4-15-2348/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-15-2348

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mail 2015.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-15-2348 (2780,15,001347) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi

U.H

kaebus Lõuna prefektuuri Tartu

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse

menetlusteenistuse väärteomenetleja Anatoli Šuvalovi 24.03.2015. a otsuse peale Kaebuse esitaja

U.H isikukood: XXX; elukoht: XXXX; töökoht: XXXX

Kohtuväline menetleja Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 120 lg 1, § 132 p 1

Jätta Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse väärteomenetleja Anatoli Šuvalovi 24.03.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001347 muutmata ja U.H kaebus rahuldamata.

KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata U.H-le väärteoasjas nr 2780,15,001347 kohtuvälise menetleja 24.03.2015. a otsusega määratud rahatrahvi 320 (kolmsada kakskümmend) euro tasumine ositi 8 (kaheksa) kuu jooksul tasumisega igakuiselt 40 (nelikümmend) eurot kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates.

Rahatrahv tuleb tasuda ositi igakuiste maksetena Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

EE891010220034796011 SEB pank, nr EE932200221023778606 Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank või EE701700017001577198 Nordea Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155050678. Kohtuotsuse koopia saata U.H-le ja Lõuna prefektuurile VTMS §-s 41 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Kohtuvälise menetleja otsus.

Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse väärteomenetleja Anatoli Šuvalovi 24.03.2015. a otsusega määrati U.H-le liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Karistus määrati 24.02.2015 kella 08.22 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi U.H juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,18 mg. Sellega rikkus U.H LS §

69 lg 3 nõuet ja pani toime LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo. Mõõtmine toimus seadmega Dräger

Alcotest 7110 EST ARDF-0058. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on 20.03.2015. a esitanud vastulause, milles tunnistab oma süüd ja palub mitte ära võtta juhtimisõigust. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust, kuid arvestanud ka U.H varasemaid samalaadseid rikkumisi, mille eest on juhtimisõiguse äravõtmist juba kohaldatud. Kohtuväline menetleja leiab, et karistus on vastavuses süü suurusega ja arvestab teo toimepanija isikut ja tema edaspidise mõjutamise võimalusi. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused.

U.H esitas 07.04.2015. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 24.03.2015. a otsuse peale. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse mõistmisel juhindunud kaalutlusõiguse põhimõtetest, karistus ei ole vastavuses süü suurusega, toimepandud süü laadi ja raskusastmega. Kaebaja peab temale määratud lisakaristust liiga rangeks. Seoses juhtimisõiguse peatamisega ei ole tal võimalik ka tasuda rahatrahvi, kuna juhtimisõiguse omamine on talle oluline tööülesannete täitmisel. Kaebaja töötab XXXX metsaväljaveo traktori operaatorina. Tema tööandja teatab oma avalduses politseile, et on juhtimisõiguse äravõtmise korral sunnitud kaebajaga töölepingu lõpetama, kuna ilma juhtimisõiguseta ei ole kaebajal võimalik tööd teha. Sellest tulenevalt ei makstaks kaebajale ka töötasu ning tal on oht jääda ilma igasugustest elatusvahenditest ja võimalusest tasuda rahatrahvi. Kohtuväline menetleja on kaebaja hinnangul karistuse määramisel arvestanud kaebaja varasemat elukäiku vaid negatiivses vormis, kuid jätnud arvestamata, et kaebaja sai alles hiljuti tööle ja ta on kahetsenud oma tegu. Kaebaja on vastulauses selgitanud juhtunu asjaolusid, avaldanud kahetsust ning nõustunud tasuma rahatrahvi. Lisaks oli kaebaja joove minimaalne.

Kaebusele on lisatud U.H poolt 20.03.2015. a kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulause, milles U.H selgitab juhtunu asjaolusid. Tal tuvastati alkoholijoobe kontrollimisel kerge joove, mis vastab „alkoholi jääknähtude tunnustele“ ehk 0,18 mg/l. Sellise joobe võis tekitada eelmisel õhtul sõpradega õlle joomine. Liiklusvahendiga sõitma minnes ei osanud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisukorda ja arvas, et on kaine. Välised alkoholi tarvitamise tunnused tal puudusid, muidu ei oleks ta kindlasti autot juhtima asunud. Ta kahetseb oma tegu ja lubab, et juhtunu ei kordu. Ta on leidnud endale töökoha, mis eeldab kehtivat juhtimisõigust. Varasemalt oli ta pikemat aega töötu. Ta on korralik pereisa ja kuna elab maal, on vajalik igapäevaseks asjaajamiseks kasutada sõiduvahendit. Ta on nõus läbima Lõuna prefektuuri poolt korraldatavad täiendkursused liiklusohutuse ja turvalise liiklemise alal, k.a alkoholi tarvitamise kahjulikkusest liikluses. Eeltoodut arvestades palub kohaldada kergemat karistust, s.o rahatrahvi ja võimalusel mitte ära võtta juhtimisõigust.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 13.05.2015. a kirjaliku seisukoha, milles leiab, et U.H kaebus Lõuna prefektuuri 24.03.2015. a otsusele nr 2780,15,001347 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuväline menetleja ei tuvasta U.H teos süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Teo karistamisväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel. Lubatud alkoholi piirmäära ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. U.H võttis lubatud piirmäära ületades mootorsõidukit juhtides riski. Isik, kes on varasemalt alkoholi tarvitanud, peab ise tundma huvi ja selgitama välja, kas tema seisund on selline, mis võimaldab sõidukit juhtida. Levinud on arusaam, et mõõdukas joove psüühilist tegevust ei häiri. Alkoholiannus mõjub aga ajukoorele pidurdavalt, pärsib ajukoorest koorealustele keskustele suunatud pidurdusmehhanismi, mis on vajalik enesekontrolliks, tegelikkuse adekvaatseks tunnetamiseks ja sellele häireteta reageerimiseks. Alkoholi tarvitamisest tingitud emotsionaalne toonus ja väline aktiivsus küll tõusevad, kuid alanenud enesekriitika ja vähenenud pidurdus varjutavad tegeliku psüühiliste protsesside tasakaalutuse, häirituse, ebatäpsuse, reaktsioonide halvenemise. U.H on 18.10.2013.

a karistatud

väärteoasjas nr 2680,13,

001805 LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 200 eurot (trahv maksmata ja saadetud sundtäitmisele), 02.12.2013.

a väärteoasjas nr 2860,13,002417 LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 580 eurot (trahv tasumata ja saadetud sundtäitmisele) ning juhtimisõiguse äravõtmisega

3 kuuks. 15.01.2014.

a Tartu Maakohtu Võru kohtumaja tühistas kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt lisakaristuse osas. 18.02.2014. a karistati U.H KarS § 424 järgi Tartu Maakohtu

Võru kohtumaja poolt kriminaalasjas nr 1-14-633 tingimisi v angistusega ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Juhtimisõigus taastus 05.08.2014. a. 11.12.2014. a karistati U.H väärteoasjas nr 2650,14,002416 LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 124 eurot (trahv tasutud). Eelnevat arvestades on U.H korduvalt pannud toime rikkumisi, mis on rangelt karistatavad ja kõik kvalifikatsioonid sisaldavad põhija lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega U.H pidi teadma, millised võivad olla tema teo tagajärjed taas alkoholi tarvitanuna liikluses osaledes ja karistuse osas. Need teadmised ei hoidnud teda taas alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtimast. Samuti enne liiklusesse asumist oli U.H teadlik oma kohustusest ettevõtte ja perekonna ees. Riigikohus on öelnud

, et joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muuhulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Samuti tuleb silmas pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalust autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Lisakaristust on kohaldatud kvalifikatsiooni minimaalses määras. Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ja ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Kohtus tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab U.H kaebuse kohtuvälise menetleja 24.03.2015.a otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

Kohus uuris järgmisi tõendeid:

- sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati U.H 24.02.2015. a sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel kell 08.22 kuni kainenemiseni. Kõrvaldamise põhjus: alkoholilõhn juhi suust. Juht on otsusele alla kirjutanud.

- tõendusliku alkomeetri väljatrükk, mille kohaselt mõõdeti 24.02.2015. a kell 08.33 ajal alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARDF-0058 U.H alkoholi sisaldust tema väljahingatavas õhus. Mõõtmise lõplik lugem 0,23 mg/l. Laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik lugem 0,18 mg/l. Mõõtmisvahend oli taadeldud, taatlemistunnistuse nr TTRC-14-00184.

- 24.02.2015. a tunnistaja ülekuulamise protokoll, milles K.L. on andnud ütlusi, et oli 24.02.2015. a teenistuses koos liikluspolitseinik K.S. ja teostasid liiklusjärelevalvet Tartus Ringtee tänaval (Riia- Raja tn vahelisel alal). Kell 08.22 peatas K.S. kontrollimiseks sõiduki BMW reg.nr XXX. Teostati alkokontroll indikaatorvahendiga, näiduks 0,22 mg/l. Juhiks osutus U.H. Juht tunnistas, et tarvitas eelmisel õhtul alkoholi ning soovis joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARDF-0058 teostas mõõtmist K.S. Lõplik mõõtetulem 0,18 mg/l.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, sellele lisatud dokumendid, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud väärteotoimikusse kogutud tõendeid ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et U.H kaebus tuleb jätta rahuldamata ning Lõuna prefektuuri 24.03.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001347 muutmata.

LS § 224 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 - 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 - 0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni

100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS §

133 loetletud küsimused.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 24.02.2015. a kell 08.22 juhtis U.H Tartu linnas Ringtee tänaval mootorsõidukit BMW reg.nr XXX juhile keelatud seisundis. Politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus teostatud mõõtmise tulemusel oli U.H alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus mitte väiksem kui 0,18 mg. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et U.H poolt LS § 69 lg 3 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud. U.H on rikkumise omaks võtnud ega ole lubatud alkoholipiirmäära ületamist ja mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised ütlused on väärteoprotokollis. Tunnistaja ütluste, samuti dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et U.H juhtis sõidukit, olles ületanud LS § 69 lõikes 3 sätestatud alkoholipiirmäära. Temal tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,18 mg/l kohta on fikseeritud tõendusliku alkomeetriga. Kohus leiab, et väärteomenetluses on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Süüd omaksvõtvaid ütlusi kinnitavad tõendid. Menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lõikes 1 ettenähtud väärteona.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist nähtuvalt kasutati

24.02.2015. a ajavahemikul 08.33 kuni 08.37 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näit oli 0,23 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,18 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteo koosseisuline tunnus - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus ületab lubatud piirmäära - menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu – sõitmine mootorsõidukiga väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas - on aset leidnud. Kahtlust ei ole selles, et menetlusalune isik on teo toime pannud, mida ka ise on tunnistanud. Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,18 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 1 mõttes ja süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Karistusregistri 11.05.2015. a teatise andmetel on U.H kolm kehtivat väärteokaristust, millest kõik on liiklusalased. U.H karistati Lõuna prefektuuri 18.10.2013. a. otsusega LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 200 eurot; Lõuna prefektuuri 02.12.2013. a otsusega LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 580 eurot, lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks (lisakaristus tühistatud

Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 15.01.2014. a otsusega) ja Lõuna prefektuuri 11.12.2014. a otsusega LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 124 eurot. Lisaks on U.H karistatud Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 18.02.2014. a otsusega nr 1-14-633, millega talle mõisteti KarS § 424 alusel tingimisi 3 aasta pikkune vangistus katseajaga 3 aastat ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.

Kohus leiab, et U.H pani väärteo toime otsese tahtlusega. Ta tarvitas eelmisel õhtul sõpradega alkoholi - jõi õlut – ning andis endale aru, et alkoholi tarvitamine võis tekitada sellise joobe, nagu tal mõõdeti. Vastulauses märgitu, nagu ta soovinuks kindlalt vältida niisugust tervislikku seisundit, mille korral on liiklusvahendi juhtimine keelatud, ei ole tõsiselt võetav. Liiklusvahendiga sõitma minnes ei osanud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisukorda ja arvas, et on kaine. U.H on varasem liikluses süülise käitumise kogemus. Alkoholi tarvitamisest põhjustatud liiklusseaduse rikkumine, mis on kaasa toonud nii väärteomenetluses karistamise kui ka kriminaalkaristuse, on olnud korduv. Arutatav tegu on toime pandud lühikest aega pärast kriminaalmenetluses lisakaristusena äravõetud juhtimisõiguse taastumist. Oma alkoholi tarvitamise teost ning seejärel mootorsõiduki juhtima asumisest ning varasemast samasugusest kogemusest tulenevalt U.H teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja ta vähemalt möönis seda. Mitte millestki ei ole alust järeldada, et pidas süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vaid võimalikuks ja möönis seda või lootis seda ära hoida.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11).

Käesoleval juhul võib lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 1 mõttes on keskmisest suurem, kuna alkoholi piirmäära on LS § 224 lõikes

1 sätestatu kohaselt ületatud 0,8 mg võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir 0,10 mg/l ette näeb, ülempiir seejuures on 0,24 mg/l. Käesolevalt tuvastatud menetlusaluse isiku alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus on piirmäärde keskmisest määrast ülespoole jääv. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest ülespoole jäävast määrast, võttes arvesse ülalviidatud Riigikohtu seisukohta. Sellest põhimõttest lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt leiab kohus, et kahetsust on võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Samas ei saa puhtsüdamlik kahetsus karistuse suurust oluliselt ega märgatavalt mõjutada, sest seda ei võimalda süüdlase isikuga seonduvad asjaolud. Kaebuse esitaja taaskordne samalaadne õigusvastane käitumine annab kohtule küllaldase aluse järeldada, et varasemad karistused ei ole teda hoidnud uutest samasugustest väärtegudest. Konkreetsel juhul karistuse määramisel oli põhjendatud arvestada eripreventiivsete eesmärkide kõrval ka üldpreventiivseid eesmärke. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus oluliselt üle sanktsiooni keskmist määra on süüle vastav ja õiglane ühelt poolt arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja teiselt poolt arvestades konkreetset rikkumist ja hetkel süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid.

Seejuures leiab kohus, et määratud karistuse liik ja määr võivad teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline karistuse liik loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib edaspidi põhjustada tema eemaldamise liiklusest. KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (RKKKo nr 3-1-1-99-06).

Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on U.H aasta enne inkrimineeritud väärteo toimepanemist karistatud kriminaalkorras alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest, mille eest karistati teda tingimisi vangistuse ja juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks. Samuti on ta aasta ja kaks kuud varem toime pannud samalaadse väärteo, mille eest on teda karistatud rahatrahviga

580 eurot ja juhtimisõiguse äravõtmisega, lisakaristus hiljem kohtuotsusega tühistati. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja on teadlik sellest, et liiklusalase süüteo toimepanemise eest, sh alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimise võidakse teda karistada nii rahatrahvi kui ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega oli ta nii oma teadmiste kui ka varasema ja suhteliselt värske kogemuse pinnalt teadlik nii lubatud alkoholi piirmäära ületamise tagajärgedest kui ka teo keelatusest. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmine mõistetud rahatrahv ei suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja pani toime uue tahtliku väärteo, näidates sellega, et varasemad karistused ei ole täitnud U.H suhtes eripreventiivset eesmärki ja ta on liikluses jätkuvalt ohtlik.

Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mis kujutab endast üldpreventiivseid kaalutlusi. Positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normi kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu.

Mootorsõiduki juhtimine juhi väljahingatavas õhus alkoholisisalduse piirmäärasid ületades on levinud ning muutunud viimasel ajal probleemiks. Liiklusseadusega reguleeritakse liikluskorraldust

Eesti territooriumil ning nähakse ette vastutus liiklusreeglite rikkumise eest. Liiklusseaduses ettenähtud süütegusid iseloomustab nende suunatus üldise turvalisuse – liiklusohutuse - kaitsele.

Liiklusohutuse kui õigushüve all tuleb vaadelda paljude inimeste elu ja tervist, kuna liiklussüütegusid iseloomustab nende sihitus abstraktse, määratlemata hulga inimeste vastu. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ning kaebusest saab järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik eelnenud alkoholi tarvitamisest ja pidanuks oma varasema elukogemuse pinnalt olema teadlik oma seisundist, mis on juhile keelatud.

Kaebuse esitaja ei astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha ja loobuda väärteo toimepanemisest. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, seda, et varasemad karistused samalaadsete süütegude toimepanemise eest mõistetud karistused ei ole sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis puudub kohtu veendumus, et põhikaristus, rahatrahv mõjutab kaebuse esitajat edaspidi liikluses õiguskuulekalt käituma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult U.H-le määranud karistuse üle sanktsiooni keskmise määra ning kohaldanud lisakaristust. Lisakaristuse määras kohtuväline menetleja sanktsiooni alammääras, otsustades U.H-lt juhtimisõiguse ära võtta kolmeks kuuks.

Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuses on väidetud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik kaebuse esitajal tööülesannete täitmiseks. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et ka väärteo toimepanemise ajal oli see kaebuse esitajale teada. Samuti pidi kaebuse esitaja mõistma, et tema enese väär käitumine liikluses võib tagajärjena põhjustada rahalisi kohustusi võimaliku määratava rahatrahvi näol, aga ka piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema enese, tema lähedaste ja temast tööalaselt sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud rahalisi kohustusi ja et senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub tihedalt mootorsõiduki kasutamisega vajadusega, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada. Kaebuses toodud väited seoses võimaliku töökoha kaotuse või kaebuse esitaja elukorraldusega ei ole erandlikeks asjaoludeks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo nr 3-1-1-26-10 p 7.3).

Menetlusaluse isiku enese puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli süüteo asjaolusid ja süüdlase varasemat elukäiku arvestades täiesti põhjendatud. Menetlusesemeks oleva väärteo taaskordne toimepanemine viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised liiklejad. Õiguskorra kaitsmise huve saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, varasemaid rikkumisi ja õiguskorra kaitsmise huvisid, on kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedal ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alamääras täielikult põhjendatud. Alammääras lisakaristuse kohaldamine viitab üheselt sellele, et ka lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja kahetsusega. Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse määranud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele asjaoludele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistuse vähendamine või lisakaristuse tühistamine. Kohtuvälise menetleja määratud põhija lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusalune isik viitab kaebuses raskele majanduslikule olukorrale. Juhtimisõiguse äravõtmine võib teda jätta lisakaristuse kandmise perioodiks ilma tööst ja seetõttu kindlast sissetulekust. Kohus leiab, et arvestades U.H-le määratud karistuse suurust, varasemaid tasumata rahatrahvidest tulenevaid kohustusi ja tema majanduslikku olukorda, siis on alust arvata, et ta ei oleks võimeline tasuma 320 euro suurust rahatrahvi korraga täies ulatuses või seaks see teda ilmselt majanduslikult väga raskesse olukorda. Seda asjaolu arvestades määrab kohus KarS § 66 lg 2 alusel põhikaristuse, rahatrahvi tasumise ositi. KarS § 66 lg 2 kohaldamine ei too kaasa otsuse tühistamist. Kohus teeb kaebust lahendades otsuse VTMS § 132 p 1 alusel, jätab kaevuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/