3-13-2380/29 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 02.06.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2380 Haldusasi Vladimir Nikitini kaebus Tallinna Vanglalt tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 500 eurot väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vladimir Nikitini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Vladimir Nikitin Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.03.2014. a otsus ja saata haldusasi Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 2. juulil 2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vladimir Nikitin esitas 09.08.2013 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 500 eurot. V. Nikitin märkis, et 29.07.2013 paigutati ta kambrist nr 210 kambrisse nr 145, milles ei töötanud pistikupesa ja WC-s elektrilüliti ning kamber oli ülerahvastatud. Kaebaja teavitas koheselt valvurit kambri kõikidest puudustest, kuid alles 08.08.2013 tuli elektrik ning parandas kambri valgustuse, kuid voolulüliti ja pistikupesa jäeti korda tegemata. Seoses kambri ülerahvastatusega ei võetud midagi ette, kambris oli ikka 5 kinnipeetavat. Kuna kaebaja pidi 10 ööpäeva elama ilma valgustuseta, tekitas see talle ebamugavust, mis alandas tema inimväärikust ja halvendas tervist ning psüühikat. Kaebaja ei saanud lugeda, kirjutada ega õppida. Hüvitise eest ostab kaebaja näpitslambi ja ülejäänud summa eest tasub elektriarveid.

2. 22.08.2013 esitas V. Nikitin Tallinna Vanglale uue taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Taotluse kohaselt paigutati kaebaja 16.08.2013 kambrist nr 145 kambrisse nr 208, milles puudusid öövalgusti, laevalgusti, elektripistik, WC lüliti ümbris, TV kaabel ja riiete kuivatusrest. Kaebaja teavitas koheselt valvurit kambri kõikidest puudustest, kuid pidi

5 päeva veetma ebainimlikes tingimustes. 21.08.2013 tuli elektrik ja paigutas kambrisse valgustuse ja voolupistiku, kuid ülejäänud puudused kambris nr 208 jäeti kõrvaldamata. Kaebajal puudus võimalus tegeleda igapäevaste asjadega, taludes füüsilisi kannatusi ja moraalseid piinu.

3. 29.10.2013. a otsusega nr 5-18/13/27460-2 jättis vastustaja V. Nikitini 22.08.2013 taotluse rahalise hüvitise saamiseks täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja pidas õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks V. Nikitini ees vabandamist ja vangla tegevuse, millega kaebajat hoiti kunstliku valgustuseta kambris kokku neli päeva, õigusvastasuse tuvastamist. 19.12.2013. a otsusega nr 5-18/13/26618-6 jättis vastustaja rahuldamata V. Nikitini 09.08.2013 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot ning tagastas kaebaja nõude elektrita kambris viibimisega väidetavalt kaasnenud kahju osas, kuna 29.10.2013. a otsusega vangla juba lahendas V. Nikitini kahjunõude elektrita kambris viibimise osas.

4. V. Nikitin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 500 eurot väljamõistmiseks. Kaebaja viibis kambris nr 145, kus puudus valgustus, ajavahemikul 29.07.2013 kuni 08.08.2013. 16.08.2013 paigutati kaebaja edasi kambrisse 208, kus olid samad probleemid, mis kõrvaldati osaliselt 21.08.2013. Kambris peab olema kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja viibis 15 päeva kambris, kus puudus elekter, seega kamber ei vastanud kunstliku valgustuse osas kambrile kehtestatud nõuetele. Tallinna Vangla jättis tähelepanuta, et kambrid nr 145 ja nr 208 olid ülerahvastatud, mis tekitas olukorra, kus kinnipeetavatel ei olnud piisavalt põrandapinda. Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisnes kaebaja alandamises ja piinamises ning psüühilisele seisundile kannatuste tekitamises. Kaebaja tundis reaalselt hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet, et vangla ei soovi järgida vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõudeid.

HALDUSKOHTU LAHEND

5. Tartu Halduskohtu 28.03.2014. a otsusega rahuldati V. Nikitini kaebus osaliselt (resolutsiooni p 1), mõisteti Tallinna Vanglalt V. Nikitini kasuks välja hüvitis 100 eurot ja jäeti ülejäänud osas kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 2). Menetluskulude katteks mõisteti Tallinna Vanglalt V. Nikitini kasuks välja 3 eurot (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse kohaselt on vastustaja väited Tallinna Vangla 19.12.2013. a otsuse nr 5-18/13/26618-6, kinnisvarahooldusprogrammi „Archibus“ ja kaebusele esitatud vastuse alusel kambri nr 145 laetulede kohta vastuolulised. Seetõttu on usutav kaebaja väide, et alles 08.08.2013 parandati kambris valgustus. Vastustaja väitel ei oleks kunstliku valgustuse taastamiseks vajalikke töid ilma „Archibus“ kanneteta tehtud, seega on vastustaja arvates tegemist usaldusväärsete andmetega. Kinnisvarahooldusprogrammi kannetest ei nähtu, et kambris oleks teostatud kunstliku valgustuse taastamiseks vajalikke töid, seega on vastustaja väited tõendamata. Kirjeldatu alusel on usaldusväärselt tõendatud, et kaebaja viibis kambris, kus puudus kunstlik valgustus, kokku viieteistkümnel mitte neljal päeval.

Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kambrites nr 145 ja nr 208 puudus kunstlik valgustus esines ülerahvastatus, s.t kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 perioodil 29.07.2013-08.08.2013 (kümme päeva) ja 16.08.2013-21.08.2013 (viis päeva). Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.

Samas ei takistanud viidatud säte vastustajat kohtlemast kaebajat Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast nähtuvatele miinimumnõuetele vastavalt, mistõttu puudub vajadus hinnata VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasust. Vastustaja tegevus on vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Vastustaja oli teadlik kunstliku valgustuse puudumisest, ülerahvastatuse probleemist ja EIK praktikast, mistõttu tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal perioodil 29.07.2013-08.08.2013 ja 16.08.2013-21.08.2013 (kokku 15 päeva) kambrites nr 145 ja nr 208, kus puudus kunstlik valgustus ja mis olid ülerahvastatud tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites nr 145 ja nr 208 kokku 15 päeva, mil kambrites puudus kunstlik valgustus; kambrid olid ülerahvastatud jne; vastustaja ei rakendanud meetmeid kunstliku valgustuse kordategemiseks vaidlusaluse 15 päeva jooksul ja isikliku ruumi puudumise leevendamiseks.

Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes kunstliku valgustuse puudumisega ja isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kirjeldatu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates on kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 100 eurot.

Kohus lähtub Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Seetõttu ei ole ka määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt näiteks asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt ja kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot (tl 12), tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista menetluskulu 3 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. V. Nikitin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 28.03.2014. a otsus tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista välja hüvitis summas 500 eurot. Vaidluse all on vaid summa suurus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et ühiskonna jõukus seab piirid hüvitise väljamõistmisel. Riigi vaesus ei tohiks mõjutada hüvitise suurust. Käesolevas vaidluses on kohane ja otseselt rakendatav EIK lahend Tunis vs Eesti. Kui halduskohus pidas kaebaja taotletud kahjusummat suureks, oleks pidanud summa suuruse otseselt tuletama EIK lahendist Tunis vs Eesti. EIK pidas kohaseks hüvitiseks 18,55 eurot

1 päeva eest, mis antud vaidluses teeb 278 eurot (15x18,55). Kui Tunis vs Eesti asjas tugineti enamuses ülerahvastatusele, siis antud vaidluses on ülerahvastatusele lisaks halduskohtus leidnud tõendamist ka teiste kaebaja õiguste rikkumised.

7. Tallinna Vangla esitas samuti apellatsioonkaebuse taotledes halduskohtu otsuse tühistamist ja V. Nikitini kaebuse rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus rahalise hüvitise väljamõistmisel hindamata kaebaja õiguste rikkumise intensiivsuse ja kumulatiivse mõju ning rahalise hüvitise väljamõistmise põhjendatuse. Halduskohus oleks pidanud arvestama, et kaebajal oli kambris olemas elementaarne eluks vajalik sisustus – oma voodi, kambris olid laud ja toolid, laegas isiklike esemete jaoks. Kambrite kõrgus oli piisav, kambrites oli aken ning elektrivalgustus (v. a 4 päeval), kambreid köeti.

Samuti tulnuks kohtul pöörata tähelepanu, et kambrites nr 145 ja nr 208 oli igale kinnipeetavale tagatud 2,85 m2 kuni 3,42 m2 pind ning selgitada, kuidas 0,15 m2 suurem põrandapind oleks taganud kaebajale inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti oluliselt parandanud, kui see põrandapind, mis kaebajale tagatud oli. Juhul kui kambrites oleks olnud tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks neis kambrites olnud inimesel võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud.

Samuti ei saa väita, et 3 m2 tagamise korral oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem. Kaebaja heaolu ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem ning kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. Halduskohus ei eristanud, millised kinnipidamistingimused on inimväärsed ja millised mitte ning jättis rahalise hüvitise tinginud puuduste loetelu pärast valgustuse ning põrandapinna puuduse väljatoomist lahtiseks, mistõttu ei ole aru saada, millised konkreetsed puudused tingisid rahalise hüvitise väljamõistmise.

Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada talle kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vangistuses viibimise paratamatuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Kaebaja kinni pidamine Tallinna Vanglas valitsenud tingimustes, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Halduskohtu otsusega väljamõistetud summa annab kaebajale suurema heaolu, kui oleks talle andnud paigutamine kambritesse, kus oleks tagatud 3 m2 isiku kohta.

Mittevaralise kahju rahas hüvitamine kaebajale ei ole põhjendatud. Halduskohus ei arvestanud vastustaja selgitustega valgustuseta kambris viibimise aja osas ning hindas vääralt esitatud tõendeid. Kinnisvarahooldusprogrammi „Archibus“ kandeid arvestades on tuvastatav, et kambris nr 145 puudus kunstlik valgustus mõnepäevase vahega kokku neljal päeval. Kambris nr 208 ei ole valgustusega probleeme olnud. Ainuüksi asjaolu, et vangla ei lükanud 11.09.2013. a vastuses kaebaja märgukirjale ümber tema väiteid kambris nr 208 laevalgustuse puudumise osas, ei anna alust kahelda kinnisvarahooldusprogrammi kannetes ega vangla selgitustes.

8. V. Nikitin leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on alusetu. Kaebaja märgib, et ei ole võimalik natuke seadust rikkuda, sest kui seadust rikutakse, siis rikutakse. Seega kui põrandapinda pidi olema 3m2, siis pidi ka 3m2 olema. Seaduse rikkumine tuleb kahju kannatanud isikule hüvitada.

9. Tallinna Vangla leidis vastuses V. Nikitini apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuse kohaselt tuleb lähtudes Riigikohtu praktikast (RKTK 09.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13) hüvitise määramisel ning arvestada ka sellega, milliseid summasid on kohtupraktikas sarnastel juhtumitel välja mõistetud ning ühtlasi ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Kohus ei pea hüvitise määramisel lähtuma vaid EIK väljamõistetud summadest.

Kuna kaebaja viibis valgustuseta kambris mõnepäevase vahega kokku neli päeva, ei saa rääkida sellistest puudustest kambritingimustes, mis oleks saanud kaasa tuua kaebaja õiguste intensiivse riive ning mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kui arvestada päevavalguse kestust ja Tallinna Vangla direktori kehtestatud päevakava vaidlusalusel perioodil, oli kaebaja suhtes VangS § 45 lg-st 1 tulenev nõue – piisav valgustatus – tagamata eelkõige õhtusel ja öörahuaegsel ajal, mistõttu sai kunstliku valguse puudumine tekitada üksnes vähesel määral ebameeldivusi. Kuna kaebaja õigusi sai riivata üksnes see, et talle ei olnud tagatud EIK lahenditest tulenevat piisavat põrandapinda, ei ole mittevaralise kahju hüvitamine rahas põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 28.03.2014. a otsus tuleb tühistada ja haldusasi saata Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks. V. Nikitini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.

11. HKMS § 165 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseteks või asjassepuutuvateks ja sama lõike p 4 alusel peab kohus tooma ära ka põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosalise väidetega. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on halduskohus eksinud nende sätete vastu.

12. Esmalt peatub ringkonnakohus halduskohtu nendel põhjendustel, mis puudutavad kaebaja väiteid seoses kambris puuduva kunstliku valgustusega. Kaebaja on kinnitanud, et kambris nr 145, kuhu kaebaja paigutati 29.07.2013 puudus kunstlik valgustus kuni 08.08.2013. Vastustaja on kinnitanud, et kambris nr 145 puudus kunstlik valgustus ajavahemikel 30.07.2013 kuni 01.08.2013 ja 06.08.2013 kuni 08.08.2013. Seejuures on vastustaja esitanud ka väljavõtte kinnisvarahooldusprogrammist „Archibus“, mille kohaselt kambris nr 145 on elektritöid teostatud (tl 41). Asjaolu, et vastuses kahju hüvitamise taotlusele on elektritööde teostamise ajaks märgitud ainult 08.08.2013, ei anna veel alust asuda seisukohale, et neid ei olnud võimalik teostada mitmel päeval. Halduskohus on otsuses märkinud, et kinnisvarahooldusprogrammi kannetest ei nähtu, et kambris oleks teostatud kunstliku valgustuse taastamiseks vajalikke töid ja seega on tõendatud kunstliku valgustuse puudumine kogu kambris viibimise ajal. Samal ajal ei ole halduskohus välja toonud põhjendusi, mille alusel ta sellisele järeldusele jõudis. Kaebaja on väitnud, et kambris nr 208, kus ta viibis alates 16.08.2013, puudus kunstlik valgustus kuni 21.08.2013. Vastustaja on vastuses halduskohtule selgitanud, et kohtueelse menetluse käigus kambris nr 208 kunstliku valgustuse puudumist kaebaja seal viibimise ajal ei ole tuvastatud. Halduskohus ei ole oma otsuses toonud põhjendusi, mille alusel ta on asunud seisukohale, et kambris nr 208 kunstlik valgustus puudus. Kinnisvarahooldusprogrammi kohaselt on kambris nr 208 teostatud ainult sanitaartehnilisi töid ja paigaldatud kuivatusrest (tl 42).

13. Halduskohus on asunud seisukohale, et kaebaja on perioodidel 29.07.2013-08.08.2013 ja 16.08.2013-21.08.2013 viibinud kambrites, kus puudus kunstlik valgustus ja isiklikku ruumi oli alla 3 m2. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline kohtu järeldus kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Vastustaja on oma vastuses kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et kambris nr 145 viibis kaebaja 4 isikuga ja kambris nr 208 olenevalt ajast koos 4-5 isikuga ning võttes arvesse kambrite suurust, oli kinnipeetavale tagatud 2,85 m2 kuni 3,42 m2 põrandapinda (tl 26 p). Seega jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliste tõendite alusel asus halduskohus järeldusele, et kogu kinnipidamise aja vältel Tallinna Vanglas rikuti kaebaja õigusi. Sellised põhjendused vaidlustatud otsuses puuduvad. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on halduskohus rikkunud HKMS § 2 lg 4 nõudeid, mille kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Käesoleval juhul oleks kohus pidanud vastustajalt välja nõudma andmed selle kohta, millistel päevadel viibis kaebaja kambris, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ja alles siis oleks ta saanud otsustada, millises ulatuses kaebaja õigusi on rikutud.

14. Kuigi HKMS § 199 lg 2 p 2 annab ringkonnakohtule võimaluse otsuse olulises ulatuses põhjendamatuse korral selle puuduse kõrvaldamiseks, leiab ringkonnakohus, et antud haldusasi tuleb siiski saata uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Ringkonnakohtu arvates on põhjenduste puudumine nii laiaulatuslik, et nende kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et oma põhjenduste lisamisel vaidlustatud otsusesse ei ole võimalik neid enam vaidlustada, kuna Riigikohtus ei kontrollita tõendite hindamist. Halduskohtul tuleb asja uuel arutamisel välja selgitada, mitme päeva jooksul on kaebaja viibinud kambris, kus pind ühe kinnipeetava kohta on olnud alla 3 m2. Samuti tuleb halduskohtul põhjendada, et kui ta nõustub kaebajaga kunstliku valgustuse puudumise osas, siis miks ta leiab, et vastustaja esitatud tõendid on ebausaldusväärsed. Alles seejärel on võimalik anda hinnang, millises ulatuses on kaebaja õigusi rikutud ja kas kaebaja õiguste rikkumine on olnud nii intensiivne, et õigustatud on talle mittevaralise kahju hüvitamine rahast. Nagu nähtub asja materjalidest on vastustaja seoses kaebaja viibimisega kunstliku valgustusega kambris juba vabandanud (tl 21).

15. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja saadab asja uueks arutamiseks halduskohtule, siis ta ei otsusta menetluskulude jaotust.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits Tiina Pappel Agu Timmi