3-15-437/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28. mai 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-437 Kohtuasi A.K. kaebus Tallinna Vangla elamistingimustega tekitatud 1800 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.K. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 29.06.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.12.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav A.K. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 18-20), milles soovis saada iga selles vanglas alates 29.10.2013 kuni 08.04.2014 viibitud päeva eest 10 euro suurust hüvitist. Ta väitis, et teda hoiti 23 tundi ööpäevas 15 m2 suuruses lukustatud kambris, kus oli pidevalt kuus isikut ja vaid 6 m2 vaba põrandapinda, duši all käimist ja telefoni kasutamist võimaldati vaid kord nädalas ning puudus igasugune kambriväline tegevus ja kehakultuuriga tegelemise võimalus. 04.02.2015 otsuses nr 5-18/14/33701-2 (tl 21-24) leidis Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja), et tema tegevus pole olnud õigusvastane ja selle tulemusel pole taotlejale kahju tekkinud ning jättis taotluse rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud tabelid kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 34-39) ning tema liikumisi ja kokkusaamisi kajastavad väljatrükid vangiregistrist (tl 40-42).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 16.02.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et halduskohus mõistaks Tallinna Vangla alandavate ja ebainimlike tingimustega tema inimväärikusele tekitatud moraalse kahju eest välja 1800 euro suuruse rahalise hüvitise. Oma õiguste rikkumisena märkis ta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes ära ca 2,5 m2 suurusest isiklikust vabast põrandapinnast ja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris hoidmisest tuleneva liikumispuuduse, võimaluse käia duši all ja kasutada telefoni ainult kord nädalas ning kambrivälise tegevuse ja kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamise.

3. Vastustaja leidis oma kirjalikus vastuses (tl 32-34), et on kohtueelses menetluses kaebaja nõuet põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud ning palus kohtul nendega arvestada ja kaebust mitte rahuldada. Täiendavalt märgiti ära üksnes, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil saanud kambrist väljas viibida ametnike ja lähedastega kokkusaamistel, ta pole vanglas viibimise ajal esitanud ruumipuudusele või kinnipidamistingimustega kaasnevatele vaimsetele kannatustele viitavaid pöördumisi ning lisati, et kuna ta on Tallinna Vanglas viibinud ka varem, pidid vangistustingimused talle hästi teada olema ja ta saanuks uusi kuritegusid sooritamata jättes neisse sattumist vältida.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kambrite vähese vaba põrandapinna, sellest tuleneva liikumispuuduse ning piiratud pesemise, helistmise ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste tõttu on saanud kaebaja inimväärikusele tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Kaebuses tugineb selle esitaja oma väidetes sellele, et tema kambrites oli väga vähe niisugust põrandapinda ning seetõttu oli seal võimatu liikuda. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg

6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kambris viibiva kinnipeetava kohta. VSKE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr

38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

7. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad VangS § 8 ja VSKE § 8. Viimati nimetatu lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ja vahistatule, kes peavad VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt viibima lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on kohtueelse menetluse lahendi väidetest nähtuvalt olnud vahistatu seisuses ning peale süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 31.12.2013 vastuvõturežiimil ega ole väitnud, et töötas või õppis. Seega pidigi vanglateenistus hoidma teda terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Vangistusregistri väljavõttest nähtuvalt pole ta siiski kogu aeg kambris viibinud, sest talle on korduvalt võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi nii ametnike kui lähedastega.

8. Vangistusseaduse § 50 lg-s 2, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, rohkema nõudmiseks puudus tal aga alus.

9. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglateenistusel selle realiseerimine tagada ning seda ei reguleeri ka ükski muu õigusakt. Seetõttu ei ole ühelgi kinnipeetaval õigust nõuda, et talle võimaldataks sportimine või kehakultuuriga tegelemine mingis kindlas kohas või kindlal viisil. Kehakultuuriga tegelemisega seonduvat on käsitlenud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-5-10, milles leiti muuhulgas, et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel ja ruumides. Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund ja vastuvõtuosakonnas viibimine küll spordisaalis või muudel spordirajatistel käimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, saab neid tahtmise korral edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kohtueelses nõudes ega kaebuses pole ta väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud.

10. Vangistusseaduse § 28 lg-s 1 on sätestatud, et kinnipeetaval on õigus telefoni kasutamisele vaid siis, kui selleks on olemas tehnilised tingimused ning, et telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kaebaja pole väitnud, et temale seda ei lubatud.

11. Kaebuse õigusliku alusena viidatud EIÕK artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes leidnud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata.

See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul selle Riigikohtu seisukoha tähelepanuta jätta.

12. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt sellel ajal ette nägi. Kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et kuni 01.01.2014 oli talle kahel päeval tagatud 2,78 m2 ja kogu selles vanglas viibitud ülejäänud aja jooksul vähemalt 3,34 m2 suurune põrandapind ning VSKE § 6 lg 6-s ühele kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei ole see kunagi väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC alla jääv pind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud tema neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, pesemise, helistamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Vähese vaba põrandapinnaga lukustatud kambris viibimine võib kindlasti igale kinnipeetavale ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise.

13. Kaebuses viidatud EIK lahendites kirjeldatud kinnipidamistingimused on kambrite suuruse osas küll olnud sarnased kaebajale kohaldunud tingimustega, kuid tehtud järeldused ei saa siiski olla üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on kohus ära märkinud ka mitmeid teisi olulisi asjaolusid. Sama vangla suhtes tehtud lahendis Tunis vs Eesti näiteks raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja puhul ei nähtu kohtule esitatud väidetest ja tõenditest, et tal oli üldse mingeid tervisega seotud probleeme või et ta esitas vanglale pöördumisi seoses ruumipuuduse ja muude kinnipidamistingimustega. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei võimalda kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. Lisaks väärib siinkohal väärib tähelepanu 12.03.2015 lahend Murśić vs Horvaatia, milles EIK leidis, et ruum alla 3 m2 pole alati automaatselt EÕIK artikli 3 rikkumine. Nimetatud otsusest nähtub, et kohtule olid kinnipeetava isikliku eluruumi määratlemise aluseks esitatud andmed, millised kajastasid sarnaselt käesolevas asjas esitatuga vaid kambri pinna suurust ja selles viibinud isikute arvu ega sisaldanud midagi seal paiknenud mööbli või muu inventari all olnud pinna suurusega seonduvalt. Lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile märkis vastava kaebuse esitaja ära veel ka halvad sanitaarja hügieenitingimused, toidu halva kvaliteedi, võimatuse töötada ning ebapiisavad võimalused vaba aja veetmiseks ja hariduse omandamiseks, kuid kohus tema suhtes sellele vaatamata artikli 3 rikkumist ei tuvastanud.

14. Eeltoodud järeldustel pole alust pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 54 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest tasunud isiku kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2016 lahendiga 14.04.2016