4-15-3150/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3150

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. juuni 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-3150 (2317,15,002638)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

N.R-i

(N.R)

kaitsja

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja Kairi Palitsa 31.03.2015 otsusele nr

2317,15,002638 N.R-i karistamises LS § 227 lg-s

4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 14 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: N.R, ik XXX,

elukoht: XXX

Kaitsja: Oleg Nišajev, Õigusbüroo Tulemus, Punane 16-

604, Tallinn, 13619

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.R-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 31.03.2015 otsusele nr 2317,15,002638 N.R-i karistamises LS § 227 lgs 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 14 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 31.03.2015 otsus nr 2317,15,002638 N.R-i karistamises LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 14 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud põhikaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 14 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 14 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 02.06.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 10.06.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 02.07.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 03.07.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 31.03.2015 otsusega nr 2317,15,002638 karistati N.R-i LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 14 kuuks selles, et menetlusalune isik 14.03.2015 kell 23.02 Saue vallas Harjumaal, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 23. kilomeetril suunaga Tallinna poole, juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 187 +/- 6 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 90 km/h.

Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et kaitsjale jääb arusaamatuks miks pole menetlusalust isikut karistatud rahatrahviga. Pole vähetähtis ka asjaolu, et N.R vajab juhtimisõigust oma igapäevases elus. N.R soovib tõendada oma väiteid esitatavate kirjalike tõendite ja enda seletusega. N.R-i väidete kohaselt jäädvustati väärteo toimepanemist videosalvestusele. Kaebuses taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist karistuse osas ja kaebuse esitajale kergema karistuse määramist.

Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et sõitis Leedust. Sündis poeg ja abikaasal oli raske sünnitus ning oli sünnitusmajas üksi. Kui jõudis neljarealisele teelõigule, siis andis gaasi, et kiiremini haiglasse jõuda. Kui kohale jõudis, siis ütles arst, et tulgu hommikul tagasi. Eelmine kord kui tütar sündis, siis sai küll haiglasse sisse. Kui kinni peeti, siis menetlus oli pool tundi, kiiresti kirjutati protokoll, kirjutas alla, lasti minema. On nõus tegema isegi üldkasulikku tööd ja väikest trahvi tasuma. Ei oska kommenteerida mitu trahvi on määratud kiiruse ületamiste eest.

Viimasest trahvist on tasutud osa, teised on tasutud. Tasus 18.05.2015 lapse pangakonto kaudu, mille esitab. Praegu tasus neid trahve, mida nägi e-toimikust. On nõus tasuma trahvi, mida kohus määrab. On vaja sõita, lapsi kooli, huviringidesse viia, lastearsti juurde. Töö tegemiseks kasutab sõidukit, objekt asub praegu linnast väljas. Tegeleb ehitusega, abikaasa on lapsehoolduspuhkusel. Praegu on rahaline seis halb, palju raha kulub laste peale. Trahvi suudaks tasuda osade kaupa. Kahetseb. Tahtis kiiremini poega näha, ei saanud olla sünni juures.

Nägi politseiautot vastassuunas, märkas kiirust 184, siis vajutas pidurit ja ei pannud tähele, milline kiirus oli fikseeritud. Politseiauto sõitis üle muru, pani vilkurid ja kohe peatus. Kaitsja jäi kaebuse juurde ja palus kaaluda põhikaristuse muutmist. Kui kohus peab võimalikuks rahatrahvi ja lisakaristuse mõistmist, siis võiks olla võimalikult lühiajaline lisakaristuse tähtaeg. Palub arvesse võtta ka kellaaega, liiklus ei olnud nii tihe kui hommikusel tipptunnil.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik on väärteo toime pannud. See on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistuse määramisel on arvestatud kõiki KarS § 56 nõudeid. Tegu on tahtlik, sõidukiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel oli nii suur, et see ei saanud jääda märkamatuks. Lubatud 90 km/h, kiirus 181 km/h, vahe on kahekordne, see ei saa jääda märkamatuks. Tegu on ohtlik, seadis ohtu teiste elu ja vara. Kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsusega, ei ole määratud maksimaalset karistust, vaid sanktsiooni keskmine määr.

Arvestatud, et isikut on karistatud korduvalt väärtegude toimepanemise eest. Kiirust on ületatud olulisel määral. Ka maksimaalne karistus oleks olnud põhjendatud. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma, siis need asjaolud välistavad rahatrahvi kohaldamise. 14-kuuline karistus tagab õiguskorra kaitsmise huvid. Otsus on igati seaduslik. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamused, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 14.03.2015 kell 23.02 kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS008353, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00134). Sõiduk, mille kiirust mõõdeti, liikus Harju maakonnas, Saue vallas, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 23. kilomeetril suunaga Tallinna poole. Kiiruse mõõtja mõõtis kiirust paigal seistes. Mõõdetav mootorsõiduk liikus üksinda esimesel pärisuunalisel sõidurajal ning lähenes mõõtjale.

Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 187 km/h asulavälisel teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 6 km/h, mistõttu arvestati lõplikuks mõõtetulemuseks 181 km/h. Mõõtmise ajal videotehnikat ei kasutatud. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§

133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise, tunnistades süüteo toimepanemist. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 91 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebuse esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni ning lõike 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 4 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 14 kuuks.

Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü nii LS § 227 lg 4 mõttes kui ka kiiruse ületamise mõttes üldse on suur, kuna lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h on ületatud kahekordselt.

Selline lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid tahtlik ja eesmärgipärane tegevus ning sellist tegu ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest, kuivõrd lubatud maksimaalse sõidukiiruse suurus võrreldes tegeliku sõidukiirusega oli niivõrd suur. See aga omakorda peaks süü suuruse tõttu tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras.

Samas leiab kohus, et süü suurust võivad mõningal määral mõjutada ka süüteo toimepanemise aeg ja koht ning muud asjaolud. Käesoleval juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine aset leidnud kellaajast tingitult hõreda liiklusega asulavälisel teel. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt liikus mõõdetud sõiduk mitmerajalisel teelõigul üksinda. Samas ei välista sellised teo toimepanemise asjaolud ei süüd ega õigusvastasust. Nimelt ei sisalda LS

15 lg 1 p 1 ega § 227 lg 4 sätted viiteid süüteokoosseisu tunnuste puudumisele juhul kui tegu pannakse toime hilisel ajal ja/või hõreda liiklusega teelõigul. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses tuvastanud kergendava asjaoluna kahetsuse. Kohtuistungil kordas menetlusalune isik kahetsusavaldust. Arvestades kohtuvälise menetleja määratud karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras, siis võib tulla ühesele järeldusele, et vaatamata süü suurusele on kohtuväline menetleja karistuse määramisel kergendava asjaoluga ilmselgelt arvestanud ning see on karistuse määra ka oluliselt mõjutanud.

Kuigi menetlusalune isik ka kohtuistungil avaldas kahetsust, ei saa see kahetsus karistuse määra korduvalt mõjutada, kuivõrd seda asjaolu on juba arvestatud. Raskendavaid asjaolusid ei ole ei kohtuvälises ega kaebemenetluses tuvastatud ning arvestades väärteo spetsiifikat, siis oleks ka raske mõnda KarS § 58 loetelus leiduvat asjaolu tuvastada. Kaebuses ja kohtuistungil antud selgitustes on soovitud karistuse liigi muutmist ning menetlusaluse isiku selgituste kohaselt on tema jaoks juhtimisõigus vajalik nii seoses tööga kui ka suurema lapse kooli ja huvialaringi transportimiseks ning väiksema lapse arsti juurde viimiseks.

Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt ületas ta lubatud sõidukiirust seetõttu, et tahtis jõuda sünnitusmajja abikaasa ja vastsündinud poja juurde. Seejuures on menetlusalune isik selgitanud, et see kiirustamine oligi lubatud sõidukiiruse ületamise põhjuseks. Seejärel selgitas menetlusalune isik ka seda, et alles kinnipidamise ajal sai ta poja sünnist teada. Arvestades kohtule esitatud sünniakti võib järeldada, et kuna menetlusaluse isiku poeg oli sündinud eelmisel päeval, siis võib järeldada, et menetlusalune isik oli siiski poja sünnist teadlik ja abikaasa ning poja juurde kiirustamine võis olla ka lubatud sõidukiiruse ületamise põhjuseks.

Arvestades aga kaebuse esitaja kehtivaid karistusi, siis saab tulla järeldusele, et väärteo toimepanemise ajal jäid põhjendused, millised toodi esile juhtimisõiguse vajalikkuse olemasolu kohta, teisejärgulisteks. Menetlusalusele isikule olid väärteo toimepanemise ajal teada nii tema töö iseloom, vanema lapse kooli ja huvialaringi viimise vajadus ning abikaasa viibimine sünnitusmajas ja need asjaolud ei tekkinud pärast vaidlustatud otsuse koostamist. Menetlusaluse isiku põhjendustest teeb kohus järelduse, et menetlusalune isik ei ole senini aru saanud sellest, et ta oli ja on sellisel määral kiirust ületades liikluses teistele liiklejatele ja endale ohtlik ning ilmselgelt ei taju kaebuse esitaja ka seda, et liiklusseaduse nõuded on täitmiseks kohustuslikud kõigile liiklejatele, sh ka menetlusalusele isikule, sõltumata sellest, kas liigeldakse öisel ajal hõreda liiklusega teelõigul või mitte.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteotoimikus leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat viimase aasta jooksul menetlusesemeks olevale väärteole eelnevalt neljal korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Nendest neljast korrast kolmel juhul on teda karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest. Nimetatud väärteod on toime pandud 05.08.2014, 30.10.2014 ja 20.02.2015.

Kõigil kordadel on menetlusalust isikut karistatud rahatrahvidega ning kohtule esitatud tütre pangakonto väljavõtte kohaselt asus menetlusalune isik temale määratud rahatrahve tasuma mõned päevad enne väärteoasja kohtulikku arutamist. Seega oli menetlusalune isik kõik temale määratud rahatrahvid jätnud tähtaegselt tasumata. Seejuures ei olnud ta suuteline täielikult ära tasuma ka viimast rahatrahvi, milline oli talle määratud 20.02.2015 ning uue samaliigilise ja ohtlikuma väärteo pani ta toime vähem kui kuu aja möödudes. Selline menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmised määratud ja tasumata jäetud rahatrahvid ei ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja menetlusalune isik jätkab liikluses samalaadset ja menetlusalusele isikule omaseks saanud õigusvastast käitumist.

Sellele viitab ka kaebuse esitaja suhtumine, mille kohaselt soovib ta, et määrataks uus rahatrahv, et ta saaks jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Arvestades kaebuse esitaja kogemust karistuste osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmistest karistustest järeldusi teha suutnud, kuigi juhtimisõigusega isik teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese tahtlik liiklusnõudeid eirav käitumine tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel.

Kohus leiab, et isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks, et ta oleks võimeline hoolitsema pereliikmete eest ja jätkuvalt töötama valitud töökohal ning et senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ja heaolusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised liiklejad, samuti võõra vara.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja liiklusnõudeid järjekordselt järgida ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda, seda et varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei ole sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma.

Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistusliigi valik on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist järjekordse rahatrahviga, kuivõrd eelmised rahatrahvid samalaadsete väärtegude toimepanemise eest oodatud mõju ei ole avaldanud, mistõttu on rahatrahv kui karistusliik menetlusaluse isiku mõjutusvahendina ammendunud.

Mis puudutab põhikaristuse määra, siis karistuse mõistmise üldpõhimõtete ja kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellest arusaamast johtuvalt oleks karistuse keskmiseks määraks juhtimisõiguse äravõtmine 12ks kuuks. Kaebuse esitajale on kohtuväline menetleja kohaldanud karistusena juhtimisõiguse äravõtmist 14ks kuuks.

Kohtu veendumuse kohaselt tuleneb kõnealuse määra kohaldamisest üheselt järeldus, et kohtuväline menetleja on karistuse määra valikul lähtunud küll süü suurusest, kuid on olulisel määral arvestanud kergendava asjaoluga, jättes kõrvale menetlusaluse isiku karistusandmed. Karistusandmed on otsuse tegijat mõjutanud vaid karistusliigi valikul, so peetud vajalikuks mõjutada varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud isikut uute süütegude toimepanemisest hoidumisele sellega, et ta liiklusest kõrvaldatakse. Senise kohtupraktika kohaselt on omaks võetud seisukoht, et ka keskmise süü korral võib määrata/mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui on vajalik kinnistada süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest.

Antud juhul on kohtuväline menetleja sellest põhimõttest ka kinni pidanud, määrates vaatamata süü suurusele karistuse mõningal määral üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, kuigi süü suurust arvestades olnuks ka rangema karistuse määramine põhjendatud ning seda vaatamata kergendava asjaolu esinemisele. Seejuures leiab kohus, et kohaldatud karistusliik võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline karistus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks.

Samuti lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale kui ka teistele liiklejatele. Arvestades menetlusalusele isikule omaseks saanud õigusvastast käitumist liikluses leiab kohus, et menetlusalune isik ei ole senini aru saanud sellest, et kiirust piiratakse liiklusohutuse tagamiseks, sh ka menetlusaluse isiku enese ohutuse tagamiseks ning järjepidevalt lubatud sõidukiirust ületades kujutab menetlusalune isik ohtu ka teistele liiklejatele, kuivõrd ta ei ole lubatud sõidukiirust ületades võimeline peatuma ootamatult teele ilmuva takistuse ees ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama.

Eelneva kokkuvõtteks asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alused otsuse muutmiseks või tühistamiseks puuduvad. Seonduvalt menetlusaluse isiku selgitustes osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega seoses tööga ja laste transportimisega märgib kohus, et kaebuse viide seonduvalt eeltoodud asjaoludega juhtimisõiguse vajadusele võib küll olla inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja väärtegu ei ole juhuslikku laadi või esmakordne.

Kaebuse esitajale oli juhtimisõiguse vajalikkus seoses tööga teada ka väärteo toimepanemise ajal ning see ei olnud kaebuse esitajale ootamatu ega tekkinud pärast väärteo toimepanemist. Menetlusaluse isiku näol on tegemist isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud ning käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine on vaadeldav väärteona, millega seatakse ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis ning võõras vara. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku ebamugavuse seoses töötamiseks ja laste transportimiseks vajaliku juhtimisõiguse puudumisega.

Juhtimisõiguse vältimatust vajalikkusest oli kaebuse esitaja teadlik nii menetlusesemeks olva väärteo toimepanemise kui ka eelmiste samalaadsete väärtegude toimepanemise ajal. Seega oli kaebuse esitaja võetud riskist teadlik. See teadlikkus aga ei pannud kaebuse esitajat valikuid tegema ning ta tegi otsuse tahtliku süüteo toimepanemise kasuks. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-10 asunud seisukohale, et ka töö kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelneva kogemuse pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühtemoodi ning lubatud sõidukiiruse oluline ületamine kohtuistungil esitatud põhjendusel ei ole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/