3-14-53197/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-53197 Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu kahju summas 4500 euro hüvitamiseks nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus kahju osas seoses kambrite halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, jalutusbokside ruumipuudusega, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteajaga läbi vaatamata. 2. Rahuldada kaebus osaliselt. 3. Mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja hüvitis 1482 (üks tuhat nelisada kaheksakümmend kaks) eurot. 4. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 29.06.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 20.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5-18/14/8489-1, milles taotles vanglalt seoses ebapiisava põrandapinnaga kambris mittevaralise kahju hüvitamist 500 eurot iga kuu eest, mis ta viibis Tallinna Vanglas (tl 32). Tallinna Vangla 30.09.2014 otsusega nr 5-18/14/8489-3 tagastati XXX taotlus perioodi 23.02.2009-21.08.2009 osas aegumise tõttu läbivaatamatult ning perioodide 04.04.2011- 07.10.2011 ja 15.03.2012-19.12.2012 osas jäeti taotlus rahuldamata (tl 5-8).

2. 15.10.2014 esitas XXX esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palutakse mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja 4500 eurot avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest koos viivisega seadusjärgses määras 8,15% põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse kohaselt on kaebaja Tallinna Vanglas viibinud kokku 15 kuud ajavahemikkudel 05.04.-07.10.2011 ja 16.03.-19.12.2012 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes, kus kaebaja tundis ennast alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress, hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus vabastas oma 19.12.2014 kohtumäärusega XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 20.01.2015 saabus vastustaja vastus kaebusele (tl 32-43), milles vastustaja palub jätta läbi vaatamata A. Kuzminski kaebuse kahju osas seoses kambrite halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteaja osas, kuna nende väidete osas on kaebajal läbimata kohtueelne menetlus.

5. 03.03.2015 määrusega määras kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti. Täiendavaid dokumente menetlusosalised ei esitanud.

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju perioodidel 04.04.2011-07.10.2011 ja 15.03.2012-19.12.2012, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile, puudulikule ventilatsioonile, jalutusbokside ruumipuudusele ja vähestele pesemisvõimalustele ka kambrite halva valgustatuse ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteaja eest. Kaebuses märgib kaebaja, et seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega tundis kaebuse esitaja ennast alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevas stress, hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitusetunne.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja väidab, et on 30.09.2014 kahju hüvitamise taotluse vastuses nr 5-18/14/8489-3 XXX mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud, mistõttu ei pea ta siinkohal vajalikuks neid üle korrata ja palub kohtul nende seisukohtadega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Vastustaja on seisukohal, et XXX on kohtueelne menetlus kambrite halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteaja osas läbimata, mistõttu nende väidete osas tuleb jätta kaebus läbi vaatamata. Intressi nõude osas on vastustaja seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue põhjendatud ei ole ning kaebaja on antud asjas tuginenud vääralt Riigikohtu 20.11.2008 otsusele nr 3-3-1-47-08 ja 16.12.2010 otsusele nr 3-3-1-83-10.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustega perioodidel 04.04.2011-07.10.2011 ja 15.03.2012- 19.12.2012 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud.

9. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ning dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi. Õhuakendele oli paigaldatud perforeeritud metallplaadid, mis takistasid oluliselt õhuvahetust.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

11. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

12. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE, v.r) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

13. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

14. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuid samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

15. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 9 leheküljel põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 36-40). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

16. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kambrite pindade suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid perioode kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 467 päeva, millest 58 päeva viibis kaebaja kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2, viibis kaebaja 150 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 259 päeva.

17. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4- 1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

19. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli vahistatu staatuses, siis hoiti teda nimetatud perioodidel 23 tundi lukustatud kambris. Vangistusseaduse § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, väljaarvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega lähtus vastustaja vangistusseaduse sätetest ja tema tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodidel isiku kohta kambripinda vahel isegi kuni 12,53 m2. Pealegi pole asjas vaidlust lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

20. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaarja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015.a otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79).

Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

21. Kaebaja taotles 4500 euro väljamõistmist vastustajalt Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega.

21.1. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 58 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem, seega selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSKE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 58 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata.

21.2. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestab ka hüvitise väljamõistmise õiglust.

259 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 4 eurot päeva kohta, seega kokku 1036 eurot.

21.3. 150 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Kohus nõustub kaebajaga, et sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 450 eurot.

22. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 1486 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

23. Kaebuse esitaja märgib kohtule esitatud kaebuses, et kinnipidamistingimustes esines veel terve rida erinevaid puudusi – halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pikk ooteaeg. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks eelloetud asjaoludest tulenevalt tekkinud mittevaraline kahju. Samuti ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele kannatustele. Seega on kaebuse esitajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kuna kaebus on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse selles osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.

24. Kaebaja taotleb ka viiviste väljamõistmist täielikult protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 19.12.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik