3-13-1992/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1992 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 26.07.2013. a otsuse nr 6-10/31393-2 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks ja vangla kohustamiseks arveldusarve numbri väljastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.02.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 13.02.2014. a otsuse resolutsiooni p 1 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Tuvastada Romeo Kalda 26.08.2010. a taotluse lahendamiseks Viru Vangla poolt 26.07.2013 koostatud dokumendiga nr 6- 10/31393-2 sooritatud toimingu õigusvastasus.“

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 29.06.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas Viru Vanglale 26.08.2010 taotluse, milles ta palus talle teatada väljaarvutatud summa ning vangla arveldusarve numbri, et tema sugulased saaksid tasuda vanglale nõutud summad koopiate tegemise eest. Viru Vangla jättis taotluse ja hilisema vaide rahuldamata. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus jättis 02.09.2011. a otsusega nr 3-11-503 rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus 26.02.2013. a otsuse (tl 13-22) resolutsiooni punktis 3 tühistas halduskohtu otsuse arveldusarve numbri väljastamisega seonduvas osas, rahuldas selles osas kaebuse ja tegi vastustajale ettekirjutuse arveldusarve numbri väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks.

2. Kaebaja esitas vastustajale 13.06.2013 uue taotluse (tl 62), milles ta palus endale vangla arveldusarve numbri väljastada seoses jõustunud kohtulahendiga. Vastustaja jättis taotluse 26.07.2013. a otsusega nr 6-10/31393-2 rahuldamata (tl 55). Kaebaja esitas 31.07.2013 vastustaja otsuse peale vaide (tl 51-54), mille vastustaja jättis 30.08.2013. a vaideotsusega (tl 50) nr 6-12/213-2 rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 24.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-12), milles ta palus Viru Vangla 26.07.2013. a haldusakti nr 6-10/31393-2 tühistada ja teha ettekirjutuse Viru Vanglale, millega kohustada viimast väljastama kaebajale arveldusarve number, kuhu saaks kanda kaebaja sugulaste poolt raha koopiate tegemise eest.

4. Vastustaja vastas 22.11.2013 (tl 45-45p), et oli kaebajale soovitud arveldusarve numbri väljastanud enne, kui kaebus vastustajani jõudis, ja taotles menetluse lõpetamist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel. Vastustaja möönis, et oma 26.07.2013. a otsuses ning sellega seotud vaide lahendamisel tõlgendas vastustaja ekslikult Tartu Ringkonnakohtu 26.02.2013. a otsuse resolutsiooni punkti 3 ning vabandas selle eest.

5. Tartu Halduskohus esitas 26.11.2013 kaebajale seisukohanõude (tl 63), milles palus kaebajal teatada oma seisukoha menetluse lõpetamise suhtes.

6. Kaebaja esitas 16.12.2013 seisukoha (tl 66-67), milles leidis, et menetluse lõpetamiseks puudub alus, kuna vastustaja 26.07.2013. a otsus on kehtiv. Kaebaja palus halduskohtul vaidlustatud otsuse tühistada või alternatiivselt selle õigusvastasus tuvastada. Kaebaja leidis, et kaebuse rahuldamine on õigustatud, kuna ta pidi jälle pöörduma halduskohtusse ja seitse kuud ootama, kuni vastustaja viis oma tegevuse Tartu Ringkonnakohtu 26.02.2013. a otsusega kooskõlla.

7. Tartu Halduskohus 13.02.2014. a otsusega (tl 77-78) tunnistas õigusvastaseks vastustaja poolt 26.07.2013 koostatud dokumendiga sooritatud toimingu kaebaja taotluse lahendamisel. Halduskohus ei käsitlenud kohustamisnõuet, kuna kaebaja ei nõudnud enam selle rahuldamist. Halduskohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgnevad: Vaidluse tinginud 26.08.2010. a taotlus oli teabenõue. Avaliku teabe seadusest (AvTS) ei nähtu, et teabenõude täitmise või selle täitmisest keeldumise kohta esitatud kirjalikud põhjendused saaksid olla käsitletavad haldusaktina. Ka Tartu Ringkonnakohtu 26.02.2013. a otsuse punktis

11 on sarnase keeldumise puhul selgelt välja öeldud, et tegemist on toiminguga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Seega ei ole võimalik esitada vastustaja 26.07.2013 koostatud dokumendi peale tühistamisnõuet. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut kohtumenetluse lõpetamiseks ning väidab seejuures, et ringkonnakohtu otsusega vastuolus olev uus teabenõude täitmisest keeldumine on kaasa toonud vajaduse pöörduda jälle kohtusse. Selline väide viitab preventiivsele huvile ja on käesoleva kaebusega seotud asjaolusid arvestades igati põhjendatud. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes on ka varem vanglale teabenõudeid esitanud. Seega on alust arvata, et ta kavatseb edaspidigi seda teha. Kuna vastustaja tegevust käesoleva vaidluse põhjustanud teabenõude lahendamisel on võimalik käsitleda kui hea halduse põhimõtte rikkumist, saab tuvastamisnõude rahuldamine suure tõenäosusega aidata kaasa sellele, et edaspidi suhtutakse kaebaja teabenõuetesse suurema tähelepanuga ning püütakse neid lahendada seaduses kehtestatud nõudeid järgides. Seda ei muuda kuidagi vastustaja vastuses välja toodud asjaolu, et küsitud andmete puhul oli tegemist Rahandusministeeriumi avalikul veebilehel kättesaadava teabega. AvTS § 22 kohaselt saab teabevaldaja niisugusel juhul küll jätta teabe väljastamata, kuid peab teabenõudjale viivituseta teatama sellele juurdepääsu viisi ja koha. Kohtule esitatust ei nähtu, et vastustaja oleks nii toiminud. Veel on kaebaja põhjendanud oma huvi sooviga saada kohtuotsuse näol hüvitis üleelatule. Kohtu poolt korra juba õigusvastaseks tunnistatud toimingu praktiliselt samasugusena uuesti sooritamine on vaieldamatult olukord, mis saab põhjustada kinnipeetavale ebameeldivaid üleelamisi. Kaebuse rahuldamisele see põhjendus määravat kaalu aga ei oma, sest kaebaja pole esitanud kohtule kahju hüvitamise nõuet ega läbinud selle eelduseks olevat kohtueelset menetlust ning ei saa seepärast käsitleda kaebuse rahuldamist hüvitisena endale tekitatud mittevaralise kahju eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas 17.03.2014 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 86-87), milles taotleb Tartu Halduskohtu 13.02.2014. a otsuse tühistamist tervikuna ning uue lahendi tegemist ringkonnakohtu poolt, millega jätta kaebus läbi vaatamata. Lisaks palub vastustaja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgnevad: Halduskohus on rikkunud menetlusõiguse normi. Tulenevalt muutunud olukorrast oleks tulnud jätta kaebus läbi vaatamata ning menetlus lõpetada. Halduskohus on lahendanud nõude, mida HKMS ette ei näe. Toiming on kas õigusvastane või mitte ja seda saab faktiküsimusena tuvastada. Halduskohus on aga toimingu õigusvastaseks tunnistanud. Seadus ei näe võimaliku nõude liigina ette „õigusvastaseks tunnistamist“. Sisuliselt oli kaebajal võimalik esitada nõue ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1 p 2 alusel jätkuva toimingu lõpetamiseks, kuid kuna kaebajale olid nõutud andmed väljastatud ning uus, soodustav toiming sooritatud, ei oleks halduskohus saanud teha ka RVastS § 2 lg 1 punktides 2 ja 4 sätestatud lahendit. Vastustaja sooritas kaebaja poolt soovitud toimingu ning väljastas talle vangla arveldusarve rekvisiidid. Sellega seoses oli ära langenud vajadus otsuse tegemiseks ning menetlus oleks tulnud lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Käesoleval juhul puudus HKMS § 154 lg-s 2 sätestatud alus menetluse jätkamiseks. Olemas oli küll kaebaja taotlus, kuid selline menetlus ei saanud enam kuidagi kaebaja õigusi kaitsta, kuivõrd kehtiv HKMS ei näe preventiivsel huvil tuvastamiskaebuse esitamise võimalust enam ette. Asjaolu, et kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kes esitab tihti kohtusse kaebusi, on käesoleva asja kontekstis asjakohatu, kuna vanglas ei kohelda kinnipeetavaid erinevalt, sõltuvalt nende poolt esitatavate kaebuste arvust. Vastustaja oli juba enne kaebuse saamist kaebaja nõutud toimingu sooritanud, mistõttu ei andnud tuvastamiskaebuse lahendamine kaebajale mingit kasu tema õiguste kontekstis.

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebusele 24.04.2014 vastuse (tl 92-93), milles palub jätta vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.02.2014. a otsuse muutmata. Kaebaja nõustub täielikult halduskohtu põhjendustega ja leiab, et selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja seisukohad on järgnevad: Vastustaja väited teabenõude faktilise täitmise kohta enne, kui kaebaja pöördus halduskohtusse, on alusetud. Vastustaja keeldus taotlust ja ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr 3-11-503 täitmast. 26.07.2013 tegi vastustaja uue keelduva otsuse. Halduskohus on õigesti tuvastamiskaebuse rahuldanud ja leidnud, et kaebajal on olemas põhjendatud huvi. Lisaks preventiivsele huvile on halduskohtu otsusega tegemist ka kahju hüvitamise piisava lahendusega. See tähendab, et kohtuotsust saab lugeda piisavaks hüvitiseks ebameeldivuste ja hea halduse tava rikkumise eest.

Vastustaja tõlgendas vääralt HKMS-i, kui leidis, et alates 01.01.2012 ei ole võimalik preventiivsel huvil tuvastamiskaebuse esitamine kohtule. Lisaks tuleb tähele panna, et olukord muutus kohtumenetluse kestel, kuna kaebajal tuli nõuet muuta.

10. Kohus palus 13.04.2015. a määruses (tl 95) kaebajal täpsustada, milline on tema põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

11. Kaebaja esitas 23.04.2015 vastuse, milles väidab, et loeb õigusvastasuse tuvastamist hüvitiseks selle eest, et ta pidi uuesti kohtusse pöörduma ja ootama seitse kuud, et vangla asuks jõustunud kohtuotsust täitma. Lisaks tõi kaebaja välja preventiivse huvi, mis väljendub selles, et vastustaja täidaks edaspidi sarnastes asjades jõustunud kohtuotsuseid nõuetekohaselt ja lahendaks teabenõudeid kõiki AvTS nõudeid järgides ning arvestades põhiseaduse §-st 14 tulenevat hea halduse tava.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

13. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde (26.02.2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-503, p 11), et teabenõude täitmisest keeldumist võib käsitleda toiminguna HMS § 106 lg 1 tähenduses. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et keeldumine kujutab endast haldusakti siis, kui haldusorgan keeldub seadusega ette nähtud eriloa andmisest (RKHKm 16.06.2014, 3-3-1-29-14, p 20). Ringkonnakohus ei sea seda praktikat siinkohal kahtluse alla ja lähtub sellest. Kuna teabenõue ei kujuta endast eriloa taotlemist, tuleb vastustaja tabenõude täitmisest keeldumist käsitleda sellest tulenevalt toiminguna ning läbivaatamisele kuuluvaks nõudeks on seega tuvastamisnõue.

14. Vastustaja väitel on halduskohus lahendanud nõude, mida HKMS ette ei näe. HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Sellise nõudega kaebust nimetatakse tuvastamiskaebuseks. Halduskohus on nii otsuse resolutsioonis kui põhjendustes kasutanud sõnastust „tunnistada õigusvastaseks“. Tegemist on eksliku sõnastusega, kuna sisuliselt on halduskohus vastustaja toimingu õigusvastasuse kui faktilise asjaolu siiski tuvastanud. Kohus leiab, et sõnastusvea parandamiseks piisab halduskohtu otsuse resolutsiooni ümbersõnastamisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et vastustaja viited RVastS §-le 2 ei ole asjakohased, kuna antud säte reguleerib haldusorganile esitatava kahju hüvitamise taotluse võimalikke nõudeid.

15. Vastustaja leiab, et seoses kaebaja poolt soovitud toimingu tegemisega oleks halduskohus pidanud menetluse lõpetama HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Sealjuures ei pea vastustaja HKMS § 152 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamist õigeks, kuna menetluse jätkamine ei saanud kaebaja õigusi enam kaitsta. Kohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel huvil on kehtiva HKMS-i järgi lubatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib kaebajal põhjendatud huvi olemas olla eeskätt kolmel juhtumil: kui isikul oli kavatsus esitada hiljem kahju hüvitamise nõue või kui tal olid rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid (RKHKo 19.03.2002, 3-3-1-11-02, p 15). Riigikohtu halduskolleegium ei ole oma uuemas praktikas seda seisukohta muutnud (nt RKHKm 26.11.2014, 3-3-1-60-14, p 18). Põhjendatud huvi äranäitamine on kaebaja ülesanne ning kohtud peavad seda vajadusel kaebajalt nõudma. Sellest tulenevalt palus kohus kaebajal veelkord selgitada, milline on tema põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja kordas 20.04.2015 esitatud vastuses, et loeb õigusvastasuse tuvastamist hüvitiseks selle eest, et ta pidi uuesti kohtusse pöörduma ja ootama seitse kuud, et vangla asuks jõustunud kohtuotsust täitma. Lisaks tõi kaebaja välja preventiivse huvi, mis väljendub selles, et vastustaja täidaks edaspidi sarnastes asjades jõustunud kohtuotsuseid nõuetekohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks olemas. Tegemist on eluaegset vangistust kandva kinnipeetavaga, kes vaidlustab tihti vangla haldusakte ja toiminguid. Kui vastustaja tõlgendab kaebajale soodsaid kohtuotsuseid valesti, põhjustab see uusi kohtuvaidlusi. Vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamine käesoleva haldusasja raames on vajalik selleks, et ennetada kaebaja õiguste rikkumist tulevikus.

16. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja selgituse tähelepanuta. Kaebaja on küll ka 16.12.2013 halduskohtule esitatud vastuses tuginenud eesmärgile saada toimingu õigusvastasuse tuvastamise näol hüvitis kogetud ebameeldivuste ja hea halduse tava rikkumise eest. Siiski ei ole halduskohus seda otsuses põhjendatud huvina arvestanud. Kuna kaebaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud, vaid nõustus vastuses apellatsioonkaebusele täielikult halduskohtu otsuses toodud põhjendustega, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik HKMS § 185 lg 1 ja § 41 lg 1 kohaselt neid põhjusi kaitstud huvina arvestada.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning muudab Tartu Halduskohtu 13.02.2014. a otsuse resolutsiooni p 1 sõnastust.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja oli HKMS § 104 lg 10 alusel apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ega ole ka taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kuna ka kaebaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, ei ole ringkonnakohtul vajalik menetluskulude osas seisukohta kujundada.

Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/