3-14-52634/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-52634

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL (täiendav otsus)

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52634

Haldusasi AS Würth ja Alpi Eesti OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 29.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/025213-7 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

30. märts 2015. a Menetlusosalised Kaebajad AS Würth ja Alpi Eesti OÜ esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Tanel Molok Vastustaja Maksuja Tolliamet esindajad Liisa Nikkarinen ja Miiko Vainer

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Würth ja Alpi Eesti OÜ kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates tervikotsuse kättetoimetamisest, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Maksuja Tolliamet (edaspidi ka MTA, maksuhaldur või vastustaja) 21.07.2014 korraldusega nr 12.2-3/025213-1 alustas AS Würth (edaspidi ka Würth, kaebuse esitaja või kaebaja) üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmas mitmete tollideklaratsioonidega, sh tollideklaratsiooniga 11EE1210EE92078018-30/09/2011, imporditud kaupade deklareerimise, tollivormistuse, impordimaksude tasumise ning impordi käibemaksu tollideklaratsioonidel impordi käibemaksu deklareerimise õigsust. MTA kohustas Würthi esindusõiguslikku isikut esitama 12.08.2014 korralduses loetletud dokumente ning andma 13.08.2014 selgitusi korralduses nimetatud küsimustes /I kd tl 23-25/. Würthi taotlusel MTA pikendas seletuste andmise ja dokumentide esitamise tähtaega 01.09.2014 /I kd tl 27-28/. Würth esitas dokumendid ja vastused küsimustele 21.08.2014 /I kd tl 29, 197-198/.

2. 10.09.2014 edastas maksuhaldur Würthile (läbi esindaja) e-kirja, millises teavitas, et 2014. a augusti lõpus laekus MTAle Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) vastus, millise kohaselt on tollideklaratsiooniga 11EE1210EE92078018-30/09/2011 deklareeritud kaupade tegelikuks päritoluriigiks Hiina Rahvavabariik. Samuti teavitas maksuhaldur Würthi, et varasemalt oli deklarant Alpi Eesti OÜ saatnud MTAle Bill of Ladingu K.090789.TLL 862047273, millisel oli ära kaetud veose saatja (shipper) nimi. Maksuhalduril on seetõttu tekkinud kahtlus, et tollideklaratsiooniga on teadlikult edastatud valeandmeid kauba päritoluriigi kohta (seda näiteks põhjusel, et deklarandi poolt esitatud Bill of Ladingul on veose saatja osa kaetud ning Würth AS ise ei ole korraldusega küsitud veodokumente esitanud). Samuti esitas maksuhaldur täiendavaid küsimusi tollideklaratsiooniga 11EE1210EE92078018- 30/09/2011 seonduvalt ning palus esitada skaneeritud dokumendid 15.09.2014 kell 10:00-ks revidendi e-posti aadressile /I kd tl 40/. Würth taotles tähtaja pikendamist kuni 01.10.2014 /I kd tl 40/.

2. 10.09.2014 tegi MTA deklarant Alpi Eesti OÜ-le (edaspidi ka Alpi Eesti, kaebuse esitaja või kaebaja) korralduse nr 12.2-3/025213-2, millega kohustas Alpi Eesti esindusõiguslikku isikut esitama hiljemalt 15.09.2014 korralduses loetletud dokumente ning vastama korralduses nimetatud küsimustele /I kd tl 47-48/. Alpi Eesti OÜ vastas 15.09.2014. a /I kd tl 49/.

3. 17.09.2014 koostas MTA kontrollakti nr 12.2-3/025213-3 (edaspidi Kontrollakt), millele MTA andis Würthile ja Alpi Eestile võimaluse arvamuse või vastuväidete esitamiseks hiljemalt 25.09.2014 /I kd tl 50-60/. Alpi Eesti sai Kontrollakti kätte 18.09.2014 ja Würth 19.09.2014.

4. 22.09.2014 esitas AS Würth ja 24.09.2014 esitas Alpi Eesti OÜ oma volitatud esindaja, Advokaadibüroo Sorainen advokaadi Tanel Molok kaudu taotluse Kontrollakti vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 06.10.2014 /I kd tl 80-83/. MTA teatas 22.09.2014 ekirjaga kaebajate esindajale, et ei saa taotlust rahuldada /I kd tl 130/ ning jättis Würthi ja Alpi Eesti vastuväidete esitamise tähtaja pikendamise taotlused rahuldamata vastavalt 29.09.2014 otsustega nr 12.2-3/025213-5 ja nr 12.2-3/025213-6 /I kd tl 84-87/.

5. 29.09.2014 koostas MTA maksuotsuse nr 12.2-3/025213-7 (edaspidi Maksuotsus), millega kohustas kaebajaid solidaarselt tasuma dumpinguvastast tollimaksu summas 27 749,93 eurot ja käibemaksu summas 5549,99 eurot /I kd tl 10-21/.

6. 30.10.2014 esitasid AS Würth ja Alpi Eesti OÜ Tallinna halduskohtule ühiskaebuse Maksuotsuse tühistamiseks /I kd tl 1-9/. 01.12.2014 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /I kd tl 91/.

7. 12.01.2015 esitas vastustajaks tunnistatud MTA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /I kd 117-125/ koos Maksuotsuse aluseks olnud dokumentidega.

8. Kohus arutas kaebust 30.03.2015 kohtuistungil /II kd tl 129-133, 149, 151-155/ ja tegi 15.05.2015 avalikult teatavaks kohtuotsuse resolutsiooni /II kd tl 156/.

9. 15.05.2015 teatasid AS Würth ja Alpi Eesti OÜ vastavalt HKMS § 170 lg-le 2 halduskohtule kavatsusest esitada nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebus /II kd tl 157-158/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad AS Würth ja Alpi Eesti OÜ märgivad, et MTA alustas 21.07.2014 kontrolli, mille eesmärgiks oli muuhulgas välja selgitada 30.09.2011 Würthile saabunud saadetisega seonduvad asjaolud. Aegumistähtaja lähenemise tõttu kiirkorras läbiviidud kontrolli käigus andis maksuhaldur haldusakte, millele määras niivõrd lühikesed tähtajad, et maksukohustuslastel puudus reaalne võimalus oma õiguste kaitseks. Kontrolli alustamisele järgnevad korraldused anti 10.09.2014 ning sisulistele küsimustele nõuti vastuseid 2 tööpäeva jooksul.

Korralduse täitmise tähtaja pikendamisest keelduti. 17.09.2014 koostati üllatusliku sisuga ning maksukohustuslastele uusi mahukaid seisukohti sisaldav Kontrollakt (mis koos lisadega koosnes 56 leheküljest). Sellele eriarvamuse esitamiseks anti aega 4-5 tööpäeva. Eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamisest keelduti. Kontroll lõpetati Maksuotsusega, mis toimetati kätte 30.09.2014 - maksusumma määramise aegumistähtaja viimasel päeval. Maksuhaldur on maksusumma määranud kiirustades ning kaebajate õigusi rikkudes. Eelkõige on maksuhaldur rikkunud uurimispõhimõtet, kaalutlusõigust ning maksukohustuslase ärakuulamise õigust.

Maksuhaldur ei ole asjas läbi viinud sisulist kontrolli ega andnud hinnangut maksukohustuslaste poolt esitatud tõenditele, maksukohustus on määratud tuginedes üksnes kahele tõendile, millest kumbki ei ole asjakohane. Samuti on kontrolli läbiviimisel maksukohustuslasele antud tähtajad ebamõistlikult lühikesed, kontroll on jäetud sisuliselt läbi viimata ning kaebajate õigused kaitseta. Tegemist on oluliste rikkumistega, mis toovad juba iseenesest kaasa vajaduse Maksuotsus tühistada. Maksuhaldur on üritanud ebamõistlike tähtaegade andmist ja ärakuulamisõiguse rikkumist heastada, lisades Maksuotsusele muutva tingimuse.

Selle kohaselt on kaebajatel õigus 20 päeva jooksul esitada tõendeid ja selgitusi Maksuotsuses käsitletud asjaolude kohta. Kuigi MTA määras muutva tingimuse kehtivusajaks 20 kalendripäeva, kehtis see muutev tingimus tulenevalt MKS § 93 lg 5 viimasest lause kõigest loetud tunnid – alates Maksuotsuse kättetoimetamisest 30.09.2014 kuni selle sama päeva lõpuni. Muutva tingimuse lisamisega Maksuotsusesse ei aidanud MTA kuidagi kaasa ärakuulamisõiguse realiseerimisele ning kaebajate õigustega arvestamine jäi illusoorseks. Kontrolli tulemusena said Würth ja solidaarvastutajana ka OÜ Alpi Eesti Maksuotsuse, mille kohaselt on Würthile Taiwanist saadetud poldid ja seibid pärit hoopis Hiina Rahvavabariigist ja kuuluvad seetõttu maksustamisele dumpinguvastase 85%-lise tollimaksuga.

Kaebajad lähtusid kaupade deklareerimisel Taiwani majandusministeeriumi väliskaubandusosakonna poolt väljastatud päritolusertifikaatidest, mille kohaselt on kaubad pärit Taiwanilt. Kuivõrd tegemist oli ametlike dokumentidega ei tekkinud neil kahtlustki, et Taiwani ametivõimude poolt väljastatud sertifikaadis toodud andmed ei vasta tegelikkusele. Maksuotsuses aga leitakse, et nimetatud dokument ei ole kaupade päritolu osas arvestatavaks tõendiks. Maksuotsuses tuuakse vastukaaluks kaks tõendit. (a) Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 2014. aasta missiooniraport, mis ei käsitle sõnagagi kõnealuseid tehinguid, vaid annab üldise kirjelduse Taiwani kaubandusest. (b) Taiwani ametivõimude vastus, millest justkui selguks, et mingid kaubad pärinevad Hiina Rahvavabariigist.

Tegelikkuses ei ole aga nimetatud vastust kontrolli materjalide hulgas ning maks on määratud sisuliselt e-mailide väljatrükkide põhjal, mis viitavad väidetavale Taiwani ametivõimude vastusele. Maksuhaldur ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks Maksuotsuses toodud seisukohtade õigsust. Maksuotsuses viidatud tõendid ei ole asjakohased või ei ole neid üleüldse olemas. Ainsaks konkreetseks tõendiks, mis kinnitab kaupade päritolu, on Taiwani ametivõimude poolt väljastatud päritolusertifikaat ja see kinnitab, et kaubad ei ole pärit mitte Hiina Rahvavabariigist, vaid Taiwanilt.

Seetõttu ei ole vaidlusalused tooted ka dumpinguvastase tollimaksuga maksustatavad ning Maksuotsus on oma järeldustes ebaõige. Maksuhaldur on tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et Würth on kaubad ostnud Hollandi äriühingult Neofast Agencies and Trading BV (edaspidi Neofast) tarnetingimusega DDP, mis tähendab, et müüja on kohustatud kandma kõik riskid ja kulud tarnekohani (Würthi laoplats) ning täitma ka kõik impordi tolliformaalsused. Seega kannab võimalike tollimaksukohustuse riski Neofast, mitte Würth või Alpi Eesti ning maksusummade nõudmine kaebajatelt ei ole põhjendatud.

Maksuotsus tuleb tühistada, kuna selle andmiseni viinud menetlus on vastuolus maksumenetluse põhimõtetega ning on seetõttu ebaseaduslik. Kui kohus peaks leidma, et Maksuotsuse tühistamine selgete menetlusnõuete rikkumise tõttu ei ole põhjendatud, esitavad aebajad Maksuotsusele ka sisulised vastuväited. Maksuotsuses on jõutud ka ebaõigetele sisulistele järeldustele, kuna MTA-l ei ole mitte ühtegi asjakohast tõendit selle kohta, et Würthi poolt soetatud kaubad on pärit Hiina Rahvavabariigist ja mitte Taiwanilt. Ka juhul kui lugeda tõendatuks, et kaubad on pärit Hiina Rahvavabariigist, ei vastuta tollimaksu tasumise eest kaebajad, vaid Neofast.

Würth tellis 2011. a Neofastilt saadetise polte ja seibe. Tarnetingimusena oli arvel märgitud „DDP excluding VAT“, mis tähendab, et kauba müüja vastutab kauba kohaletoimetamise eest Würthi laoplatsile ning samuti tollimaksude tasumise eest. Würth vastutab aga selle saadetisega seoses üksnes käibemaksu tasumise eest. Tellitud kaubad saabusid Eestisse 30.09.2011 ning sellel päeval aktsepteeris MTA ka tollideklaratsiooni nr 11EE1210EE92078018 /I kd tl 22/, millel kaubasaatjana on märgitud Neofast Agencies & Trading, kauba lähetuse riigina Holland ning tarnetingimusena DDP Tallinn.

MTA alustas 21.07.2014 korraldusega nr 12.2-3/025213-1 Würthi suhtes kontrolli, mis hõlmas muuhulgas ka ülalnimetatud tollideklaratsiooniga imporditud kaupade deklareerimise, tollivormistuse, impordimaksude tasumise ning tollideklaratsioonide esitamisega samadel kuudel deklareeritud impordi käibemaksu deklareerimise õigsuse kontrolli. 22.08.2014 esitas Würth kirjaliku seletuse ning kausta kõikide korralduses nõutud dokumentidega ning palus maksuhalduril esitada võimalikud lisaküsimused enne 01.09.2014. Maksuhaldur enne korralduse täitmise tähtpäeva lisaküsimusi ei esitanud. 01.09.2014 teavitas MTA ametnik Würthi volitatud esindajat telefoni teel kokkulepitud kohtumise tühistamisest põhjusel, et esitatud tõendid on piisavad ning lisaküsimuste tekkimise korral esitatakse need e-maili teel. 10.09.2014 õhtul saatis MTA äriühingu volitatud esindajale e-maili, milles nõudis vastuseid lisaküsimustele ning andis vastamise tähtajaks 15.09.2014 ehk 2 tööpäeva.

Kuivõrd küsimused puudutasid ammust perioodi ning korraldusele vastamine eeldas ka suhtlust kolmandate isikutega, palus Würth tähtaja pikendamist kuni 01.10.2014. Maksuhaldur taotlusele ei reageerinud ning volitatud esindaja telefonikõne peale vastati, et maksuhaldur ei saa vastamise tähtaega pikendada. 16.09.2014 vastas Würth maksuhalduri täiendavatele küsimustele ja edastas nõutud dokumendid. 10.09.2014 andis MTA Alpi Eestile korralduse nr 12.2-3/025213-2, milles selgitati, et MTA viib läbi Würthi kontrolli ning kohustas Alpi Eestit selle kontrolli raames vastama korralduses toodud küsimustele.

Alpi Eesti täitis korralduse tähtaegselt 15.09.2014. MTA koostas 17.09.2013 Kontrollakti, mis toimetati Alpi Eestile kätte 18.09.2014 ning Würthile 19.09.2014. Kontrollaktile oli muuhulgas lisatud mitmeid tõlkimata võõrkeelseid dokumente. Kontrollaktis toodud asjaoludega mittenõustumise vastuväidete esitamise tähtajaks määrati 25.09.2014 (eriarvamuse esitamiseks jäi vastavalt 4 ja 5 tööpäeva). 22.09.2014 esitasid kaebajad taotlused Kontrollaktile vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 06.10.2014. 23.09.2014 saatis MTA Kontrollakti lisade nr 4-6 eestikeelsed tõlked. 29.09.2014 otsustega nr 12.2-3/025213-5 ja 12.2-3/025213-6 jättis MTA taotlused rahuldamata.

Samal päeval koostas MTA Maksuotsuse, mis koos MTA 29.09.2014 otsustega toimetati kaebajatele kätte 30.09.2014 ehk maksusumma määramise aegumistähtaja viimasel päeval. Kaebajad on seisukohal, et maksuhaldur on rikkunud ärakuulamisõigust. Kaebajatele ei antud enne Maksuotsuse koostamist tegelikku võimalust materjalidega tutvuda ega oma seisukohti avaldada. Maksuhaldur ei ole menetlust läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, ei ole vältinud üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Maksuhaldur ei ole järginud menetlust läbi viies haldusmenetluse üldpõhimõtteid ega taganud menetlusosaliste õiguste kaitset.

MTA on rikkunud kõiki MKS § 10 lõikes 3 toodud maksuhalduri kohustusi (v.a menetluse läbiviimise kiiruse nõuet). Samuti on maksuhaldur rikkunud uurimispõhimõtet ning kaalutlusõigust. Maksuhaldur ei ole selgitanud kaebajatele nende õigusi ja kohustusi maksumenetluses, kuna on oma seisukohad välja toonud alles mahukas kontrollaktis. Selliselt läbiviidud maksumenetlus on juba oma olemuselt MKS-ga vastuolus ning selle tulemusena antud haldusakti ei saa õiguspäraseks pidada. Eriti ilmekalt näitab maksumenetluse probleeme Alpi Eesti OÜ osas läbiviidud maksumenetlus.

Kogu menetlus Alpi Eesti OÜ suhtes piirdus üksnes ühe korraldusega, milles nõuti teavet seoses Würthi kontrolliga ega esitatud ühtegi etteheidet Alpi Eesti tegevusele. Esimeseks dokumendiks, kus Alpi Eesti OÜ sai teada, et MTA-l on tema tegevuse suhtes pretensioone, oli Kontrollakt, millele vastamiseks anti aega 5 tööpäeva. Würth suhtles kontrolli käigus maksuhalduriga rohkem, kuid ka Würth sai esimesed etteheited oma tegevusele alles Kontrollaktis. Enne Kontrollakti esitamist ei avaldanud maksuhaldur, milles seisneb tema kahtlustuse sisu - kas ja mida maksukohustuslastele ette heidetakse.

Asjaolu, et korralduses on viidatud dokumentidele, millede seost käimasoleva asjaga maksuhaldur ei selgitanud, ei tähenda, et MTA oleks kaebajate suhtes läbi viinud MKS § 10 lõikele 3 vastavat menetlust. Tegemist on ärakuulamisõiguse ja selgitamiskohustuse rikkumisega, mis ei võimaldanud kaebajatel teadlikena menetluses osaleda ega oma seisukohti mõistlike tähtaegade jooksul esitada. Riigikohus sellist käitumist ei aktsepteeri ning on leidnud, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada (RKHK 19.06.2002 otsus asjas nr 3-3-1-26-02. p 14). Õigus heale haldusele, sh ärakuulamisõigus on Euroopa Kohtu praktika kohaselt EL-i õiguse üldpõhimõte (vt otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt otsus kohtuasjas C-269/90:

Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte). Euroopa Kohus on konkreetsemalt leidnud, et kaitseõiguste tagamine on liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada, kui ametiasutus kavatseb teha isiku suhtes talle ebasoodsa otsuse (seda on leitud ka maksuhalduri poolt viidatud otsuses kohtuasjas C-349/07: Sopropé, p 36). Adressaatidele, kelle huvisid ametiasutuste otsused märkimisväärselt mõjutavad, tuleb anda tegelik võimalus nende asjaolude suhtes oma seisukoha esitamiseks, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb.

Selleks tuleb nimetatud isikutele anda piisav aeg (Sopropé, p 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeltoodud kohtupraktikast tuleneb, et kontrolli käigus tuleb maksukohustuslasele selgitada, milliseid andmeid ning millisel põhjusel temalt soovitakse ning andmete ja selgituste esitamiseks tuleb anda piisav aeg. Vastasel juhul on tegemist haldusmenetluse nõuete niivõrd olulise rikkumisega, mis toob iseseisvalt kaasa haldusakti tühistamise. Maksukohustuslased tegid omalt poolt kõik võimaliku, et kontrolli oleks võimalik läbi viia lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt.

Würth soovis esmalt menetlusele kaasa aidata sellega, et esitas juba enne 01.09.2014 kokkulepitud kohtumist maksuhaldurile kausta soovitud dokumentidega. Maksuhaldur võttis esitatud tõendid vastu ning teavitas mõned tunnid enne 01.09.2014 määratud kokkusaamise aega, et esitatud tõendid on piisavad ning suuliste seletuste andmiseks vajadust ei ole. Seega anti Würthile 01.09.2014 selge signaal, et tema poolt esitatud dokumendid on piisavad ning et puudub isegi vajadus kohtumiseks, mille käigus Würth saaks kontrolli käigus tuvastatud asjaoludega tutvuda või vähemalt anda selgitusi oma seisukohtade kohta kontrolliobjekti osas.

Maksuhaldur aga käitus sõnamurdlikult ning jätkas kontrolli, esitades hilisemalt mitmeid selliseid küsimusi ja süüdistusi, mida oleks saanud juba kokkulepitud 01.09.2014 kokkusaamisel arutada. Järgnenud menetluses andsid mõlemad kaebajad vaatamata ebamõistlikele menetlustähtaegadele mitmeid selgitusi, kuid maksuhaldur on nendesse suhtunud formaalselt. Kaebajate selgitused on Maksuotsuses küll teineteise järel välja toodud, kuid sisuliselt ei ole neid ütlusi käsitletud ega nendest järeldusi tehtud. Ka see näitab, et maksuhaldur on menetluse läbi viinud kiirustades ega ole soovinudki menetluses kaebajate seisukohti välja selgitada või neid sisuliselt analüüsida.

MTA on Maksuotsuse kaebajatele kätte toimetanud aegumistähtaja viimasel päeval, olles varasemalt läbi viinud MKS nõuetega vastuolus oleva menetluse. MTA on kaebajad jätnud võimaluseta saada aru, mida neile täpsemalt ette heidetakse ning kuidas nad saaksid oma õigusi efektiivselt kaitsta. Kaebajatele anti korduvalt ebamõistlikke tähtaegasid ning ärakuulamisõiguse kasutamise ulatuslikku piiramist põhjendati peatselt saabuva maksusumma määramise aegumistähtajaga. Lõpuks määrati maksusumma muutva tingimusega, et võimaldada kaebajatel esitada täiendavaid tõendeid, mille alusel nad saaksid nõuda Maksuotsuse muutmist.

Maksuotsuse koostamine muutva tingimusega ei õigusta ärakuulamisõiguse eiramist. MTA leiab, et muutva tingimuse lisamisega on kaebajatele ärakuulamisõigus antud ning sellel alusel Maksuotsuse tühistamist nõuda ei saa. See seisukoht on ekslik. Riigikohtu halduskolleegium on 16.12.2004 kohtuasjas nr 3-3-1-82-04, p 12 defineerinud maksuotsusele muutva tingimuse lisamise eesmärgi: „Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus.“ Seega on regulatsioon vajalik hoidmaks ära kohtuprotsesse, maksukohustuslasel on võimalus taotleda maksuhaldurilt varem määratud maksusumma muutmist või tühistamist ilma kohtu poole pöördumata.

Maksuhalduri tegevus ei ole aga kantud eesmärgist hoida ära kohtuvaidlust või anda maksukohustuslastele võimalus taotleda maksuotsuse lihtsustatud korras muutmist, vaid soovist iga hinna eest aegumistähtaja jooksul maksusumma määrata. MTA on Maksuotsusele muutva tingimuse regulatsiooni kuritarvitanud, kuna see ei ole mõeldud vahendiks, mille toel MTA saaks maksusummade määramise aegumistähtajast kõrvale hiilida. Muutva tingimusega maksuotsuse koostamise võimalus ei ole mõeldud kasutamiseks juhtudeks, kus maksuhaldur ei suuda aegumistähtaja jooksul maksukohustuslasest mittesõltuvatel põhjustel menetlust läbi viia ega maksusummat korrektselt määrata.

Sellele viitab üheselt MKS § 93 lg 5 viimane lause: kui tingimust ei ole varem kehtetuks tunnistatud, lõpeb selle kehtivus maksusumma määramise aegumistähtaja saabumisel. Seadusandja ei ole seega regulatsiooni kehtestanud eesmärgiga anda maksuhaldurile võimalus pikendada maksusumma määramise aegumistähtaega läbi kiirustades koostatud maksuotsusele muutva tingimuse lisamise. Vastupidi, seadusandja välistab võimaluse, et maksuhaldur lisab maksuotsusele muutva tingimuse, mille kehtivusaeg ulatub aegumistähtajast kaugemale. MTA on küll määranud muutva tingimuse kehtivusajaks 20 kalendripäeva, kuid see muutev tingimus kehtis tulenevalt MKS § 93 lg 5 viimasest lause kõigest loetud tunnid - alates Maksuotsuse kättetoimetamisest 30.09.2014 kuni selle päeva lõpuni.

Kaebajad ei esitanud pärast Maksuotsuse tegemist MTA-le täiendavaid tõendeid ega selgitusi, kuna MTA poolt antud täiendavate tõendite esitamise võimalust tegelikkuses ei eksisteerinud. Kaebajad on olukorras, kus vastustaja on neile ärakuulamisõigust ja selgitamiskohustust rikkudes määranud maksusumma ning neile ei antud reaalset võimalust menetluses osaleda, maksuhalduri seisukohtade osas arvamust kujundada ega seda arvamust vastustajale teatavaks teha. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on sedavõrd oluline haldusmenetluse nõuete rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (RKHK 29.05.2006 otsus asjas nr 3-3-1-23-06, p 15;

RKHK 22.10.2009 otsus asjas nr 3-3-1-58-09, p 16). Ka vaidlustatud Maksuotsuse tegemiseni viinud menetluses ei võimaldatud kaebajatele tegelikku ärakuulamisõiguse rakendamist. Maksuotsus tuleb tühistada ka siis kui jaatada maksuhalduri õigust muutva tingimuse kasutamise abil maksusummade määramise aegumistähtaegadest kõrvale hiilida. Sellist võimalust ei saa mingil juhul aktsepteerida olukorras, kus maksukohustuslane ei ole menetluse venimisele omalt poolt kaasa aidanud ning maksuhaldur on lihtsalt jäänud hätta tähtaegse otsuse tegemisega.

Kui kontrolli läbi viies on näha, et nõuetele vastavat menetlust ei ole võimalik läbi viia ning see olukord ei ole tekkinud maksukohustuslase tegevuse tõttu (ta ei venita ise tahtlikult menetlust ega takista maksuhalduri tööd), siis tuleb menetlus ilma maksusummat määramata lõpetada. Maksuhaldur on aga valinud iga hinna eest maksuotsuse koostamise tee ning on sealjuures rikkunud MKS § 10 lõikes 3 toodud maksumenetluse aluspõhimõtteid. Kaebajad ei ole kohustatud dumpinguvastast tollimaksu tasuma. Tollimaksu tasumise eest vastutab kauba saatja Neofast.

Maksuhaldur ei saa maksu määrates mööda vaadata sellest, et tollimaksude tasumise eest vastutavaks isikuks on Neofast kui kauba saatja. Lepingus kokkulepitud tarneklausel DDP tuleneb Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) egiidi all koostatud ja publitseeritud rahvusvaheliste kaubandusreeglite kogust „Incoterms 2010“. Selle kasutajajuhiste4 kohaselt peab DDP tarneklausli puhul müüja kandma kõik riskid ja kulud nimetatud tarnekohani ning täitma ka kõik impordi tolliformaalsused. /--- / Ostja kohustuseks jääb vaid kaup vastu võtta ja kauba eest vastavalt müügilepingu maksetingimustele tasuda. /--- / Kui pooled soovivad müüja kohustustest välja jätta mõnda impordil tasutavatest maksudest, näiteks käibemaksu (lisaväärtusmaksu) – value added tax (VAT), siis tuleb see selgelt müügilepingus kokku leppida. /--- / Müüja kohustuste hulka jääb kogu tolliklaarimine, s. o. kõigi tolliformaalsuste täitmine ekspordil, impordil ja, kui vaja, ka transiitveol.

Praegusel juhul on Neofast ja Würth leppinud kokku just tarnetingimuses DDP, mille kohaselt vastutab kõikide saadetisega ja impordi tolliformaalsustega seotud riskide eest kauba saatja ehk Neofast. Pooled leppisid kokku ka selles, et käibemaksukohustuse kannab Würth kuivõrd Hollandi äriühingu poolt Eestis tasutud käibemaksu tagasisaamise protsess võib kesta terve aasta ning Eesti äriühingul on käibemaksu tasuda ja tagasi taotleda märgatavalt lihtsam. Käibemaksu tasumist puudutavast kokkuleppest tulenevalt pidi Würth esitama ka kauba impordideklaratsiooni, kuivõrd sellise saadetise puhul ei ole tasumisele kuuluvat käibemaksu teisiti võimalik deklareerida.

Impordideklaratsiooni esitamine Würthi ja Alpi Eesti poolt ei tähenda aga seda, et kokkulepitud tarneklausel DDP oleks kaotanud kehtivuse ning Neofast oleks vabanenud kaupade tarnimisega seotud riskide kandmise kohustusest. Seega ei ole MTA- l põhjust tollimaksude tasumist Würthilt ega Alpi Eestilt nõuda, tollimaksude tasumise risk ja kohustus on Neofastil. Kaebajad ei ole tehingut tehes ja deklareerides käitunud hooletult. Maksuotsuses heidetakse ette, et Kaebajad ei ole veendunud deklareeritavate andmete õigsuses ega ole teinud piisavat uurimustööd kauba päritolu osas.

Vastustaja leiab, et kaebajad on tehinguid tehes ja neid deklareerides käitunud hooletult. Maksuotsuses toodud seisukoht on ekslik. Kaebajad käitusid hoolsalt, nad lähtusid kauba deklareerimisel Taiwani majandusministeeriumi väliskaubandusosakonna poolt väljastatud päritolusertifikaatidest. Need on ainsad dokumendid, mis kauba päritolu usaldusväärselt kinnitavad. Maksuhaldur leiab, et kaebajad oleksid pidanud eriti täpselt ja kõrgendatud hoolsusega uurima kaupu, mis saadetakse Hiina Rahvavabariigile lähedalasuvatest riikidest. Selline nõue on MTA arvates kohane isegi olukorras, kus vastava riigi ametiasutus on väljastanud ametliku päritolusertifikaadi, mille kohaselt ei ole kaupade päritolumaa Hiina Rahvavabariik.

Vastustaja loogika järgi peaks kõik kaubasaajad eriti täpselt välja uurima kõikide selliste kaupade päritolu ja nõudma erinevaid dokumente ka Venemaalt, Jaapanist Lõuna-Koreast, Filipiinidelt, Kasahstanist, Indiast, Singapurist, Taist, miks mitte ka Austraaliast saabunud kaupade kohta. Sellise kohustuse panemine kaebajatele ei ole mõistlik, asjaolu, et ühe riigi suhtes on kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud ei tähenda, et ettevõtjad peaksid kogu maailmast saabuva kauba osas järgima maksuhalduri poolt väljamõeldud kõrgendatud hoolsusnõudeid.

Kui järgida MTA seisukohti nõutava hoolsuse kohta, siis peaks tegelikult ükskõik millisest riigist tulnud kauba puhul järgima kõrgendatud päritolu tuvastamise nõudeid, kuna Hiina Rahvavabariigist võidakse kaupa viia ükskõik, millisesse riiki, et see hiljem Eestisse edasi toimetada. Selliste kohustuste panemine ettevõtjatele ei ole mingil juhul mõistlik. Tavapäraselt on kauba importimiseks vajalik arve ja päritolusertifikaadi olemasolu ning sellest piisab, kuna rohkem dokumente üldjuhul kauba kaasa ei antagi. Käesoleval juhul aga on maksuhaldur tavapäraste nõuete asemel põhjendamatult rakendanud kõrgendatud hoolsusnõudeid.

Samuti omistatakse põhjendamatult suur kaal dokumendile Bill of Lading, mis oma olemuselt on vajalik üksnes logistikafirmadele ega ole mõeldud tolliprotseduuride vormistamise alusdokumendiks. Pealegi nähtub ka sellest dokumendist, et kaubad pärinevad Taiwanist, mitte Hiinast nagu arvab Vastustaja. Maksuhaldur ei ole ka välja toonud, kuidas oleks kaebajad pidanud käituma, et selgitada välja kaupade nö tegelik päritolu. Kas nad oleksid pidanud pöörduma Neofasti poole, et see ikkagi avaldaks kauba saatja nime? Või oleksid nad pidanud pöörduma Taiwani ametivõimude poole, kes ei väljasta dokumente isegi Euroopa Pettustevastasele Ametile? Kumbki variant ei oleks kaasa aidanud sellele, et Würthile oleks teatavaks saanud kaupade väidetav Hiina Rahvavabariigi päritolu.

Seetõttu ei saa vastustaja tõsimeeli väita, et tema poolt kaebajatele kehtestatud kõrgemate hoolsusnõuete järgimine oleks neile andnud teistsugust teavet kaupade päritolu kohta. Üheks maksuhalduri etteheiteks on ka see, et Würth ei asunud välja selgitama, miks on ühel dokumendil (Bill of Lading, I kd tl 88) kauba saatja nimi kinni kaetud. Würth selgitas maksumenetluse käigus, et saatja nime kattis kinni kauba müüja Neofast. Kuna Neofast on ka Würthiga osaliselt konkureeriv äriühing, siis ei soovinud Neofast tõenäoliselt Würthile anda teada tootja nime ning sellest võib tuleneda ka vastavate andmete kinnikatmise vajadus.

Kui Neofast oleks Würthile näidanud kauba saatja nime, siis oleks Würth järgmisel korral soetanud kaubad otse kauba saatja käest ega kasutanud vahendajana Neofasti. Sellest tulenevalt oli Neofastil selge põhjus, miks saatja andmed oli vaja kinni katta. Kindlaid andmeid Würthil aga dokumentide sellise vormistamise vajaduse kohta ei ole.

Maksuhaldur nõustub Maksuotsuse lk-l 14 selle käsitlusega, kuid leiab ka, et tegemist võib olla ka Neofasti püüdega muuta raskemaks kaupade tegeliku päritolumaa väljaselgitamine. See mõttekäik ei ole tõenditest nähtuvate asjaoludega kooskõlas. Kui vaadata konkreetset dokumenti, siis on sellelt vaatamata kauba saatja nime kinnikatmisele selgelt näha riigi nimi, kust kaubad teel saadeti – Taiwan. Maksuhalduri arutlus, nagu oleks Neofast püüdnud dokumenti osaliselt kinni kattes varjata kauba saatja riiki ei ole loogiline, kuivõrd ilma kinni katmata dokumendilt oleks nähtunud, et kauba lähteriigiks oli Taiwan ja mitte Hiina Rahvavabariik.

Maksuhalduri seisukohti võiks tõsiselt võtta vaid siis kui dokumendil oleks kauba lähteriigina märgitud Hiina Rahvavabariik ja see oleks olnud kinni kaetud. Kaebajad lähtusid oma tegevuses Taiwani võimude poolt väljastatud ametlikest päritolusertifikaatidest ning neil puudus igasugune põhjus kahelda kaupade Taiwani päritolus. Sellises olukorras ei ole õige neid süüdistada hoolsusnõuete rikkumises. Maksuotsuses toodud seisukohad ei ole tõendatud. Viide Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 2014. aasta missiooniraportile ei ole asjakohane.

MTA selgitab Maksuotsuse lk-l 6, et selle raporti kohaselt on teatav osa Taiwanilt saadetud kinnitusvahendite saadetistest tegelikkuses Hiina Rahvavabariigi päritoluga. OLAF-i Taiwani missiooni aruanne ei ole tõendiks, millele tuginedes on võimalik teha järeldusi konkreetsete Würthile saadetud toodete päritolu ja veelgi vähem saab selle alusel määrata tasumisele maksusummasid. OLAF-i raportis ei mainita sõnagagi kõnealuseid tehinguid ega kaupu. Nagu ka Maksuotsuse lk-l 6 tõdetakse, ei uuritud missioonil konkreetse saadetisega seonduvaid küsimusi, vaid üksnes kirjeldatakse Taiwani kinnitusvahendite valdkonnas kujunenud situatsiooni.

Maksuhaldur ei saa maksu määramisel ühe põhitõendina kasutada üldise sisuga dokumenti, mis „kirjeldab mingis valdkonnas kujunenud situatsiooni“. Veelgi enam, Maksuotsuse lk-l 6 märgitakse ka, et teatav osa Taiwanilt saadetud kinnitusvahendite saadetisest on tegelikult Hiina Rahvavabariigi päritoluga. Seda, kas Würthi poolt soetatud kaup kuulub selle teatava osa hulka, mis pärineb Hiina Rahvavabariigist, OLAF-i raportist ei tulene. Maksuhaldur ei saa seega tuginedes OLAF- i raportile väita, et kõnealused kaubad on pärit Hiina Rahvavabariigist.

Väidetav Taiwani ametivõimude vastus on paljasõnaline ega sisalda maksu määramiseks vajalikke tõendeid. Maksuotsuses viidatakse korduvalt ka väidetavale Taiwani ametivõimude vastusele, millest justkui selguks, et kaubad pärinevad Hiina Rahvavabariigist. Maksuhaldur ei ole aga kaebajatele esitanud Taiwani võimude väidetavat vastust. Kontrollakti lisas 6 on vaid 2 e-maili väljatrükki, millest ei nähtu, kes on e-mailid saatnud ning kellele need on saadetud. E- mailidest nähtub vaid see, et kumbki neist ei ole saadetud Taiwani ametivõimude poolt.

Kontrollakti lisast arusaamist raskendab ka asjaolu, et suur osa selle tekstist on kinni kaetud. Kaebajad taotlevad nimetatud dokumendi katmata kujul esitamist kohtumenetluses, et menetlusosalised saaksid veenduda dokumendi asjakohasuses ja selles, et dokumendis ei ole kaetud teavet, mis võib maksuotsuse õiguspärasuse üle peetavat vaidlust mõjutada. Maksuotsuse lk-l 6 märgitakse, et Taiwani uurimisosakond on OLAF-ile 18.07.2014 vastanud, et kinnitusdetailid tarniti Hiina Rahvavabariigist Euroopa Ühendusse, kuid seda Taiwani Uurimisosakonna kirja käesoleva asja materjalidest ei leia.

Tegemist on tõendiga, millele maksuhaldur annab väga olulise kaalu, kuid mida maksuhalduri käsutuses ei olegi, vähemalt ei ole seda kaebajatele tutvustatud. Kaebajad taotlevad ka selle tõendi esitamist kohtumenetluses. Kui maksuhaldur ei esita Taiwani uurimisosakonna kirja, siis ei ole tegemist tõendiga, millele saaks kaebajatele maksusummade määramisel tugineda. Samuti ei ole Maksuotsuses välja toodud ega kaebajatele esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ka tegelikkuses on Taiwani ametivõimude käsutuses dokumendid, mille põhjal võib väita, et kauba päritolumaaks oli Hiina Rahvavabariik.

Maksuhaldur viitab sellele, et Taiwani võimud keelduvad konfidentsiaalsuse põhimõttele viidates vastavaid dokumente esitamast. See on aga viinud olukorrani, kus MTA-l ei ole mitte ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit selle kohta, et

Würthi poolt soetatud kaubad on pärit Hiinast ja mitte Taiwanilt. Kaebajad taotlevad ka Taiwani ametivõimude vastuse aluseks olevate dokumentide esitamist kohtumenetluses, et menetlusosalistel oleks võimalik tutvuda maksustamise aluseks olevate tõenditega. Maksuhaldur viitab Taiwani ametivõimude vastusele, mida asja materjalidest ei leia ning on selle väidetava vastuse aluseks olevaid tõendeid kogumata määranud tasumisele kuuluva maksusumma. Sisuliselt võib öelda, et Maksuotsus on tehtud ühe e-maili põhjal, millest ei tulene ei Taiwani ametivõimude vastust ega ka seda, kas tegelikkuses on väidetavad dokumendid üldse olemas. Selliste andmete põhjal ei saa kuidagi jõuda järeldusele, et kaubad on pärit Hiina Rahvavabariigist ning sellest tulenevalt määrata tasumisele maksusummasid. Kaebajatele on aga kehtestatud palju rangemad tõendamisreeglid. Nii väidetakse Maksuotsuses (vt nt lk 14) läbivalt, et Taiwani majandusministeeriumi väliskaubandusosakonna poolt väljastatud ametlikule päritolusertifikaadile ei saa tugineda, kuna see ei ole tõendiks kaupade päritolu osas. Kui isegi jätta kõrvale see, et Taiwani ametivõimude vastust ei saa tõendina arvestada, on see ka sisu osas kaheldav. Maksuotsuses on sellel teemal peatutud lk-l 6. MTA selgitab, et vastusest nähtuvalt on kaup Taiwani saabunud kahe konteineriga ja lahkunud ühe konteineriga. Ka langevad Taiwani vastuse lisas olevas tabelis kauba sissetuleku ja väljamineku kogused kokku. Edasi aga ütleb maksuhaldur, et ilmselgelt kogu Taiwani saabunud kaup siiski Euroopasse ei tulnud, kuna kahe konteineri sisu ei mahu ühe konteineri sisse. Maksuhaldur seab seega ka ise Taiwani ametivõimude väidetava vastuse sisu kahtluse alla. Sellises olukorras ei saa kahtlusi tõlgendada kaebajate kahjuks ning määrata neile maksu tõendi alusel, mida esiteks pole olemaski ja teiseks, mille sisu osas ka maksuhaldur ise jääb eriarvamusele.

Vastustaja Maksuja Tolliamet ei nõustu kaebusega, paludes jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et Maksuotsus on õiguspärane ning kaebuses esitatud väited ei anna alust Maksuotsuse tühistamiseks. Ärakuulamisõiguse tagamine. Vastustaja leiab, et ta on järginud kõiki haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja MKS § 10 lg-s 3 toodud nõudmisi. 21.07.2014 korraldusega nr 12.2- 3/025213-1 ning 10.09.2014 korraldusega nr 12.2-3/025213-2 nõuti vastavalt AS-lt Würth ja Alpi Eesti OÜ-lt kontrolliga seonduvat teavet ja dokumente. Seejuures teavitati korraldustega, milles üksikjuhtumi kontroll seisneb ning mis põhjusel infot ja dokumente nõutakse.

Arvestades, et esmane korraldus Würthile oli äärmiselt põhjalik, ei saanud kaebajale esitatud järgnevad küsimused olla üllatavad ning nendele vastamise tähtaeg ebamõistlikult lühike. Seda tõendab ka asjaolu, et pärast Würthi 10.09.2014 e-kirjale vastamise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata jätmist, esitas kaebaja oma vastused juba 16.09.2014, kuigi taotles tähtaja pikendamist kuni 01.10.2014. Seega oli reaalselt võimalik ettenähtud tähtaja jooksul küsimustele vastata ning kaebaja seda võimalust ka kasutas. Võib eeldada, et kaebaja oleks jõudnud vastuse saata ka õigel päeval, kui teatud aeg poleks kulunud tähtaja pikendamise taotluse esitamisele.

Seega ei ole kaebajate väited ebamõistlikest tähtaegadest põhjendatud. Lisaks ei ole kaebaja sisuliselt näidanud, kuidas selliste tähtaegade andmine mõjutas Maksuotsuse sisulist õiguspärasust. Põhjendamatu on ka kaebajate etteheide, et Alpi Eesti suhtes piirdus menetlus vaid ühe korraldusega ning ta sai asjaoludest teada alles Kontrollaktis. Alpi Eestile 10.09.2014 tehtud korraldusele oli lisatud OLAF-i kiri Thor 11.08.2014 nr 21941 koos Taiwani ametivõimude saadetud tabeliga /I kd tl 47-48/, milles on selgelt ära toodud, et konteineris MSKU 772038-0 olnud kaubad imporditi Hiina Rahvavabariigist ja eksporditi Taiwanilt Hollandisse.

Alpi Eestile tehtud korralduses endas on samuti selgitatud ettevõtte poole pöördumise põhjust, sh lause „Maksuhalduril on seetõttu tekkinud kahtlus, et tollideklaratsiooniga on teadlikult edastatud valeandmeid kauba päritoluriigi kohta.“ Seega ei ole võimalik väita, et Alpi Eesti OÜ sai asjaoludest teada alles Kontrollaktiga, kui reaalselt sisaldub kogu info ka korralduses. Põhjus, miks Alpi Eesti puhul piirduti vaid ühe korraldusega, seisnes vajaduses saada infot vaid ühe tollideklaratsiooniga seotult. Kontrolli väikese mahu tõttu puudus vajadus täiendavate korralduste tegemiseks.

MKS § 11 lg-st 2 ja § 59 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduril õigus otsustada, milliseid tõendeid ja mis ulatuses ta peab vajalikuks koguda. Uurimispõhimõttest ja kaalutlusõigusest tulenevalt on maksuhaldur pidanud piisavaks käesolevas asjas Alpi Eestilt saadud infot. Samuti teavitas maksuhaldur ka Würthi esindajat kaupade tegeliku päritolu kohta juba enne Kontrollakti tegemist 10.09.2014 e-kirjaga. Seega said mõlemad kaebajad 10.09.2014 teada, et kaubad on tegelikult pärit Hiina Rahvavabariigist ning alates sellest ajast oli neil võimalus sellega seotult täiendavalt oma seisukohti ja tõendeid esitada.

Riigikohtu 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-52-13 on kohus toonud välja oma seisukoha, et ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Õiguslikult siduvalt ei ole kindlaks määratud, millises menetlusstaadiumis tuleb isikule anda võimalus oma seisukohti antava akti kohta esitada (p 34). Käesoleval juhul anti kaebajatele võimalus esitada Kontrollaktile eriarvamus. Kui isikutele on juba enne Kontrollakti tegemist teada asjaolud, mis ilmselgelt toovad kaasa täiendavate maksude määramise ning neil on võimalus enne Kontrollakti saamist selles osas oma arvamust kujundada, puudub vajadus Kontrollaktiga väga pika ärakuulamistähtaja andmiseks.

Seejuures on oluline arvestada asjaoluga, et Würth tegeleb tavapäraselt impordiga ning Alpi Eesti tolliformaalsuste korraldamisega, seega ei saanud neile käesolevatel asjaoludel maksude määramine üllatusena tulla. Lisaks sellele on kaebajatel olnud alati õigus ning võimalus tutvuda maksumenetluse toimikuga (MKS § 14 lg 3). Seda võimalust kaebajad kasutanud ei ole. Kaebajad ei ole ka esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et nende toimikuga tutvumise õigus või ka ärakuulamisõigus üldisemalt on jäänud tagamata. Seetõttu on kaebustes toodud väited ärakuulamisõiguse tagamata jätmise kohta otsitud ja tõendamata.

Vastustaja peab oluliseks ka rõhutada, et kaebajatele tehtud korraldustega edastas maksuhaldur loetelu maksukohustuslase õiguste ja kohustustega, mistõttu on paljasõnaline kaebajate väide, et neile ei ole selgitatud õigusi ja kohustusi. Haldusmenetluse üldpõhimõtete ning HMS § 36 kohaselt on reeglina õigusliku olukorra ning asjaolude selgitamine nõutav menetlusosalise enda soovil ning taotlusel. Kirjeldatud põhimõte ei välista siiski teabe andmist haldusorgani enda algatusel. Samuti sätestab MKS § 14 lg 2, et maksuhaldur selgitab vajaduse korral maksukohustuslasele tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses ning käesoleval juhul on seda ka tehtud.

Seejuures ei ole kaebajad esitanud täiendavaid küsimusi neile õiguste ja kohustuste selgitamiseks. Kokkuvõttes ei ole maksuhaldur rikkunud haldusorgani selgitamiskohustust ning on taganud kaebajatele ärakuulamisõiguse. Kaebajatele esitatud tähtajad on määratud mõistlikult, arvestades, et nõutavad dokumendid ja suur osa küsimusi on küsitud esimese korraldusega ning edaspidi toimus saadud vastuste täpsustamine. Vastuseks kaebajate väidetele, et maksuotsuse koostamine muutva tingimusega ei õigusta ärakuulamisõiguse eiramist ning et maksuhaldur on muutva tingimuse regulatsiooni kuritarvitanud, vastustaja rõhutab veelkord, et maksuhaldur ei ole riivanud ärakuulamisõigust.

Muutva tingimusega maksuotsuse koostamise eesmärk ei olnud kaebajatele ärakuulamisõiguse andmine (seda oli tehtud juba varasemalt), vaid sooviga anda kaebajatele viimane võimalus tõendada kauba pärinemist Taiwanilt. Vaatamata asjaolule, et muutev tingimus võis kehtida ekslikult määratud 20 päeva asemel ühe päeva, ei saa muutva tingimusega maksuotsuse andmist HMS § 58 kohaselt käsitleda menetlusnõude rikkumisena, mis võiks kaasa tuua haldusakti kehtetuks tunnistamise. Vastupidine on ka kaebaja enda poolt põhjendamata ning tõendamata.

Kaebajatel oli võimalus ka selle ühe päeva jooksul täiendavaid tõendeid esitada, kui neil oleks neid olnud. Seega on maksuhaldur muutva tingimusega andnud kaebajatele veel ühe võimaluse tõendada, et tegemist pole Hiina Rahvavabariigist pärineva kaubaga.

Dumpinguvastase tollimaksu tasumise kohustus. Vastustaja on seisukohal, et Neofasti ja Würthi vahel sõlmitud lepingu tingimused reguleerivad nendevahelist võlaõiguslikku suhet ning ei mõjuta kaebajate õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Tõenditest nähtub, et hoolimata DDP tarneklauslis kokku leppimisele ei kasutatud deklarandina Neofasti. Tollideklaratsioonil 11EE1210EE92078018-30/09/2011 on deklarandiks tolliagentuur Alpi Eesti. Seejuures on Würth 12.03.2008 andnud Alpi Eestile volituse tollideklaratsioonide esitamiseks. Ühenduse tolliseadustiku (edaspidi ÜTS) art 201 lg-st 3 tulenevalt on võlgnik deklarant ning kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse.

Riigikohus on 10.05.2006 otsuses nr 3-3-1-65-05 leidnud, et sõlmides lepingu tollimaakleriga, võttis äriühing endale riski ja seadusega sätestatud solidaarvastutuse, usaldades tollimaakleri teenuseid. Seega vastutavad tollimaksu tasumise eest solidaarselt Alpi Eesti OÜ ja AS Würth. Neofasti ja Würthi vahel sõlmitud lepingu tingimuste täitmine on nende omavaheline küsimus ning lepingu tingimuste rikkumise korral on Würthil võimalus esitada tsiviilõiguslik regressinõue Neofasti vastu. Seoses kaebajate seisukohaga, et nad ei ole tehingut tehes ja deklareerides käitunud hooletult, vaid nad käitusid hoolsalt, lähtudes kauba deklareerimisel Taiwani majandusministeeriumi väliskaubandusosakonna poolt väljastatud päritolusertifikaatidest, vastustaja on seisukohal, et Maksuotsuses on selgitatud, millist hoolsuskohustust kaebajatelt oodatakse ning milles seisneb kaebajate hooletu tegevus.

Maksuotsuse lk-l 13 toonitab maksuhaldur, et Alpi Eesti on suurte kogemustega tolliagentuur, kes puutub kokku rahvusvahelise kaubandusega ja omab informatsiooni kaupade liikumisteede kohta. Seega oleks pidanud pärast Hiina päritolu kinnitusvahenditele dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist Alpi Eestil tekkima kahtlus, et kaubad ei ole Taiwani päritolu. Riskide maandamiseks oleks tulnud koguda täiendavaid tõendeid ja infot, nõudes neid nii Würthilt kui Neofastilt, enne tollideklaratsiooni esitamist. Ka Riigikohus on ülalviidatud otsuses nr 3-3-1-65-05 leidnud, et tollimaakler on spetsialist, kes tollivormistuse käigus ei saa lähtuda üksnes kliendi esitatud andmetest, vaid peab evima laialdasi teadmisi tolliregulatsioonist.

Professionaalne tollimaakler peab omama vastavaid teadmisi ja viima end kurssi toimunud muudatustega. Käesoleval juhul ei kuulu Taiwani isikute (Väliskaubandusosakond, Bureau of Foreign Trade) pädevusse ühenduse tolliseadustikus sätestatud mittesooduspäritolureeglite rakendamine, seega ei ole see tõendiks ühenduse õiguse mõistes. Päritolusertifikaadid väljastatakse eksportiva riigi seadusandluse alusel, mis ei pruugi kokku langeda ühenduse õiguses toodud nõuetega. Seega on Maksuotsuses selgelt näidatud, milles seisnes kaebajate hooletus.

Seejuures ei vabastaks asjaolu, et importija on heauskselt esitanud valeandmeid sisaldanud sertifikaadi, teda vastutusest tollivõla tasumisel. Vastustaja seisukohta kinnitab ka Euroopa Kohtu otsus asjas C- 97/95, p-d 58-62, Pascoal & Filhos, mille kohaselt ei vabasta heas usus käitumine importijat maksude maksmise kohustusest. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-6-09 leidnud, et heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, p 100).

ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et seda võimalust oleks kasutatud. Maksuotsuse seisukohtade tõendatus. Vastustaja viitab Maksuotsuse lk-le 6, kus on selgitatud, miks on OLAF-i missiooniaruanne asjakohane. OLAF-i missiooniaruanne ja selle lisad tõendavad selgelt, et kõnealuse saadetise Bill of Ladingu katmata versioonil /I kd tl 138/ kaupade saatjana märgitud ettevõte Peng Hong Wang Industry Co LTD ei ole kaupade tootja Taiwanil, vaid vahendaja.

Samuti tuleneb missiooniraportist asjaolu, et teatav osa Taiwanilt saadetud kinnitusvahendite saadetistest on tegelikult Hiina Rahvavabariigi päritoluga. Seda, et konkreetne kaup kuulub nende hulka, tõendavad Taiwani uurimisosakonna 18.07.2014 e-kiri /I kd tl 202-203/ ja OLAF-i 11.08.2014 vastus nr 21941 /I kd tl 174/. Maksuhaldur ei ole tuginenud pelgalt raportile endale, vaid on analüüsinud selle lisasid ka sisuliselt. See nähtub Maksuotsusest läbivalt.

Määrus 883/2013 art 11 lg 2 sätestab: „Aruannete ja soovituste koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi õigust. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldusvõi kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud.“ Vastustaja leiab, et vaidlus puudub selles, et aruande on väljastanud pädev organ.

Oluline on raporti sisu ehk milliseid asjaolusid see käsitleb ja millised järeldused on selles tehtud. Euroopa Kohus andis otsuses Faroe Seafood asjas C-153/94, p 35 selge tõlgenduse OLAF-i raporti tõendusjõule. Sellest nähtub, et Euroopa Kohus on pidanud OLAF-i raporteid eraldiseisvat tõendusjõudu omavateks dokumentideks ehk nende abil saab mingi faktilise asjaolu või sündmuse esinemist või mitteesinemist tuvastatuks lugeda. Itaalia kohus (Provincial Tax Court of Brescia) leidis 12.07.2013 otsuses nr 65/05/13, et OLAF-i raportil on absoluutne tõenduslik jõud.

Kohtu sõnul nähtub see otseselt Euroopa Liidu õigusest, mille kohaselt kõigile OLAF-i järeldustele on antud täielik tõenduslik jõud. Liikmesriigi haldusorgan ei pea läbi viima teistkordset OLAF-i uurimismenetlust ning koguma juba kogutud tõendeid uuesti. See oleks menetlusökonoomia seisukohalt ebamõistlik ning samas ka objektiivselt võimatu – liikmesriikidel puudub OLAF-ile antud pädevus uurimiste läbiviimiseks. Seega piisab OLAF-i järeldustele tuginemisest. Vastustaja hinnangul ei tulene määruse 883/2013 art 11 lg-st 2, et maksuhalduril tuleks OLAF-i raportites sisalduv teave üle kontrollida, vaid raportites sisalduvat teavet on võimalik kahtluse alla seada reeglina üksnes siis, kui asjas oleksid olemas mingid muud tõendid, mis viitaksid raportites toodud andmete ebaõigsusele.

Praegusel juhul aga kaebajad ühtegi sellist tõendit esitanud ei ole. Sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kas OLAF-i raport ja sellega kaasaskäivad tõendid on piisavad tuvastamaks kaupade Hiina päritolu. Vastustaja hinnangul on OLAF-i poolt kogutud ja maksuhaldurile edastatud informatsioon ja tõendid selleks piisavad ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis toodud järelduste õigsuse. Olukorras, kus on tõendatud kauba pärinemine Hiinast, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAF-i poolt tuvastatud kauba päritolu vaidluse alla seada (Seoses tõendamiskoormusega leidis Düsseldorfi kohus (Finantzgericht Düsseldorf) 11.06.2014 otsuses nr 4 K 1226/13 Z, et importija peab tõendama oma väidet, et Shangaist laevale laaditud kaubad võivad ÜTS-i tähenduses pärineda mujalt kui Hiina Rahvavabariigist).

Seda kinnitab näiteks Nõukogu määruse nr 71/97 preambula p 15 ja art 2 lg 2, kus asuti kokkuvõtvalt seisukohale, et kui Hiinast jalgrataste osi Euroopa Liitu importivad isikud soovivad tugineda väitele, et osad pärinevad tegelikult muust riigist kui Hiina, peavad nad ise tõendama sellise asjaolu tõesust päritolusertifikaadiga, mis vastab Euroopa Liidu õigusega kehtestatud nõuetele. Seega nähtub viidatust, et tõendamiskoormus lasub sellises olukorras kauba importijal, mitte maksuhalduril. Kaebajad ei ole tõendanud, et kaubad pärineksid mujalt kui OLAFi raportis järeldatud.

Seoses raportite osade katmisega selgitab vastustaja järgmist. Maksukohustuslasel on õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid (MKS § 14 lg 3). Kinni kaetud osad ei puuduta kaebajaid ega kaebajate maksustamise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole nende avaldamine vajalik ega ka nõutav kehtiva õiguse kohaselt. Sama kehtib ka kaebajatele edastamata lisade kohta. Kõik maksustamise aluseks olevad asjaolud on Maksuotsuses ja selle lahutamatutes lisades nähtavad. Tervikkujul esitab vastustaja kohtule 18.07.2014 Taiwani ametivõimude vastuse OLAF-ile ja 11.08.2014 OLAF-i vastuse nr 21941 maksuhalduri päringule.

Taiwani uurimisosakonna 18.07.2014 vastuse aluseks olevaid dokumente ei ole Taiwani ametivõimud OLAF-ile edastanud ning OLAF-i Taiwani missiooniaruande THOR (2014)19006-09/07/2014 (JG/aa/OLAF.B.1(S)(2014)19381; OF/2011/0978/B1) punkti 3, alapunktis a, lk 7, on selgitatud, et konfidentsiaalsuse põhimõtetest tulenevalt ei edasta Taiwani uurimisosakond tolliameti ja ärialaste dokumentide koopiaid. Eeltoodule toetudes leiab vastustaja, et tõendid kogumis kinnitavad kauba pärinemist Hiina Rahvavabariigist.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt AS Würth ja Alpi Eesti OÜ on vaidlustanud Maksuotsuse kokkuvõtlikult esiteks seetõttu, et kaebajate arvates MTA on maksumenetluse läbiviimisel oluliselt rikkunud maksumenetluse sätteid ning maksukohustuslase õigusi, mis juba iseenesest on Maksuotsuse tühistamise aluseks. Kaebajad on seisukohal, et MTA on rikkunud kaalutlusõigust, haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja kõiki MKS § 10 lg-s 3 toodud maksuhalduri kohustusi: vastustaja ei täitnud selgitamiskohustust, neile ei antud enne Maksuotsuse koostamist tegelikku võimalust materjalidega tutvuda ega taganud neile ärakuulamisõigust, määrates kontrollimenetluses ebamõistlikult lühikesed tähtajad, mille tõttu maksuhaldur on jätnud nad võimaluseta saada aru, mida neile täpsemalt ette heidetakse ja kuidas nad saaksid oma õigusi efektiivselt kaitsta. Teiseks on kaebajad vaidlustanud Maksuotsuse ka sisulistel põhjustel: kaebajad leiavad, et tollimaksu tasumise eest vastutab kauba saatja Neofast, mistõttu maksuhalduril ei ole põhjust tollimaksude tasumist kaebajatelt nõuda. Kaebajad ei ole vaidlusalust tehingut tehes ja deklareerides käitunud ka hooletult. Maksuhalduril ei ole mitte ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit selle kohta, et Würthi poolt soetatud kaubad on pärit Hiinast, mitte Taiwanilt. MTA kaebuse kohta antud vastusest nähtuvalt vastustaja ei nõustu ühegi kaebajate etteheitega maksumenetlusele ja Maksuotsusele. Kokkuvõtlikult on MTA seisukohal, et kaebajate väited on põhjendamatud ning ei anna alust Maksuotsuse tühistamiseks. Maksuotsus on motiveeritud ja õiguspärane ning kontrollimenetlus on läbi viidud vastavalt kehtivale õigusele.

2. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 63 kohaselt põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, ei ole tuvastanud maksumenetluses niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja valedele järeldustele. Kohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebajate õigusi, ning AS Würth ja Alpi Eesti OÜ kaebus ei ole põhjendatud. Antud juhul kaebajad ei ole suutnud tõendada, et „maksusumma määrati valesti“. Sealjuures kohus nõustub täielikult MTA põhjenduste ja järeldustega Maksuotsuses, aga samuti ka vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses.

3. Kohtu hinnangul ei ole AS Würth ja Alpi Eesti OÜ esitanud kohtumenetluses niisuguseid kvalitatiivselt uusi väiteid, millele vastustaja ei oleks reageerinud/vastanud juba eelnevas maksumenetluses. Arvestades käesoleva haldusasja mahtu, eelkõige vaidlustatud haldusakti ja dokumentaalsete tõendite mahtu ning sealjuures poolte seisukohtade esitamist käesolevas kohtuotsuses praktiliselt terviklikult (vajadusel on kohus varustanud viited tõenditele viidetega toimikulehekülgedele, kus tõendid paiknevad), siis olukorras, kus kohus jagab MTA seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebajate väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata. Sealjuures kohus lähtub HKMS § 165 lg-st 2, mille kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega.

4. HMS § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg-s 1 on sätestatud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõue. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on sätestatud MKS §-s 46 ja konkreetselt maksuotsusele MKS §-s 95. Muu hulgas nõuab MKS § 95 lg 2, et maksuotsusest peab selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus on määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Oluline on sellega seoses märkida, et Maksuotsuses on sedastatud, et kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohast tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud 17.09.2014 koostatud Kontrollaktis, mis on kaebajatele kätte toimetatud ja mida MTA käsitleb Maksuotsuse lahutamatu lisana. Seega sisaldub Maksuotsuse andmise faktiline ja õiguslik alus ka Kontrollaktis. Samas tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

5. Järgnevalt peatub kohus väidetavatel menetlusnormide rasketel rikkumistel, mis kaebajate sõnul juba iseenesest toovad kaasa Maksuotsuse tühistamise. Täiesti alusetu on Würth ja Alpi Eesti väide, et kuna MTA ei täitnud selgitamiskohustust, siis jäi kaebajatele arusaamatuks mida neile täpsemalt ette heidetakse ja kuidas nad saaksid oma õigusi efektiivselt kaitsta. Esiteks Würthi ja Alpi Eesti näol on tegemist oma valdkonnas suurete kogemuste ja pikaajaliselt tegutsevate äriühingutega, kes seetõttu peaksid maksusid, tolli ja maksukorraldust reguleerivaid õigusakte piisavalt tundma ja kellel oli maksumenetluses lisaks kasutada ka lepinguline professionaalne õigusabi. Seega oleksid kaebajad pidanud ka ilma neile maksukohustuslase õiguste ja kohustuste tutvustamiseta /I kd tl 24 pöördel-25/ olema teadlikud MKS §-st 14, mille lg 1 kohaselt maksuhaldur annab maksukohustuslase taotlusel teavet tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta ning selgitusi maksudeklaratsiooni täitmise ja vaide või taotluse esitamise kohta. Kaebajad ei ole tõendanud ega isegi mitte väitnud, et nad mingeid selgitusi taotlesid ja MTA nende andmisest keeldus. Teiseks, 21.07.2014 korralduses, millega MTA alustas AS Würth üksikjuhtumi kontrolli, on maksuhaldur selgitanud, mida kontrollitakse, kohustanud esitama konkreetsed dokumendid ja selgitused konkreetsetes küsimustes. Kohus märgib, et ei Würthi taotluses MTA pikendada seletuste andmise ja dokumentide esitamise tähtaega ega 21.08.2014 vastusest korraldusele ei nähtu, et Würthil oleks midagi ebaselgeks jäänud. Ka MTA hilisematest e-kirjadest ja 10.09.2014 korraldusest deklarant Alpi Eesti OÜ- le ei saanud jääda arusaamatuks, mida ja miks kontrollitakse ning mida tuleb kaebajatel selgitada ja tõendada. Kohus eeldab, et Würth ja Alpi Eesti suhtlesid kontrollmenetluse kestel ka omavahel. Seetõttu kohtu hinnangul on kaebajate kõnealune motiiv ilmselgelt otsitud.

6. Sama alusetu on kaebajate väide nende ärakuulamisõiguse rikkumisest. Kõigepealt kohus juhib tähelepanu MKS §-s 56 sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusele, mille järgi maksukohustuslane muu hulgas on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust, ning peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.

Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit (lg-d 1 ja 2). Seega eeldab maksumenetlus esmajärjekorras maksukohustuslase enda aktiivsust. Antud juhul on kaebajad algusest saadik olnud menetlusse kaasatud, neilt on korduvalt selgitusi ja dokumente küsitud, võimalusel on vastamise tähtaega pikendatud. Seda, et kaebajatele on olnud kogu maksumenetluse vältel tagatud ärakuulamine, kinnitab ka Maksuotsus ise (vt nt p 1.1 Kronoloogia, p 3.2.2 Alpi Eesti OÜ selgitused kaupade klassifitseerimise osas, p 3.4.3 Maksuhalduri korralduses sisalduvad küsimused ja Würth AS vastused neile, p 3.4.4 Alpi Eesti OÜ 15.09.2014 selgitused kaupade päritolu osas).

Vastavalt MKS § 13 lg-le 1 maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Sama paragrahvi lg-s 2 on toodud ka erandid, mil maksukohustuslasele ei tule tagada seda õigust (kui viivitusest tuleneva kahju ennetamise või avalike huvide kaitse eesmärgil on vaja viivitamata tegutseda või maksuhaldur ei kaldu kõrvale maksukohustuslase poolt avalduses, taotluses või selgituses toodud andmetest ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks või asja ei otsustata maksukohustuslase kahjuks või arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti eesmärki või muudel seadusega sätestatud juhtudel).

Seega ei ole tegemist absoluutse õigusega. Samas puudub alus väita, et kaebajatele ei antud võimalust enne Maksuotsuse tegemist oma arvamust või vastuväiteid esitada. Asja materjalidest nähtuvalt 17.09.2014 koostatud Kontrollakti, milles MTA andis võimaluse arvamuse või vastuväidete esitamiseks hiljemalt 25.09.2014, sai Alpi Eesti kätte 18.09.2014 ja Würth 19.09.2014. Selmet asuda Kontrollaktile arvamust koostama, kulutasid kaebajad, kel sama lepinguline esindaja, aega 22.09.2014 kahe eraldi vormistatud tähtaja pikendamise taotluse esitamisele.

Sealjuures taotlustes on esitatud ülalmärgitut arvestades tegelikkusele mitte vastavaid väiteid, nagu nt et neile ei ole selgitatud maksukohustuslase õigusi ja kohustusi („tuues oma seisukohad välja alles mahukat kontrollakti kätte toimetades“) ning et maksuhaldur on rikkunud ärakuulamisõigust jms. Kohtu hinnangul on vastustaja oma 29.09.2014 (Maksuotsuse lk 2 on ekslikult märgitud kuupäevaks 29.09.2009) otsustega jätnud põhjendatult ja igati motiveeritult kaebajate vastuväidete esitamise tähtaja pikendamise taotlused rahuldamata.

Lisaks on oluline rõhutada, et viimati oli kaebajate esindaja T. Molok andnud maksuhaldurile selgitusi päev enne Kontrollakti koostamist - 16.09.2014 /I kd tl 41/, ning juba taotluste esitamisega samal päeval, 22.09.2014 MTA teatas e-kirjaga kaebajate esindajale, et ei saa taotlust rahuldada. Seega saanuks kaebajad soovi korral kohe asuda vastuväiteid koostama. Aga isegi kui nõustuda kaebajate seisukohaga, et Kontrollaktile arvamuse esitamise tähtaeg oli ebamõistlikult lühike (maksumenetluse käiku arvestades kohus sellega tegelikult ei nõustu), siis ei mõjutanud see asja õiget otsustamist.

Ka kohtumenetluses esitatud kaebuses toodud väidetega ei ole kaebajad suutnud kummutada MTA järeldusi.

7. Kohtule jäävad eelmärgitut arvestades arusaamatuks kaebajate emotsionaalsed väited, et Kontrollakt on „liialt üllatavate seisukohtadega ning liialt ebaselge“ /vt I kd tl 81/. Ka on põhjendamatud väited muutva tingimuse regulatsiooni kuritarvitamisest. Kohus juhib tähelepanu maksuhalduri 25.09.2014 e-kirjale, milles kaebajate lepingulist esindajat teavitati juba enne maksuotsuse koostamist, et Alpi Eestile ja Würthile tehakse tollideklaratsiooniga 11EE1210EE92078018-30/09/2011 seonduvalt muutva tingimusega maksuotsus /I kd tl 128/.

Seega olid kaebajad aegsast teadlikud, et tulenevalt MKS §-st 93 nende poolt täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada, ning Maksuotsus oleks võinud ka üldse andmata jääda. Samas kaebajad ei ole isegi kohtumenetluses esitanud MTA järeldusi ümber lükkavaid tõendeid, mistõttu kohtu hinnangul maksuhalduri tegevuses väidetavate rikkumiste otsimine on tarbetu asendustegevus. Vastuolulised ja ebaselged on kaebajate väited, mis puudutavad maksuhalduri poolt haldusmenetluse üldpõhimõtete mitte järgimist ja MKS § 10 lg-s 3 toodud maksuhalduri kohustuste rikkumist.

Viidatud sätte kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Samas MKS § 11 lg 2 kohaselt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

Kaebuse p-s 4.1.1. (p 28) kaebajad märgivad, et „Maksuhaldur ei ole menetlust läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, ei ole vältinud üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi.“ Mõni rida allpool väidavad kaebajad aga, et „MTA on rikkunud kõiki MKS § 10 lõikes 3 toodud maksuhalduri kohustusi (v.a menetluse läbiviimise kiiruse nõuet)“. Samas ei ole kaebajad selgitanud, millega ja milliseid üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi maksuhaldur neile oma seadusest tulenevaid ülesandeid (MKS § 10 lg-d 1 ja 2) täites põhjustas, milles seisnes väidetav kaalutlusõiguse või lihtsuse ja efektiivsuse nõude rikkumine jne.

Tõele ei vasta ka väide, et MTA ei ole kaebajate esitatud tõenditele sisulist hinnangut andnud, kuna neid on Maksuotsuses läbivalt käsitletud ja analüüsitud, sh on p-s 3.4.6 põhjendatud, miks pole tegemist tolliveaga ja miks Taiwani Majandusministeeriumi Väliskaubandusosakonna poolt Taiwani siseriiklike seaduste alusel väljastatav päritolusertifikaat ei ole asjakohaseks ja piisavaks tõendiks (päritolusertifikaadid ise ei põhine tõenditel, nende õigsust enne ei kontrollita) ehk miks „Väliskaubandusosakonna tõend on vähem kaalukam, kui teine tõend, mis on esitatud Rahandusministeeriumi Tolliadministratsiooni poolt“ /II kd tl 154/.

Kokkuvõtteks kohus leiab veelkord, et Alpi Eesti ja Würthi väited haldusmenetluse/maksumenetluse nõuete rikkumisest on otsitud, paljasõnalised ja liiga emotsionaalsed (nt „see menetlus on olnud sisuliselt olemata ja ühtegi korralikku menetlustoimingut ei ole läbi viidud“, II kd tl 151 pöördel) ning seega alusetud.

8. Kohus ei nõustu ka kaebajate väitega, et maksuhalduril ei ole mitte ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit selle kohta, et Würthi poolt soetatud kaubad on pärit Hiinast, mitte Taiwanilt, ning et Maksuotsuses ei ole välja toodud ega kaebajatele esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ka tegelikkuses on Taiwani ametivõimude käsutuses dokumendid, mille põhjal võib väita, et kauba päritolumaaks oli Hiina Rahvavabariik. Esiteks, Alpi Eestile 10.09.2014 tehtud korraldusele oli lisatud OLAF-i kiri Thor 11.08.2014 nr 21941 koos Taiwani ametivõimude saadetud tabeliga, kokku 9 lehel /I kd tl 47-48, 133-137/. Dokumentide kinnikaetud osad ei puuduta kaebajaid ega mõjuta maksuhalduri järeldusi, selles on kohtul olnud võimalik veenduda, kuna kohtule on esitatud ka samad dokumendid katmata kujul. Sellest teavitas kohus kaebajaid ka kohtuistungil /II kd tl 151 pöördel/. Teiseks, kaebajatel oli vastavalt MKS § 14 lg-le 3 nii õigus kui ka soovi korral võimalus tutvuda maksumenetluse toimikuga, sh taotleda alusdokumentidega tutvumist. Kaebajad ei ole tõendanud, et neile seda ei võimaldatud. MTA sõnul kaebajad seda õigust lihtsalt ei kasutanud. Kolmandaks, Maksuotsuse p-s 3.4 „Kauba päritoluga seonduv“ on käsitletud sellekohaseid tõendeid ning p-s 3.4.7 on põhjendatud Taiwani vastuse ja OLAFi raportite ja raportitega koos edastatu kasutamist tõendina. Lausa rasvaselt on vastustaja p-s 3.4.2.3 märkinud, „et konfidentsiaalsuse põhimõtetest tulenevalt ei edasta DOI tolliameti ja ärialaste dokumentide koopiaid, [maksuhalduri märkus: seetõttu ei ole Taiwani ametivõimude poolt edastatud ka tollideklaratsiooniga 11EE1210EE92078018-30/09/2011 konteineris MSKU 772038-0 olnud kauba kohta mingisuguseid dokumente].“

9. Väär on kaebajate seisukoht, et kuna Würth on kaubad ostnud Neofastilt tarnetingimusega DDP, siis kannab võimalike tollimaksukohustuse riski Neofast, mitte Würth või Alpi Eesti ning maksusummade nõudmine kaebajatelt ei ole põhjendatud. KMS § 3 lg 6 p 1 alusel peab käibemaksu maksma ka võlgnik ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) tähenduses. ÜTS art 4 kohaselt tollivõlg on isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) või eksporditollimaksu (tollivõlg ekspordil) summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda (p 9), võlgnik on isik, kellel lasub tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise kohustus (p 12), deklarant on isik, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel, või isik, kelle nimel tollideklaratsioon esitatakse (p 18).

Tulenevalt ÜTS art 201 lg-st 3 võlgnik on deklarant ning kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse. Tolliseaduse § 38 kohaselt deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. Seega kohus nõustub MTA-ga, et kui Neofast on rikkunud Würthi ja Neofasti vahelise müügilepingu tingimusi/ oma kohustust, siis see küsimus tuleb lahendada osapooltel tsiviilõiguslikke vahendeid kasutades.

Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega nii Maksuotsuses kui ka kohtumenetluses selgitanud, milles seisnes hoolsuskohustus rikkumine ja kuidas oleks saanud kaebajatele ebameeldivaid tagajärgi vältida (nt kauba mittesooduspäritolu õigsuse tõendamiseks tuleb tõendeid koguda ja õige mittesooduspäritolu välja selgitada enne tollideklaratsiooni esitamist; pärast Hiina päritolu kinnitusvahenditele dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist oleks pidanud tekkima kahtlus, et kaubad ei ole Taiwani päritolu; müüja asukoht oli saatjariigist erinev - antud juhul oli müüja Hollandi ettevõte ja Bill of Ladingu kohaselt saadeti kaup Taiwanilt - ning Bill of Ladingul oli ära kaetud kauba saatja osa;

Würth AS-le saatis tarnija Neofast vaid kauba arve, Würth midagi täiendavat juurde ei nõudnud; Bill of Ladingu andmete kinnikatmise osas Würth üksnes oletas, et kuna Neofast on temaga osaliselt konkureeriv äriühing, siis ei soovinud Neofast tõenäoliselt Würthile anda teada tootja nime jms), mistõttu seda ei pea kohus vajalikuks enam täpsemalt üle korrata. Kuna kaebajad ei ole seadnud kahtluse alla maksude korrigeerimise metoodikat ega intressi arvestamise ja tasumisega seonduvat, siis kohus nendel küsimustel ei peatu ja piirdub kaebuse rahuldamata jätmisel eelnevalt tooduga.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb AS Würth ja Alpi Eesti OÜ ühiskaebus rahuldamata. MTA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja §

158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude kandmise põhjendatust ja tõendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik