitte sundvalduse seadmist iseenesest. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et

pelgalt ElOS § 12 lg-s 3 sätestatud nõuete järgimise kohustuse tõttu ei saa rääkida kinnisasja

sisulisest ega majanduslikust sundvõõrandamisest. Õige on kolmanda isiku osundus, et

sundvaldus on seatud kolmanda isiku mitte vastustaja kasuks ning ElOS § 12 lg 5 kohaselt ei

teki kinnisasja omanikul kohustust maksta tehnovõrgu või –rajatise omanikule tasu, vaid

tegemist on kinnisasja omaniku tegevuse tagajärjel tehnovõrgu või –rajatise omanikule

tekkinud põhjendatud kulude hüvitamise kohustusega.

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses esitatud andmed kinnisasja koormamisest

isikliku kasutusõigusega OÜ ARAGVI GRUPP kasuks ei mõjuta korralduse õiguspärasust

(HMS § 54). HKMS 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti

andmise aja seisuga. Seega ei mõjuta kaebaja hilisem käitumine ning oma kinnisasja

koormamine isikliku kasutusõigusega korralduse õiguspärasust ning vastavad tõendid tuleb

HKMS § 62 lg 2 alusel kui asjasse mittepuutuvad jätta haldusasja juurde võtmata ning

arvestamata.

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb Foreva Veod OÜ apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51574 muutmata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäävad

apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna linn ega Elektrilevi

OÜ ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad Tallinna linna ja

Elektrilevi OÜ võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets