3-13-1437/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 29.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1437 Haldusasi R.P. (P.) kaebus Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T õigusvastasuse tuvastamiseks ja 11.06.2013. a vaideotsuse nr 6.-12/143-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.11.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.P. Vastustaja (apellant) Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.11.2013. a otsus muutmata.

2. Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 100 eurot apellatsiooniastmes kantud menetluskulu ja jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 29.06.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas. 17.04.2013 hindas Viru Vangla arst kaebaja tervislikku seisundit ning väljastas tõendi, milles märkis järgmist: „Tervislik seisund võimaldab sooritada koristamise tööjuhendi järgi tööülesannet: p. 1.1 põrandate kuivpuhastus põrandaharjaga; p. 1.3. tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt. Kinnipeetav on päevakirurgilise operatsiooni järjekorras. Kinnipeetavale on eraldatud nimmevöö-korsett meditsiiniosakonna poolt.“

2. 19.04.2013. a käskkirjaga nr 6.-2/573-T (tl 6, 38) määras Viru Vangla II üksuse peaspetsialist-üksuse juht kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19.04.2013 kuni 18.07.2013. Käskkirja p 2 kohaselt pidi kaebaja täitma Viru Vangla direktori 15.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/15 (tl 7) kinnitatud „E8 koristaja tööjuhendi“ (tl 7p-8) punktides 1.1 ja 1.3 sätestatud vangla majandustöid (põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, lauad, toolid, radiaatorid jne)).

3. 19.04.2013 keeldus kaebaja tööle minemast, mistõttu kutsuti tema tervisliku seisundi hindamiseks kohale arst, kes vabastas ta seoses tervisliku seisundiga (peavalu ja kõrgenenud vererõhk) töö tegemisest. Ka 02.05.2013 ja 10.05.2013 keeldus kaebaja tööle minemast ning meditsiinitöötaja andis kõrgenenud vererõhu tõttu kaebajale tööst vabastuse, viimasel juhul kuni 21.05.2013. 20.05.2013 andis arst kaebajale tööst vabastuse kuni 1 kuuks ning 12.06.2013 perioodiks 21.06.-01.08.2013.

4. 20.05.2013 esitas kaebaja vaide (tl 9-10p) Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla direktor jättis 11.06.2013. a vaideotsusega nr 6.-12/143-1 (tl 11-11p) kaebaja vaide rahuldamata.

5. 03.07.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4), milles palus tunnistada kehtetuks Viru Vangla 19.04.2013. a käskkiri nr 6.-2/573-T ja tühistada Viru Vangla direktori 11.06.2013. a vaideotsus nr 6.-12/143-1. Tartu Halduskohus võttis 12.07.2013. a määrusega kaebuse menetlusse nimetatud haldusaktide tühistamise nõuetes. Kaebaja leidis, et tema tööle määramise käskkirjas puudub seadusega nõutud põhjendus. Samuti ei nähtu käskkirjast, kas ja millises ulatuses on vastustaja kaebaja majandustööle määramisel võtnud arvesse tema terviseseisundit puudutavaid andmeid. Lisaks eeltoodule ei selgu käskkirjast, kas ja milliseid samme on vastustaja astunud selleks, et selgitada kaebajale tema töötingimusi, anda talle asjakohane väljaõpe ja kontrollida, kas kaebajal on määratud töö tegemiseks vajalikud teadmised ja oskused. Kaebaja väitel on ta 14.02.2013 Viru Vanglasse saabumisest alates korduvalt pöördunud oma kontaktisiku ja vangla meditsiiniosakonna poole seljavigastusest tulenevate pidevate seljavaludega, parema põlveliigesega seonduvate liikumisprobleemidega, kõrgest vererõhust tingitud terviseprobleemidega ning muude terviseprobleemidega. Arst on kaebajal diagnoosinud seljavalu ja lülisamba osteokondroosi. Kaebajale on näidustatud nimmevöö. Samuti on tal parema põlveliigese vigastusest tingitud olulised probleemid liikumisega, kuna põlv võib liigesest välja tulla. Põlv vajab kaebajale teadaolevalt opereerimist, liikuva töö tegemine sellises seisundis on ohtlik ning võib lõppeda tõsise traumaga. Samuti on kaebajal diagnoositud südamekahjustusega hüpertooniatõbi. Kaebaja on korduvalt peale vaidlusaluse haldusakti andmist pöördunud terviseprobleemide tõttu arsti juurde ning teda on alates vaidlustatud käskkirja väljaandmisest kuni kaebuse esitamiseni töötamisest vabastatud.

6. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses ning hilisemas seisukohas (tl 33-36, 54-54p) jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja puhul ei esine ühtegi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 2 nimetatud tööst vabastamise aluseks olevat asjaolu, ning enne kaebaja tööle määramist on meditsiiniosakonna spetsialist-arst kaebaja tööle määramise kooskõlastanud. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaebaja on meditsiinitöötaja ühekordsete otsuste alusel vabastatud konkreetsel päeval töötamisest, ei muuda see vaidlustatud kinnipeetava tööle määramise käskkirja õigusvastaseks. Eluliselt on mitteusutav kaebaja väide, et tal puuduvad elementaarsed oskused lapiga tolmu ning harjaga põranda pühkimiseks. Tööülesannete täitma asumise korral juhendab vanglaametnik kinnipeetavat, tutvustades talle töövõtteid.

7. 03.09.2013 kohtule esitatud avalduses (tl 49-50) palus kaebaja asendada Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T tühistamise nõue õigusvastasuse tuvastamise nõudega, kuna vaidlustatud haldusakt kaotas kehtivuse alates 19.07.2013. Kaebaja märkis, et soovib haldusakti õigusvastasuse tuvastamist, et vältida vastustaja poolt samalaadsete haldusaktide andmist kaebaja suhtes tulevikus.

8. Tartu Halduskohus rahuldas 01.11.2013. a otsusega (tl 82-88) kaebuse osaliselt, tunnistades Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T kaebaja tööle määramise osas õigusvastaseks ning jättes Viru Vangla 11.06.2013. a vaideotsuse nr 6.-12/143-1 tühistamise nõude rahuldamata. Kuna kaebus kuulus rahuldamisele 50% ulatuses, mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja pool kaebaja poolt kantud põhjendatud menetluskuludest ehk 37,50 eurot. Halduskohtu otsuse põhjendused on järgmised.

- Vastustaja on rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust. Üksnes justiitsministri 07.02.2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ (määrus nr 9) § 4 lg-s 1 sätestatud andmete märkimine tööle määramise haldusaktis ei ole piisav. Viitamine VangS § 37 lg-le 1, § 38 lg-le 1 ning VangS § 39 lg-le 3 ning märkimine, et kuna kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada muu tööga, rakendatakse teda vangla majandustöödel, ei ole piisav põhjendus kaebaja majandustööle määramise osas. Haldusaktist ei nähtu, kas vastustaja on kontrollinud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava töökohustusest vabastamise aluste esinemist, ning selles ei ole viidatud VangS § 37 lg 3 kohaselt nõutavale arsti seisukohale kaebaja töövõimelisuse kohta. Samuti puudub haldusaktis põhjendus, miks asus vastustaja seisukohale, et kaebajale määratud töö vastab tema füüsilistele ja vaimsetele võimetele ja oskustele. Ka vastustaja ise on vaideotsuses möönnud põhjendamiskohustuse täitmata jätmist.

- Vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õiguspärane kaebaja terviseseisundit puudutavas osas. Ehkki 19.04.2013. a käskkirjas ei ole Viru Vangla arsti 17.04.2013. a tõendile kaebaja töövõimelisuse kohta viidatud, on vastustaja kinnitanud, et see oli vaidlustatud haldusakti andmise aluseks ning kohtul puudub alus selles kahelda. Nimetatud tõendist nähtub, et arst on kaebaja töövõimelisuse kindlakstegemisel võtnud arvesse kaebaja poolt välja toodud terviseprobleeme ning neid hinnates jõudnud järeldusele, et kaebajale on lubatud E-8 koristaja tööjuhendi punktides 1.1 ja 1.3 sätestatud töö tegemine. 19.04.2013. a käskkirja õiguspärasust ei mõjuta kaebaja hilisemad terviseprobleemid, kuna kaebaja terviseprobleeme ning ajutist töövõimetust on arvesse võetud igal üksikjuhtumil. Käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et esimene töövabastus määrati kaebajale sama päeva õhtul, mil anti vaidlusalune haldusakt. Võib eeldada, et haldusakt anti tavapärasel tööajal ning haldusakti andmise hetkel ei esinenud asjaolusid, mis võinuks 17.04.2013. a arsti kooskõlastuse kahtluse alla seada.

- Vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õiguspärane ka kaebaja määratud töö tegemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi puudutavas osas. Kuna kaebaja suudab koristada ja hoida puhtana oma kambri, ei ole alust arvata, et kaebajal puudub oskus teha samasugust tööd oma osakonna üldkasutatavates ruumides. Tegemist on tavapäraste koristustöödega, mille tegemiseks ei ole vajalikud erialateadmised ja -oskused. Seetõttu ei olnud vastustaja kohustatud korraldama kaebajale väljaõpet, ning asjakohatu on kaebaja väide, et teadmiste ja oskuste puudumise tõttu asetab vastustaja kaebajat tööle kohustades ohtu tema elu ja tervise. Vastustaja on kaebajale tema tööle määramisel selgitanud ka ohutusreegleid.

- Kuivõrd 19.04.2013. a käskkiri ei kuuluks selle kehtivuse korral tühistamisele, puudub tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 87 lg 2 p-st 1 alus 11.06.2013. a vaideotsuse tühistamiseks. Vastustaja poolt vaidlustatud käskkirjas põhjendamiskohustuse rikkumise näol ei ole tegemist sellise vorminõude rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). Ehkki käskkirjast ei selgu, kas vastustaja on kontrollinud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava töökohustusest vabastamise aluste esinemist, küsinud arstilt kooskõlastust kaebaja tööle määramiseks ning hinnanud, kas kaebajale määratud töö vastab tema füüsilistele ja vaimsetele võimetele ja oskustele, nähtub kohtu eelnevatest põhjendustest, et vastustaja on eeltoodut tegelikult teinud. Ka juhul kui vastustaja oleks vastavad põhjendused 19.04.2013. a käskkirjas esitanud, oleks vastustaja andnud sama sisuga haldusakti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. 02.12.2013 saabus kohtule vastustaja apellatsioonkaebus (tl 95-95p), milles vastustaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 01.11.2013. a otsuse punktid 2 ja 4, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus on põhjendamatult tuvastanud käskkirja õigusvastasuse ning ekslikult sisustanud HMS § 56 lg-eid 1 ja 2 ning VangS § 37 lg-t 1 nende koostoimes. VangS § 37 lg 1 on imperatiivne norm, mille puhul kaalutlusõigus on oluliselt piiratud. Kinnipeetava töökohustus vanglateenistuse korraldusel on selline kohustus, mille puhul ei toimu läbirääkimisi töötamise üle üldse ega ka töötamise tingimuste üle. Erandid, mille puhul kinnipeetav töötama ei pea, sätestab seadus. Asjas ei ole vaidlust, et kinnipeetava tööle määramine oli õiguspärane, seega puudus ka vajadus analüüsida vaidlustatud käskkirjas kõiki võimalikke töökohustust välistavaid asjaolusid. Käskkirja punkt 1 sisaldas põhjendust selle kohta, miks kaebajat rakendatakse vangla majandustöödel abitöölisena, ning sõnaselget viidet selle kohta, kust nähtuvad kaebaja tööülesanded. Põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et haldusaktis ei analüüsitud eraldi kaebaja oskusi vastavat tööd teha, kuna tegemist oli elementaarset sotsiaalset oskust nõudvate tööülesannetega. Kuivõrd kaebaja on määratud täitma just neid tööülesandeid, mida ta oli arsti antud hinnangust tulenevalt võimeline tegema, saab asuda seisukohale, et vangla arvestas tööle määramise käskkirja andes ka meditsiinitöötaja seisukohaga.

10. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 101-101p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja nõustub täielikult halduskohtu põhjendustega käskkirja formaalse õigusvastasuse osas. Täiendavalt märgib kaebaja, et VangS § 37 lg 1 kohaldamine ei saa õigustada HMS § 56 lg-tes 1 ja 2 sätestatud haldusakti kirjaliku põhjendamiskohustuse eiramist. Haldusorganil on seadusest tulenev kohustus põhjendada kirjalikku haldusakti, olenemata kaalutlusõiguse võimalikust ulatusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

12. Ringkonnakohus nõustub Viru Vangla väitega, et VangS § 37 lg 1 on imperatiivne norm, kuid juhib vastustaja tähelepanu sellele, et tegu on erandireservatsiooni sisaldava imperatiivse normiga. VangS § 37 lg 1 sõnastuse järgi on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Erandid, mil töökohustust ei ole, näeb ette VangS § 37 lg 2, sätestades töökohustuse negatiivsed koosseisu tunnused. Seega tuleb töökohustuse esinemise põhjendamiseks kontrollida erandite mitteesinemist. Viide selle kontrolli läbiviimisele peab kajastuma ka tööle määramise käskkirja põhjenduses. Lisaks sätestab VangS § 37 lg 3 nõuded menetlusele lg 2 p-s 3 sätestatud erandi (töövõimetus tervislikel põhjustel) väljaselgitamiseks. Seega on korrektne halduskohtu seisukoht, et tööle määramise käskkirja põhjendusest peab nähtuma, kas vangla on kontrollinud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud erandite mitteesinemist, ning tõdemus, et Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T põhjendus on nimetatud osas puudulik ning ei ole kooskõlas HMS § 56 lg-tega 1 ja 2.

13. Halduskohus on tuvastanud Viru Vangla 19.04.2013. a käskkirja nr 6.-2/573-T formaalse õigusvastasuse põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tõdeb, et õigusvastasuse tuvastamise nõude korral ei kohaldu HMS § 58, mille järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud säte kehtib üksnes haldusakti tühistamise nõude korral. Kaebaja esitas halduskohtule algselt tühistamiskaebuse, mille muutis hiljem käskkirja kehtimisaja lõppedes õigusvastasuse tuvastamise nõudeks. Kui halduskohus oleks menetlenud haldusasja kiiremini, siis oleks tühistamiskaebus tulnud HMS § 58 alusel rahuldamata jätta. Siiski on Riigikohus võtnud sõnaselgelt seisukoha, et sellisel juhul tuleb tuvastada haldusakti õigusvastasus: „Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et haldusakti õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kas tegemist oli sellise rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Kui kaebajal on põhjendatud huvi toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, siis olukorras, kus kohus tuvastab toimingu või haldusakti õigusvastasuse, ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut või haldusakti kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata (…). Kolleegium jääb endiselt sama seisukoha juurde“ (RKHKo 29.11.2012, 3-3-1-29-12, p 26). Ka ringkonnakohus leiab, et sellise olukorra kõrvaldamine eeldaks seaduse muutmist.

14. Eelnevast tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

15. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda. Kaebaja on 28.04.2015 esitanud ringkonnakohtule taotluse 515 euro menetluskulu hüvitamiseks. Lisatud kuludokumentidest nähtuvalt on käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud vaid üks tund õigusabi 13.01.2014. a arve nr 14001 järgi, mille eest on tasutud 06.02.2014, summas 83,333 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku seega 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada ja vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 100 eurot apellatsioonimenetluse menetluskulu. Ülejäänud osas tuleb menetluskulude hüvitamise taotlus jätta rahuldamata, sest ülejäänud menetluskulud on kuludokumentide järgi kantud kas enne halduskohtu otsuse tegemist või ei ole seotud käesoleva kohtuasjaga. Kuna kaebaja ei vaidlustanud Tartu Halduskohtu 01.11.2013. a otsust, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik muuta halduskohtu otsust ka menetluskulude osas. Mõnes muus kohtuasjas kantud menetluskulud ei kuulu käesolevas kohtuasjas hüvitamisele. Seega jäävad kaebaja menetluskulud, mis ületavad 100 eurot, kaebaja enda kanda.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/