3-13-1670/72 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1670 Haldusasi JS kaebus Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsuse nr 82 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – JS, volitatud esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Kolmas isik – OÜ Strantum, volitatud esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.10.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus JS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 05.05.2015 kohtuistungil

RESOLUTSIOON 1. Jätta JS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.10.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1670 muutmata. 2. Mõista JS-lt OÜ Strantum kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 759 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.06.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1670 2(7) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsusega nr 82 otsustati seada Harku vallas Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale OÜ Strantum kasuks sundvaldus vee- ja kanalisatsioonirajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks. Talumiskohustusega ala suuruseks oli 1632 m2. Otsuse kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 1582 alusel OÜ-lt Strantum tasu tehnovõrgu või –rajatise talumise eest. Tasu saamiseks tuleb esitada vormikohane taotlus. Otsuse põhjendused: 1) Harku Vallavolikogu 29.05.2003 otsusega nr 41 kehtestatud Kasevälja elurajooni detailplaneeringuga määrati muu hulgas ka tehnovõrkude ja –rajatiste, sh vee- ja kanalisatsioonitorustike asukohad. Puurkaevu ja reoveepuhasti rajamiseks moodustati eraldiolevad krundid – Kasevälja tee 9a ja Kasevälja tee 9b maaüksused, mida ümbritseb igast küljest Kasevälja tee 9 maaüksus; 2) OÜ Strantum esitas 28.02.2013 Harku Vallavalitsusele kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) §-de 461 ja 463 alusel taotluse sundvalduse seadmiseks ühisveevärgi- ja kanalisatsioonirajatiste ning neid teenindavate rajatiste (tee, elektriliin) talumiskohustuse kehtestamiseks Kasevälja tee 9 kinnisasjal (sotsiaalmaa). Kinnisasja omanikuks on JS; 3) haldusmenetluse käigus ilmnes, et taotleja ja maa omanik ei jõua isikliku kasutusõiguse seadmises kokkuleppele. Taotleja poolt omanikule pakutud 5000 eurot on oluliselt suurem varem kehtinud regulatsiooni alusel talumiskohustuse eest maksmisele kuulunud tasust (0,39 eurot). Omaniku poolt nõutud summa (50 000 eurot) on põhjendamatu; 4) avalik huvi tehnorajatiste ehitamise ja omamise vastu on oluliselt suurem kui tehnorajatistest tulenevad kitsendused kinnisasja omanikule. Tehnorajatiste olemasolu kinnisasjal tuleneb juba detailplaneeringust, mistõttu saavad lahtised olla vaid tehnorajatiste talumise tingimused. Puudub majanduslik-tehniline alternatiiv veemajandusprojekti elluviimiseks. Veemajandusprojekti, mida kaasrahastab Euroopa Ühtekuuluvusfond, teostumine on oluline, sest Harku valla vahenditest ei piisaks vajalike kulutuste tegemiseks; 5) õige ei ole omaniku käsitlus, et taotleja poolt taotletav võiks piirangute intensiivsuse tõttu olla käsitatav kinnisasja sundvõõrandamisena. Kinnisasja omaniku kasutusvõimalused saavad talumiskohustuse kehtestamisega senisega võrreldes vähesel määral piiratud. Ala säilib haljasalana, omanik võib kõikidel talumiskohustusega maadel liikuda ning maad sihtotstarbeliselt kasutada. Takistatud on vaid uue kõrghaljastuse rajamine; 6) vallavolikogu poolt sundvalduse seadmise otsustamisel ei toimu tasu suuruse määramist.

2. JS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsuse nr 82 tühistamist. Kaebuse põhjendused: 1) vastustaja ei ole järginud KASVS §-de 3 ja 6 nõudeid, sest ei ole esitanud kinnisasja omanikule pakkumust, milles märgitud hind ei ole väiksem kui kinnisasja harilik väärtus. Kaebaja on olnud nõus Kasevälja tee 9 kinnisasja võõrandamisega või piiratud asjaõigusega koormamisega, kui talle pakutakse selle eest õiglast ja kohest hüvitist. Kehtestatavate ulatuslike piirangute tõttu on kaebajale kuuluv kinnisasi sisuliselt sundvõõrandatud. Pumpla rajamise korral saab kinnisasja parem ülemine nurk ebaloomuliku kuju ning muutub ebaefektiivselt kasutatavaks. KASVS § 6 lg 4 sätestab, et kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele

3-13-1670 3(7) otstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul õigus nõuda, et sundvalduse seadmise taotleja omandaks kinnisasja või selle osa. Vastustaja on jätnud selle tähelepanuta; 2) KASVS § 462 lg 5 p 5 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Käesolevas asjas ei ole vald isegi püüdnud jõuda kaebajaga mõistlikule kokkuleppele talumiskohustuse eest makstava perioodilise tasu suhtes; 3) kaebaja omandas Kasevälja tee 9 kinnistu 05.03.2008 hinnaga 2 000 000 krooni (127 823 eurot). Maa ühe ruutmeetri hinnaks oli seega ca 7,63 eurot. Kinnistu õiglane turuväärtus ei saa mingil juhul kujuneda eeltoodust väiksemaks. Kaebaja esitas vallale ja kolmandale isikule AS Pindi Kinnisvara 12.09.2012 ekspertarvamuse, mille kohaselt on samaväärses asukohas paikneva maa keskmine ruutmeetrihind 12,44 eurot. Seega peaks kaebajale makstavaks ühekordseks hüvitiseks kujunema ca 57 000 eurot; 4) kohtumenetluse ajal täiendas kaebaja oma väiteid seoses sellega, et Harku Vallavalitsuse 08.08.2013 otsusega nr 181 on väljastatud ehitusluba Kasevälja tee 9a kinnistul veetöötlusjaama ehitamiseks. Uus rajatav veetöötlusjaam on vanast oluliselt suurem. Lisaks nähakse ette killustikkattega teede ja platside rajamine 460 m2 suurusel ala ning muru rajamine 112 m2 suurusel alal. Kuna Kasevälja tee 9a kinnistu on vaid 200 m2 suurune, hakkab ehitustegevus toimuma ka kaebaja kinnistul. Kehtiv detailplaneering ei näe uue veetöötlusjaama rajamist ette. Kasevälja tee 9a kinnistu maaüksus kavatsetakse ümbritseda 2,03 m kõrguse keevispaneelaiaga. Selle ehitamist detailplaneering ette ei näe.

3. Harku vald ja OÜ Strantum palusid jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtu 22.10.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning mõisteti kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 2869,25 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: 1) asjas on tuvastatud, et OÜ-le Strantum kuulub 200 m2 suurune Kasevälja tee 9a kinnisasi, mis on täielikult ümbritsetud Kasevälja tee 9 kinnisasjaga, mille omanikuks on JS. Kasevälja tee 9 kinnisasja ei koormanud enne otsuse nr 82 tegemist ükski piiratud asjaõigus. Samas on vaidlusalused trassid ette nähtud 2003. a detailplaneeringus. Osapooled pidasid kinnisasja osaliseks võõrandamiseks või piiratud asjaõigusega koormamiseks läbirääkimisi, kuid ei jõudnud tasu osas kokkuleppele. Kaebaja poolt nõutav tasu on ca 10 korda suurem kui kolmanda isiku poolt pakutav ühekordne hüvitis. 2003. a detailplaneeringu järgi on kaebaja krundi sihtotstarbeks ehitusõiguseta sotsiaalmaa ja sellele on ette nähtud muu hulgas puurkaevu kaitsevöönd (50 m) ning vee- ja kanalisatsioonitrasside kulgemise alad, mis ühtivad vaidlustatud haldusaktis ette nähtud vastavate aladega. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja ei ole esitanud kolmandale isikule taotlust talumistasu saamiseks. Sundvalduse seadmise otsus ei puuduta ehituslubade ja kasutuslubade väljaandmist Kasevälja tee 9a ja 9 teostatud ehitustöödele ja need otsused on iseseisvalt vaidlustatavad; 2) otsus nr 82 on sundvalduse territoriaalse paiknemise osas kooskõlas 2003. a detailplaneeringuga. Otsus nr 82 on seaduses sätestatud ulatuses põhjendatud; 3) suur osa kaebuse põhjendustest ei ole seotud sundvalduse seadmise otsusega, vaid hilisemate ehituslubadega, sh uue veepuhastusjaama ehitusloaga. Vastavad kaebuse argumendid tuleb jätta tähelepanuta; 4) kaebaja etteheide, et otsuses puudub viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele, ei ole õige. Otsuse resolutsiooni p-s 3 on vastustaja selgelt ära näidanud sel ajal nimetatud küsimust reguleerinud AÕS § 1582 ja viidanud vajadusele esitada tasu saamiseks vormikohane taotlus. Sundvalduse olemusest tuleneb, et selle talumise makseid on võimalik tasuda perioodiliste maksetena ja seetõttu ei ole täielikult rakendatav põhiseaduse (PS) §-s 32 toodud kohese hüvitise põhimõte. Erinevalt

3-13-1670 4(7) sundvõõrandamisest tuleb sundvalduse seadmisel arvestada muu hulgas sundvaldusega kaasnevate piirangute mõju kinnisasja kasutamisele omaniku poolt. See näitab, et tasu suuruse määramisel ei saa lähtuda harilikust turuväärtusest, vaid tuleb rakendada muid hinna määramise kriteeriume; 5) tehnovõrgu ja –rajatise talumiskohustuse kehtestamise ja sundvalduse seadmise regulatsioon ei näe ette kohustuslikku kinnisasja omandamise pakkumuse esitamist. KASVS § 3 lg 3 sätestab, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Sundvalduse seadmise taotlejale kinnisasja omanikuga kokkuleppe otsimise kohustus on sätestatud KASVS § 462 lg-s 1. Asjas ei ole aga vaidlust, et kolmas isik on enam kui seaduses sätestatud kolme kuu jooksul püüdnud kaebajaga talumiskohustuse kehtestamises kokku leppida; 6) sundvalduse seadmine ei muuda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist võimatuks. Sundvalduse seadmine toimub eelkõige piki kaebaja kinnistu piiri või Kasevälja tee 9a kinnistule ligipääsuks kinnistut mitte täielikult poolitava „sisselõike“ tegemise teel. Viidatud aladele laieneb üksnes kasutamispiirang, lähtudes rajatiste kaitsevöönditest. Arvestades, et kaebaja kinnistu sihtotstarve on sotsiaalmaa ning kinnistul paikneb juba aastaid olemasoleva pumpla sanitaarkaitseala, ei ole asjakohased kaebaja väited tema omandiõiguse olulisest piiramisest. Tegelikule olukorrale mittevastav on ka kaebaja seisukoht, et ulatuslike piirangute tõttu on kinnistu sisuliselt sundvõõrandatud. Kasevälja tee 9a kinnistul asub pumpla juba aastaid. Otsuse nr 82 alusel ühtegi pumplat ei rajata ning sanitaarkaitseala ei laiene. Isegi kui uus pumpla rajatakse, ehitatakse see täpselt vana pumpla asemele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. JS palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.10.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses korratakse kaebuse väited ning rõhutatakse alljärgnevat: 1) sundvalduse seadmine on lubatud üksnes kehtestatud detailplaneeringu alusel detailplaneeringuga ette nähtud tehnovõrgu või –rajatise rajamiseks. Sundvaldust ei ole võimalik seada kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajalike ehitiste rajamiseks või nende laiendamiseks; 2) kaebaja kinnistule soovitakse rajada veetöötlusjaama. See nähtub 08.08.2013 väljastatud ehitusloast. Tegemist on massiivse ehitisega, mille juurde rajatakse killustikkattega teed ja platsid (460 m2) ning muru (112 m2), mis ei mahu kolmanda isiku omandis olevale Kasevälja tee 9a kinnisasjale (suurus 200 m2). KASVS ei võimalda seada sundvaldust veepuhastusjaama rajamiseks; 3) 2003. a detailplaneeringu kohaselt pidi Kasevälja tee 9a kinnistul paiknema puurkaev ja selle puurkaevu kaitsmiseks mõeldud 30 m2 brutopinnaga ning 3,5 m kõrge väikeehitis. Detailplaneering võimaldab kinnistul ehitustegevust üksnes 80 m2 alal. Veetöötlusjaama projektist on aga näha, et hoone kõrguseks on 4,9 m ja suletud brutopinnaks 142,7 m2 ning ehitusaluseks pinnaks 144,2 m2. Detailplaneeringule ei vasta ka juurdepääsutee asukoht. Vastuolu detailplaneeringuga tõendab asjaolu, et kolmas isik esitas 26.11.2013 vallale taotluse uue detailplaneeringu algatamiseks. Harku Vallavolikogu 19.12.2013 otsusega nr 157 detailplaneering algatati ning otsuses on märgitud, et ca 10 aastat tagasi kehtestatud detailplaneering ei näinud ette vajaliku suurusega tootmishoone rajamist; 4) sundvalduse seadmise instituuti ei olnud võimalik kohaldada selleks, et rajada Kasevälja tee 9a kinnistule juurdepääsutee üle kaebajale kuuluva kinnisasja. Tegemist on eraõiguse

3-13-1670 5(7) valdkonda kuuluva küsimusega, mille lahendamine peab toimuma tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses; 5) kohus ei andnud oma põhjendatud seisukohta küsimuses, kas konkreetsel juhul oli sundvalduse seadmisel nõuetekohaselt täidetud õiglase ja kohese hüvitise tasumise kohustus. Kaebajal on õigus kohesele tasule tulenevalt PS §-st 32. KASVS § 36 lg 1 kehtestab põhimõtte, mille kohaselt võib sundvõõrandatava kinnisasja valduse üle võtta pärast sundvõõrandamistasu ja hüvitise maksmist kohtutäituri deposiitarvele. KASVS § 6 lg 1 kohaselt kohaldatakse sundvõõrandamise sätteid ka sundvalduse seadmisele; 6) vastustajaga toimunud läbirääkimiste kestel kaebajale pakutud tasu talumiskohustuse eest ei olnud õiglane, kohene, proportsionaalne ega õiguspärane. Piisavalt ei ole arvestatud koormatise mõju kaebaja kinnistule; 7) ulatuslike piirangute tõttu on kaebaja kinnistu sisuliselt sundvõõrandatud ning kaebajal on õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt kinnisasja osalist omandamist; 8) ebaõiglane ja ülekohtune on halduskohtu otsus ka menetluskulude väljamõistmise osas. Kaebaja kinnisasjale on seatud sundvaldus selliselt, et kaebajale ei ole hüvitist tasutud, mistõttu on ülekohtune panna oma õigusi kaitsnud kaebaja tasuma kolmanda isiku menetluskulusid.

6. Harku vald ja OÜ Strantum paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) veetöötlusjaama rajamisega seonduv ei haaku vaidlustatud otsusega. Veetöötlusjaama rajamise on kaebaja vaidlustanud eraldi menetluses (3-13-2379). Ehitusluba anti kolmandale isikule vaid ulatuses, mis ei ületa kolmanda isiku kinnistu piire ning kolmandale isikule ei antud luba realiseerida esialgselt koostatud ehitusprojekti; 2) uudne on apellatsioonkaebuses esitatud väide juurdepääsutee rajamisest ja vastavast tsiviilkohtumenetlusest; 3) kolmas isik on 31.12.2012 kehtestanud veevarustus- või kanalisatsioonitorustike ja nende teenindamiseks vajalike ehitiste ehitamise ühekordsed kompensatsioonid ning alternatiivina iga-aastaselt makstavate hüvitiste määrad. Kaebaja ei ole tasu saamiseks siiani taotlust esitanud; 4) kuna kaebaja alustas põhjendamatu kohtuasja ebamõistliku soovi realiseerimiseks, ei ole temalt menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Halduskohus leidis õigesti, et Kasevälja tee 9a kinnistule veetöötlusjaama rajamisega seonduv ei ole puutumuses käesoleva haldusasjaga. Kaebaja on 08.08.2013 väljastatud ehitusloa vaidlustanud ning kõik asjakohased vastuväited on kaebajal võimalik esitada haldusasjas nr 3-13-2379. Isegi juhul, kui ehitusluba on õigusvastane, ei muuda see asjaolu, et 2003. a detailplaneeringu järgi on kaebaja kinnisasjal nähtud ette vee- ja kanalisatsioonitorustike paiknemine ning otsusega nr 82 on lahendatud üksnes vastavas ulatuses sundvalduse seadmine. Kui veetöötlusjaama rajamise vaidluses ilmneb, et kaebaja kinnistu saab koormatud ulatuses, mis võib kaasa tuua selle sundvõõrandamise vajaduse, on kaebajal võimalik vastav avaldus kohalikule omavalitsusele esitada. Otsusega nr 82 ei ole kaebaja kinnistule seatud sundvaldust veepuhastusjaama ehitamiseks.

3-13-1670 6(7) 9. Õige on ka halduskohtu järeldus, et sundvalduse seadmisega ei kaasne kaebaja kinnisasjale selliseid piiranguid, mis nõuaksid kinnisasja sundvõõrandamist. Arvestades, et tegemist on ehitusõiguseta sotsiaalmaaga, ei ole kaebaja selgitanud, kuidas sundvalduse seadmine tal oma kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist piirab.

Seoses apellatsioonkaebuse väitega, et juurdepääsutee rajamiseks ei olnud võimalik sundvaldust seada, märgib ringkonnakohus, et plaanimaterjali kohaselt asuvad juurdepääsutee all vee- ja kanalisatsioonirajatised. Ka otsuse nr 82 resolutsioonis on sundvaldus seatud vaid vee- ja kanalisatsioonirajatiste talumiseks. Kui kaebaja soovib saada täiendavat hüvitist tee paiknemise eest tema kinnistul, on tal seega jätkuvalt võimalik kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid.

10. Asjakohane on halduskohtu käsitlus, et otsuses nr 82 ei tulnud lahendada tasu suuruse küsimust. Sellist nõuet kehtiv õigus ei sätesta. Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. Siinkohal on oluline Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-25-11 märgitu. Viidatud otsuses tunnistas Riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks AÕSRS § 154 lg-d 2-4 ja AÕS § 1582 lg 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“, sest varem kehtinud talumistasu arvestamise metoodika ei võtnud arvesse koormava objekti tegelikku mõju kinnisasja tavapärasele kasutusele. Riigikohus lisas, et piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida; see nõuaks väga palju aega ja tööjõudu ning tõenäoliselt tekiks ka palju vaidlusi. Riigikohus asus seisukohale, et samuti oleks ebamõistlik, kui tehnovõrgu või -rajatise omanik ja kinnisasja omanik peaksid igal üksikul puhul talumistasu suuruses kokku leppima (viidatud otsuse p 47). Riigikohus märkis, et kuigi otsuse jõustumisel asjas nr 3-4-1-25-11 ei ole õiguskorras sätteid, mille alusel tasu suurust arvutada, siis tasu nõudmise alused jäävad alles – AÕS § 1582 lg-d 2-7 ja AÕSRS § 154 lg 1. See tähendab, et kinnisasja omanikel on õigus nõuda tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt hüvitist talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist (samas, p 54). Riigikohtu tsiviilkolleegium andis oma hiljutises lahendis juhised talumistasu suuruse määramiseks, märkides, et kinnisasja igakordsel omanikul on õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2015 otsus nr 3-2-1-87-14, p 33). KASVS ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui kinnisasja omanik ja sundvalduse seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus. Seega peab kaebaja talumistasu saamiseks ise sellekohase taotlusega kolmanda isiku poole pöörduma. 11. Kaebajalt kolmanda isiku kasuks menetluskulude välja mõistmist ei ole alust pidada ebaõiglaseks. Sundvalduse seadmine kaebaja kinnistule on toimunud õiguspäraselt. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (riigilõiv ja esindajakulud kokku 650 eurot). Kolmas isik on esitanud taotluse esindajakulude hüvitamiseks summas 1518 eurot (05.05.2015 ja 07.05.2015 menetluskulude nimekirjad). Arvestades, et sama advokaat esindas samaaegselt ka vastustajat ning ka menetlusdokumendid esitati kohtule ühiselt, ei ole põhjendatud menetluskulude kaebajalt

3-13-1670 7(7) väljamõistmine täies ulatuses. Sarnaselt halduskohtule leiab ka ringkonnakohus, et välja tuleb mõista pool kantud menetluskuludest, s.o 759 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets