2-13-53790/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-53790

Tsiviilasi

XXX OÜ hagi Pekka Johannes Kora ja Diana Kora

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

15 318,29 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. juuni 2014. a vaheotsus (lõppotsuse

tähenduses)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XXX OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): XXX OÜ (registrikood: XXXXX),

lepinguline esindaja Irina Mikson

Vastustajad (kostjad):

1. Pekka Johannes Kora (isikukood: XXXXXXXXX);

2. Diana Kora (isikukood: XXXXXXXXXX)

Vastustajate lepinguline esindaja Olga Vijard

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 11. juuni 2014.a

vaheotsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, täiendades

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse õiguslikke

põhjendusi.

2. Jätta XXX OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud XXX OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. XXX OÜ esitas Tartu Maakohtule 13. novembril 2013.a hagiavalduse Pekka Johannes Kora

(kostja I) ja Diana Kora (kostja II) vastu 15 318,29 euro nõudes, millest põhivõlg 9586,75 eurot,

intressid 926,08 eurot ja viivised 4805,46 eurot.

Alternatiivselt palus hageja mõista Diana Koralt välja põhivõlg 9586,75 eurot, intressid 926,08

eurot ja viivised 4805,46 eurot, kokku 15 318,29 eurot või alternatiivselt mõista Pekka Johannes

Koralt välja põhivõlg 9586,75 eurot, intressid 926,08 eurot ja viivised 4805,46 eurot, kokku

15 318,29 eurot või juhul kui kohus jätab hageja laenulepingu nr 10 järgse võlanõude koos

kõrvalnõuetega (põhivõlg, intressid ja viivised) rahuldamata, palub hageja ühelt kostjalt või

kostjatelt solidaarselt mõista välja kahjuhüvitis summas 15 318,29 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Diana Kora (kostja II) 27. mail 2008.a laenulepingu

nr 10, mille kohaselt kostja II sai laenu 9586,75 eurot (150 000 krooni) maksetähtajaga 26. juuni

2008.a Laenulepingu lisas 1 ja 2 sätestati eritingimused, et laenu tagatiseks on sõiduk Mercedes-

Benz E500 registreerimismärgiga 700 AXF, mida saab rendilepingu alusel kasutada kostja II.

Laenuleping nr 10 on kehtiv ja sellest tulenev nõudeõigus kuulub hagejale, seda kinnitab ka

Riigikohtu 14. veebruaril 2011.a otsus nr 3-1-1-85-11 p 41. Kriminaalasjas on tunnistajana üle

kuulatud Pekka Johannes Kora (kostja I), kes tunnistab, et tema abikaasa kostja II võttis 27. mail

2008.a hagejalt laenu 150 000 krooni, mida oli vaja kostjal I ja kostja I kohustus laenu ka tagasi

maksma.

Hageja on seisukohal, et kohaldub aegumistähtaeg 10 aastat kuna kostjad on rikkunud oma

kohustusi tahtlikult, nad ei ole üles näidanud valmidust laenu tagasi maksta ega siiani asunud

laenu tagasi maksma (TsÜS § 146 lg 4). Kostjate ühine tegevus, teadlikkus ning osalemine laenu

tagatiseks oleva sõiduki ümbervormistamises teiste ettevõtete nimele, et vabaneda tagatise

tagastamise kohustusest hagejale, on kelmus ja kindlasti ei ole kooskõlas heade kommetega.

Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahelise laenulepingu kehtivus ja nõudeõigus tuleneb

Riigikohtu 14. detsembri 2011.a otsusest nr 3-1-1-85-11 (kriminaalasi 1-10-6820), mis on

jõustunud. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.

Kui kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 146 lg 4, on hageja seisukohal, et aegumine peatus hagi

esitamisega kriminaalasjas nr 1-10-6820 ja hageja nõue on tunnustatud Riigikohtu nr 3-1-1-85-

11 jõustunud otsusega. Nõue muutus sissenõutavaks alates 27. juunist 2008.a Nõude aegumine

oli peatunud kriminaalasja menetluse ajal vähemalt ajavahemikus 23. november 2008.a kuni

14. detsember 2011.a Seega kolmeaastase aegumistähtaja rakendamisel aeguks hageja nõue

10. juulil 2014.a.

2. Kostjad esitatud hagi ei tunnistanud ning taotlesid vaheotsuse tegemist aegumise

kohaldamiseks. Kostjad leiavad, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ja 2 alusel

aegunud. Hageja viidatud TsÜS § 157 ja Riigikohtu otsus nr 3-1-1-85-11 on asjakohatud kuna

nimetatud lahendi resolutsiooni p 3.6 kohaselt jättis kohus XXX OÜ hagi R.T.i vastu summas

150 000 krooni rahuldamata. Hageja ei ole eelnevalt kostjate vastu kohtusse pöördunud, seega

ei tõenda antud lahend, et hagejal on tunnustatud nõuded kostjate vastu. Kostjad on seisukohal,

et 10 aastane aegumistähtaeg ei kohaldu. Tulenevalt sõiduki omandi üleminekust hagejale ei

pidanud ega pea kostjad hagejale midagi tasuma. Hageja ei ole 5 aasta jooksul rahalisi nõudmisi

esitanud, seega ei kohaldu TsÜS 146 lg 4.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2014. a otsusega rahuldamata XXX OÜ hagi Pekka Johannes

Kora ja Diana Kora vastu 15 318,29 euro nõudes. Menetluskulud jäeti hageja kanda.

Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kostjad ei ole Riigikohtu 14. detsembri 2011.a otsusest

nr 3-1-1-85-11 nähtuvalt tsiviilkostjad, ei saa käsitleda nimetatud otsust nõude tunnustamisena.

Maakohtule esitatud XXX OÜ ja kostja II vahel 27. mail 2008.a sõlmitud laenulepingust nr 10

nähtub, et laenusumma tagastamise tähtajaks oli 26. juuni 2008.a Seega algas aegumine TsÜS §

147 lg 1 alusel 27. juunist 2008.a Laenuleping oli sõlmitud hageja ja kostja II vahel ning

laenulepingust ei nähtu, et laenu tagasimaksmise osas oleks kohustatud isikuks märgitud kostja

I. Maakohus asus seisukohale, kostja II poolt hagejale oma kontaktandmete muutmisest

mitteteatamine ja laenulepingus nimetatud aadressil mitteelamine, ei anna alust väita, et kostja

II hoiab tahtlikult kõrvale kohustuse täitmisest. Maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja

II kui laenusaaja, oleks tahtlikult oma kohustust rikkunud TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Hageja

ei ole esitanud maakohtule asjaolusid, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja II käitus

tahtlikult heade kommete vastaselt. Samuti ei nähtu kohtuinfosüsteemist, et hageja oleks kostja

II vastu esitanud nõude enne käesoleva hagiavalduse esitamist.

Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas kohaldub TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev

aegumistähtaeg kolm aastat. Nõue muutus sissenõutavaks 27. juunil 2008.a, hagi on esitatud

13. novembril 2013.a, seega on nõue vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 aegunud. TsÜS § 144 alusel

on koos põhinõudega aegunud ka viivisenõue.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. XXX OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. juuni 2014.a

vaheotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista Pekka

Johannes Koralt ja Diana Koralt solidaarselt välja põhivõlg 9586,75 €, intressid 926,08 eurot ja

viivised 4805,46 eurot, kokku 15 318,29 eurot, XXX OÜ kasuks.

Alternatiivselt taotleb apellant:

1) Diana Koralt välja mõista põhivõlg 9586,75 eurot, intressid 926,08 eurot ja viivised 4805,46

eurot, kokku 15 318,29 eurot, XXX OÜ kasuks;

2) Pekka Johannes Koralt välja mõista põhivõlg 9586,75 €, intressid 926,08 eurot ja viivised

4805,46 eurot , kokku 15 318,29 eurot, XXX OÜ kasuks;

3) mõista kostjalt või kostjatelt solidaarselt välja XXX OÜ-le laenu tagastamata jätmise eest

kahjuhüvitis saamata jäänud tulu ja otsese rahalise kahju tekitamise eest 15 318,29 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus asja läbivaatamisel ja lahendamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, ebaõigesti hinnanud ja on hindamata

jätnud tõendeid, ei ole arvestanud kõiki asjaolusid, mis oluliselt mõjutas kohtulahendit, mistõttu

maakohus on teinud vale otsuse;

2) pidi maakohus TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks tuvastama kostjate pahatahtlikkuse ja heade

kommete vastase käitumise või selle välistama. Maakohus ei ole oma otsuses hageja esitatud

argumente analüüsinud ega tõendeid hinnanud. Maakohus ei ole uurinud kõiki tõendeid

nõuetekohaselt ning ei ole põhjendanud oma järeldusi;

3) on apellant tõendanud, et vastustajad tegutsesid võlakohustusest vabanemiseks tahtlikult ja

heade kommete vastaselt. Apellant on tõendanud tahtliku kohustuste rikkumise vastustajate

poolt laenu tagatiseks oleva sõiduauto kasutamisega. Laenulepingu sõlmimisest alates oli

sõiduki vastutavaks kasutajaks vastustaja II, alates 27. novembrist 2008.a oli vastutav kasutaja

vastustaja I ja kasutaja vastustaja II. Apellant ei ole saanud teostada sõiduki suhtes

omanikuõigust, sest sõiduk vormistati kriminaalasja nr 09260104054 materjalide ja

Maanteeametilt saadud dokumentide kohaselt teiste isikute nimele. Sõiduk on siiani vastustajate

I ja II valduses ja kasutuses;

4) on kriminaalasjas nr 08260105172 (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-85-11) 23. novembril 2008.a

ja 05. novembril 2009.a antud ütlustega Pekka Johannes Kora kinnitanud, et võttis XXX OÜ-st

laenu kahel korral, esimese laenu maksis tagasi, teine laen vormistati Diana Kora nimele 27. mail

2008.a, kes lepingu kohaselt kohustus laenu tagastama 26. juunil 2008.a Diana Kora laenu

tähtaegselt tagasi ei maksnud, vaid laenukohustusest XXX OÜ ees vabanemise eesmärgil asus

tegutsema Pekka Johannes Kora. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et selleks võltsis Pekka

Johannes Kora dokumente, mis on tahtlik tegevus. Kriminaalmenetluses antud ütlustega on

Pekka Johannes Kora kinnitanud, et laenu võtsid abikaasad ühiselt. Seega jättis maakohus

põhjendamatult kohaldamata hageja nõudele TsÜS § 146 lg 4 alusel 10 aastase aegumistähtaja;

5) ei ole maakohus otsuses põhistanud apellandi võlanõude rahuldamata jätmist vastustaja I

suhtes;

6) on vastustaja I tunnistanud kriminaalasjas tunnistajana laenu tagastamise kohustust ja laenu

mittetagastamist apellandile (Riigikohtu 14. detsembri 2011.a otsus nr 3-1-1-85-11). Kostja I

kinnitus on konstitutiivne võlatunnistus kohustusega ühinemisel. Sellega astus vastustaja I

võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine), kohustusega

ühinemisel tekkis solidaarkohustus VÕS § 178 lg 4 kohaselt. Vastustaja I korduvaid avaldusi

laenukohustuse tunnistamisel ei saa käsitleda teisiti kui teadmist laenulepingust tuleneva

kohustuse rikkumisest, mis on pahatahtlik käitumine. Laenukohustuse võtmise ja selle

tagastamise kavatsuse puudumise deklareerimisega on vastustaja I kinnitanud, et rikkus oma

kohustust tahtlikult ja teadlikult, mistõttu hageja võlanõudes kuulub kohaldamisele TsÜS § 146

lg 4 alusel 10 aastane aegumistähtaeg;

7) on vastustaja I võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutumine, st võlausaldajal ei

ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse

(Riigikohtu otsus nr 3-2-1-149-11 punkt 21);

8) on apellandi ees laenukohustus siiani täitmata. Laenu tagastamata jätmisega on apellandile

tekitatud varaline kahju, vastustajad on saadud laenuraha arvel rikastunud;

9) ei olnud apellandil võimalik kostjate vastu kriminaalasjas nr 09260104054 nõuet esitada.

Kriminaalasjas on Tartu Maakohus 11. juuni 2014.a otsuses leidnud, et süüdistusakt määrab

kindlaks ka isikud, kelle vastu on võimalik tsiviilhagi esitada. Kriminaalasjas on

Ringkonnakohtu otsusega nr 1-10-6820 (09260104054) 27. maist 2011.a tuvastatud, et

laenukohustusi asus täitma Pekka Johannes Kora, kohtuistungil antud ütlustega kinnitas

P.J. Kora, et ta ei ole laenu tagasi maksnud;

10) ei ole maakohus kahjuhüvitise nõude aegumise osas otsust teinud. Vastustajad ei ole

apellandile laenu siiani tagastanud, laenu tagastamata jätmisega on apellandile tekitatud varaline

kahju, vastustajad on saadud laenuraha arvel rikastunud;

11) on ebaõige vastustajate väide, et sõiduki rendileping oli sõlmitud tähtajatult, rendilepingu

tähtaeg oli 26. juuni 2008.a;

12) on tõendamata ja paljasõnaline vastustajate väide, et Diana Korale kuulus lahusvarana

28. augustil 2008.a omandatud ja 07. septembril 2009.a sõlmitud abieluvaralepingu alusel

kinnistu XX, Põltsamaal (mis oli sel ajal vastustajate ühine elukoht) ja saadud laenuraha kasutas

Diana Kora oma lahusvara remondiks.

Apellandi 06. mai 2015.a täiendavate seisukohtade kohaselt on tema nõue vastustajate vastu

suurenenud 16 342,85 euroni tulenevalt täiendavate viiviste arvestamisest vahepeal möödunud

perioodi eest.

5. Pekka Johannes Kora ja Diana Kora vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 11. septembri 2014.a vaheotsuse muutmata.

Samuti paluvad vastustajad jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus on uurinud poolte menetluses esitatud tõendeid ja analüüsinud poolte väiteid

ning teinud nende alusel õige otsuse;

2) ei saa apellant esitada faktiväiteid, mida ei ole maakohtu otsuses tuvastatud. Maakohtus

osundas apellant pidevalt uutele asjaoludele ning on ka apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid

nimetanud. Apellatsioonkaebuses

esinevad mitmed faktiliste asjaolude ja tõendite

väärtõlgendused. Apellandi viited tõenditele on ebatäpsed ja valikulised, st mittesobivatele

tõenditele ei viidata ja tõendeid ei vaadelda kogumis;

3) ei ole apellant esitanud kohtule asjaolusid, mille põhjal saaks teha järelduse, et vastustaja 2

käitus tahtlikult heade kommete vastaselt;

4) on apellandi arutelud vastustaja 1 ja/või vastustaja 2 pahatahtliku käitumise teemal

spekulatiivsed ja kohut eksitavad. Vastustajad ei olnud kriminaalasjas nr 08260105172

kahtlustatavad. Pekka Johannes Kora kuulati üle tunnistajana ja tema ütlustest tuleneb, et

apellant on teda eksitusse viinud. Ka on Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-85-11 p 39 tuvastatud, et

Pekka Johannes Kora ütlused kinnitasid R.T.i süüd, mitte et nende alusel võiks järeldada Pekka

Johannes Kora osalemist süüteos, nagu väidab apellant;

5) ei olnud Pekka Johannes Kora lepingu pooleks. Saadud raha kasutas Diana Kora 28. augustil

2008.a omandatud ja 07. septembril 2009.a sõlmitud abieluvaralepingu alusel tema lahusvaraks

tunnistatud Põltsamaa linnas Ringi tn 8 asuva kinnistu (reg.nr 1266735) remondiks. Kuna

remondi ajast on tänaseks möödunud juba 7 aastat, ei ole säilinud selle läbiviimist tõendavaid

dokumente. Apellant ei ole pärast tehingu tegemist 5 aasta jooksul mitte mingeid nõudmisi vms

esitanud. Seega on saadud raha arvel Diana Kora remontinud tema ainuomandisse jäänud

kinnistut ehk kasutanud raha oma enda huvides;

6) ei ole apellant kordagi soovinud ega nõudnud üürilepingu lõpetamist ja sõiduki enda valdusse

võtmist. Apellant on saanud sõiduki täieõiguslikuks omanikuks ning võis lähtuvalt AÕS § 68

lõikest 1 ja 2 oma omandit ilma piiranguteta vallata, kasutada ja käsutada. Apellant on seda ka

teinud: võõrandanud sõiduki kolmandale isikule – CCC-le;

7) nähtub apellandi ja CCC äriregistri andmete väljavõtetest, et R.T. oli perioodil 14. aprill

2008.a- 06. september 2012.a XXX OÜ juhatuse liige ning perioodil 26. november 2008.a - 22.

aprill 2009.a, 09. juuni 2009.a - 03. jaanuar 2013.a (kuni ettevõtte registrist kustutamiseni) CCC

juhatuse liige. Seega toimus sõiduki võõrandamine CCC-le, mille juhatuse liige oli kuni

äriühingu registrist kustutamiseni R.T., juhatuse liikme teadmisel ja soovil. Seega on apellandi

nõue aegumisest sõltumata ka sisuliselt alusetu;

8) ei ole vastustajad mitte mingit rahalist kohustust apellandi ees tunnistanud, ei kohtuväliselt

ega kohtulikus menetluses. Vastustajad on kogu esimese astme menetluse jooksul väitnud, et

apellandil ei ole õigust nendelt raha nõuda ning igasugused nõuded on ka aegunud;

9) tuleb jätta tähelepanuta apellandi poolt väidetavale võlatunnistusele tuginemine ja

ringkonnakohtu 27. mai 2011.a otsus asjas nr 1-10-6820. Tegemist on apellatsioonimenetluses

esitatud uue asjaoluga (TsMS § 633 lg 5, § 652 lg 4);

10) ei ole Riigikohus apellandi nõudeõigust vastustajate suhtes tuvastanud;

11) on maakohtu otsus tulenevalt selle ülesehitusest tehtud apellandi nõude osas tervikuna.

Kuivõrd maakohtu poolt on tuvastatud, et vastustaja nõue summas 15 318,29 eurot on aegunud,

siis ei pidanud maakohus eraldi apellandi kahjuhüvitise nõuet käsitlema. Apellandi kahjunõude

sisu ning faktiline ja õiguslik alus on arusaamatu. Kahjunõue on selgelt alusetu, aegunud ja

tõendamata. Vastustajad ei ole apellandile mingit kahju tekitanud;

12) leidis maakohus õigesti, et kuna põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue.

Viivisenõue on ka alusetu, kuivõrd apellant pole enne 13. novembrit 2013.a vastustajatelt raha

tasumist nõudnud, mille tõttu ei saa pidada vastustajaid viivitusse sattunuteks. Viivisenõue on

ka heade kommetega vastuolus (vt. Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-132-09, 3-2-1-100-07,

3-2-1-41-07), mille tõttu selle õiguse teostamine apellandi poolt on TsÜS §-st 138 ning VÕS §-

st 6 tulenevalt lubamatu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada

maakohtu otsuse põhijäreldust, mille kohaselt tuli XXX OÜ hagi jätta rahuldamata aegumise

tõttu.

Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1

p 21). Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud väited, et maakohus ei ole hinnanud kõiki

hageja väiteid ega analüüsinud kostja I võimaliku vastutuse aluseid. Samas ei ole see toonud

kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. Kolleegiumi hinnangul on tegemist minetusega, mille

ringkonnakohus saab kõrvaldada, täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha küsimuses, kas kostja/vastustaja I, s.o Pekka Johannes

Kora, oli 27. mail 2008.a sõlmitud laenulepingu nr 10 järgi kohustatud isikuks. Seejärel

analüüsib ringkonnakohus, kas nimetatud laenulepingust tulenev nõue ühe või mõlema kostja

suhtes on aegunud.

7. Kirjalikult sõlmitud laenulepingust (I kd tl 73-77) nähtuvalt oli laenulepingu pooleks

(laenusaajaks) Diana Kora (kostja/vastustaja II). Lepingu järgi tekivad kohustused üldjuhul vaid

lepingu pooleks oleva(te)l isiku(te)l.

Hagi on esitatud kostjate I ja II vastu solidaarselt. Solidaarne vastutus kohustuse täitmise eest

saab tekkida kas tehingu või seaduse alusel (VÕS § 65).

7.1. Hageja on tuginenud väidetele, mille kohaselt anti laen tegelikult abikaasadele ühiselt, ehkki

kirjaliku laenulepingu kohaselt märgiti laenu saajaks ning laenulepingu pooleks üksnes kostja II

Diana Kora (hageja 19.02.2014.a seisukohad, lk 2). Samas viitab hageja abikaasade solidaarse

vastutuse tekkimise alusena laenulepingu sõlmimise ajal (27.05.2008.a) kehtinud

Perekonnaseaduse (PKS) § 20 lõikele 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad perekonna huvides

võetud varalise kohustuse järgi nii ühisvaraga kui ka mõlema abikaasa lahusvaraga.

Ringkonnakohus märgib, et kehtinud PKS § 20 lg 2 järgi ei muutunud perekonna huvides võetud

kohustuse puhul siiski mõlemad abikaasad seaduse jõul laenulepingu pooleks. Lepingu poolena

sai jätkuvalt käsitada üksnes lepingu sõlminud abikaasat, kuid PKS § 20 lõikest 2 tulenes

võlausaldajale võimalus pöörata sissenõue nii abikaasade ühisvarale kui kummagi abikaasa

lahusvarale.

7.2. Kuna PKS § 20 lg 2 alusel ei muutunud abikaasa, kes ei osalenud oma tahteavalduse

andmisega (TsÜS § 69) laenulepingu sõlmimisel, automaatselt laenulepingu pooleks, siis ei

laiene lepingu pooleks mitteolevale abikaasale täies ulatuses ka lepingust tulenevad kohustused.

Muuhulgas ei tulenenud PKS § 20 lõikest 2, et lepingu pooleks mitteolev abikaasa olnuks

autonoomselt kohustatud täitma laenuandja ees laenulepingust tulenevad kohustused, s.o

tagastama laenusumma laenulepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtajaks. VÕS § 65 ja

kehtinud PKS § 20 lg 2 koostoimest tulenevalt on võlausaldajal üksnes võimalus nõuda

kohustuse täitmist mõlemalt abikaasalt solidaarselt, s.o nii abikaasade ühisvara kui mõlema

abikaasa lahusvara arvel (nn väline suhe).

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et abikaasa puhul, kes ei

olnud vaidlusaluse võlasuhte (laenulepingu) pooleks, puudub alus hinnata kohustuse rikkumise

asjaolusid. Kui kostja/vastustaja I ei olnud laenulepingu pool, siis ei saanud ta ka laenulepingust

tulenevaid kohustusi rikkuda.

8. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus apellandi väidete põhjendatust, mille kohaselt võtsid

kostjad abikaasadena laenulepingu ühiselt. Asjaolu, et laenuleping sõlmiti ühiselt, võimaldaks

lepingupoolteks lugeda nii kostja/vastustaja II Diana Kora kui ka kostja/vastustaja I Pekka-

Johannes Kora.

8.1. Kirjalikult sõlmitud laenulepingu järgi oli laenusaajaks Diana Kora ning kirjalikust

lepingudokumendist ei nähtu, et laenusaajateks ja laenulepingu järgi kohustatud isikuteks

oleksid olnud nii Diana Kora kui ka tema abikaasa Pekka-Johannes Kora.

Ringkonnakohtu arvates ei välista eeltoodu iseenesest siiski veel seda, et tegelikult sõlmiti leping

mõlema kostja/vastustajaga selliselt, et mõlemad abikaasad olid laenusaajateks ja seega ka

laenulepingu poolteks. Laenulepingu sõlmimisele ei ole seadusega kehtestatud kohustuslikku

vormi ning TsÜS § 77 ja VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis

tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega ka juhul,

kui kirjaliku laenulepingu kohaselt on laenu antud ühele isikule, on võimalik mh suulises vormis

kokku leppida teisiti, nt ka selles, et laenulepingu poolteks on solidaarselt mitu isikut. Asjaolu,

et leping sõlmiti kirjalikust lepingudokumendist nähtuvaga võrreldes teistsugustel tingimustel,

tuleb tõendada sellele tugineda soovival poolel.

8.2. Hageja (apellant) on tuginenud peamiselt kostja/vastustaja P.-J. Kora poolt kriminaalasjas

nr 1-10-6820 (08260105172) tunnistajana antud ütlustele.

-

23.11.2008.a ütluste kohaselt (I kd tl 19-20) andis P.-J. Kora ütlusi, mille kohaselt

„27.05.2008 võttis minu abikaasa Diana Kora OÜ-st XXX 150 000 krooni laenu. „Laenu

oli vaja minul ja mina kohustusin selle ka tagasi maksma. Lepingu tagatiseks oli sõiduk

MB reg nr XXX. Diana nimel sai leping sõlmitud sellepärast, et tagatiseks olev sõiduk

oli Diana nimel. Lepingus on kontaktnumbrina minu number. Mingi aeg hakkasid mulle

helistama OÜ XXX omanikud A ja B […]. Mäletan, et leping hakkas läbi saama, kuid

tahtsin veel lepingut jätkata. Suhtlesin Bga, kes pakkus välja, et maksan lepingujärgse

raha tagasi ning siis teeb ta uue lepingu sama summa peale. […]“

-

05.11.2009.a ütluste (I kd tl 9-11) kohaselt selgitas P.-J. Kora järgmist: 23.11.2008 andsin

tunnistajana ütlusi selle kohta, et seoses laenuvõtmisega OÜ-st XXX maksin eelmise

aasta juulis Jõgeval laenu sularahas (150 000 krooni) tagasi OÜ XXX töötajale Ble, kes

samal päeval andis mulle uue laenu oma firma X nimelt. Mõlema laenu tagatiseks oli

sõiduk MB, registreerimismärk XX. Samuti andsin ütlusi selle kohta, et B väljastas

kviitungi selle kohta, et olen laenu XXXule tagasi maksnud. Tegelikult ma ei ole XXXule

laenu tagasi maksnud […]. XXXust võtsin ma 2008 aastal laenu kahel korral. Esimese

laenu maksin ma tagasi, siis tekkis vajadus teise laenu järele. Selle laenuga tekkisidki

probleemid […].“

8.3. Ringkonnakohus leiab, et eeltsiteeritud ütlustega ja asjaoludega tuleb lugeda tõendatuks, et

27.05.2008.a laenulepingu poolteks olid laenusaajatena nii Diana Kora (märgitud kirjalikus

lepingudokumendis) kui ka Pekka Johannes Kora (suulise kokkuleppe alusel laenuandjaga). Nii

kostja/vastustaja I poolt kriminaalasjas antud ütlustega kui ka kriminaalasjas tuvastatud

asjaoludega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-85-11, p 6, p 11.1 ja p 41) on ringkonnakohtu arvates

kinnitust leidnud, et kostja/vastustaja I pidas ennast laenulepinguga nr 10 kohustatud isikuks

ning pigem oli tema abikaasa (kostja/vastustaja II) seos laenulepinguga formaalne. Kolleegiumi

arvates lepiti hageja ja kostjate I ning II vahelises suhtes kirjaliku laenulepingu ning suuliste

kokkulepete koostoimes kokku selliselt, et mõlemad abikaasad olid laenulepingu järgi laenu

saajateks ning nad vastutasid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

8.4. Kuna asja materjalidest järelduvalt olid mõlemad abikaasad laenulepingu poolteks, siis ei

oma asja lahendamisel tähtsust kostjate/vastustajate väited selle kohta, et laenuna saadud raha

kasutati Diana Kora lahusvara parendamiseks, mitte aga perekonna huvides, mis andnuks alust

lugeda kohustuse abikaasade solidaarkohustuseks kehtinud PKS § 20 lg 2 alusel. Nimetatud

väited on ka tõendamata ning vastuolus P. J. Kora kriminaalasjas antud ütlustega, mille kohaselt

vajas raha tema.

9. Vaidlusalune võlasuhe, millest tulenevalt hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 15 318,29 euro

väljamõistmist (sh põhivõlg 9586,75 eurot, intressid 926,08 eurot ja viivised 4805,46 eurot),

tuleneb hageja ja Diana Kora (kostja II) vahel 27. mail 2008.a sõlmitud laenulepingust nr 10.

Tegemist on seega lepingust (tehingust) tuleneva võlasuhtega, mille puhul aegumist reguleerib

TsÜS § 146.

Aegumist puudutavas osas tuleb kohtul võtta eelkõige seisukoht, kas hageja nõude

aegumistähtajaks oli TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat, või pikenes aegumistähtaeg TsÜS § 146

lg 4 alusel kümne aastani põhjusel, et kohustatud isik(ud) rikkus(id) oma kohustusi tahtlikult.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks

27. juunil 2008.a, kuid hagi on esitatud 13. novembril 2013.a, siis on nõue vastavalt TsÜS § 146

lõikele 1 aegunud.

Kriminaalasjas nr 1-10-6820 (08260105172) menetluse toimumine ei toonud kaasa hageja nõude

aegumise peatumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et apellandil puudus

võimalus oma nõudeõiguse õigeaegseks maksmapanekuks, kuna enne kriminaalasjas

kohtulahendi jõustumist ei olnud ta teadlik nõude kehtivusest kostjate suhtes. Kuna asja

materjalidest nähtuvalt tegutses hageja nimel laenusuhete ümbervormistamisel tema juhatuse

liige R.T., siis ei ole apellandil kolleegiumi arvates alust tugineda oma mitteteadlikkusele

laenusuhetega seotud tegelikest asjaoludest.

11. Lisaks tuleb hageja nõude aegumist mõlema kostja/vastustaja suhtes käsitleda ka TsÜS § 146

lg 4 järgi, võttes seisukoha, kas kostjad/vastustajad on rikkunud oma laenulepingu järgseid

kohustusi tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses, mis pikendaks nende suhtes esitatava nõude

aegumistähtaega kümne aastani.

Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga asjaoludele ja tõenditele, mille järgi puudub alus

lugeda laenulepingu sõlminud Diana Kora tahtlikult hageja ees oma kohustusi rikkunuks. Samuti

leiab ringkonnakohus, et tõendatud ei ole ka asjaolud, mis võimaldaksid pidada Pekka Johannes

Kora oma kohustusi tahtlikult rikkunuks.

12. Riigikohus on selgitanud TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet oma otsuses nr 3-

2-1-79-09 (p 11). VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte

tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks

õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju

tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt RKTKo nr 3-2-1-15-09).

Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt

kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole

tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist.

Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult

heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata

jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4

kohaldamiseks piisav.

Seega eeldab TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine, et

lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt esile toodud asjaolude põhjal ei ole alust teha

järeldust, et kostja/vastustaja I rikkus oma laenulepingu järgseid kohustusi tahtlikult heade

kommete vastaselt. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kostja/vastustaja I soovis

hageja/apellandi suhtes õigusvastast tagajärge, sh nt hagejal kahju tekkimist ning tegutses

tahtlikult selle õigusvastase tagajärje saavutamise eesmärgiga.

13. Eelpool juba viidatud kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste põhjal kinnitas kostja I, et

tema kavatsus oli saadud laen summas 150 000 krooni tagasi maksta. Kokkuleppel XXX OÜ

esindaja R.T.iga toimus laenulepingu n-ö ümbervormistamine. Hageja esindajana tegutsenud

R.T. koostas dokumendid selle kohta, nagu oleks P.J. Kora laenu tagasi maksnud, samas koostati

uus laenuleping teise firma (laenuandja) nimelt. Kostja I selgituste kohaselt ei pidanud ta

oluliseks, millisele firmale tuleb tal laenu tagasi maksta. Seejuures ei ole kostja väljendanud oma

kavatsust jätta laen tagasi maksmata, vaid on kinnitanud, et täitis kohustust jooksvalt ning enda

hinnangul on kokku tasunud 200-250 000 krooni ning laenu tagatiseks oli lisaks sõiduk

väärtusega 150-200 000 krooni.

13.1. Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et kriminaalasja nr 08260105172

materjalidega, sh Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-85-11, ei ole kinnitust leidnud kostja/vastustaja I

pahatahtlik heade kommete vastane tegevus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata

jätmisel, eesmärgiga tekitada laenu andjale õigusvastaselt kahju või tuua kaasa muu õigusvastane

tagajärg. Kriminaalasjas antud ütluste ega muude käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite põhjal

ei ole alust tuvastamaks, et kostja/vastustaja I püüdis laenu ümbervormistamise teel kohustusest

vabaneda.

13.2. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-85-11 p 41 kohaselt ei kaotanud hageja (XXX OÜ) laenu nn

ümbervormistamise tulemusena nõudeõigust summas 150 000 krooni D. Kora ja/või P. J. Kora

vastu. Eelmärgitu ei välista siiski, et nõudeõiguse maksmapanek võib olla takistatud nõude

aegumise tõttu.

Kostjate/vastustajate heade kommete vastast tahtlikku käitumist laenulepingust tulenevate

kohustuste rikkumisel ei võimalda tuvastatuks lugeda ainuüksi asjaolu, et laenukohustus

apellandi ees on siiani täitmata ning apellandil on laenu tagastamata jätmisega tekkinud varaline

kahju. Ringkonnakohus viitab, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine, sh ka tahtlik, ei anna alust

kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4.

14. Apellant on märkinud, et tahtlik kohustuste rikkumine on tõendatud laenu tagatiseks oleva

sõiduauto kasutamisega.

14.1. Asja materjalidest nähtuvalt reguleeriti tagatise andmisega seonduvat laenulepingu IV

peatükis (p 4.1 – 4.7). Laenulepingu lisade 1 ja 2 (I kd tl 17-18) kohaselt sõlmisid hageja ja Diana

Kora üheaegselt laenulepingu sõlmimisega (s.o 27.05.2008.a) müügilepingu, millega D. Kora

müüs hagejale sõiduki Mercedes-Benz E500. Sõlmiti ka rendileping, millega hageja andis

sõiduki kasutada D. Kora’le, kellest pidi saama auto vastutav kasutaja. Ei müügilepingus ega

rendilepingus ei nähtud ette rahalisi kohustusi, s.o lepingust ei tulenenud ostjale kohustust

sõiduki eest tasuda, samuti ei tulnud D. Koral rendilepingu järgi tasuda sõiduki kasutamise eest

omanikule renti. Asjaolu, et sõiduk vormistati kriminaalasja nr 09260104054 materjalide ja

Maanteeametilt saadud dokumentide alusel teiste isikute nimele, ei tõenda iseenesest kostjate

tahtlikku heade kommete vastast lepingukohustuste rikkumist. Ringkonnakohus märgib, et AÕS

§-de 92-94 kohaselt ei lähe vallasasja (sh sõiduki) omand üle omandajale ilma, et omandaja saaks

vallasasja enda otsesesse või kaudsesse valdusse. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole siiski

asjaolu, kas sõiduki omandi sai lugeda hagejale üle läinuks.

14.2. Lisaks nähtub asja materjalidest, et sõiduki omandi ümbervormistamine ARK-is toimus

OÜ X nimelt CCC nimele R.T.i avalduse alusel, kes tegutses üheaegselt mõlema nimetatud

äriühingu esindajana (I kd tl 178). Perioodil 14.04.2008 – 06.09.2012.a oli R.T. ühtlasi hageja

juhatuse liige. Seega ei ole laenu tagatiseks olnud sõiduki omandi ümbervormistamine seotud

mitte kostjate, vaid hageja enda juhatuse liikme tegevusega.

Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja põhistanud, et tal oli kostjate pahatahtliku tegevuse tõttu

takistatud teostada õiguslikku positsiooni, mis tulenes 27.05.2008.a müügilepingu alusel sõiduki

Mercedes-Benz E500 omandamisest. Laenulepingu nr 10 p 4.5 kohaselt tekkis laenuandjal

(hagejal) juhul, kui tagatis on laenusaaja valduses, ent laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid

kohustusi, õigus võtta tagatisese enda valdusse, kasutades selleks mh kolmandate isikute (nt

käsundisaajate) abi. Punkti 4.6 kohaselt lõppes juhul, kui laenusaaja ei täida lepingut

nõuetekohaselt või leping öeldakse üles, laenusaaja õigus nõuda laenuandjalt tagatise omandi

tagastamist. Lisaks tekkis laenuandjal õigus võõrandada tagatis kolmandale isikule. Kolleegium

märkis eelpool, et asja materjalidest nähtuvalt on toimunud sõiduki omandi ülemineku

vormistamine CCC nimele ja seda R.T.i tegevuse tulemusel, kes samaaegselt oli hageja juhatuse

liige. Eeltooduga seoses ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust, kas 27.05.2008.a sõiduki

rendileping oli sõlmitud tähtajatult või kindlaks tähtajaks.

15. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane apellandi käsitlus sellest, nagu oleks

kostja/vastustaja I poolt kriminaalasjas tunnistajana antud ütlused laenu tagastamise kohustuse

olemasolu ja laenulepingu täitmata jäämise kohta käsitatavad konstitutiivse võlatunnistusena

ja/või kohustusega ühinemisena VÕS § 178 lg 4 mõttes. VÕS § 30 lg 1 kohaselt saab

võlatunnistusena käsitada lepingut, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. VÕS § 30 lg 2

kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kriminaalasjas tunnistajana antud ütlused ei vasta konstitutiivse

võlatunnistuse definitsioonile, mh ei väljenda need ütlused kostja/vastustaja I tahet (TsÜS § 68)

luua iseseisev kohustus laenuandja XXX OÜ ees.

Sellest tulenevalt ei ole asjakohane ka apellandi seisukoht, nagu oleks kostja/vastustaja I poolt

kriminaalasjas

tunnistajana

antud

ütluste

tagajärjel

muutunud

tõendamiskoormis.

Ringkonnakohus kordab, et kolleegiumi arvates tuleneb kostjate/vastustajate I ja II solidaarne

vastutus 27.05.2008.a laenulepingu nr 10 järgi vahetult laenusuhtest endast, seega ei vaja

kohustuse enda olemasolu täiendavat tõendamist.

Kuna kostjate/vastustajate poolne lepinguliste kohustuste tahtlik rikkumine ei ole tõendamist

leidnud, on kolleegium seisukohal, et hageja laenulepingust tulenev nõue mõlema kostja vastu

on TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

16. Ringkonnakohtu arvates ei ole ebaõige kohtulahendi tegemist kaasa toonud ka asjaolu, et

maakohus ei käsitlenud oma otsuses hageja kahjuhüvitise nõudega seotud asjaolusid.

Hageja tugines alternatiivselt kahju hüvitamise nõudele oma 19.02.2014.a menetlusdokumendis,

märkides, et tegemist on endiselt laenulepingust tuleneva kohustusega, mis on jäänud kostjate

poolt täitmata. Nõude alusena on hageja tuginenud üksnes VÕS-i kahju hüvitamist

reguleerivatele üldsätetele (VÕS §-d 127, 128 ja 137), mis ei ole iseseisvateks kahju hüvitamise

nõude alusteks. Ringkonnakohus selgitab, et kahju hüvitamise nõue saab põhineda kas lepingu

rikkumisel (VÕS § 115) või kahju õigusvastasel tekitamisel (VÕS §§ 1043 jj).

Kolleegium leiab, et lepingust tuleneva nõude aegumise korral ei ole võlausaldajal õigust esitada

sama nõuet alternatiivsel alusel, tuginedes kohustuse täitmata jäämise tõttu kahju tekkimisele.

Lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 järgi

selgelt koos teiste lepinguliste nõuetega. Seega ka juhul, kui eeldada hagejal VÕS § 115 järgi

kahju hüvitamise nõude olemasolu, oleks ka selline nõudeõigus TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata aegumise tõttu. Koos

põhinõudega on aegunud ka kõrvalnõuded (TsÜS § 144), mistõttu ringkonnakohus ei pea

vajalikuks võtta seisukohta hageja (apellandi) poolse nõude suurendamise lubatavuse kohta

06.05.2015.a menetlusdokumendis.

17. Apellant lisas oma 06.05.2015.a menetlusdokumendile täiendavate tõenditena Lõuna

Prefektuuri 03.05.2010.a protokolli Pekka Johannes Kora kahtlustatavana ülekuulamise kohta

kriminaalasjas nr 09260104054 (2 leheküljel); Lõuna Prefektuuri 04.05.2010.a määruse

prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalisel lõpetamise kohta R.T.i suhtes seoses P. J. Kora

kihutamisega valeütluste andmisele (2 leheküljel) ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 19.05.2010.a

määruse kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta Pekka Johannes Kora suhtes (2

leheküljel). Apellant ei põhjendanud ega põhistanud uute tõendite esitamise lubatavust, mistõttu

ringkonnakohtu hinnangul tuleb jätta nimetatud tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

18. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud apellandi kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p

22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või

ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige

riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/