1-12-12126/77 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 1.juuni 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-12-12126

Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 5. mai 2015. a määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu S.F-i kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel, määruskaebus RESOLUTSIOON 1. Jätta Viru Maakohtu 5. mai 2015. a määrus muutmata ning S.F-i kaitsja Rainer Objarteli määruskaebus rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot) vandeadvokaat Rainer Objartelile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. Mõista S.F-ilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Rainer Objarteli poolt osutatud õigusabi eest 72 eurot riigituludesse.

4. S.F tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele

märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „S.F 1-12-12126 menetluskulud“. 5. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 15. mai 2013. a otsusega tunnistati S.F süüdi KarS § 275 järgi ning karistuseks mõisteti talle 30 päeva vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuulus 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 15. detsembri 2011. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 4 aasta 5 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 6 kuud 18 päeva vangistust.

2. Viru Maakohtu 12. jaanuari 2015. a määrusega vähendati S.F-ile Viru

Maakohtu 15. mai 2013. a otsusega mõistetud ja Tartu Maakohtu 15. detsembri 2011. a otsusega liidetud karistust ning lõplikuks karistuseks loeti 4 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust.

3. Kinnipeetava karistusaeg algas 30. augustil 2011 ja lõpeb 27. veebruaril 2016. Võimalus vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks avanes tal 27. augustil 2014.

4. Viru Maakohtu 5. mai 2015. a määrusega jäeti S.F vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata.

4.1 S.F-i on seitse korda kriminaalkorras karistatud, reaalset vangistust kannab ta neljandat korda. Isikul puudub vabanemisel kindel alaline elukoht, garanteeritud töökoht ning nii materiaalset kui ka moraalset toetust pakkuvad lähedased isikud. S.F on ka varem olnud käitumiskontrollile allutatud, kuid on rikkunud katseaja nõudeid ja käitumiskontrolli tingimusi registreerimiskohustuse täitmata jätmise ning alkoholi tarvitamise keelu rikkumise näol. Viimase kuriteo pani ta toime vangistuses viibides. See kuritegu on küll 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustikuga dekriminaliseeritud, ent see ei muuda olematuks asjaolu, et isik solvas vangistuses viibides võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega ehk

rikkus vanglas ettenähtud korda ja kehtestatud reegleid. Seega on varasemad

kriminaalhooldused osutunud ebarahuldavaks ning võib järeldada, et isik ei ole talle mõistetud karistustest järeldusi teinud ning jätkab kuritegude toimepanemist. S.F-ile on ka varem antud võimalus jääda vabadusse ja oma käitumist parandada, kuid see ei ole

avaldanud talle vajalikku eripreventiivset mõju, mis nähtub eelkõige kontrollnõuete

mittetäitmisest. Viru Vangla iseloomustusest nähtuvalt on S.F viis kehtivat

distsiplinaarkaristust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2006. a

määrusele asjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud.

4.2 S.F on iseloomustusest nähtuvalt vanglas viibimise ajal kokku ligikaudu ühe aasta töötanud, kuid nüüdseks on juba pikka aega töötamisest vabastatud, kuna tema tervis on

väga kehv. Samas nähtub iseloomustusest, et vabaduses oli ta väidetavalt igapäevaselt hõivatud tööga, töökohad on olnud mitteametlikud ja lühiajalised. Saadava töötasuga tuli väidetavalt toime. Samas on ta pannud toime varavastased süüteod rahalise kasu saamise

eesmärgil. Eeltoodu viitab isiku puudulikule toimetulekuoskusele. Vanglas isikut keegi materiaalselt toetanud ei ole. Vabanedes puudub S.F garanteeritud töökoht ning nii

materiaalselt kui ka moraalselt toetavad lähedased. Süüdimõistetul puudub igasugune

ülevaade tema vastu esitatud rahalistest nõuetest, ta ei tunne nende vastu huvi ega ole

huvitatud nende tasumisest. Seega ei ole välistatud, et raskuste ilmnemisel võib ta majandusliku kasu saamise eesmärgil taas toime panna varavastaseid süütegusid. Kuritegude toimepanemist võib soodustada alkoholi tarvitamine. 2 2

4.3 S.F alkoholisõltuvust diagnoositud ei ole, kuigi varasemate kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud just alkoholi tarvitamine. Vangistuses on kinnipeetav

läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, mille eesmärgiks on aidata kaasa sõltuvusainete tarvitamisest loobumisele. Treeningu alguses oli S.F pigem kuulaja rollis, kuid lõppfaasis muutus tema käitumine avatumaks ja ta võttis osa aruteludest. Seega

võiks eeldada, et isik on motiveeritud alkoholist (ja teistest sõltuvusainetest) edaspidi hoiduma.

4.4 Vangla hindab S.F-i poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosust väga kõrgeks – 70% ja vägivaldse kuriteo puhul 65%. Nendest protsentidest lähtudes oleks süüdimõistetu

tingimisi ennetähtaegne vabastamine käesoleval ajal ennatlik. Isiku kontrollnõuetele allutamine ei suudaks vähendada uue kuriteo toimepanemise riski, kuivõrd varem ei ole see

sellist tulemust andnud. Kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ei toeta ka vangla ega prokuratuur.

5. Süüdimõistetu kaitsja esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada S.F vangistusest tingimisi ennetähtaegselt.

5.1 S.F selgitas kohtuistungil, et ta on käesoleva karistuse kandmise ajal muutunud ja soovib pärast karistuse kandmiselt vabanemist hoiduda seadusvastasest käitumisest ning

elada edaspidi õiguskuulekalt. Vangistuse ajal on ta läbinud sotsiaalprogrammi

„Eluviisitreening“, mis on pannud teda mõistma esinevaid riskitegureid. S.F puudub vabanedes kindel elukoht, kuid tal on püstitatud enda jaoks selged eesmärgid, kus ta elama hakkab. S.F leidis, et ta läheks elama mõnda rehabilitatsioonikeskusesse või

taotleb sotsiaaleluruumi kohalikult omavalitsuselt. Tema viimaseks elukohaks oli rahvastikuregistri andmetel Kohtla-Järve linn. Enda sõnul teadvustab ta riskitegureid, mis on

toonud teda karistust kandma, ja järgib edaspidi ühiskonnas kehtivaid reegleid. S.F-ile tuleb anda võimalus vangistuse jooksul toimunud muutuste tõestamiseks.

5.2 Kuigi S.F-i on karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras karistatud, ei peegelda üksnes antud asjaolu kinnipeetava käitumist karistuse kandmise ajal. Kinnipeetava käitumise hindamisel tuleb vaadelda kõiki kinnipeetavat iseloomustavaid tegureid kogumis,

sh osalemist sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ kui ka isiku enda motivatsiooni oma

senist elukorraldust muuta. Oluline on see, et isik teadvustab endale riskivaldkondi ning

püüab neid tulevikus vältida. Eeltoodu vähendab uue kuriteo riske. S.F avaldas

kohtuistungil, et ta on valmis täitma kõiki kriminaalhooldusametniku ja vangla

iseloomustuses märgitud kontrollnõudeid ja kohustusi. S.F-i käitumiskontrollile allutamine annaks võimaluse abistada teda võimalikes riskivaldkondades ning pikema aja vältel jälgida tema võimekust vabaduses toime tulla. S.F on teadlik tagajärgedest,

mida toob kaasa käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõuete ja -kohustuste rikkumine: kandmata karistus tuleks sel juhul lõpuni kanda.

5.3 S.F on isik, kes vajab lisaks taasühiskonnastamisele ka meditsiinilist abi. Vanglas viibib S.F meditsiiniosakonnas järelevalve all ning saab terviseseisundile vastavat ravi. Kinnipeetava tervis on väga halb ning halveneb järjest. Kaitsjale on teada, et pärast 17.aprillil 2015 Rakvere kohtumajas kohtuistungi toimumist ja Viru Maakohtu 5. mai 2015. a määruse tegemist on S.F-i tervislik seisund järsult halvenenud. Vangla on

esitanud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale taotluse S.F-i karistuse kandmisest vabastamiseks temal esineva parandamatu haiguse tõttu. 3 3

5.4 S.F on viibinud vanglas umbes 3 aastat 9 kuud, ärakandmisele kuulub veel alla ühe aasta. Pidades silmas seda, et kinnipeetaval puudub vabanemisel elu- ja töökoht ning tema

tervislik seisund on väga halb, siis vajab ta karistuse kandmiselt vabanedes

resotsialiseerumiseks tuge ja abi, mida saaks talle võimaldada läbi käitumiskontrollile allutamise. Kuivõrd isik on kandnud pikaajaliselt vangistust, vajab ta abi endale töökoha ja elukoha leidmisel. Kinnipeetav ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline ise oma elu korraldama, vaid vajab selleks kõrvalist abi. Kui S.F kannab karistuse täielikult ära ja vabaneb tähtaegselt, siis võivad vajada lahendamist samad asjaolud/küsimused, mis on

käesoleval ajal aktuaalsed. Sellisel juhul pole võimalik isiku käitumist kontrollida ega abistada teda võimalikes riskivaldkondades. Sellises olukorras on kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine igati proportsionaalne lahendus, sest minimeerib võimalikud ohud ja riskid.

5.5 S.F ei ole vabaduses küll garanteeritud töökohta, kuid arvestades tema

tervislikku seisundit, ei olegi tal võimalik teha tööd seni, kuni tema tervislik olukord ei

parane. Tänaseks päevaks on S.F-ile määratud töövõimetuspension. Tal on töövõimekaotus 70%. Töökoha puudumine ei saa olla määravaks tema vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel. Isikutel, kes ei ole oma tervislikust

seisundist tulenevalt võimelised tööga elatist teenima, on võimalus taotleda kohalikult omavalitsuselt toimetulekuks erinevaid sotsiaaltoetusi, mis võimaldaksid katta olmekulud. S.F puudub vabanedes ka kindel elukoht. Kinnipeetav avaldas kohtus oma nägemuse, kuidas tal oleks võimalik oma elu väljaspool kinnipidamisasutust korraldada: esialgu taotleks ta kohalikult omavalitsuselt (Kohtla-Järve linnalt) sotsiaaleluruumi. Kohalikul omavalitsusel

lasub kohustus abivajajatele sotsiaalabi osutada ning kindlustada neile sotsiaalelamispind. Kriminaalhooldusel olles oleks kinnipeetavale toeks kriminaalhooldaja, kes saab teda abistada esilekerkivate küsimuste lahendamisel, lisaks on võimalik sotsiaaltöötajate abi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu

põhjendustega ja leiab samuti, et S.F-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole praegusel ajal põhjendatud. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 76 lg-s 4) sätestatud asjaolusid ning määruskaebus ei sisalda asjaolusid, mis maakohtu järelduse ümber lükkaksid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu veenvate ja igati motiveeritud seisukohtadega, mida ei pea vajalikuks korrata. Täiendavalt rõhutab ringkonnakohus järgnevat.

7. Määruskaebuses rõhutab kaitsja, et S.F on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviistreening“ ning süüdimõistetul on sisemine valmisolek oma senist

elukorraldust muuta. Samuti on kaitsja seisukohal, et S.F vajab vabaduses kriminaalhooldaja tuge, mis vangistusest tähtaegsel vabanemisel puudub. Ringkonnakohtu

hinnangul ei võimalda eeltoodud asjaolud asuda seisukohale, et kantud karistus on

S.F-i puhul oma eesmärgi täitnud ja isik sellest enda jaoks vajalikud järeldused teinud. Kaitsja toonitab korduvalt S.F-i vajadust kriminaalhooldaja toe ja abistamise järele. Olukorras, kus kinnipeetav seab oma vabanemisjärgse elukorralduse ja toimetuleku

täielikult sõltuvusse välistest teguritest ja toetusest, ei ole tema vabanemisjärgsed

elutingimused sellised, mis õigustaksid tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab see sellele, et S.F ei ole tegelikult valmis ise oma käitumise eest vastutust võtma, ehkki sõnades väljendab ta vastupidist. 4 4

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tekitab kahtlusi S.F-i vabanemisjärgses

seaduskuulekas käitumises ka tema varasem elukäik. Kinnipeetavat on tema võrdlemisi noorele eale vaatamata seitsmel korral kriminaalkorras karistatud. Reaalset vanglakaristust kannab S.F neljandat korda. S.F-i käitumine vangistuse kandmise ajal pole

samuti olnud seaduskuulekas. Kinnipeetavat on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Viimati karistati S.F-i 27. jaanuaril 2015 viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

S.F-i suhtes on varem kohaldatud ka kriminaalhooldust, ent ebaõnnestunult –

süüdimõistetu ei ilmunud registreerimisele ning eiras kohtu poolt kohaldatud alkoholi tarvitamise keeldu. Seega on S.F näidanud, et kriminaalhooldus ei ole tema puhul piisav meede, tagamaks tema seaduskuulekat käitumist. Seetõttu puudub ringkonnakohtul ka alus arvata, et kriminaalhooldaja järelevalvele allutamine omaks praegusel ajal tema suhtes varasemast suuremat mõju.

9. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

10. S.F-i kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtumäärusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele poolteist tund, mille eest taotleb ta tasu 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse (muudetud 7. aprilli 2015. a otsusega) punktidest 1 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel S.F-i kanda.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus

5 5