3-13-70245/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-70245 Haldusasi JS kaebus Tallinna Vangla poolt kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 € Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: JS Vastustaja: Tallinna Vangla, esindajad Jarno Jakobson ja Ave Kasvandik Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70245 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 29. juunil 2015 (HKMS §

212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-70245 2(8) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav JS esitas 31.07.2013 Tallinna Vanglale taotluse (täiendatud 05.08.2013 ja 15.10.2013) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Taotluse kohaselt tekitati JS-ile kahju sellega, et vangla kamber 145, kus ta viibis alates 29.07.2013, ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele ning oli antisanitaarses olukorras: kambris puudus kunstlik valgustus kuni 16.08.2013 ning ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 4 m2. Taotleja lisas, et kambris ei olnud tehtud remonti, seintele olid kleebitud määrdunud pildid ja paberid.

2. JS esitas 19.08.2013 Tallinna Vanglale taotluse (täiendatud 22.08.2013) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Taotleja arvates tekitati talle kahju sellega, et kambris

208 puudus valgustus alates taotleja poolt kambrisse paigutamisest 16.08.2013, mil vanglaametnikke sellest ka teavitati, kuni 21.08.2013.

3. Tallinna Vangla jättis 04.11.2013 vastusega nr 5-18/13/27179-4 rahuldamata JS 19.08.2013 esitatud kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot. Kaebaja väited kambris 208 olnud elektrikatkestuse ja valgustuse puudumise kohta ei leidnud tõendamist. Vangla hinnangul vastas kamber 208 nõuetele ning kahju hüvitamise nõude eeldused polnud täidetud.

4. Tallinna Vangla 20.12.2013 vastuses nr 5-18/13/26055-10 lahendati JS 31.07.2013 taotlus koos 05.08.2013 ja 15.10.2013 täiendustega kambrites 145 ja 208 puudunud valgustuse ning kambris 145 puudunud laevalgustuse ja WC lüliti puudumise ja vähese põrandapinna osas. Vangla tuvastas, et kambris 145 oli ajavahemikel 30.07.2013 – 01.08.2013 ja 06.08.2013 – 08.08.2013 tõepoolest elektrikatkestus. Seega viibis taotleja elektri kasutamise võimaluseta ja kunstliku valgustuseta kambris 145 kokku neli päeva. Samuti selgus, et 30.07.2013 sai vangla teada, et kambris 145 puuduvad laevalgustid ning 01.08.2013 paigaldati uued laevalgustid. Tõendamist ei leidnud, et kambris 208 oleks olnud elektrikatkestus kaebaja väidetud ajal või et kambris 145 oleks puudunud laevalgusti lüliti ja WC valgustuse lüliti. Vangla märkis, et kambris 145 oli igale kinnipeetavale tagatud põrandapinda 3,18 m2, millega oli täidetud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-st 6 tulenev nõue. Arvestades kunstliku valgustuse puudumise ajal päikese tõusmise ja loojumise aegade ning vangla päevakavaga, võis kunstliku valgustuse puudumine kaebaja poolt välja toodud tegevusi takistada minimaalselt. Vangla pidas õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks JS ees vabandamist ja vangla tegevuse, millega hoiti teda kunstliku valgustuseta kambris kokku neli päeva, õigusvastaseks tunnistamist. JS taotluse rahalise hüvitise saamiseks jättis vangla täies ulatuses rahuldamata.

5. JS esitas 30.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Kohus võttis kaebuse menetlusse kambriga nr 145 (kus kaebaja viibis 29.07

– 16.08.2013) seotult ebapiisava põrandapinna ja kunstliku valgustuse puudumisega ning kambriga nr 208 (kus kaebaja viibis 16.08 – 02.10.2013) seotult kunstliku valgustuse puudumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vangla väide, et kambris 208 valgustusega probleemi polnud, on ümber lükatud sellega, et kambrikaaslase VN ees vangla vabandas nii kambrite 145 kui ka 208 osas. Kambris nr 145 oli 3,18 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, mis kaebaja hinnangul oli liiga vähe, eriti arvestades valgustuse puudumist. Kambris 145 puudusid alguses laevalgustid üldse, samuti puudus öövalgusti ukse kohal (kambri sees). Valgustus kambris 145 oli vaid WC-s ühe pirni näol ning ühe lambi lülitit WC-s ei olnud. 29.07.2013 – 08.08.2013 oli kaebaja mäletamist mööda vihmane, samuti asub kamber 145 esimesel korrusel, kus akende ees asuvad jalutusbokside seinad varjavad aknasse paistva valguse.

3-13-70245 3(8) Kambrites 145 ja 208 oli ka ebapiisavalt põrandapinda: kambris 145 oli viie inimese kohta 15,9 m2 ning kambris 208 kuue inimese kohta 16 m2. Vangla ei ole, väites, et kinnipeetava kohta oli kambris 145 3,18 m2, arvestanud põranda külge kruvitud mööbliga. Vaba ruumi, millel käia, oli kambris 145 inimese kohta umbes 1 m2. Kaebaja arvates on alandatud tema inimväärikust, arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku. Vabandamine ei ole piisav. Pimedus kahjustas kaebaja nägemist, kaebajal oli hirm, kuna kambris viibis ka eluaegse vabaduskaotusega karistatu, kaebaja ei näinud õhtusööki süüa ega hügieeni eest hoolitseda, samuti lauamänge mängida.

6. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kambris nr 145 oli ajavahemikel 30.07.2013-01.08.2013 ja 06.08.2013-08.08.2013 elektrikatkestus, kuid kambris 208 ei ole kaebuse esitaja poolt väidetud elektrikatkestust olnud. Seega leidis tuvastamist, et kaebuse esitaja viibis kambris, kus puudus elektri kasutamise võimalus ning kunstlik valgustus, kokku neli päeva.

Kaebuse esitaja viibis valgustuseta kambris ajal, mil päike tõusis hommikul kell 05.00, loojus kell 21.48 ning vangla päevakava kohaselt oli kell 22.00-06.00 öörahu. Seega oli pimedat aega, mil kunstliku valgustuse olemasolu oli kahjunõudes märgitud toimingute tegemiseks hädavajalik, minimaalselt.

Vastustaja tegevuse eesmärgiks ei olnud kaebaja ähvardamine või alandamine. Mistahes ebameeldivuse kogemine ei anna alust rahaliseks hüvitiseks, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Antud juhul ei ole Tallinna Vangla kaebuse esitaja õigusi riivanud nii intensiivselt, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohus senises praktikas (11.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine ja/või vabandamine. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise õiguste riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise välja mõistmist. Vabandamisega valgustuse puudumise pärast on mittevaraline kahju juba hüvitatud.

Ajavahemikul 29.07.2013-16.08.2013 paiknes koos kaebuse esitajaga kambris 145 viis isikut. Nimetatud kamber on suurusega 15,9 m2. Seega oli vaidlusalusel ajal igale kinnipeetavale tagatud kambris põrandapind suurusega 3,18 m2.

Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole konkreetselt välja öelnud, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks, siis seda, et alla 3 m2 põrandapind võib olla problemaatiline, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat analüüsides siiski võimalik välja lugeda. Näiteks asjas Kalashnikov vs Venemaa (2002) leidis kohus, et 0,9- 1,9 m2 isiku kohta tekitab iseenesest juba probleemi artikli 3 kohaselt. Asjas Salakhutdinov vs Venemaa (2010) oli Venemaal samuti 2,5 m2 nõue õigusaktides sätestatud, kuid kohus leidis, et tingimused, kus seitsme kuu vältel oli isikul ruumi varieeruvalt 1,5-4,2 m2 (sealt võttis veel põrandapinda mööbel, kraanikauss ja tualett) ning kus isik pidi viibima 23 tundi ööpäevas, olid juba iseenesest ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks ehk artikliga 3 vastuolus. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et kaasustes, kus isikul on olnud vähem kui 3 m2 põrandapinda, on leitud probleeme artikkel 3 alusel (otsuse p 66). Samas ei ole kohus igal juhtumil, kus isikule on ruumi alla soovitusliku 4 m2, leidnud probleemi. Näiteks asjas Valasinas vs Leedu (2002), kus isik viibis 66,5 m2 ja 55,3 m2 suurustes kambrites, kus talle oli eraldatud vastavalt 2,6 m2

3-13-70245 4(8) ja 3,2 m2 ala, on kohus märkinud, et suhteliselt piiratud isiklik ruum oli kompenseeritud magala võrdlemisi suurte mõõtmetega ning liikumisvõimalusega. Kuigi Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on esitanud mitmesuguseid soovitusi, millele tugineb ka Euroopa vanglareeglistiku seletuskiri, on CPT ja Euroopa Inimõiguste Kohus siiski möönnud, et kambri mõistlikku suurust on raske määratleda, sest siinjuures tuleb arvestada paljude teguritega. Euroopa Inimõiguste Kohus on üldjuhul leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla küll problemaatiline, kuid praktikas leidub ka vastupidiseid näiteid ning arvestada tuleb vangistustingimustega kogumis.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.2014 otsusega JS kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt JS kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 40 eurot. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.

Kambris nr 208 ei ole valgustuse puudumine tõendatud ning kambris nr 145 puudus nõuetekohane valgustus ajavahemikul 29.07.2013 – 01.08.2013 ja 06.08.2013 – 08.08.2013. Sel ajal oli päevasel ajal valgus kambris nr 145 tagatud. Arvestades päevavalguse kestust vaidlusalusel perioodil oli kaebaja suhtes VangS § 45 lg-st 1 tulenev nõue – piisav valgustatus

– tagamata eelkõige õhtusel ajal, mistõttu sai kunstliku valguse puudumine kaebajale üksnes vähesel määral ebameeldivusi tekitada. Tualettruumis, kus kunstlikku valgustust on vaja ka kambriaknast tulevast loomulikust valgusest sõltumata, oli kaebaja enda väidete kohaselt valgus olemas. Usutav ei ole, et kaebaja ei saanud süüa või et tal oli kaaskinnipeetava ees hirm. Kaebaja viibis kambris nr 145 ajavahemikul 29.07.2013 – 16.08.2013, mil koos kaebajaga oli seal viis isikut, ning põrandapinda oli iga kinnipeetava kohta 3,18 m2. Kambri nr 145 pindala ilma WC pinda arvestamata on 14,17 m2.

Kuna kambris viibis korraga viis kinnipeetavat, siis tähendab, et kinnipeetava kohta oli seal põrandapinda 2,83 m2. Arvestades, et märkimisväärse osa kambrist pinnast võtavad ära voodid, laud, pingid ja muu võimalik mööbel, on põrandapinda, mis kinnipeetavale reaalselt liikumiseks jääb, sellest veelgi vähem. Põrandapinna piisavuse osas ei saa aluseks võtta justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg-t 6 (kehtis kuni 31.12.2013), mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kuna see ei olnud kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3, põhiseaduse §- ga 18 ega VangS § 41 lg-ga 1.

Kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel siiski arvesse võtta, ehkki vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub see (võimalusel) kambri sisustusse. WC ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Ka CPT arvates ei saa kinnipeetavate elamispinna miinimumnõuete täitmisel arvestada kambrisisese tualeti pinda (vt näiteks Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05 – 06.06.2012, p 53) ning samal seisukohal on ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt näiteks Tunis vs Eesti, nr 429/12 (19.12.2013), p 46).

Enamgi veel, Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites arvestanud ka seda, kui osa kaebajate käsutuses olnud isiklikust pinnast võtab enda alla mööbel, vähendades niigi vähest põrandapinda veelgi (vt näiteks Cojoacă vs Rumeenia, nr 19548/04 (26.11.2013), p 33; Jevšnik vs Sloveenia, avaldus nr 5747/10 (09.01.2014), p 21). Minimaalse põrandapinna sätestamise mõte on selles, et tagada kinnipeetavale inimväärsed tingimused kambris, kus ta peab suure osa oma ajast viibima. Võimalus päeva jooksul aeg-ajalt kas kambris või väljaspool kambrit liikuda on oluline kinnipeetavale inimväärsete tingimuste tagamisel ning samuti hea terviseseisundi säilitamisel.

Juhul, kui kamber on seinast seinani täidetud muu mööbliga selliselt, et kinnipeetavatele jääb

3-13-70245 5(8) reaalseks liikumiseks kambris vaid kitsas vahekäik, ei ole tegelikkuses tagatud piisav liikumisvõimalus. Mitmetes lahendites on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et inimväärikuse seisukohast soovitavaks tuleb pidada kambreid, mille suurus on 4 m2 inimese kohta, ent ebainimliku kohtlemisega igal juhul tegemist, kui ruumi on alla 3 m2 inimese kohta. Väiksemas kambris isikute kinnipidamist on peetud lubatavaks vaid lühiajaliselt. Kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Vangla sisekorraeeskirja nõuet ei saa mõista selliselt, vahemikku 2,5 kuni 3 m2 inimese kohta võinuks kambri suurus jääda juhul, kui suhteliselt väikest ruumi oleksid inimväärikuse seisukohast kompenseerinud mingisugused muud positiivsed kinnipidamistingimused.

Vastustaja ei ole kohtule märkinud, et käesoleval juhul oleks esinenud selliseid tingimusi, mis annaksid alust väita, et ka vähema kui 3 m2 suurune põrandapind ühe kambris viibinud isiku kohta olnuks inimväärne. Kaebaja veetis 23 tundi ööpäevast kambrisse suletuna ning talle võimaldati kord päevas ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis pindalaga 13,5 m2 ning kaebaja pidi ka seda pinda jagama teiste kambrikaaslastega. Ühetunnine jalutuskäik kord päevas, mis vastab küll VangS § 55 lg-s 2 sätestatud miinimumnõudele, väikeses jalutusboksis, ei kompenseeri vähest liikumisvõimalust kambris, kuhu kinnipeetav on suletud kogu ülejäänud päeva.

Kaebaja ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul hõivatud töö või õppimisega, mis oleks talle täiendava liikumisvõimaluse andnud. Kaebaja viibis kambris 145 küll võrdlemisi lühikest aega, kuid see iseenesest ei takista EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist: EIK on leidnud EIÕK artikli 3 rikkumise ka näiteks juhtumitel, kus kaebajal oli ebapiisavalt põrandapinda – umbes 3 m2 – 53 päeva vältel (Marin Vasilescu vs Rumeenia, nr 62353/09 (11.06.2013), p 36) või ka 36 päeva vältel (Jevšnik vs Sloveenia, nr 5747/10 (09.01.2014) p 23).

Seega tuleb koosmõjus arvestada seda, et kaebaja kasutuses oli kambris nr 145 viibides ajavahemikul 29.07.2013 – 16.08.2013 (s.o 19 päeva) põrandapinda alla 3 m2 ning kaebaja viibis kogu aja selles kambris, v.a ühetunnine jalutuskäik kord päevas. Sellele lisandub osa ajast puudunud võimalus kasutada kunstlikku valgustust, mille vangla oli kohustatud tagama. Suvisel ajal lühiajaline kunstliku valgustuse puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole küll niisuguse raskusega õiguste rikkumine, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise, kuid Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas 3-3-1-24-09, p 9).

Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel juhul mõistnud välja tunduvalt suuremad kahjusummad, on tegemist olnud erandlike juhtudega, mil tekkis märkimisväärne kahju, samas esineb ka juhtumeid, mil kahju rahas ei hüvitatud. Arvestada tuleb RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Kuna vangla on vabandanud üksnes kunstliku valgustuse puudumise eest, mitte aga vähese põrandapinna eest ning kinnipidamistingimuste eest kogumis, siis ei saa vabandamist pidada piisavaks, et lugeda kaebajal tekkinud mittevaraline kahju hüvitatuks.

Ei piisa ka üksnes kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastasuse tuvastamisest (HKMS § 41 lg 5). Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne ja kohus peab kaebajale tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitiseks 40 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-13-70245 6(8)

8. Tallinna Vangla palub 29.05.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu 30.04.2014 otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Tallinna Vangla kambris nr 145, kuhu kaebaja ajavahemikul 29.07.2013 – 16.08.2013 paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites on enamasti WC pindala arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Ka väljapool vanglat ei arvestata nt eluruumi ostmisel WC pinda selle kogupinnast välja.

Isegi kui WC pind kambri üldpinnast maha arvestada, oli kambris nr 145 kaebajale tagatud 2,83 m2 pinda. Kohus on nentinud, et kaebaja viibis kambris nr 145 lühiajaliselt, mistõttu tulnuks kohtul otsuse tegemisel arvestada, et lühiajaline hoidmine alla 3 m2 põrandapinnal ei ole inimväärikust alandav. Kui kunstliku valgustuse puudumine iseseisvalt ei tingi rahalise hüvitise väljamõistmist ja ettenähtud vaba põrandapind oli kaebajale ajavahemikul 29.07.2013 – 16.08.2013 kambris nr 145 tagatud, ei ole kaebajale tekkinud mittevaralist kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud.

Kamber nr 145 vastas siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele. Kaebajale oli tagatud kambris igal ajahetkel määrusega nõutud kambripind. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lõige 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seda siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet Tallinna Vangla täitis. Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme. Seda sätet ei ole kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seetõttu ei saanud Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, olla sellega vastuolus.

Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. Konventsiooni dünaamiline iseloom tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Kohtupraktika areneb pidevalt edasi ning kaebused, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei peetud artikli 3 alla kuuluvaks, on tänapäeval leidnud kohtu lahendites kindla koha. Kohus ei ole aga vaidlustatavas otsuses eeltoodut hinnanud. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Vastuvõetamatute olmetingimuste ja kambri halbade tingimuste puhul on mudellahendiks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Kalashnikov vs Venemaa (2002). Kaebajal tuli viibida eeluuritavana neli aastat ja kümme kuud eeluurimisvanglas järgmistes tingimustes: ülerahvastatus; kambrites, mis olid mõeldud kaheksale inimesele, elas 18-24 isikut; ühele kinnipeetavale oli 0,9 – 1,9 m2 põrandapinda; magati kas kahekesi või kolmekesi ühes voodis või kordamööda; televiisor töötas pidevalt ning kuna rahvast oli palju, ei olnud kunagi vaikust ega kustutatud lampe; tualetinurk oli avatud ning kõikidele oli näha, kui keegi seda kasutas; ühte ruumi paigutati terved kinnipeetavad koos tuberkuloosihaigetega; puudus ventilatsioonisüsteem; ruumis leidus putukaid ja isik nakatus mitmesugustesse nahahaigustesse. Kohus leidis, et nii pika aja vältel sellistes tingimustes elamine tekitas isikule sügavat alaväärsustunnet, mistõttu tuvastas artikli 3 rikkumise.

3-13-70245 7(8) Euroopa Inimõiguste Kohus on tõsise ülerahvastatuse kohtuasjade puhul võtnud seisukoha, et ainuüksi ruumipuudusest kinnipidamisasutuses piisab EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohtupraktikast tuleneb, et raske ülerahvastatusega ja tõsise ruumipuudusega on tegemist juhtudel, kus põrandapinda on kinnipeetava kohta alla 3 m2 (Blejusća vs Rumeenia, nr 7910/10, 19.03.2013; Torreggiani ja teised vs Itaalia, nr 43517/09, 46882/09, 55400/09, 57875/09, 61535/09, 35315/10 ja 37818/10, 08.01.2013; Insanov vs Aserbaidžaan, nr 16133/08, 14.03.2013). See on juba iseenesest vastuolus EIÕK art-ga 3.

Riik on vanglate ülerahvastatuse vältimiseks võtnud pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu muutunud praktikat abinõusid selle probleemi kõrvaldamiseks. Muudetud on õigusnorme; alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapind. Rae valda projekteeritakse uut Tallinna Vanglat, mis praeguste kavade kohaselt valmib hiljemalt aastal 2017. Vähendatud on kinnipeetavate arvu.

Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambris nr 145, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda kui 3,18 m2. Tartu Vangla ja Viru Vangla on küll ehitatud selliselt, et seal on kinnipeetavatele käesoleva paigutamise korral tagatud 4-5 m2 põrandapinda, kuid ka nende vanglate mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Hetkel on Viru Vanglasse ja Tartu Vanglasse paigutatud peaaegu maksimaalne arv kinnipeetavaid, mida on erinevaid paigutamisnõudeid arvestades võimalik neisse paigutada. Paigutamisel tuleb arvestada mitmeid erinevaid aspekte. Näiteks tuleneb VangS §-st 12 eraldihoidmise printsiip, mille kohaselt vanglas hoitakse eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja vahistatuid, isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht ja karistusjärgselt kinnipeetavaid. Lisaks sellele tuleb paigutamisel arvestada julgeolekuohte, isikute tervislikku seisundit, erakorralisi sündmusi jm. Samuti paigutatakse vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ning isikute ja vangla julgeoleku tagamiseks võimalusel üksi kambritesse alaealised, tugevdatud järelevalvega osakonna kinnipeetavad, kinnipeetavad, kelle suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ning kartserikaristust kandvad kinnipeetavad. Kuna alaealised ja tugevdatud järelevalvet vajavad kinnipeetavad paigutatakse Viru Vanglasse, siis on mulje, et Viru Vanglas on palju vabu kohti, ekslik.

9. JS Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. JS apellatsioonkaebuse tagastas ringkonnakohus 06.01.2015 määrusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on vaidlustatud osas õiguspärane ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse osaliseks tühistamiseks. HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse vastavaid põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kohtupraktika edasiarenemine EIÕK tõlgendamisel ei tähenda, et kohus saab mittenõuetekohastes kinnipidamistingimustes kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel jätta arvestamata EIÕK art 3 tõlgendamist puudutavad hilisemad kohtulahendid ja piirduda üksnes kinnipidamise vastavuse hindamisega siseriiklikule õigusele. Ka kambri suurust puudutavates Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites 2013. a augustile järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal.

12. Halduskohus leidis õigesti, et tualeti alune pind tuleb arvata kambri pinna hulgast välja ning kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma tualeti kui eluruumi püsivalt kasutamise võimalust arvestamata. Samasugusele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses

3-13-70245 8(8) nr 3-14-50078 (p 11), 04.05.2015 otsuses nr 3-14-51366 (p 11) ja Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsuses asjas nr 3-13-1610 (p 11).

13. Kaebaja paiknes ajaperioodil 29.07.2013-02.10.2013 Tallinna Vanglas suletud osakondades ega olnud hõivatud õppimise, tööga ega muude tegevustega kambriväliselt, v.a jalutuskäik värskes õhus VangS § 55 lg 2 kohaselt. Seega ei olnud kaebajal võimalik kitsastes kambrioludes viibimist kompenseerida liikumisega mujal kui ühe tunni ööpäevas värskes õhus. Kitsastes tingimustes viibimine, võttes arvesse halduskohtu poolt tuvastatud puudusi kunstliku valguse tagamisel, 19 päeva vältel on piisavalt intensiivne, et õigustada 40 € suuruse hüvitise väljamõistmist.

14. Ringkonnakohus möönab, et riik on võtnud abinõusid vanglate ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks. Seda asjaolu tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis ei ole aga põhjendamatu ka seda faktorit silmas pidades.

15. Apellatsioonimenetluses ei ole Tallinna Vangla menetluskulude nimekirja esitanud. Seda ei ole teinud ka kaebaja.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe