2-11-61291/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-61291

Tsiviilasi

Italpak OÜ hagi AS Barrus vastu 24 370,65 euro ja

viiviste nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 370,65 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. aprill 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Barrus apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. mai 2015.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Barrus (registrikood: 10270580),

esindaja advokaat Lennart Oja

Vastustaja (hageja): Italpak OÜ (registrikood: 1003755),

seaduslik

esindaja

Kalle

Kahu,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Veiko Parts

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 14. aprilli 2014.a otsus muutmata

ja AS-i Barrus apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud AS-i Barrus kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas 14. detsembril 2011. a Tartu Maakohtule hagi töövõtulepingust tuleneva tasu

24 370,65 euro ja viivise nõudes.

Hageja tarnis ja paigaldas 2008. aastal erinevate kirjalike lepingute alusel kostja saeveskisse

kõrvalproduktide käitlemisseadme ja palgi etteandeliini. Kostja suulistel tellimustel teostas

hageja samas saeveskis tasu eest ka muid töid, mida kirjalikud lepingud ei hõlmanud.

Suulise lepingu kohaselt kohustus hageja tasu eest suurendama kostja saeveski hakkur-

vibrokonveierit, valmistama, transportima ja paigaldama kostja saeveskisse hakke-purukolud,

valmistama/müüma kostjale lintkonveieri mootori, trumlid, laagrid ja lõikedetailid.

Hageja väljastas teostatud tööde kohta arve nr 80023 summas 222 312 krooni ja arve nr 80025

summas 259 005,75 krooni. Kostja tasus 13. jaanuaril 2009. a hagejale arve nr 80023 katteks 100

000 krooni, ülejäänud osa on kostja jätnud tasumata. Täielikult on tasumata arve nr 80025.

Kostja põhivõlg hageja ees on 381 317,75 krooni (24 370,65 eurot).

Hageja kinnitab, et hakke-purukolude valmistamine ja paigaldamine oli eraldi lisatöö ehk see ei

olnud hõlmatud lepinguga nr 1030/07. Poolte vahel on sõlmitud lepingud nr 1027/07 ja nr

1030/07, kuid hageja hinnangul ei ole need praegusel juhtumil asjakohased.

Hageja arvates ei ole võimalik nõudeid tasaarvestada, kuna leping nr 1030/07, millest tuleneb

leppetrahvi nõue, lõppes enne kui kostja väidetav tasaarvestusõigus tekkis. Kostja tasaarvestuse

avaldus ei ole lubatav ega kehtiv.

Alternatiivselt leiab hageja, et kui kohus tuvastab, et lepingut ei ole sõlmitud, on kostja saanud

paigaldatud asjad ja teenused alusetult. Saadu väljanõudmine ei ole asjade olemuse tõttu

võimalik ning seega on hagejal õigus nõuda saadu hariliku väärtusena 24 370,65 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagi on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele.

Kostja nõustub, et hageja pidi tegema kostja saeveskis tasu eest teatud töid, sh suurendama

hakkur-vibrokonveierit ning tegema töid seoses hakke- ja saepuruliinidega. Ebaõige on hageja

väide, et tal on õigus nõuda kostjalt tasu esitatud arvete (nr 80023 ja nr 80025) alusel. Kostja oli

valmis tegema viimase osamakse arvest nr 80023 pärast seda, kui hageja teeb lõplikud

parandused ja muudatused palgi etteandeliinil ja ümberehitustööd kraaptranspordiliinil. Hageja

jättis nimetatud tööd tegemata, seega ei pidanud kostja tasuma osa tasumata arvest nr 80023.

Kostja on seisukohal, et arvel nr 80025 märgitud tööd teostati lepingute nr 1030/07 ja

L08102757 raames ning viidatud lepingute alusel maksmisele kuuluva tasu (mitte täiendava

tasu) eest. Leping nr 1030/07 on käesolevas vaidluses asjakohane ning AS SEB Liising toodi

sisse vaid finantseerimise eesmärgil. Hageja ega kostja ei ole enne 17. augustit 2012. a väitnud,

et nendevahelised lepingud lõppesid AS SEB Liising kaasamisel. Kostja on 14. jaanuari 2009. a

e-kirjas keeldunud selgelt ja üheselt maksmast hagejale hakke-purukolude materjali, transpordi

ja paigalduse ning lintkonveieri, mootori, trumli, laagrite ja lõikedetailide eest. 10. veebruari

2009. a kirjas on kostja hagejale teatanud, et arve nr 80025 ei ole põhjendatud ning hakke ja

purukolud kuuluvad lepingu maksumuse sisse. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud ega tasu

nõudnud mitme aasta jooksul. Ka lintkonveieri ehitamine kuulus nimetatud lepingute alla. Seega

on arvel nr 80025 kajastatud tööd tehtud lepingu raames ja nende eest hageja täiendavat tasu

nõuda ei saanud.

Kostjal oli hageja vastu leppetrahvi nõue summas vähemalt 22 500 eurot. 09. detsembri 2008. a

kirjas teatas kostja hagejale, et hageja on kohustuse täitmisega seadme tarnimisel viivituses ja

kostja nõuab selle eest leppetrahvi vastavalt lepingule nr 1030/07. Seadme tarnimise all on

lepingus mõeldud seadmete kohale toimetamist, paigaldamist, installeerimist, lõpetamist ja

testimist. Poolte kirjavahetusest nähtub, et puruärastussüsteem ei olnud tähtaegselt tarnitud ka

veel 2009. a alguseks. Rikkumine on kajastatud protokollis ning see on allkirjastatud hageja

esindaja poolt. Seega on hageja lepingut rikkunud ning kostjal on leppetrahvinõue. Samuti on

kostja esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul.

Kostja on seisukohal, et arves nr 80023 näidatud tööd olid lisatööd, mis ei olnud hõlmatud ühegi

varasema poolte vahelise lepinguga. Kostja hinnangul nähtub e-kirjavahetusest ajavahemikus

08.-14. jaanuar 2009. a, et kostja oli valmis arves nr 80023 näidatud tööde eest maksma 122 312

krooni 2009. a jaanuari lõpus tingimusel, et hageja teeb eelnevalt ümberehitustööd kraap-

transpordiliinil. Hageja ei teostanud kraaptranspordiliini ümberehitustöid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 14. aprilli 2014. a otsusega hagi ning mõistis AS-lt Barrus Italpak

OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse summas 24 370,65 eurot, 14. detsembri 2011.a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 5632,06 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 15. detsembrist 2011. a kuni 14. aprillini 2013. a viivise 7% ja alates 15. aprillist 2013.a

8 % kuni põhinõudelt, aga mitte rohkem kui põhinõude summa.

Maakohus leidis, et hageja nõue põhineb 15. detsembri 2008. a arvetel nr 80023 ja nr 80025.

Kostja on nõustunud hagiavalduses märgituga, mille kohaselt väljastas hageja 15. detsembril

2008. a arve nr 80023 kogusummas 481 317,75 eurot, kuid kostja soovil vormistas hageja arve

ümber kaheks erinevaks arveks, üks arve kajastab hakkuri-vibrokonteineri suurendamist ja teine

arve ülejäänud lisatööde osa.

Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel on VÕS § 635 sätestatud töövõtulepingust tulenevad

õigussuhted. Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, hageja teostas arvel nr 80023 näidatud töö

hakkuri-vibrokonveieri suurendamiseks. Kostja asus hakkurit-vibrokonveierit kasutama ning

seega on kostja kohustatud hageja tehtud tööde eest tasuma. Arve nr 80023, 15. detsember

2008.a on esitatud summas 22 312 krooni, sellest on kostja tasunud 100 000 krooni. Kostjalt

tuleb arve nr 80023 tasumata osa välja mõista 122 312 krooni, so 7817,16 eurot.

Maakohus nõustus hagejaga, et kostjapoolsed viited sellele, justkui hageja jättis lõplikud

parandused ja muudatused palgi etteandeliinil ja ümberehitustööd kraaptranspordiliinil tegemata

on üldsõnalised. Kostja ei ole menetluse jooksul tõendanud asjaolu, et hageja jättis mingid

kokkulepitud tööd tegemata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks pöördunud hageja

poole konkreetsete tööde teostamiseks ja andnud hagejale selleks tähtaja.

Maakohus tuvastas, et leping nr 1030/07 on sõlmitud AS Barrus kui ostja ja Italpak OÜ kui

müüja vahel kõrvalproduktide käitlemise liini kohta. Müügileping nr L08102757 on sõlmitud

müüja Italpak OÜ ja ostja AS SEB Liising vahel. Kohus märkis, et kuna lepingupooleks on AS

SEB Liising ja pooled ei ole taotlenud tema menetlusse kaasamist, ei saa kohus otsuse tegemisel

nimetatud lepingule tugineda, sest kohus ei saa otsustada selle isiku õiguste või kohustuste üle,

keda ei ole menetlusse kaasatud.

Maakohus leidis, et arve nr 80025 ei ole seotud lepinguga nr 1030/07, vaid on esitatud lisatööde

eest. 12. jaanuari 2009. a e-kirjas on AS Barrus selgelt väljendanud, et soovib Italpak OÜ-lt

saada parandusi ja ümberehitustöid, samas ei ole viidatud, et Italpak OÜ ei oleks nõuetekohaselt

täitnud mistahes muud poolte vahel sõlmitud lepingut ja kostja oleks nõudnud või andnud

hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Kostja ei ole maakohtu hinnangul käitunud hea usu põhimõtte kohaselt edastades 10. veebruaril

2009.a e-kirja Italpak OÜ-le, milles märgitakse, et arve 80025 ei ole esitatud põhjendatult, kuna

lepingust 1030/07 tuleneb üheselt, et hakke ja saepuruliinid on kinnised, st kõik hakke ja

purukolud kuuluvad antud lepingu maksumuse sisse.

Kostja palus 12. jaanuari 2009. a e-kirjas 15. detsembril 2008. a hageja poolt esitatud koondarve

vormistada kaheks eraldi arveks, mida hageja on ka teinud. Hageja poolt tehtud tööde

tulemusena on hakke –purukolud ja lintkonveier võetud kostja poolt kasutusele. Alles veebruaris

2009. a on kostja asunud väitma, et arve nr 80025 ei ole põhjendatud. Seega on kostja käitunud

vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt, viies hageja eksitusse eraldi arvete esitamises.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et esitatud vastuväited on otsitud ja kantud soovist oma

lepingulisi kohustusi mitte täita. Asjaolu, et pooled pärast e-kirjade vahetamist ei vormistanud

saavutatud kokkulepet kirjalikult, ei välista poolte vahel kehtiva suulise töövõtulepingu

olemasolu.

Maakohus luges tuvastatuks, et Italpak OÜ ja AS Barrus vahel on töövõtulepingust tulenevad

õigussuhted, Italpak OÜ esitas arve nr 80025 AS-le Barrus hakke-purukolude materjali,

transpordi, paigalduse ja lintkonveieri mootori, trumlid, laagrid, lõikedetailid eest ja kostja ei ole

arvet tasunud. Eeltoodu alusel on AS Barrus kohustatud Italpak OÜ-le tasuma koos

käibemaksuga 259 005,75 krooni so 16 553,48 eurot.

31. augustil 2012. a esitatud tasaarvelduse avalduses leiab kostja, et tal on hageja vastu

leppetrahvi nõue vähemalt 22 500 eurot (352 048,50 EEK). Kostja on leppetrahvi nõudes

viidanud lepingule nr 1030/07 ja leidnud, et koos viivistega on leppetrahvi nõue summas

27 927,34 eurot. Maakohus märgib, et kohtule esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga 22. juuli

2008 nr L08102757 on üleandja Italpak OÜ ja vastuvõtja AS Barrus kinnitanud, et aktile alla

kirjutades tunnistavad üleandja ja vastuvõtja, et üle on antud ja vastu võetud saeveski

puruärastussüsteemid, mis täielikult komplektsed kasutuskõlbulikud ja vastavad lepingu

tingimustele. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest kohus saaks järeldada, et Italpak

OÜ on kohustatud maksma AS-ile Barrus rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse.

Maakohus märgib, et ei ole leidnud tuvastamist hageja poolt esitatud nõude seotus lepinguga nr

1030/07. Seega ei saa sellel lepingul põhineda ka kostja leppetrahvi ja tasaarvestuse nõue.

Maakohus luges hageja viivisenõude põhjendatuks. Maakohus on tuvastanud, et kostjal tuleb

hagejale tasuda 15. detsembril 2008. a esitatud arvete nr 80023 ja 80025 alusel tekkinud

võlgnevus kokku summas 24 370,65 eurot. Tegemist on rahalise kohustusega ning hagejal on

õigus nõuda viivist. Hageja nõuab seadusejärgset viivist VÕS § 113 ja § 94 järgi seitse protsenti

aastas, alates 15. aprillist 2013. a kaheksa protsenti aastas. Maakohus rahuldab hageja

viivisenõude ja mõistab kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

summas 5 632,06 eurot ja alates hagi esitamisest veel mitte sissenõustavaks muutunud viivise

VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses kuni 14. aprillini 2013. a VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas, alates 15. aprillist 2013. a kaheksa

protsenti aastas. Maakohus märgib, et hageja poolt sissenõutavaks muutunud viivis summas

5 632,06 eurot koos tulevikus sissenõutava viivisega ei tohi ületada põhinõuet so 24 370,65

eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. AS Barrus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. aprilli 2014.a otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei hinnanud maakohus 10. veebruaril 2009. a vastustajale esitatud e-kirjas väljatoodud tööde

puuduste olemasolu. Apellandi hinnangul rikkus vastustaja lepingust tulenevaid kohustusi, kui

jättis nõuetekohaselt teostamata lepingus kokkulepitud tööd (reduktormootori lisamine

konveieritele, kokkulepitust lühema kraapkonveieri paigaldamine), muutis ühepoolselt projekti;

2) ei võtnud maakohus arvesse, et vastustaja rikkus tarnetähtaega. Kohus jättis tähelepanuta

apellandi selgitused, et tööde üleandmine ei tähenda ainult seadmete valduse üleandmist.

Lepingu § 4 sätestab „tarnimisele“ konkreetsed tingimused, mille kohaselt pidid seadmed olema

installeeritud, lõpetatud ja testitud vastavalt lepingule hiljemalt 33. nädalaks 2008. a. Lepingus

on paigaldamise kontroll, testimine ja kasutusele võtmine eraldi reguleeritud §-des 12 ja 13.

Lepingus kirjeldatud „tarne“ eesmärk oli vältida olukorda, kus seadmed loetakse paigaldamise ja

installeerimisega (ning komplekteerimisega) apellandile üleantuks ehk nn valduse üleandmine;

3) rikkus vastustaja lepingut nr 1030/07. Poolte koosoleku protokollis nr 0912/08 on vastustaja

sõnaselgelt tunnistanud, et koosoleku toimumise ajaks (s.o 09. detsember 2012.a) ei tööta

OÜ Italpak poolt tarnitud seadmed, masinad, liinid, vastavalt lepingus loetletud tehnilistele

näitajatele. Vastustaja oli seadmete tarnimise kohustuse täitmisega mitu kuud viivituses,

seadmed pidid olema tarnitud, sh installeeritud, lõpetatuna ja seadistatud hiljemalt 17. augustiks

2008. a. Abstraktselt võisid vastustaja tarnitud seadmed olla töökorras ja kasutatavad, kuid mitte

apellandi ruumides. Kohus ei võtnud arvesse lepingu regulatsiooni ning jättis kohaldamata VÕS

§ 8;

4) ei vasta maakohtu põhjendus tasaarvestuse kohaldamata jätmisest asjas esitatud tõenditele.

Asjas on selgelt tõendatud, et vastustaja viivitas lepingu täitmisega mitmeid kuid. Apellant on

vastustaja poolset lepingu rikkumist ja sellest tulenevat nõuet käsitlenud mitmetes oma

menetlusdokumentides äärmiselt põhjalikult ning esitanud ka vastavad tõendid (vt näiteks

apellandi 27. jaanuari 2014. a menetlusdokumendi „Kostja lõppseisukohad“ p 3). Kohtu

põhjendustes ei ole mingil viisil selgitatud apellandi seisukohtade käsitlemata jätmist. Kohus on

rikkunud põhjendamiskohustust ja rikkunud menetlusnorme ( TsMS § 232, § 436 lg 1 ja 2);

5) on apellant on 10. veebruari 2009. a e-kirjas vastustajale sõnaselgelt nõudnud leppetrahvi

tasumist;

6) oli leping nr 1030/07 10. veebruari 2009. a e-kirja saatmise ajal kehtiv ja pooltele siduv, kuna

pooled ei lõpetanud lepingut ei otsese ega kaudse tahteavaldusega, AS-i SEB Liising

finantseerijana kaasamine ja liisingulepingute sõlmimine ei toonud kaasa viidatud tarnelepingu

lõppemist;

7) ei ole vastustaja väited, et AS SEB Liising ei esitanud teadet seadmete puuduste või tarnega

hilinemise kohta, asjakohased, kuna liisinguandja on liisingu suhtes vaid finantseerija rollis, ning

sisulisi õiguslikke toiminguid teeb isik, kelle huvides finantseerija seadmed soetab.

5. Italpak OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellant vastustajale esitanud leppetrahvi nõuet ei 10. veebruari 2009. a e-kirjana ega ka

muul viisil. Väidetaval leppetrahvi nõudel puudub õiguslik ja faktiline alus;

2) lõppes leping nr 1030/07 veel enne kui apellant edastas vastustajale oma 10.02.2009 e-kirja,

milles väidetav leppetrahvi nõue pidi sisalduma. Apellandi väidetaval leppetrahvi nõudel puudub

õiguslik alus ehk puudub leping, milles oleks ettenähtud leppetrahvi maksmise kohustus (VÕS

§ 158 lg 1);

3) tugineb apellant leppetrahvi nõudes sellele, et vastustaja viivitas kraaptransportööri tehnilise

teostuse lubaduse täitmisega 22. detsembriks 2008. a ja saeveski puruärastussüsteemi tarnega.

Kokkulepitud tähtpäevaks leidis hageja lahenduse, millega oli apellant oli nõus ja soovis tellida

vastustajalt uue kraaptransportööri tarnimise n-ö eraldi uue lepingu alusel. Kokkuleppele apellant

ja vastustaja ei jõudnud, mistõttu vastustaja uut kraaptransportööri apellandile ka ei tarninud;

4) on alusetu apellandi väide, et vastustaja rikkus lepingu nr 1030/07 §-i 4, kuivõrd viivitas

saeveski puruärastussüsteemi tarnega. Vastavalt vastustaja ja AS SEB Liising vahel sõlmitud

06. juuni 2008. a müügilepingule nr L08102757 andis vastustaja AS-le SEB Liising üle saeveski

puruärastussüsteemi, mida kinnitab 22. juuli 2008.a üleandmise-vastuvõtmise akt nr L08102757,

mille allkirjastasid vastustaja müüjana ja apellant AS-i SEB Liising volitatud esindajana. Aktis

apellant kinnitas, et saeveski puruärastussüsteemid on täielikult komplekssed, kasutuskõlblikud

ja vastavad müügilepingu nr L08102757 tingimustele. AS SEB Liising tasus vastustajale

saeveski puruärastussüsteemi eest müügilepingu nr L08102757 järgse ostuhinna täielikult.

Apellandi saeveski valmis aastal 2008 ja alates sellest ajast käib selles tootmine võimsusega

65 000 m3 saematerjali aastas, mida kinnitab apellandi veebilehe väljavõte;

5) möönab vastustaja, et maakohus, lisaks üleandmise-vastuvõtmise akti nr L08102757

käsitlemisele oleks täiendavalt võinud vaidlustatud otsuse põhjendavas osas analüüsida ka

09. detsembri 2008. a koosoleku protokolli, 10. veebruari 2009. a apellandi e-kirja ja 06. juuni

2008.a müügilepingut nr L08102757, kuid lõppjäreldustes on maakohtu seisukoht õige.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses, paludes otsuse täielikult tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Samas ei ole apellant apellatsioonkaebuses esile

toonud sisulisi vastuväiteid maakohtu seisukohale, mille kohaselt oli hageja nõue kostjalt

24 370,65 euro ja viiviste väljamõistmiseks põhjendatud ning kuulus rahuldamisele.

Apellatsioonkaebuses (p 2.2) märgib apellant vaidluse põhiesemena asjaolu, kas apellandi

(kostja) esitatud vastunõue ning sellest tulenev tasaarvestusavaldus on õiguspärased ja kehtivad,

s.o OÜ Italpak hagi tulnuks jätta rahuldamata AS-i Barrus poolt teostatud vastastikuste nõuete

tasaarvestamise tulemusena. Ka ringkonnakohtu istungil jäi apellant seisukohale, et apellant ei

vaidlusta sisuliselt hageja nõude rahuldamist, vaid üksnes kostja (apellandi) tasaarvestusavalduse

tunnustamata jätmise. Hageja nõude rahuldamist puudutavas osas ei ole apellant seega viidanud

alustele, mis TsMS § 631 lg 1 ja 2 järgi võimaldaksid teha maakohtu otsusest erineva otsuse.

Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustub maakohtu kõigi põhjendustega OÜ Italpak nõude

põhjendatust puudutavas osas (maakohtu otsuse p-d 16 – 22) ega korda neid TsMS § 654 lg 6

alusel.

8. Apellatsioonimenetluses kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus asus õigesti seisukohale, et

kostjal (AS-l Barrus) puudub tasaarvestamist võimaldav nõudeõigus Italpak OÜ vastu

(kohtuotsuse p 23).

Kostja esitatud tasaarvestusnõue põhineb poolte vahel sõlmitud lepingul nr 1030/07, tegemist on

leppetrahvi nõudega. Lepingu nr 1030/07 §-s 5 sätestati, et kui müüja ei tarni seadmeid §-s 4

sätestatud tarneaegadeks, siis kohustus müüja (OÜ Italpak) tasuma AS-le Barrus (ostjale)

leppetrahvi 0,5 % kogu ostu hinnast päevas (s.o 1500 eurot päevas), kuid kokku mitte enam kui

10 % hinnast (30 000 eurot). Kostja on nõudnud leppetrahvi 22 500, jäädes seega maksimaalse

leppetrahvisumma piiridesse. Sellele lisaks on kostja arvestanud viiviseid summas 5427,34 eurot

ning kokku moodustab kostja väidetav tasaarvestusnõue hageja vastu nõue 27 927,34 eurot.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt kostja tasaarvestusnõude

olemasolu ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendite ja asjaolude alusel kinnitust leidnud.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingut nr 1030/07 (I kd tlk 158-169, tõlge I kd tl 170-177) ei

täidetud täies ulatuses esialgselt kokkulepitud kujul. Lepingu § 2 kohaselt oli tarnitavate

seadmete kogu ostuhind 300 000 eurot. Lepingu § 3 kohaselt kuulus ostusummast 20 %

tasumisele tellimuse esitamisel, 50 % nädalal 13, 20 % vastuvõtmise päeval Barrus AS-is ja

ülejäänud 10 % pärast seda, kui masin on olnud töös 4 nädalat, kuid mitte hiljem kui 6 nädalat

peale vastuvõtmise päeva Barrus AS-is.

10. Lepingu §-s 4 sätestati tarnetähtajad, mille kohaselt müüja (OÜ Italpak) pidi tarnima saeveski

alla kuuluvad liinid paigalduseks 20.-24. nädalal 2008. Müüja kohustus tarnima seadmed

installeerituna ja lõpetatuna ning testituna nädalaks 33, 2008.a

Lepingu §-s 5 sätestati ostjale müüja vastu hilinenud tarne puhuks hüvitise ehk leppetrahvi nõue,

mille kohaselt juhul, kui müüja ei tarni seadmeid §-s 4 sätestatud tarneajale, siis tuleb müüjal

(OÜ Italpak) tasuda leppetrahvi 0,5 % kogu ostu hinnast iga viivitatud päeva eest (s.o 1500 eurot

päevas), kokku mitte üle 10 % (30 000) kogu ostu hinnast. Lisaks sätestati lepingu §-s 8, et

garantiiperioodil ilmnenud puudused tuleb lahendada 5 tööpäeva jooksul alates sellekohasest

kirjalikust teatest müüjale, vastasel korral on ostjal õigus nõuda trahvi 0,25 % lepingu summast

iga viivitatud päeva eest.

Seega pidid müüja (Italpak OÜ) lepingu nr 1030/07 järgsed kohustused olema täidetud hiljemalt

17. augustiks 2008.a. Ostja (AS Barrus) pidi tasuma lepingu alusel kokku 300 000 eurot, millest

20 % tuli tasuda seadmete üleandmisel ja viimased 10 % pärast masinate 4 nädala pikkust töös

olekut.

11. Seonduvalt lepingu nr 1030/07 täitmisega ostja (AS Barrus) poolt sõlmiti 14.03.2008.a

liisinguleping (müügileping) nr L08102757 (I kd tl 144-145), mille kohaselt tarnitavate

seadmete, s.o saeveski puruärastussüsteemide, ostjaks sai AS SEB Liising, müüjaks oli endiselt

OÜ Italpak ning AS Barrus osales lepingus liisinguvõtjana. Lepingu järgi pidi lepingu eseme

omandiõigus minema üle ostjale, s.o AS-le SEB Liising (lepingu p 4.2). AS SEB Liising

kohustus tasuma Italpak OÜ-le seadmete hinna 300 000 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu

punktis 4.1 reguleeriti seadmete hinna tasumist müüjale AS-i SEB Liising poolt. Seadmete hinna

viimane osamakse summas 553 889,64 krooni (35 400 eurot) kuulus AS-i SEB Liising poolt

OÜ-le Italpak tasumisele 3 pangapäeva jooksul alates lepingu eseme ostja poolt volitatud

esindajale üleandmisest ja kirjaliku üleandmise-vastuvõtmise akti ostjale esitamisest, kuid mitte

enne 09.06.2008.a. Vaidlust ei ole selles, et AS SEB Liising on hagejale saeveski

puruärastussüsteemi lepingujärgse maksumuse täies ulatuses tasunud ega ole esitanud mistahes

pretensioone lepingu eseme lepingutingimustele vastavuse ja tarne tähtaegsuse osas.

Seega muutusid 14.03.2008.a liisingulepingu sõlmimisel oluliselt müügilepingu nr 1030/07

tingimused, s.o lepingu poolte (ostja ja müüja) põhilised kohustused (VÕS § 208 lg 1 kohaselt:

müüja kohustus anda asi üle ostjale ja teha võimalikuks omandi üleminek; teisalt ostja kohustus

tasuda müüjale ostuhind rahas).

12. Pooled ei vaidle selle üle, et muutmata jäi lepingu nr 1030/07 ese, sh kokkulepitud

omadused, millele pidi vastama lepingu alusel tarnitav saeveski puruärastussüsteem. Seega tuli

OÜ-l Italpak ka liisingulepingu järgi anda AS-le SEB Liising kui uuele ostjale üle samadele

näitajatele vastav puruärastussüsteem, milles lepiti kokku lepingus nr 1030/07. Pooled on aga eri

seisukohtadel selles, kas seejuures tuli ka edaspidi järgida esialgselt kokkulepitud tarnetähtaegu

(lepingu § 4) ning kas kehtima jäid sellega seotud õiguskaitsevahendid, s.o eeskätt lepingu §-s 5

sätestatud leppetrahvi nõude õigus.

Ringkonnakohus nõustub hageja (vastustaja) seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjal

(apellandil) alust tugineda leppetrahvi nõudes lepingule nr 1030/70.

Maakohus on küll ebaõigesti märkinud, et kuna hageja poolt esitatud nõue ei ole menetluses

tuvastatud asjaolude kohaselt seotud lepinguga nr 1030/07, siis ei saa sellel lepingul põhineda ka

kostja leppetrahvi ja tasaarvestuse nõue. Tasaarvestuse teostamine ei eelda VÕS § 197 kohaselt,

et poolte vastastikused nõuded tuleneksid ühest ja samast õigussuhtest ning et tegemist oleks

vastastikuste lepinguliste kohustustega VÕS § 111 lg 1 tähenduses. Käesoleval juhul on tegemist

samaliigiliste nõuetega, kuna mõlemad nõuded on suunatud raha maksmisele. Juhul, kui AS-l

Barrus oleks tekkinud lepingus nr 1030/07 alusel OÜ Italpak vastu leppetrahvi nõue, millele

tuginemine on jätkuvalt võimalik, siis oleks põhimõtteliselt võimalik seda kui rahalist nõuet

tasaarvestada hageja poolt käesolevas menetluses esitatud nõudega. Selline maakohtu ekslik

käsitlus ei ole aga kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist, kuna tuvastatud ei ole kostjal

tasaarvestatava leppetrahvinõude tekkimine.

13. Kolleegium nõustub esiteks, et 14.03.2008.a liisingulepingu sõlmimisega muutus algselt

sõlmitud lepingu nr 1030/70 kohustuste tasakaal ning tõlgendades poolte osalusel sõlmitud

lepinguid VÕS § 29 järgi ei jäänud AS-le Barrus pärast liisingulepingu sõlmimist õigust tugineda

lepingus nr 1030/70 sätestatud õiguskaitsevahendile, s.o leppetrahvi nõudele.

Müügi-/liisingulepingu nr L08102757 punktis 4.1 on kokku lepitud uus maksegraafik lepingu

eseme (saeveski puruärastussüsteemid) eest tasumiseks. Lepingu p-des 6 ja 7 lepiti kokku ka

täiendavates õiguskaitsevahendites, sh leppetrahvi tasumine juhuks, kui müüja (OÜ Italpak) ei

anna eset tähtaegselt ostja volitatud esindajale üle. Lepingu p 7 kohaselt garanteeris müüja (OÜ

Italpak) lepingu eseme laitmatu funktsioneerimise 24 kuu jooksul alates selle üleandmisest.

Seejuures tõi OÜ Italpak menetluses esile, et ostja volitatud esindajana tegutses liisingusuhte

puhul AS Barrus juhatuse liige. Sellest tuleneb, et ehkki müügi-/liisingulepingu nr L08102757

järgi olid müügisuhte poolteks OÜ Italpak ja AS SEB Liising, siis sõltus lepingu täitmine ja

õiguskaitsevahendite kohaldamine otseselt ka OÜ Italpak ja liisinguvõtja AS Barrus vahelistest

suhetest, sh eelkõige lepingu eseme AS-le Barrus üleandmisest. Sellest lähtudes nõustub

ringkonnakohus vastustajaga, et müügi-/liisingulepingu sõlmimisega lõppes varasemast

lepingust nr 1030/70 tulenenud ostja (AS Barrus) õigus nõuda selle lepingu alusel OÜ-lt Italpak

leppetrahvi lepingueseme üleandmisega viivitamise korral.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna 14.03.2008.a liisingulepingu järgi ei olnud apellant

(AS Barrus) müügisuhte pooleks, siis ei saanud tal olla ka vahetut õigust nõuda müügilepingu

täitmist, mh tuginedes ka müügilepingu täitmisega seotud õiguskaitsevahenditele. OÜ-l Italpak

ei saanud pärast liisingulepingu sõlmimist olla ka kohustust tarnida lepingu esemeks olnud

saeveski puruärastussüsteemid üheaegselt nii AS-le SEB Liising kui ka AS-le Barrus.

14. Teiseks nõustub ringkonnakohus ka vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendatud

leppetrahvi nõudmise aluseks olevad asjaolud, s.o Italpak OÜ poolt lepingu (tarnetähtaegade)

rikkumine.

Maakohus on õigesti tuvastanud ja vaidlus puudub selles, et lepingu esemeks oleva saeveski

puruärastussüsteemi üleandmise kohta on 22.07.2008.a koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt

nr L08102757 (I kd tl 147), millele on hageja (vastustaja) esindajana alla kirjutanud Kalle Kahu

ning vastuvõtja Barrus AS esindajana Janar Tammjärv. Akti kohaselt kinnitavad aktile alla

kirjutades nii üleandja kui vastuvõtja, et üle on antud AS-i SEB Liising omandisse kuuluvad

saeveski puruärastussüsteemid (2008), mis on täielikult komplekssed, kasutuskõlblikud ja

vastavad AS-i SEB Liising ja üleandja (OÜ Italpak) vahel sõlmitud müügilepingu tingimustele ja

omavad selles ettenähtud lisaseadmeid.

15. Apellant ei ole menetluses tõendanud oma väiteid, et kuigi seadmed anti iseenesest AS-le

Barrus üle 22.07.2008.a, siis rikkus OÜ Italpak oma kohustust seadmete lõplikku töökorda

seadmisel (lepingu nr 1030/07 § 4). Nimetatud lepingusätte kohaselt pidid seadmed olema

installeeritud, lõpetatud ja testitud hiljemalt 33. nädalaks 2008.a (s.o hiljemalt 17. augustiks

2008.a). Hageja väidet, mille kohaselt lepingu järgsed tööd olid teostatud 22. juuliks 2008.a,

kinnitab vastavat kuupäeva kandev üleandmise-vastuvõtmise akt ning tõendamata on kostja

väited, mille kohaselt pärast 22. juulit 2008.a alles alustati seadmete installeerimist ja lõplikku

väljaehitamist.

Tõenditena hagejapoolse lepingurikkumise kohta on apellant (kostja) viidanud a) AS-s Barrus

09.12.2008.a toimunud koosoleku protokollile (I kd tl 178) ja b) Arno Tammjärve poolt

10.02.2009.a Kalle Kahu’le adresseeritud e-kirjale (I kd tl 63).

16. 09.12.2008.a koosoleku protokolli nr 0912/08 kohaselt arutati koosolekul nii lepingu nr

1029/07 kui nr 1030/07 täitmisega seonduvat. Seejuures on protokolli sissejuhatavas osas

üldsõnaliselt märgitud, et 09.12.2008.a seisuga ei tööta OÜ Italpak poolt tarnitud seadmed,

masinad ja liinid vastavalt lepingus loetletud tehnilistele näitajatele ning käesoleva protokolliga

võtab Italpak OÜ endale kohustuseks kõrvaldada päevakorra punktides ülesloetletud vead ja

kõrvaldab need etteantud tähtaegadeks.

16.1. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et koosoleku päevakorra punktide nr 1-8

puhul on nende sisust nähtuvalt tegemist lepingu nr 1029/07 esemeks olnud palgi etteandeliini

tarnimise ja käitamisega. Seega ei saanuks need puudused olla aluseks nõuda hagejalt

leppetrahvi lepingu nr 1030/07 rikkumise eest. Osaliselt on lepinguga nr 1030/07 seotud

päevakorra p 1, milles viidatakse positsioonile 95 (metallihäire vibrolaual), mis jätab kogu palgi

etteandeliini seisma. Seega avaldus nimetatud viga palgi etteandeliini toimimises.

Lepingu nr 1030/07 alusel tarnitud saeveski puruärastussüsteemi toimimises esinenud puudustele

viitab päevakorra p 9, milles märgitakse, et saepuru hakkesõel (pos 92) ei sõelu fraktsioone

kvaliteetselt. Ringkonnakohus nõustub vastustaja selgitusega, mille kohaselt p 9 ülejäänud sisu

(„Mitmekettalise - pos nr 240, Söderhamn Eriksson jooniselt nr 81153033 – peab tooma uue

kraaptransportööri saepurukonveierile – pos 104“) ei ole käsitatav viitena saepuru

ärastussüsteemi tarnimisele ja paigaldamisele suunatud lepingu nr 1030/07 rikkumisele, vaid

tegemist on sisuliselt täiendustega, mis eeldasid uute kokkulepete sõlmimist.

16.2. Kolleegium on seisukohal, et 09.12.2008.a koosoleku protokolli nr 0912/08 põhjal puudub

alus lugeda tuvastatuks, et OÜ Italpak rikkus oma kohustusi lepingu nr 1030/07 täitmisel, mh

kohustust tarnida seadmed õigeaegselt, samuti installeerida need, lõpetada ja testida süsteemi

toimimist. Apellant (kostja) ei ole esile toonud ega põhistanud, et OÜ Italpak poolsed väidetavad

puudused saepuruärastussüsteemi paigaldamisel ja töökorda seadmisel oleksid takistanud

apellandil seadmete kasutuselevõttu ja tootmistegevust. Asjaolu, et töö käigus ilmnes teatavaid

tõrkeid või kõrvalekaldeid, mis olid vastustaja seletuste kohaselt kõrvaldatavad seadmete

jooksva häälestamisega, ei anna iseenesest alust tuvastamaks, et vastustaja rikkus oma kohustusi

seadmete paigaldamisel, installeerimisel, lõpetamisel ja testimisel. Ringkonnakohus leiab, et

vastustaja sellekohased seisukohad on põhjendatud.

17. Samuti ei tõenda OÜ Italpak poolset lepinguliste kohustuste rikkumist A. Tammjärve

10.02.2009.a e-kiri OÜ Italpak juhatuse liikmele Kalle Kahu’le. E-kirjas esitatud väited ei ole

kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega ning selles ei viidata rikkumistele, mis lepingu nr

1030/07 § 4 kohaselt andnuksid alust leppetrahvi nõudeks. Ringkonnakohtu hinnangul on

apellandi positsioon vastustaja poolse väidetava lepingurikkumise olemuse osas vastuoluline,

kuivõrd 09.12.2008.a koosoleku protokollis viidatakse saepuru ärastussüssteemi puudusena

sisuliselt üksnes sellele, et saepuru hakkesõel ei ole häälestatud vastavalt tellija vajadustele, kuid

protokollis puuduvad mistahes viited sellele, nagu oleks saepuruliin ehitatud valesti, sellel

puuduksid teatud kokkulepitud osad ning liin vajaks põhjalikumat ümberehitamist. Tõendatud ei

ole, et hageja rikkus kohustust paigaldada kokkulepitud tarnetähtajaks konveieritele

reduktormootor ning muuta kraapkonveieri pikkust.

18. Tõendatud ei ole kostja väited, mille kohaselt muutis hageja ühepoolselt ja kostjaga

kooskõlastamata liinide paiknemist võrreldes dokumentatsiooniga ning et see kvalifitseerus

lepingu rikkumisena. Maakohus on nii 04.09.2012.a istungil (I kd tl 207) kui ka 20.11.2013.a

selgituskirjas muuhulgas kostjale selgitanud, et kui tuleb asuda hindama võimalikku

lepingurikkumist tehniliste jooniste ja dokumentatsiooni alusel, siis tuleks teostada sellealane

ekspertiis. Pooled, sh kostja (apellant), ei ole tehnilise ekspertiisi läbiviimist taotlenud (kostja

taotles 29.11.2013.a üksnes keelelise ekspertiisi korraldamist, millise taotluse maakohus jättis

rahuldamata). Seega on kostja väited tõendamata, mistõttu loeb ringkonnakohus hageja

väidetega põhistatuks, et esialgselt kokkulepitud projekti muudeti jooksvalt vastavalt vajadusele

ja muutunud asjaoludele (sh saeveski seadmete tarnija poolsed spetsifikatsiooni muutused) ning

seejuures kostjaga kooskõlastatult. Kostja poolsed hilisemad etteheited seadmete asetuse

muutmise kohta on otsitud.

19. Kuna apellant ei ole tõendanud asjaolusid, mis andnuksid aluse esitada vastustaja vastu

leppetrahvi nõue (s.o eeskätt vastustaja poolne lepingu rikkumine), siis puudub ringkonnakohtu

arvates vajadus hinnata asjaolu, kas apellant esitas oma leppetrahvi nõude vastustajale mõistliku

aja vältel rikkumisest teadasaamisest ja piisavalt selges sõnastuses.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud endal

sellise rahalise nõudeõiguse olemasolu hageja vastu, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja

poolt menetluses esitatud nõudega. Seega jättis kohus õigesti kostja poolt esitatud tasaarvestuse

vastuväite arvestamata ning rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja nii

põhivõlgnevuse kui ka sellele lisanduvad viivised.

20. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud apellandi kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/