3-14-177/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-177 Haldusasi V.R. kaebus Viru Vanglalt õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3455,27 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V.R. , esindaja adv Marko Tammann Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus ning jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 3. Kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. 4. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses läbivalt initsiaalidega. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev seega on 29. juuni 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 8. juuli 2011. a käskkirja nr 6.-2/786-T alusel määrati kinnipeetav V.R. majandustööle.

V.R. ei allunud 18. juulil 2011 vanglaametniku korraldusele asuda tööle E-7 osakonna koristajana.

Viru Vangla 18. augusti 2011. a käskkirjaga nr 6-3/1510-D karistati V.R. a vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati sealjuures kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist.

2

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2363 tühistati Viru Vangla 18. augusti 2011. a käskkiri nr 6-3/1510-D. Tegemist on jõustunud kohtulahendiga.

V.R. esitas 4. detsembril 2013 Viru Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 3500 euro ulatuses.

Viru Vangla 20. jaanuari 2014. a otsusega nr 6-16/274-2 rahuldati kahju hüvitamise taotlus osaliselt ja hüvitati V.R. tekitatud kahju summas 44,73 eurot.

2. V.R. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3455,27 eurot. Kaebuse kohaselt: 2.1. „Kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitleda isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09). 2.2. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju. Kaebajal puudus kartserikaristuse kandmise ajal vastav võimalus. VangS § 30 lg-ga 1 antud võimaluse ilma kaalutlusõigust teostamata äravõtmine on õigusvastane (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 29). Tühistatud käskkirja andmisel ei teostatud kaalutlusõigust. Kaebajale kaasnesid õigusvastase kartserisse paigutamisega täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei olnud otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu oli tema õigusvastane kartserisse paigutamine ka inimväärikust alandav. Lisaks ei võtnud vastustaja kaebaja tööle määramisel arvesse seda, et tema tervislik seisund sisuliselt ei võimaldanud majandustöödel töötamist. Sellele vaatamata määrati kaebaja korduvalt majandustöödele. 2.3. Kaebaja on seisukohal, et kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise suurus summas 6,39 eurot ei ole antud juhtumi asjaolusid arvestades piisav. Sellises suuruses hüvitis ei vasta ka ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kartserisse paigutamisega riivati ka neid kaebaja õigusi, mis ei tulene otse kartserikaristuse olemusest, nt võimalust lugeda ajakirju ja -lehti. Nii tsiviil-, kriminaalkui ka haldusasjades väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised peavad olema võrreldavad. Näiteks mõisteti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsusega asjas nr 3-1-1-116-12 kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagi korras kannatanule välja 24 000 eurot. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat, millest nähtuvalt on hüvitised tunduvalt suuremad kui 6,39 eurot ühe õigusvastaselt kartseris veedetud ööpäeva eest. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK-i analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“ (EIK-i 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs Eesti, p 31).

3. Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Viru Vanglalt V.R. kasuks välja mittevaraline kahju 11,27 euro ulatuses. Ühtlasi mõisteti Viru Vanglalt V.R. kasuks välja ka menetluskulud summas 2,12 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt:

3

3.1. Kaebaja vabanes Viru Vanglast 21. augustil 2012. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse esitas kaebaja vanglale 4. detsembril 2013, seega hetkel, kui ta ei olnud enam kinnipeetav. Järelikult ei olnud tal enam kohustust tulenevalt VangS § 11 lg-st 8 pöörduda esmalt kahju hüvitamise taotlusega vangla poole, vaid ta sai kaebuse esitada otse halduskohtule. 3.2. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist reguleerib RVastS § 9 lg 1. Riigikohtu halduskolleegium on 15. märtsi 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-93-09, p-s 12 leidnud, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab endast niivõrd olulist isiku põhiõiguste rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Selleks tuleb lugeda rahalist hüvitist. 3.3. Kaebaja taotleb vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3455,27 eurot seetõttu, et vastustaja määras kaebajale seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamise koos mitmete vangistusseadusest tulenevate õiguste piirangutega (VangS §-d 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48). Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja on kartserikaristuse ära kandnud ning ta viibis seal alusetult. Seega on antud hetkel vaidluse all ainult see, milline on hüvitise suurus, mis kaebajale tuleb välja mõista. Kaebaja leiab, et õiglane hüvitis ühe õigusvastaselt kartseris viibitud ööpäeva eest on 500 eurot, vastustaja hinnangul on see 6,39 eurot. Viru Vangla on kaebajale kartseris viibitud seitsme ööpäeva eest hüvitanud 44,73 eurot. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12. juuni 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-80-12, et riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-s 2 ja §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitis peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema võrreldav sarnaste asjaolude esinemisel tehtud otsustega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2013. a otsus nr asjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Riigikohtu halduskolleegium on 10. oktoobri 2013. a otsuses nr 3-3-1-38-13, p-s 21 leidnud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Seda asjaolu on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjades nr 42522/07 ja 60800/08: Anajev jt vs Venemaa, p 172). Lisaks on EIK märkinud, et ta on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 7. mai 2013. a otsus asjas 38967/10: Mets vs Eesti, p 31). Halduskohus viitas, et näiteks 20. detsembri 2013. a otsuses haldusasjas nr 3-11-700 mõistis Tartu Ringkonnakohus kaebajale arestimajas viibitud lühemate perioodide (5, 6, 8 ja 10 päeva) eest välja 7 eurot päevas ning pikema perioodi eest 14 eurot päevas. Riigikohtu halduskolleegium leidis 5. märtsi 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-10-14 (p 12.1), et ringkonnakohus ei ole mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel kaalumisviga teinud. Antud kaasuse puhul tuleb leida, et seitsmepäevast kartseris viibimist saab pidada lühiajaliseks distsiplinaarkaristuse kandmiseks, kuna VangS § 63 lg 1 p 4 näeb ette distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. EIK on ka kahenädalast kinnipidamist arestimajas pidanud suhteliselt lühiajaliseks ajavahemikuks (Kochetkov vs Eesti, kaebus nr 41653/05, p 64). Riigikohtu halduskolleegium on 12. juuni 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-80-12 leidnud, et kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine, kui isikult on võetud vabadus teo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei ole enam kuritegu, on põhjendatud summas 10 eurot ööpäeva eest. Kohus leidis, et õigusvastase kartserisse paigutamise korral peaks päevamäär olema väiksem, kuna see riivab isiku põhiõigusi vähem, kui õigusvastane

4

vangistus. Halduskohus mainis, et käesolev juhtum ei ole võrreldav sellega, mis on kirjeldatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-116-12, millega mõisteti kannatanule välja 24 000 euro suurune hüvitis pantvangi võtmise ja vabaduse võtmise käigus tekitatud tervisekahjustuse eest. Ühtlasi märkis halduskohus, et Viru Vangla on Eesti kõige uuem vangla ning selle kambrid vastavad nõuetele, ühtlasi ei ole ka ühiskonna üldine heaolu sedavõrd tõusnud, et see tingiks senini väljakujunenud kohtupraktika muutmise vajadust väljamõistetava hüvitise osas. Halduskohus leidis, et piisav hüvitis oleks 8 eurot ööpäeva eest. Kuna vangla on kaebajale juba hüvitanud 6,39 eurot ööpäeva eest, tuleb vanglal iga õigusvastaselt kartseris viibitud ööpäeva eest maksta kaebajale täiendavat hüvitist 1,61 eurot, see teeb seitsme ööpäeva eest 11,27 eurot. 3.4. Kuna kaebus kuulus rahuldamisele osaliselt (3455,27 eurost mõisteti välja 11,27 eurot), mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2,12 eurot (kaebus kuulus rahuldamisele 0,33% ulatuses, põhjendatud menetluskulusid oli kantud summas 643,65 eurot).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub apellatsiooni rahuldada ning halduskohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati kaebaja kaebus osaliselt, jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus vaidlusaluse otsusega sekkunud haldusorgani kaalutlusõigusesse (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 158 lg 3 ls 3), suurendades kaebajale õigusvastaselt kartseri kohaldamisega hüvitatud summat. Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta suurendas kohtupraktikas välja kujunenud mittevaralise kahju hüvitist ühe ööpäeva eest. Samas on halduskohus ise märkinud, et kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise.

5. V.R. vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Apellatsioonkaebuse esitamise peamine põhjus on asjaolu, et vastustaja hinnangul on halduskohus kaldunud kõrvale senisest kohtupraktikast, mille kohaselt alusetult kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena on ühe ööpäeva eest põhjendatud välja mõista 6,39 eurot. Halduskohtu hinnangul on antud asjas põhjendatud hüvitis ühe ööpäeva eest 8 eurot.

8. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas ei esine asjaolusid, mis tingiksid Riigikohtu varasema praktika muutmist ja alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise määra tõstmist. Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-93-09 p-s 15 ja 28. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-06 p-s 14 on leitud, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni ehk praeguses vääringus 6,39 eurot. Nimetatud lahenditest on juhindunud ka vangla kaebajale tekitatud kahju hüvitades. Nimelt on vangla kaebajale hüvitanud alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju summas 44,73 eurot (7 ööpäeva · 6,39 eurot).

9. Riigikohus on oma hilisemates lahendites selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Sealjuures tuleb kohtul arvestada ka RVastS § 9 lg-s 2 ja §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kohtul ei lasu kohustust juhinduda

5

varasemates lahendites välja mõistetud summadest, ühtlasi ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

10. Ringkonnakohus leiab, et juhul, mil riigi kõrgeima kohtu praktikas on konkreetses õigusvaidluses välja kujunenud kindel hüvitise määr, ei ole põhjust sellest taanduda, kui nimetatud hüvitist ei saa pidada ebaõiglaselt väikseks arvestades selles riigis elavate isikute elatustaset ja riigi majanduslikku seisundit. 6,39 eurot on ka antud hetkes summa, mis peaks hüvitama isikule alusetult kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju. Kaasuse asjaoludest ei nähtu, et lisaks vabadusõiguse täiendavale piiramisele oleks kaebajale osaks saanud veel selliseid õigushüvede riiveid, mis oma intensiivsuses tooksid kaasa hüvitise suurendamise vajaduse. Seda asjaolu on nentinud ka halduskohus ise.

11. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks mainida, et kuna Riigikohus on alusetult kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse oma varasemates lahendites täpselt määratlenud ning vastav summa kompenseerib just ühe konkreetse õigushüve riive – isiku vabaduse täiendav piiramine selleks alust omamata, ilma et sealjuures oleks kahjustada saanud veel mõned muud õigushüved, tähendaks sellest seisukohast ilma otsese põhjuseta kõrvalekaldumine ja hüvitise suuruse määramise vabaksandmine kohtupraktika ebastabiilseks muutumist. Samas on kohtupraktika stabiilsus ja lahendite ettenähtavus ka väärtused, mida tuleb kaitsta.

12. Eelnevast tulenevalt tuleb Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ning Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus tühistada ning kaebus täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse, muudab ta ka kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud, mis ta kandis esimeses kohtuastmes, tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene