3-14-51195/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51195 Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike vangistustingimustega tekitatud mittevaralise kahju summas 1800 euro hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja hüvitis 547 (viissada nelikümmend seitse) eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 29.06.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas Tallinna Vanglale 16.01.2014 kahjunõude nr 5-18/14/1624-1, milles ta soovis ebapiisavast põrandapinnast tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 eurot ööpäevas (tl 12). Tallinna Vangla andis 06.03.2014 kirjaga nr 5-18/14/1624-2 XXX 10-päevase tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks (tl 12 pöördel). 19.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudest puuduste kõrvaldamise kiri (tl 13).

2. 15.06.2014 esitas XXX kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palub Tallinna Vanglalt välja mõista ebainimlike vangistustingimustega põhjustatud mittevaraline kahju summas 1800 eurot (tl 2-4). Kaebusele oli lisatud ka taotlus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest (tl 5).

3. Tartu Halduskohus vabastas oma 01.09.2014 kohtumäärusega XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 10.09.2014 saabus vastustaja vastus kohtule (tl 22-28).

5. 03.03.2015 määrusega määras kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti.

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebuse kohaselt tekitati talle mittevaraline kahju perioodil 15.11.2012-15.05.2013, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates kambrites. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine. Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos teiste vahistatutega ning tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli 1 tund päevas jalutusboksis jalutamine koos teiste vahistatutega, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Kaebuses kirjeldatud kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis end abituna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevat. Lisaks peab kaebaja inimväärikust alandavaks seda, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske, õhuakendele olid paigutatud perforeeritud metallplaadid, võimalik oli dušši kasutada kord nädalas ja kambrites puudus soe vesi, süüdimõistetu staatuses tuli tualetti pääsemist oodata tund või rohkemgi, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, sunniti järjepidevalt raadiot kuulama, kambrites põles öötuli. Kaebaja palub kohtul määrata mittevaralise kahju katteks 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt oli kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti.

Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00 – 06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks kasutas kaebuse esitaja 15.01.2013. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati vahistatutele iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustega perioodil 15.11.2012-15.05.2013 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja staatuseks ajavahemikul 15.11.2012–26.04.2013 oli vahistatu ning kuigi ajavahemikul 27.04.2013-15.05.2013 oli kaebuse esitaja staatuseks süüdimõistetu, tema kinnipidamistingimused oluliselt ei muutunud, sest ta viibis vastuvõturežiimil.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

10. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

11. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

12. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuid samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

14. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 4-l leheküljel põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 37-38 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

15. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kambrite pindade suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid perioode kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 182 päeva, millest 15 päeva viibis kaebaja kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2, viibis kaebaja 121 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 46 päeva.

16. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg

1 tähenduses.

17. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4- 1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

18. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli perioodil 15.11.2012-26.04.2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda nimetatud perioodidel 23 tundi lukustatud kambris. Ja kuigi ajavahemikul 27.04.2013-15.05.2013 oli kaebuse esitaja staatuseks süüdimõistetu, siis tema kinnipidamistingimused ei muutunud, sest ta viibis vastuvõturežiimil. Vangistusseaduse § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, väljaarvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega lähtus vastustaja vangistusseaduse sätetest ja tema tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodil isiku kohta kambripinda vahel isegi kuni 15,75 m2. Pealegi pole asjas vaidlust lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

19. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaarja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015.a otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79).

20. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

21. Kaebaja taotles 1800 euro väljamõistmist vastustajalt Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega.

21.1. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 15 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem, seega selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSKE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 15 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata.

21.2. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestab ka hüvitise väljamõistmise õiglust.

46 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 4 eurot päeva kohta, seega kokku 184 eurot.

21.3.121 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Kohus nõustub kaebajaga, et sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 363 eurot.

22. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 547 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 01.09.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 21.jaanuar 2016.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 21.01.2016.a otsus. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 547 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese kohtuastme menetluskulud (riigilõiv) summas 6 eurot ja ülejäänud menetluskulud summas 48 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.