3-14-52712/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-52712 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmise eest Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus kahju osas, mis tekkis seetõttu, et ei võimaldatud osaleda huvialaringis; vangla sundis järjepidevalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutusboksis ja müra tekitas stressi; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; võimaldati vaid ühel korral nädalas käia duši all; riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis, mistõttu olid kambrid niisked ja rõsked; kambrite ventilatsioon oli puudulik; kambrite õhutusakende ees olid perforeeritud metallist plaadid, läbi vaatamata. 2. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 3. Jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 29.06.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 08.08.2014 numbriga 5-18/14/21844-1 XXX kahjunõue (tl 13- 14), milles ta taotles Tallinna Vanglalt perioodil 11.10.2013-11.06.2014 talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, mis seisnes tema hoidmises inimväärikust alandavates kambrites, mille põrandapinna suurus ei vastanud nõuetele. Kaebuse kohaselt esinesid vangistustingimustes ka muud puudused.

Tallinna Vangla jättis oma 17.11.2014 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/21844-2 XXX kahjunõude rahuldamata (tl 9-11).

2. 06.11.2014 saabus Tartu Halduskohtusse XXX kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus vabastas oma 27.11.2014 kohtumäärusega XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 18.12.2014 saabus vastustaja vastus kaebusele (tl 23-33), milles vastustaja palub jätta läbi vaatamata XXX kaebuse kahju osas, mis tekkis seetõttu, et ei võimaldatud osaleda huvialaringis; vangla sundis järjepidevalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutusboksis ja müra tekitas stressi; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; võimaldati vaid ühel korral nädalas käia duši all; riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis, mistõttu olid kambrid niisked ja rõsked; kambrite ventilatsioon oli puudulik; kambrite õhutusakende ees olid perforeeritud metallist plaadid, kuna nimetatu osas on kaebuse esitajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja muus osas jätta kaebus rahuldamata.

5. 03.03.2015 määrusega määras kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti. Täiendavaid dokumente menetlusosalised ei esitanud.

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebuse kohaselt tekitati talle mittevaraline kahju perioodil 11.10.2013-11.06.2014, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates kambrites. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine. Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos teiste vahistatutega ning tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli 1 tund päevas jalutusboksis jalutamine koos teiste vahistatutega, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Kaebuses kirjeldatud kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis end abituna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevat. Lisaks peab kaebaja inimväärikust alandavaks seda, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske, õhuakendele olid paigutatud perforeeritud metallplaadid, võimalik oli dušši kasutada kord nädalas ja kambrites puudus soe vesi, süüdimõistetu staatuses tuli tualetti pääsemist oodata tund või rohkemgi, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, sunniti järjepidevalt raadiot kuulama, kambrites põles öötuli. Kaebaja palub kohtul määrata mittevaralise kahju katteks 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Väited suulisest vanglaametnike poole pöördumisest on tagantjärgi esitatud ja paljasõnalised. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal kinnipidamistingimuste osas tegelikult pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 11.10.2013-11.06.2014 Tallinna Vanglas ja oli paigutatud kambritesse järgmiselt: a) 11.10.2013-04.11.2013 kamber 433, milles põrandapinda oli 18,5 m2 ja isikuid 5-6; b) 05.11.2013-17.01.2014 kamber 321, milles põrandapinda oli 15,9 m2 ja isikuid 3-5; c) 18.01.2014-19.01.2014 kamber 74 (kartser) , milles põrandapinda 7,4 m2 ja isikuid 1; d) 20.01.2014-19.03.2014 kamber 321, milles põrandapinda 15,9 m2 ja isikuid 2-4; e) 20.03.2014-30.03.2014 kamber 329, milles põrandapinda 16,2 m2 ja isikuid 4; f) 31.03.2014-05.04.2014 kamber 79, milles põrandapinda 7,9 m2 ja isikuid 1; g) 06.04.2014-19.04.2014 kamber 424, milles põrandapinda 16,4 m2 ja isikuid 3-4; h) 20.04.2014-28.04.2014 kamber 71 (kartser), milles põrandapinda 7,7 m2 ja isikuid 1; i) 29.04.2014-20.05.2014 kamber 424, milles põrandapinda 16,4 m2 ja isikuid 3-4; j) 21.05.2014-30.05.2014 kamber 361, milles põrandapinda 16,5 m2 ja isikuid 4-5; k) 31.05.2014-08.06.2014 kamber 89 (kartser), milles põrandapinda 28,7 m2 ja isikuid 1-7; l) 09.06.2014-11.06.2014 kamber 361, milles põrandapinda 16,5 m2 ja isikuid 4-5.

9. Vaidlust ei ole ka selles, et kogu vaidlusaluse perioodi viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas kinnisel režiimil, s.t kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega igapäevasel jalutuskäigul – esialgu vahistatuna ning pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 13.05.2014 ja sellest teadasaamist vangla poolt kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas.

10. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

11. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel järginud EIÕK art-st 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad eelkõige isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

13. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

14. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina vormistatud andmed selle kohta, kuhu kambrisse kaebaja Tallinna Vanglas paigutatud oli, ajavahemik, mil kaebaja nimetatud kambris viibis, kambri suurused koos WC-ga ja ilma, kambri täituvus ning ühele kinnipeetavale kasutada olnud põrandapind (tl 28-33). Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 244 päeva, millest 221 päeva oli kaebaja kasutuses põrandapind, mis oli üle 3 m2, jäädes vahemikku 3,01-27,33 m2 ja 23 päeva viibis kaebaja kambrites, kus oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Kohus leiab, et seega oli taotluse esitajale kasutada olnud põrandapind kooskõlas nii kuni 31.12.2013 kehtinud kui ka alates 01.01.2014 kehtiva VSkE redaktsiooniga. Kaebaja ei ole

kaebuses märgitud perioodil viibinud mitte ühelgi päeval kambris, kus tal oleks olnud põrandapinda alla 2,5 m2. Kohus peab siiski oluliseks seda, et 23-l päeval kambrites nr 433 ja nr 321 jäi XXX arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi.

15. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuid samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

17. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK art-st 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK samuti leidnud, et isikliku ruumi miinimumstandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too kaasa riigi tegevuse kvalifitseerimist EIÕK rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks (vt Belyayev vs Venemaa (2013) p 33.-36.). Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tegemist sarnase olukorraga, s.t kaebaja suhtes ei ole küll igal ajahetkel täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumised on olnud väheolulised või lühiajalised, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu.

18. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas XXX viibimisel ajavahemikul 11.10.2013-11.06.2014 ei olnud sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud.

19. Kaebuse esitaja märgib, et kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi – puudusid võimalused füüsiliseks tegevuseks, ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega külastada spordisaali. Kaebuse esitaja märgib, et tema õiguste riivet süvendas asjaolu, et ta pidi vahistatuna viibima 23-tundi ööpäevast suletud kambris.

20. Kohus peab vajalikuks märkida, et eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise

liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Seega tulenes kaebuse esitajale liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas. Kuna vangla spordisaali ressurss on piiratud, ei ole vanglal võimalik võimaldada vahistatutel viibida spordisaalis. Kinnipeetava osas tuleneb vanglale kehakultuuriga tegelemise tagamine VangS § 55 lg-st 1 ning vangla selle ka tagab, võimaldades kinnipeetavatel spordisaali kasutamine graafiku alusel üks kord nädalas ja spordisaalis on võimalused üldfüüsiliseks treeninguks. Samas oli ka kaebuse esitajal võimalik kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal, sh kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides jalutusboksis.

21. Kaebaja ei ole vastu väitnud vastustaja seisukohtadele, et kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites (välja arvatud kartserikambrid nr 71, 74 ja 79, kus WC on küll kambris, kuid tegemist pole eraldi ruumiga) oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

22. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Lühiajalistel kokkusaamistel viibis kaebuse esitaja korduvalt. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid kohtu arvates Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

23. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kuigi kinnipeetavale tagatud põrandapind ei vastanud 23-l päeval, mil kambri pind oli 2,84-2,89 m2, rahvusvaheliste lepingutega ettenähtud nõuetele, on kaebaja isikuõiguste riive olnud sedavõrd lühiajaline ja niivõrd väheintensiivne, et see ületaks oluliselt vangistuse täideviimisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme ja kvalifitseeruks EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Kuna kaebaja ei ole väitnud püsiva terviserikke tekkimist või muid kaebuses esile toodud asjaoludega seotud kahjulikke

tagajärgi, siis leiab kohus, et puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel ja seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

25. Kaebuse esitaja märgib kohtule esitatud kaebuses, et kinnipidamistingimustes esines veel terve rida erinevaid puudusi – ei võimaldatud osaleda huvialaringis; vangla sundis järjepidevalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutusboksis ja müra tekitas stressi; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; võimaldati vaid ühel korral nädalas käia duši all; riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis, mistõttu olid kambrid niisked ja rõsked; kambrite ventilatsioon oli puudulik; kambrite õhutusakende ees olid perforeeritud metallist plaadid. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks eelloetud asjaoludest tulenevalt tekkinud mittevaraline kahju. Seega on kaebuse esitajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kuna kaebus on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse selles osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik