3-14-50827/58 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50827 Haldusasi A.A. kaebus Viru Vangla ametnike 13.12.2013 tegevusega tervisele ja väärikusele tekitatud 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.A. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 26.06.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.A. esitas 10.02.2014 Viru Vanglale taotluse, milles ta nõudis 3000 euro suurust hüvitist tervisele ja väärikusele tekitatud kahju eest. A.A. e väitel viskas ametnik 13.12.2013 läbi ukseluugi kambrisse paberid, millel ta libastus ja lõi parema jala põlve ära, kuid arsti juurde sai alles õhtul, kusjuures ta pidi ise meditsiiniosakonda ja tagasi kõndima. Lisaks taotles A.A. 1000 euro väljamõistmist selle eest, et ta ei ole saanud jalaga spetsialisti vastuvõtule.

2. Viru Vangla jättis 15.04.2014. a otsusega nr 6-16/33-4 A.A. e taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt edastasid Viru Vangla V üksuse inspektor-kontaktisik O. Bertram ja vanemvalvur S. Hõrak kinnipeetavale 13.12.2013 vangla 12.12.2013. a vaideotsuse nr 6- 12/280-6 ja 02.12.2013. a käskkirja nr 6-2/1880-T, milledest viimast on kinnipeetavale korduvalt edastatud, kuid ta on selle neli korda kambrist välja visanud. Vangla märkis, et ei ole välistatud, et kinnipeetav dokumentide peal libises, kuid seda oleks ta saanud vältida, võttes dokumendid korrektselt vastu ja asetades talle sobivasse kohta. Vangla meditsiiniosakonna juhataja K. Irdi 07.04.2014. a tõendist ilmneb, et kinnipeetav toodi 13.12.2013 meditsiiniosakonda traumaga kella 18.40 ajal ning kinnipeetavale väljastati ravim Diclac ja põlv seoti elastiksidemega, kuna põlvel oli kerge turse ja see oli palpeerimisel valulik. Vangla spetsialist-õde A. Kaldre 10.03.2014. a tõendiga ja meditsiiniosakonna juhataja K. Irdi 07.04.2014. a tõendiga on ümber lükatud kinnipeetava väited, et talle ei võimaldata ravi seoses põlvetraumaga, m.h MRT uuringut ja ortopeedist spetsialisti vastuvõttu. Vangla väitel on esimesed märked kinnipeetava põlveprobleemidest tehtud 13.02.2010.

3. A.A. esitas 14.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada vangla 15.04.2014. a otsus ja vanglaametnike toimingud õigusvastaseks ning mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 5000 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) 13.12.2013 hommikul ei olnud kontaktisikul O. Bertramil õigust visata pabereid toiduluugi kaudu kambri põrandale, hoiatamata sellest kinnipeetavat, mis põhjustas talle raske põlvetrauma, mistõttu ei saa ta normaalselt käia ja lonkab tugevasti ning on sunnitud pidevalt valuvaigisteid võtma. Kaebaja ei teadnud ega saanud näha, et kambri põrandal vedeleb dokument, kuna kambris oli valgus välja lülitatud ja ta lamas voodi ülemisel tasandil ilma prillideta, kuid tal on halb nägemine. Kaebaja on varasemalt keeldunud dokumenti vastu võtmast, kirjutades korduvalt vangla direktorile keeldumise põhjuse. Ametniku poolt tekitatud kahju ei olnud võimalik vältida õiguste kaitsmisega ega kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. 2) 13.12.2013 õhtul sundis valvur-korrapidaja ta meditsiiniblokki minema, võimaldamata invaliidikäru, kuigi ta lonkas tugevasti ja kaebas tugevat valu. Pärast traumat ei tehtud röntgenit, MRT-d ega muid uuringuid, kuigi ta seda palus. Ka ei tehtud 04.02.2014 röntgenit, tehti ainult valuvaigistavad süstid ja anti tablette. 20.12.2013 kirjutas R. Adamsoo tõendi, et pärast traumat saab kaebaja töötada ainult istudes, kuid 2014. a jaanuari keskel muutis tõendit ja kirjutas, et kaebaja saab töötada seistes. Vastuvõtul 2014. a märtsis väitis R. Adamsoo, et sellist tõendit sundis teda kirjutama vanglaametnik K. Kõllo.

4. A.A. esitas 25.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse muudatuse, milles ta märkis, et lähtuvalt saadud trauma raskusest ja sellega seotud posttraumaatilistest valudest, võimetusest normaalselt liikuda, tegeleda spordiga ja töötada, on õiglane nõuda § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitist 4000 euro ulatuses selle eest, et ametnik O. Bertram tekitas kahju tema tervisele. Lisaks märkis kaebaja, et kuna 13.12.2013 õhtul keeldus ametnik toomast talle invaliidikäru ning sundis minema jala meditsiiniblokki ja tagasi, millega tekitas talle tugevat valu ja kannatusi ning alandas tema väärikust, siis on vastavalt § 9 lg-le 1 väärikuse alandamise ja tervisekahju tekitamise eest õiglane nõuda hüvitist 1000 eurot. Kaebaja lisas, et nõuded, mis on seotud tervishoiutöötajate tegevusega ja nende poolt talle tekitatud kahjuga, esitab ta maakohtusse.

5. Tartu Halduskohus jättis 31.07.2014. a otsusega A.A. e kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) Vangla vastusele lisatud 02.12.2013. a käskkirja nr 6-2/1880-T pöördel on 04.12.2013 kuupäeva kandev ja vanglateenistuse ametnike allkirjadega varustatud märge dokumendi vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kaebaja edastas kohtule sama käskkirja koopia, millel on 04.12.2013 kuupäeva ja tema allkirjaga märge, et ta keeldub koristamast ning 05.12.2013. a ja 06.12.2013. a avaldused, milles teatab, et keeldub koristamistöödest ja tagastab vastava käskkirja. Seega oli käskkiri kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetatud ja puudus vajadus seda 13.12.2013 läbi luugi kambrisse toimetada. Seetõttu ei saa pidada vanglaametnike tegevust dokumentide läbi luugi kätte toimetamisel õiguspäraseks, kuid see pole piisav alus kaebajale rahalise hüvitise määramiseks, sest puuduvad ülejäänud olulised tingimused – kahju tekkimine kaebaja tervisele või väärikusele selle tagajärjel.

2) Kaebajale on arstiabi osutatud ning tema tervisekaardi väljavõtte sissekannetest ei nähtu, et 13.12.2013 toimunud väidetav libisemine võis kahjustada tema tervist sellisel määral või tekitada niisuguseid kannatusi, mida on põhjust rahaliselt hüvitada. Valu paremas põlves on kaebaja nii traumadele kui jalgpallimängust tulenevatele liigesevigastustele viidates kurtnud korduvalt juba vähemalt alates 01.02.2010, viimati 07.12.2013, 09.12.2013 ja 11.12.2013 ning selle leevendamiseks on korduvalt ka valuvaigisteid määratud. Tähelepanu väärib ka kaebaja enda hooletus. Pidev valu üle kurtmine viitab selgelt, et talle oli oma põlve seisukord hästi teada. Seega tulnuks tal sellega arvestada ja ka ise ülemisel naril asuvast voodist pimedas kambris ja ilma prillideta alla tulles ettevaatlikum olla.

3) Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see võimaldada kambris või et ta tuleb meditsiiniosakonda toimetada kanderaami, ratastooli või mõne muu sarnase vahendi abil. Tervishoiutöötaja kohaletulek ja abivahendite kasutamise vajalikkus saab sõltuda üksnes kinnipeetava tervislikust seisundist. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebaja samal õhtul tervishoiutöötaja poolt läbi vaadatud, tuvastatud paremal põlvel kerge turse ja valulikkus palpeerimisel, seotud põlv elastiksidemega ja tehtud valuvaigistav süst.

Seega pole alust väita, et kaebaja ei ole kohest arstiabi saanud. Tervisekaardis puuduvad andmed, kinnitamaks, et ta polnud võimeline ise meditsiiniosakonda minema. Põlvega seotud probleemide üle on kaebaja korduvalt kurtnud juba vähemalt alates 01.02.2010. Ei nähtu, et need oleks takistanud tal varasemalt arsti juures ja jalutamas käia ning vaid mõni päev peale väidetavat traumat on arst vaatamata jätkuvale valu üle kurtmisele pidanud võimalikuks töötamist ka seisvas asendis piirates seda üksnes ajaliselt. Tervisekaardi hilisematest kannetest ei nähtu 13.12.2013 traumaga seonduvaid tagajärgi kaebaja jalale.

Need kinnitavad vaid SA Ida-Viru Keskhaigla ortopeedi poolt 31.08.2010 tuvastatud artroosimuutuste ja Bakeri tsüsti jätkuvat olemasolu.

4) Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-69-10 avaldatud seisukohast tulenevalt on tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine maakohtu pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ning vastavad valdkonnaseadused. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-s 2 kehtestatu kohaselt otsustab riigi poolt rahastatava tervishoiuteenuse, s.h ka uuringu, ravimi, meditsiinilise abivahendi ja muu sarnase üle vangla volitatud tervishoiutöötaja. Tegemist ei ole vanglateenistuse ametnike ja halduskohtu pädevuses olevate avalik-õiguslike küsimuste lahendamisega. Tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad kaebaja väited on asjakohatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. A.A. esitas 31.08.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks tagasi saatmata, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus hindas tõendeid valesti ja rikkus oluliselt kohtumenetlusnormi, mis tingis ebaõige otsuse tegemise. Tõendatud on, et kaebaja keeldus dokumenti vastu võtmast ja saatis selle mitu korda tagasi vangla direktorile koos keeldumise selgitustega. Ametnikud loopisid dokumendi ebaseaduslikult kaebaja kambri põrandale, mis hiljem viis tõsise põlvetraumani. Ametnikud tegid seda, et mõnitada ja alandada kaebaja inimväärikust ja mõjutada psühholoogiliselt. Samuti püüdsid ametnikud kaebajat provotseerida kuriteo toimepanemisele. 2) 05.09.2013 surus kontaktisik M. Pihlak kaebaja käe ukseluugi vahele, kui kaebaja keeldus lepingut vastu võtmast ja püüdis ukseluugi kaudu seda tagasi anda, misjärel viskas dokumendi ukseluugi kaudu kaebajale näkku, mille fikseeris halduskohus. Seega kontaktisik O. Bertram ja

S-4 sektsiooni ametnikud maksid kaebajale detsembris 2013. a kätte ja alandasid tema inimväärikust selle eest, et ta kirjutas M. Pihlaku peale kaebuse. 3) Arusaamatu on, millisele kaebaja lohakusele kohus tähelepanu pöörab. Mõni päev enne traumat käis ta spordisaalis, mängis võrkpalli, samuti käis jalutamas ega longanud. Pärast 13.12.2013 saadud traumat lonkas mitu kuud tugevalt. 4) Ei tehtud röntgenit ega uuringuid pärast traumat. Arstid kaitsevad vangla huve. Dr Adamsoo ütles vastuvõtul 2014. a märtsis, et 15.01.2014. a tõendit sundis välja kirjutama kontaktisik

M. Pihlak, andes valeinfot selle kohta, et kaebaja tegeles spordiga, ehkki ta ei käinud isegi jalutamas põlvevalu pärast. Arvestamata seda, et kaebaja esitas 14.01.2014. a avalduse vangla meditsiiniosakonna juhataja K. Irdi peale, kus märkis, et tal tugevalt valutab põlv ja nõudis tema viimist spetsialist-ortopeedi juurde. Ametnikud ei rääkinud talle, et kirjutatakse välja tõendeid, et vältida vangla vastutust 13.12.2013 sooritatud kuriteo eest. 5) Kohus keeldub läbi vaatamast kaebaja arstiabi ja perearsti ebaseaduslikult kirjutatud tõendeid puudutavat väidet ja fakti, viidates, et see kuulub maa-, mitte halduskohtu pädevusse. Samas kohus viitab dr Adamsoo ebaseaduslikult ilma uurimata, röntgenite, tomograafiata ja kaebaja isikliku juuresviibimiseta kirjutatud tõenditele. Seega ei saa halduskohtu otsust lugeda õiglaseks ja erapooletuks ning kohus kaitseb vangla huve, rikkudes kohtumenetlusnorme ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6. 6) 13.12.2013 sundis ametnik minema kaebajat meditsiiniosakonda iseseisvalt, et tekitada talle rohkem valu ja kannatusi, millise otsuse tegi ametnik ainuisikuliselt, küsimata arvamust ja meditsiinitöötajat välja kutsumata ning andmata kaebajale tema nõudmisel liikumiseks invaliidikäru.

7. Viru Vangla esitas 06.10.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palus jätta A.A. e apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Apellatsioonkaebuses ravi(kvaliteedi)ga seonduvad küsimused ei ole lahendatavad halduskohtumenetluses. Kinnipeetava õigustus mitte töötada saab tulla ainult seadusest ja dokumentide tagasisaatmine selliseks aluseks ei ole. 2) Kuivõrd halduskohtu otsuse resolutsioon oli lõppjärelduses õige, siis puudus vastustajal vajadus otsuse vaidlustamiseks, kuid ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et peale esmakordset dokumentide kättetoimetamist kinnipeetavale sel viisil, et kinnipeetav keeldus dokumente allkirjastamast ja vastu võtmast, järgmine kättetoimetamine kujul, et dokumendid jäeti kinnipeetavale kambrisse, oli õigusvastane. Juhul, kui kinnipeetav keeldub dokumente allkirjastamast, tuleb need jätta talle eeskätt kambrisse, et kinnipeetaval oleks võimalik dokumentidega reaalselt tutvuda ja teada tema suhtes läbiviidud haldusmenetlusest. Samas oli õige halduskohtu järeldus, et kaebaja peab kambris olles ka ise olema piisavalt hoolikas. 3) Vangla ei ole oma tegevusega kinnipeetava inimväärikust alandanud ja võimalik tervisekahju ei ole põhjuslikus seoses vangla tegevusega. Põhjendatuks ei saa pidada väidet, nagu provotseeriks vangla kaebajat tegema midagi õigusvastast. Samuti ei saa pidada õigusvastaseks seda, et kaebaja pidi ise minema meditsiiniosakonda, seda enam, et tagasitulemiseks ei näinud meditsiinitöötaja ette vajadust kasutada mingit abivahendit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et A.A. e apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses hulgaliselt väiteid seonduvalt intsidendiga kontaktisik M. Pihlakuga, mille osas on kohtute infosüsteemi andmete kohaselt pooleli vaidlus haldusasjas nr 3-14-50481, ning tervishoiuteenuse osutamisega, mille osas on kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (Riigikohtu 21.12.2010. a otsus nr 3-3-1-69-10, p 9). Seega ei ole kaebaja eeltoodud väited käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et kuna tervishoiuteenusega seonduvad vaidlused kuuluvad maakohtu pädevusse, siis on ka asjakohatud kaebaja etteheited selles osas halduskohtu poolt erapooliku otsuse tegemise ning kohtumenetlusnormide ja EIÕK art 6 rikkumise kohta.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega kaebajale 02.12.2013. a käskkirja nr 6-2/1880-T kättetoimetamise küsimuses, kuid ei nõustu selle pinnalt tehtud järeldusega. Halduskohus on õigesti viidanud, et dokumendi kättetoimetamise regulatsiooni osas kuulub kohaldamisele haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 28 lg-st 1 ja §-st 30 tulenevalt oli käskkiri kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuna sellel on allkirjaga kinnitatud märge dokumendi vastuvõtmisest keeldumise kohta (tl 127-127p). Käesolevas asjas ilmneb kaebaja teadlikkus käskkirjast ka tema poolt kohtule esitatud käskkirja koopiast (tl 11), millel on kaebaja omakäeline märge, et ta keeldub koristamast ja palub end graafikusse mitte märkida. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kaebaja on seonduvalt 02.12.2013. a käskkirjaga esitanud vangla direktorile 05.12.2013 ja 06.12.2013 avaldused (tl 12-13), millega tagastas mõlemal korral ka käskkirja. Seega ei olnud vanglal alust pidada kaebajat käskkirjast mitteteadlikuks. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et 13.12.2013. a käskkirja veelkordne toimetamine kaebaja kambrisse läbi ukses oleva luugi olnuks õigusvastane. Asjaolust, et vanglal puudus vajadus käskkirja veelkordseks kaebajale kättetoimetamiseks ei saa iseenesest tuletada vastava tegevuse õigusvastasust. Halduskohus ei ole oma seisukohta põhjendanud ega selgitanud, millised vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muu asjassepuutuva õigusakti sätted sellist tegevust keelavad. Asjas on tõendamata kaebaja väide, et seda tehti eesmärgiga teda mõnitada ja alandada tema inimväärikust. Kaebaja poolt kirjeldatu ei ole käsitatav väärikuse alandamisena. Kaebaja ei ole ka esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust nõustuda tema väitega vanglaametnike poolt tema provotseerimise kohta kuriteo toimepanemisele.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga väidetava mittevaralise kahju või tervisekahju puudumise osas. Käesoleva haldusasja toimikus oleva tervisekaardi andmete põhjal on tuvastatav, et kaebaja on juba mõned päevad enne 13.12.2013 väidetud intsidenti kurtnud põlvevalu, näiteks 07.12.2013 (tl 81), 09.12.2013 ja 11.12.2013 (tl 81p). Ühtlasi ilmneb, et kaebaja on põlvega seotud probleemide üle kurtnud juba vähemalt alates 01.02.2010 (tl 55). Eeltoodut arvestades on halduskohus otsuses asjakohaselt selgitanud, et silmas pidades kaebaja teadlikkust enda põlve seisukorrast, millele viitab pidev valu üle kurtmine, tulnuks tal sellega arvestades olla ettevaatlikum voodist pimedas kambris ilma prillideta alla tulles. Seega selgub vaidlustatud halduskohtu otsuse põhjendustest, millisele kaebaja lohakusele kohus tähelepanu pöörab ning kaebaja vastupidine väide on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu.

12. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et vangistusseaduse § 49 lg-st 1, § 52 lg-st 1 ja § 53 lg-st 1 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 5 ei tulene vanglale kohustust tagada igal juhul kinnipeetavale arstiabi saamine kambris või meditsiiniosakonda toimetamine kanderaami, ratastooli või mõne muu sarnase vahendi abil, vaid tervishoiutöötaja kohaletulek ja abivahendite kasutamise vajalikkus saab sõltuda üksnes kinnipeetava tervislikust seisundist. Kohtupraktikas on tõdetud, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi (Riigikohtu 12.12.2007. a otsus nr 3-3-1-70-07, p 13). Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale on arstiabi 13.12.2013 võimaldatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud inimväärikust alandavaks arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (27.06.2000. a otsus asjas nr 22277/93, Ilhan vs Türgi). Käesolevas asjas ei esine selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et kaebaja elu võis olla ohus või esineda raske vigastuse oht. Seega ei ole võimalik tuvastada, et dokumendi läbi ukseluugi kätte toimetamisega on kaebaja inimväärikusele ja tervisele tekitatud rahas hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju.

13. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A.A. e apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsuse muutmata. Kuna kaebaja oli ringkonnakohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel