3-14-51110/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51110 Haldusasi Andrei Talõzini kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot seoses füüsilise jõu kasutamisega, lisatoitlustamise õiguse keelamisega ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega Vaidlustatud kohtulahendid Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määrus ja 21.07.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrei Talõzini 06.07.2014 ja 27.07.2014 määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrei Talõzin Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrei Talõzini määruskaebused rahuldamata.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 21.07.2014. a määruse põhjendusi, asendades need käesoleva määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31.01.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-1/176-KP, millega kohaldati vahistatu Andrei Talõzini suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning iga kord enne kambrisse sisenemist läbi toiduluugi ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemist. 27.02.2014 koostati käskkiri nr 6-3/295-D, millega karistati kaebajat vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 alusel lisatoitlustamise õiguse keelamisega kaheks kuuks selle eest, et 30.01.2014 ei allunud ta jalutama minnes korraldustele lõpetada suhtlemine teiste vahistatutega ja minna tagasi kambrisse. 23.03.2014 koostas kaebaja Viru Vanglale adresseeritud taotluse 3000 euro suuruse hüvitise saamiseks mittevaralise kahju eest, mis tekkis väidetavalt seetõttu, et 30.01.2014 paiskasid valvurid ta jõuga põrandale ja lõid kaks korda kuklasse. 26.05.2014. a otsusega nr 6-16/87-2 jättis vangla taotluse rahuldamata.

2. 08.06.2014 koostatud ja Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Talõzin halduskohtult kokku 15 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist Viru Vanglalt. Kaebaja väitis, et ta pole nõus vangla 26.05.2014. a otsusega nr 6-16/87-2, millega jäeti tema taotlus rahuldamata ning soovib jätkuvalt 3000 euro suurust hüvitist füüsilise jõu kasutamisega tekitatud kahju eest. Lisaks märkis ta vangla käskkirjadele nr 6-3/295-D ja 6-1/176-KP viidates, et soovib saada 5000 eurot ebaseadusliku lisatoitlustamise keelamise eest ning 7000 eurot täiendavate julgeolekuabinõude ebaseadusliku kohaldamise eest. Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus tagastas 18.06.2014. a määrusega A. Talõzini kaebus osas, millega nõuti 7000 euro suurust hüvitist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja 5000 euro suurust hüvitist lisatoitlustamise keelamisega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest. Halduskohus märkis, et HKMS § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab kohus kaebuse saamisel selgitama välja selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama seadustiku § 121 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus kaebuse tagastama, kui kaebaja pole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. VangS § 11 lg 5 ja 8 võimaldavad vahistatul vangla haldusakti ja toimingu vaidlustamiseks või vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide või riigivastutuse seaduse kohase kahju hüvitamise nõude vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jäetud. Kohtu järelepärimise peale Viru Vanglast saadud 18.06.2014. a vastusest nähtub, et kaebaja pole enne hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumist esitanud Viru Vanglale vaiet 31.01.2014. a käskkirja nr 6-1/176-KP ja 27.02.2014. a käskkirja nr 6-3/295-D kehtetuks tunnistamiseks ega ka taotlust nende käskkirjade tulemusel talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on kaebajal neist käskkirjadest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks olev kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning tema kaebus ei ole vastavas osas lubatav.

4. Samal kuupäeval, 18.06.2014 tegi halduskohus ka teise määruse, millega jättis A. Talõzini menetlusabi taotluse rahuldamata ning 3000 euro suuruse hüvitise saamiseks esitatud kaebuse käiguta ja andis kaebajale 90 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva arvates määruse ärakirja kättesaamisest või selle vaidlustamise korral määruse jõustumisest. Halduskohus märkis, et Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohustab kahju hüvitamise nõudega kaebuse esitamisel tasuma kaebajat riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Menetlusabi andmise tingimused on kehtestatud HKMS § 110 lg 1 p-s 1, § 111 lg-s 1 ja § 112 lg 1 p-s 1. Neis sätestatu kohaselt võib halduskohus isiku taotlusel määrata, et isik vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kuna seejuures on kohtule antud kaalumisõigus üksnes kaebuse edukuse küsimuse üle otsustamisel, on eelnimetatud korra järgimine muus osas kohtutele kohustuslik ning tähtsust ei saa omada see, kuidas kaebaja ise oma maksuvõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures arvestatavaks peab. Kinni peetava isiku soovi saada hüvitist talle tekitatud mittevaralise kahju eest ei saa pidada tema õiguste seisukohalt ebaoluliseks. Käesolevas menetlusjärgus pole halduskohtul veel alust järeldada, et kaebus on tingimata üldse ilma igasuguse edulootuseta. Viru Vanglas koostatud isikukonto väljavõte kinnitab, et kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne kaebuse esitamist on olnud

351 eurot. Sellest saab maha arvata elektri eest tasutud 20,40 eurot. Kaebaja kahekordne menetlusabi andmisel arvestatav keskmine kuusissetulek on seega 165,30 eurot, mis on igati piisav, et tasuda tema nõudest tulenevat 90 euro suurust riigilõivu.

5. A. Talõzin esitas 06.07.2014 määruskaebuse nii Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määruse tühistamiseks, millega halduskohus tagastas esitatud kaebuse osas, millega nõuti 7000 euro suurust hüvitist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja 5000 euro suurust hüvitist lisatoitlustamise keelamisega tekitatud mittevaralise kahju eest, kui ka sellele 18.06.2014. a määrusele, millega halduskohus jättis A. Talõzini menetlusabi taotluse rahuldamata ning kaebuse 3000 euro suuruse hüvitisenõude osas käiguta ja andis kaebajale tähtaja 90 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Määruskaebuse osas, mis puudutab kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist, leidis

A. Talõzin, et kohtule on antud kaalumisõigus määrata, kas isik vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kuid HKMS §-de 110-112 alusel teostatud kontroll ei ole piisav selleks, et tunnistada isik maksevõimeliseks. See, et keskmine kaebaja sissetulek oli 165,30 eurot ei tähenda veel, et see summa on piisav 90 euro riigilõivu tasumiseks. Kaebajal puudub kindel sissetulek selleks, et riigilõivu tasuda. Kuna riigilõivu nõudmine takistab kaebusega kohtu poole pöördumist, siis on HKMS § 112 lg 1 p 1 vastuolus PS §-ga 15 ja tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigilõivu A. Talõzin 06.07.2014. a määruskaebuse esitamisel halduskohtu 18.06.2014. a määruse vaidlustamiseks, millega tema kaebus osaliselt tagastati, tasunud ei olnud.

6. 11.07.2014. a määrusega võttis halduskohus A. Talõzini 06.07.2014. a määruskaebuse menetlusse osas, millega vaidlustati halduskohtu 18.06.2014. a määrust menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta ja jättis määruskaebuse käiguta osas, milles vaidlustati halduskohtu 18.06.2014. a määrust kaebuse osalist tagastamist. Halduskohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks, so riigilõivu tasumiseks või selle tasumisest vabastamise taotluse esitamiseks määruskaebuselt, millega vaidlustati kaebuse osalise tagastamise määrust, aega 15 päeva. Määruse põhjenduste kohaselt kontrollib kohus HKMS § 206 lg 1 järgi määruskaebuse saamisel, kas selle esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Sama seaduse § 205 lg 1 p 5 kohustab määruskaebusesse muuhulgas märkima andmed riigilõivu tasumise kohta. Riigilõivuseaduse § 571 lg 6 kohaselt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda 15 euro suurune riigilõiv. Sama seaduse § 22 lg 1 p 10 järgi ei võeta riigilõivu menetlusabi taotluse läbivaatamise ja selles asjas määruskaebuse esitamine eest.

A. Talõzini määruskaebuses vaidlustatakse lisaks menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtud kohtumäärusele ka kaebuse osalise tagastamise kohta tehtud kohtumäärust. Puuduvad andmed selles osas määruskaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohta ning ka lõivu tasumist tõendavat dokumenti või menetlusabi taotlust pole määruskaebusele lisatud. Kohtu poolt Viru Vanglast välja nõutud isikukonto väljavõte kinnitab, et kaebaja arvele on neljal viimasel kuul enne määruskaebuse koostamist laekunud 304,60 eurot, millest 20,40 eurot on maha võetud elektri eest. Eelnevalt osundatud sätete kohane menetlusabi andmisel arvesse võetav kahekordne kuusissetulek on A. Talõzinil seega 152,30 eurot, mis on igati piisav 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel määrusele, millega kaebus osaliselt tagastati.

7. 16.07.2014 esitas A. Talõzin halduskohtule taotluse vabastada ta 06.07.2014. a määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest, kuna tema vanglasisesel kontol on raha alla 1 euro, mis ei ole piisav

15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks.

8. 21.07.2014. a määrusega jättis halduskohus A. Talõzini menetlusabi taotluse rahuldamata ning 06.07.2014. a määruskaebuse kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas käiguta. Halduskohus andis kaebajale kaebuse osalise tagastamise määrusega seotud määruskaebuse esitamiseks vajaliku 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 15 päeva arvates määruse ärakirja kättesaamisest või selle vaidlustamise korral määruse jõustumisest. Halduskohtu põhjenduste kohaselt menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kuna seejuures on kohtule antud kaalumisõigus üksnes kaebuse edukuse küsimuse üle otsustamisel, on eelnimetatud korra järgimine muus osas kohtutele kohustuslik ning tähtsust ei saa omada see, kuidas kaebaja ise oma maksuvõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures arvestatavaks peab.

9. 27.07.2014 esitas A. Talõzin määruskaebuse Tartu Halduskohtu 21.07.2014. a määrusele, millega jäeti A. Talõzini menetlusabi taotlus rahuldamata ja kohustati teda tasuma 15 eurot riigilõivu määruskaebuselt, millega kaebaja vaidlustas halduskohtu 18.06.2014. a määrust esitatud kaebuse osalise tagastamise kohta. Määruskaebuse kohaselt puuduvad kaebajal vahendid riigilõivu tasumiseks. 07.07.2014 jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus ning selle alusel arvestatakse vanglasisesele kontole laekunud summadest 70% maha. Juulikuus jäi kaebaja arvele küll alles 16.30 eurot, kuid kui sellest

15 eurot riigilõivuna ära maksta, jäävad muud õigused kaitseta. A. Talõzin leiab ka, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on vastuolus PS §-ga 15, kuna selline riigilõivu nõudmine ei võimalda tal kohtu poole pöörduda ja seetõttu tuleks HKMS § 112 lg 1 p 1 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

10. 29.07.2014. a määrusega võttis halduskohus A. Talõzini 27.07.2014. a määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

11. 31.07.2014 esitas Viru Vangla oma seisukoha A. Talõzini 06.07.2014. a määruskaebusele ja leidis, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuna vaidlustatud 18.06.2014. a kohtumäärused on seaduslikud ning nende tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Halduskohtu 18.06.2014. a määruses on põhjalikult käsitletud, miks kuulub määruskaebuse esitaja kaebus osaliselt tagastamisele. Vaidlustatud määrus vastab väljakujunenud õiguspraktikale ning kehtivale õigusele. Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja viide kaebuselt tasutava riigilõivu nõudmise põhiseadusvastasusele ei ole õige. Isikul on küll põhiseaduslik õigus pöörduda oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtu poole, kuid selline õigus ei ole piiramatu. Üheks selliseks piiranguks on riigilõivu nõue, mis ei ole omane mitte ainult Eesti õigusele. Kaebajalt nõutav riigilõivu summa 90 eurot ei ole ka sellise suurusega, mida iseenesest saaks käsitleda ülemäära suurena. Ka kaebaja ise ei ole riigilõivu suuruse ülemäärasusele määruskaebuses tuginenud, vaid määruskaebusest tuleneb väide, et riigilõivu nõue iseenesest on põhiseadusega vastuolus. Kinnipeetaval, nagu ka vabaduses viibival isikul, on võimalus ning kohustus planeerida oma väljaminekuid, et tasuda tema jaoks oluliste asjade, sh riigilõivude eest ning kehtestada iseenda jaoks selliste toimingute osas prioriteete.

12. 01.08.2014. a määrusega jättis halduskohus A. Talõzini määruskaebuse menetlusabi taotlust puudutavas osas rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Halduskohus märkis, et alused määruskaebuse rahuldamiseks halduskohtu enda poolt puuduvad ja seega tuleb see HKMS § 206 lg 5 kohaselt rahuldamata jätta ning esitada koos seotud menetlusdokumentidega ringkonnakohtule lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi A. Talõzin on määruskaebustega vaidlustanud mõlemad halduskohtu poolt 18.06.2014 tehtud määrused ja halduskohtu 21.07.2014. a määruse, lahendab ringkonnakohus käesoleva määrusega A. Talõzini 27.07.2014. a määruskaebuse, milles vaidlustatakse halduskohtu 21.07.2014. a määrust, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata ning 06.07.2014. a määruskaebus kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas käiguta ja 06.07.2014. a määruskaebuse osas, milles vaidlustatakse halduskohtu 18.06.2014. a määrust, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata ja kohustati teda tasuma 90 eurot riigilõivu hüvitamiskaebuselt, milles kaebaja nõudis 3000 euro väljamõistmist Viru Vanglalt seoses tema suhtes väidetavalt ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisega.

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu 21.07.2014. a määruse põhjendusi tuleb muuta.

15. Halduskohus on 18.06.2014. a määruse tegemisel, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata ja kohustati teda tasuma 90 eurot riigilõivu hüvitamiskaebuselt õigesti lähtunud kehtivast seadusest (HKMS §-d 110 lg 1 p 1, § 111 lg 1, § 112 lg 1 p 1, § 205 lg 1 p 5 ja riigilõivuseaduse § 571 lg 6) ning kohtupraktikast. Arvestades asjaolu, et enne halduskohtule hüvitamiskaebuse ja koos sellega riigilõivust vabastamise taotluse esitamist 08.06.2014 oli kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 165,30 eurot, mis on igati piisav 90 euro suuruse riigilõivu tasumiseks, on halduskohus 18.06.2014. a määrusega jätnud õigesti kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid käesolevas määruses uuesti üle korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on imperatiivne, mis tähendab, et kui selles sättes nimetatud tingimused menetlusabi andmisest keeldumiseks on täidetud, puudub kohtul kaalumisruum, kas isik riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. Kohtul on sel juhul kohustus HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata jätta ja seda on halduskohus õigesti ka teinud, kuna kaebaja menetluskulud halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamiseks 3000 euro nõudes ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel ja millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

16. Samuti on halduskohus jätnud lõppjäreldusena õigesti kaebaja menetlusabi taotluse 06.07.2014. a määruskaebuse esitamisel 21.07.2014. a määrusega rahuldamata, kuigi on määruse põhjendustest nähtuvalt ebaõigesti võtnud aluseks kaebaja viimase nelja kuu sissetulekud enne määruskaebuse koostamist, mitte enne menetlusabi taotluse esitamist, nagu sätestab HKMS § 112 lg 1 p 1. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel, ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Kaebaja esitas 06.07.2014. a esitatud määruskaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse mitte koos määruskaebusega, vaid alles 16.07.2014. Seega oleks halduskohus pidanud menetlusabi andmise üle otsustamisel võtma HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt aluseks kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetuleku, s.o perioodi 16.03.2014-15.07.2014. Halduskohtu poolt Viru Vanglast välja nõutud isikukonto väljavõttes on kajastatud perioodi 04.03.2014-07.07.2014. a. Haldusasjas nr 3-14-51279 Viru Vangla poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaebaja isikukonto väljavõttest nähtub, et A. Talõzini isikukontol perioodil 08.07.2014-15.07.2014 arveldusi ei toimunud. Seega saab 16.07.2014 esitatud menetlusabi taotluse lahendamisel võtta aluseks halduskohtu poolt Viru Vanglast välja nõutud isikukonto väljavõtte. Selle kohaselt on kaebaja arvele nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist laekunud 402,28 eurot, millest saab HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt maha arvata 20,40 eurot elektri eest ning kinnipidamised, mis läksid 23,14 euro osas nõuete fondi ja 9,26 euro osas vabanemisfondi. Seega on HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades olnud ajavahemikul 16.03.2014-15.07.2014 kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 174,74 eurot ((402,28-52,80)/4x2). Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Kuigi halduskohus tegi kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamisel vigu, on halduskohtu 21.07.2014. a määruse resolutsioon lõpptulemusena siiski õige ning puudub alus määruse tühistamiseks.

17. Kaebaja on lähtuvalt PS §-st 15 taotlenud ka HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist, kuna tema menetlusabi taotlused jäeti rahuldamata just selle sätte alusel ja see säte piirab tema õigusi kaebusega kohtusse pöörduda. Ringkonnakohus leiab, et A. Talõzini sellekohase taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest ainuüksi nõuet tasuda kohtusse pöördumisel või edasikaebuse esitamisel riigilõiv ja kõigile füüsilistele isikutele halduskohtumenetluses kehtivat menetlusabi andmise piirangut ei ole alust pidada PS §-ga

15 vastuolus olevaks. Riigikohus on näiteks pidanud riigilõivude kehtestamise ja ühtlasi kohtusse pöördumise ning edasikaebeõiguse riive legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste osavõttu õigusemõistmise kulude kandmisest ehk seda, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalikõigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5; otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 44), ja menetlusökonoomiat ehk eesmärki vältida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist (üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5; otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punktid 44 ja 45). Käesoleval juhul ei saa määruskaebuse esitamisel nõutavat 15 euro suurust riigilõivusummat ega ka konkreetse hüvitamiskaebuse esitamisel nõutud 90 euro suurust riigilõivusummat pidada liiga kõrgeks riigilõivusummaks arvestades seda, et taotluste esitamisele eelnenud kuudel on kaebajal sissetulek olemas olnud. Mis puudutab veel vaidlustatud 21.04.2014. a määrust, millega nõuti riigilõivu tasumist 06.07.2014. a määruskaebuselt, milles vaidlustati kaebuse osalist tagastamist, siis lisaks HKMS §-le

112 lg 1 p 1 tuleks sellel juhul ilmselt menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise alusena kõne alla ka HKMS § 111 lg 3, mis sätestab, et isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja enne halduskohtusse pöördumist läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust hüvitamisnõuete osas, milles nõuti Viru Vanglalt 5000 euro ja 7000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist ja seda, et ta siiski on kohtueelse menetluse läbinud, ei väida ka kaebaja esitatud määruskaebuses. Eeltoodust võib järeldada, et 06.07.2014. a määruskaebuse esitamiselt riigilõivu nõudmine jääks ilmselt kehtima isegi siis, kui HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamata jätta ja selle suhtes järelevalvemenetlus alustada.

18. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebused rahuldamata ja vaidlustatud määrused jõusse, siis ei lahenda ringkonnakohus käesoleva määrusega A. Talõzini 06.07.2014. a määruskaebust osas, milles vaidlustati halduskohtu seda 18.06.2014. a määrust, millega esitatud hüvitamiskaebus osaliselt tagastati, sest sellise määruskaebuse esitamine eeldab riigilõivu tasumist või seda, et kohus on kaebaja määruskaebuselt riigilõivu tasumisest vabastanud. Halduskohus ei vabastanud 21.07.2014. a määrusega kaebajat selle 18.06.2014. a kuupäeva kandva määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma 15 eurot riigilõivu ning see määrus jääb ka ringkonnakohtus jõusse. Kuna kaebaja ei ole nimetatud määruskaebuselt veel riigilõivu tasunud, siis ei saa ringkonnakohus 06.07.2014. a määrust selles osas ka sisuliselt lahendada.

19. Halduskohus on mõlemal juhul määrusesse märkinud, et juhul, kui kaebaja need määrused vaidlustab, siis tuleb tal riigilõivud tasuda alles 15 päeva jooksul halduskohtu vastava määruse jõustumisest. Kuna halduskohtu vaidlustatud määrused ei ole veel jõustunud, siis on kaebajal endiselt aega riigilõivu tasumiseks ja ringkonnakohus ei pea halduskohtu määrusi muutma osas, mis puudutavad riigilõivu tasumise tähtaegu.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/