3-14-50746/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50746 Haldusasi XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. jaanuari 2014. a otsuse nr 809500VF tühistamiseks, ebamõistlikult pika menetlusaja õigusvastasuse tuvastamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata XX taotlus uuesti läbi ja määrata talle pension alates 26. augustist 2013 Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50746 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-50746 2(6) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (sünd. XX.XX.XXXX) esitas 26.08.2013 Sotsiaalkindlustusametile avalduse pensioni määramiseks. Sotsiaalkindlustusamet palus 27.09.2013 kirjaga esitada täiendavaid dokumente, mille XX esitas 19.12.2013.

Sotsiaalkindlustusamet jättis 27.01.2014 otsusega nr 809500VF XX-le vanaduspensioni määramata. Riikliku vanaduspensioni saamise tingimusi ja korda reguleerib riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS), mille § 4 lg-te 1 ja 2 järgi on vanaduspensioni saamise õigus Eesti alalisel elanikul ning Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel elaval välismaalasel. Rahvastikuregistri kannetest nähtuvalt kehtisid XX isikutunnistus ja tähtajaline elamisluba 22.09.2003–21.09.2008 ning isikul ei ole kehtivat isikutunnistust, passi ega elamisluba Eesti Vabariigis. Kuna XX puhul ei ole RPKS § 4 lg-s 1 või 2 sätestatud tingimused täidetud, puudub õiguslik alus temale pensioni määramiseks.

2. XX esitas 07.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 27.01.2014 otsuse tühistamiseks, ebamõistlikult pika menetlusaja õigusvastasuse tuvastamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi ja määrata talle pension alates 26.08.2013. Sotsiaalkindlustusamet on avalduse läbivaatamisega põhjendamatult viivitanud ning jätnud vaidlustatud otsuse kaebajale nõuetekohaselt teatavaks tegemata. Vastustaja ei selgitanud kaebajale tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses (HMS § 36) ega võimaldanud esitada enne otsuse tegemist asja kohta oma arvamust ja vastuväiteid (HMS § 40). Need menetluslikud rikkumised on viinud ebaõige otsuse tegemisele. Pooltevahelisi suhteid reguleerib Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel 14.07.2011 sõlmitud pensionikindlustust käsitlev koostööleping, millest tulenevalt määravad ja maksavad pooled pensioni sõltumata sellest, millise riigi territooriumil isik elab. Seega ei ole määravaks taotleja elukoht, registreerimiskoht ega sissekirjutus. Ka põhiseaduse (PS) § 28 garanteerib kaebajale õiguse riigi abile vanaduse korral ilma mingite tingimuste ja piiranguteta. RPKS norme, mis nimetatud põhiõigust piiravad, ei saa kaebaja suhtes kohaldada. Kaebaja on Eestis pikka aega töötanud ja maksnud korralikult makse. Kaebaja omab Eesti alalise elaniku staatust, mida ei ole keegi temalt ära võtnud.

3. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kooskõlas RPKS-ga, samuti ei ole kaebaja avalduse menetlemise ega otsuse kättetoimetamisega põhjendamatult viivitatud. XX esitas 19.12.2013 avalduse (koos lisadokumentidega) pensioni määramiseks Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu alusel määratava pensioni blanketil, kuid keeldus taotlemast pensioni lepingu alusel. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, mistõttu sõltus temale RPKS alusel pensioni määramise otsustamine otseselt elamisloa sooviavalduse menetlemise tulemusest. Sotsiaalkindlustusameti tehtud päringutest nähtuvalt on XX elamisluba kehtetu ja puuduvad

3-14-50746 3(6) andmed elamisõiguse taotluse kohta. Politseija Piirivalveametilt saadud teabe kohaselt jäeti XX tähtajalise elamisloa sooviavaldus rahuldamata juulis 2013.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.12.2014 otsusega XX kaebuse osaliselt ja tuvastas kaebaja pensioniavalduse lahendamise ebamõistlikult pika menetlusaja õigusvastasuse. Kohus jättis rahuldamata XX kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 27.01.2014 otsuse tühistamiseks, Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi ja määrata XX-le pension alates 26.08.2013. Menetlusosaliste menetluskulud jäeti nende endi kanda.

XX esitas 26.08.2013 Sotsiaalkindlustusametile avalduse vanaduspensioni määramiseks. Kuigi avaldus on esitatud blanketil, mis käsitleb pensioni määramist Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist pensionikindlustust käsitleva koostöökokkuleppe alusel, on kaebaja avaldusele omakäeliselt märkinud, et soovib Eesti vanaduspensioni määramist ja kriipsutanud samas kohas maha, et soovib pensioni määramist vastavalt lepingule. Kuna kaebaja ei ole esitanud Sotsiaalkindlustusametile avaldust pensioni määramiseks lepingu alusel, on kaebaja lepinguga seonduvad väited asjakohatud ja jäävad tähelepanuta. Kui kaebaja soovib saada pensioni lepingu alusel, tuleb tal selleks esitada vastustajale kohane avaldus koos nõutavate dokumentidega.

RPKS § 4 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on riiklikule pensionile õigus Eesti alalisel elanikul või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Sotsiaalkindlustusamet on tuvastanud, et XX-l ei ole Eestis viibimiseks kehtivat elamisluba, samuti on tema 26.02.2013 taotlus elamisloa saamiseks jäetud rahuldamata 2013. a juulis ehk juba enne vanaduspensioni määramiseks avalduse esitamist (26.08.2013). Kuivõrd kaebajal puudus elamisluba või elamisõigus Eesti Vabariigis, keeldus Sotsiaalkindlustusamet XX-le vanaduspensioni määramisest RPKS § 4 lg-st 1 tulenevalt õiguspäraselt. Kaebaja ei saa enda põhiõigust riigi abile tuletada PS §-st 28, sest ta ei ole Eesti Vabariigi kodanik. XX etteheited haldusmenetluse venitamise osas on küll õigustatud, kuid ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada, sest kaebajale tuleks ka asja uuel otsustamisel RPKS § 4 lg-st 1 tulenevalt keelduda vanaduspensioni määramisest.

Sotsiaalkindlustusamet palus 27.09.2013 kirjaga kaebajal esitada oma avalduse juurde vajalikud dokumendid hiljemalt 26.11.2013. Nimetatud kuupäeval Sotsiaalkindlustusametile esitatud avalduses on kaebaja usutavalt märkinud, et Sotsiaalkindlustusameti ametnik keeldus temalt dokumente vastu võtmast, kuna tal puudub elamisluba. Seda kinnitab ka asjaolu, et pärast 26.11.2013 avalduse esitamist helistati kaebajale Sotsiaalkindlustusametist ning pikendati dokumentide esitamise tähtaega. XX esitas dokumendid 19.12.2013 ja Sotsiaalkindlustusamet lahendas pensioniavalduse 27.01.2014. Sotsiaalministri 31.12.2001 määruse nr 167 „Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhend“ § 10 lg

1 kohaselt vaadatakse pensioniavaldus läbi 15 tööpäeva jooksul pärast avalduse ning pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saabumist või sama tähtaja jooksul pärast täiendavate dokumentide saabumist. Seega pidanuks Sotsiaalkindlustusamet lahendama XX pensioniavalduse hiljemalt 15.01.2014, kuid seda tehti alles 27.01.2014 ehk hilinemisega. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sai Sotsiaalkindlustusameti 27.01.2014 otsuse kätte alles 07.04.2014 pärast vastustajale esitatud järelepärimist. Isiku suhtes tehtud otsuse kättetoimetamisega üle kahe kuu viivitamine on selgelt vastuolus juhendi § 11 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb pensioni mittemääramise otsus ja esitatud originaaldokumendid pensionitaotlejale edastada viie tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist. Seega tuleb tuvastada, et vastustaja on kaebaja pensioniavalduse menetlemisega õigusvastaselt viivitanud.

3-14-50746 4(6) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus tervikuna. Halduskohus on jätnud arvestamata asjas tähtsust omavad asjaolud ning on kohaldanud ebaõigesti materiaalja menetlusõiguse norme. Sotsiaalkindlustusamet ei tutvustanud XX-le haldusmenetluse osalise õigusi ja kohustusi (HMS §-d 11 ja 36) ega andnud talle võimalust esitada enne otsuse tegemist omapoolne arvamus ja vastuväited (HMS § 40). Vastustaja ei selgitanud apellandile, millised erisused ja õiguslikud tagajärjed on pensioni taotlemisel Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud lepingu alusel, võrreldes pensioni taotlemisega RPKS-s sätestatud üldises korras. Kõik muudatused ja täiendused 19.12.2013 avaldusel, mis on eestikeelsel blanketil, tegi vastustaja ametnik ise ning ilma apellandi teadmise ja nõusolekuta. XX on Venemaa kodanik, kuid ei oma tööstaaži Venemaal, vaid kogu tema tööstaaž on omandatud Eestis. Sellel põhjusel taotles apellant pensioni määramist Eesti riigi poolt vastavalt Eesti ja Venemaa vahel 14.07.2011 sõlmitud lepingule, mis ei näe ette mingeid piiranguid pensioni määramiseks ja maksmiseks. Halduskohus on apellandi tahteavaldust alusetult moonutanud. XX on Eestis püsivalt elanud ja töötanud alates 1977. aastast ning omab Eesti alalise elaniku staatust. PS § 28 garanteeris apellandile mh õiguse riigi abile vanaduse korral, olenemata Eestis elamisloa omamisest või selle puudumisest, ning seda õigust ei saa RPKS-ga piirata, kuid halduskohus ei ole piirangute põhiseaduslikkust hinnanud.

6. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on see, kas XX 26.08.2013 avalduse (tl 4; tõlge tl 18) lahendamisel võis Sotsiaalkindlustusamet 27.01.2014 otsuse nr 809500VF (tl 10-10p; tl 24-24p) tegemisel õiguspäraselt piirduda üksnes RPKS alusel pensioni määramise põhjendatuse hindamisega või tulnuks vastustajal täiendavalt analüüsida ka taotlejale pensioni määramise võimalikkust Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva 14.07.2011 koostöölepingu (RT II, 11.10.2011, 2; jõustunud 01.04.2012) alusel. Apellant ei ole esitanud vastuväiteid vaidlustatud haldusaktis ja halduskohtu otsuses toodud käsitlusele (mida jagab ka ringkonnakohus), et taotlejal Eestis kehtiva elamisloa puudumise tõttu ei ole XX-le vanaduspensioni määramine RPKS § 4 lg-st 1 tulenevalt õiguslikult võimalik.

9. XX märkis 26.08.2013 avalduses, et taotles 26.02.2013 elamisluba, kuid et tal muud sissetulekuallikad puuduvad, palus taotleja määrata endale pension enne elamisloa vormistamist. Sotsiaalkindlustusamet käsitles 27.09.2013 kirja nr 6.3KA17-2/53608-2 (tl 5; tõlge tl 19) kohaselt taotlust esitatuna Eesti ja Venemaa vahelise koostöölepingu alusel ning palus taotlejat hiljemalt 26.11.2013 esitada lisatõendeid (sh tõend kehtiva elamisloa omamise kohta – vastav nõue tuleneb koostöölepingu art 1 lg 1 p 6 ja art 3 koostoimest). Haldusasja

3-14-50746 5(6) materjali juurde võetud pensionitoimiku originaalis sisaldub lisaks XX 19.12.2013 avaldus nr 809500VF Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu alusel pensioni määramise blanketil, millel XX on kriipsutanud läbi lauseosa „vastavalt lepingule“.

Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud olukorras ei saa väita, et Sotsiaalkindlustusamet oleks jätnud XX avalduse menetlemisel täitmata haldusorgani selgitamiskohustuse (HMS § 36) ega ole apellanti asjakohase taotluse valikul piisavalt nõustanud. Usutavaks ei saa pidada apellandi väidet, et 19.12.2013 avalduse blanketil tehtud läbikriipsutused on Sotsiaalkindlustusameti ametnik teinud ilma XX teadmise ja sellekohase soovita. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et nimetatud muudatused oleks tehtud ilma apellandi selge taotluseta, arvestades muu hulgas asjaolu, et 27.09.2013 kirjast nähtuvalt käsitles vastustaja XX 26.08.2013 avaldust algselt just Eesti ja Venemaa vahelise koostöölepingu alusel esitatuna. Kuna XX 19.12.2013 avalduse kohaselt apellant nimetatud lepingule siiski tugineda ei soovinud, pole põhjust heita vastustajale ette XX avalduse läbivaatamist ja pensioni määramisest keeldumise põhjendamist üksnes RPKS sätete alusel.

10. Apellandi väited temal Eesti alalise elaniku staatuse olemasolust on ilmselgelt põhjendamatud. Sotsiaalkindlustusamet on XX pensioniavalduse menetlemise käigus õigesti tuvastanud, et apellandil puudub Eestis kehtiv elamisluba, ning vastavad tõendid sisalduvad pensionitoimikus. Ainuüksi asjaolu, et XX on Eestis elanud ja töötanud alates 1977. aastast, ei muuda teda õiguslikult staatuselt Eesti alaliseks elanikuks. Välismaalaste seaduse § 5 kohaselt on alaline elanik Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. Nimetatud tingimused on apellandi puhul täitmata.

Ekslik on ka seisukoht, et PS § 28 lg 2 garanteerib apellandile õiguse riigi abile vanaduse korral, olenemata temal Eestis elamisloa olemasolust, ning RPKS-ga ei ole seda õigust lubatud piirata. Tuleb rõhutada, et PS § 28 lg 2 annab seadusandjale selge volituse seaduses sätestada antava abi liigid ja ulatus ning abi saamise tingimused ja kord. Sotsiaalsete põhiõiguste sisustamisel on seadusandjal ulatuslik kujundamisvabadus ning muu hulgas võimaldab PS § 28 lg 2 piirata abi andmist välisriigi kodanikele (sh eelkõige neile, kes viibivad Eestis seadusliku aluseta).

11. Ehkki see ei ole käesoleva asja lahendamisel määrav, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks juhtida täiendavalt apellandi tähelepanu, et nagu Sotsiaalkindlustusamet on 27.09.2013 kirjas õigesti märkinud, eeldab ka Eesti ja Venemaa vahelise koostööleping alusel pensioni määramine isiku elamist Eesti Vabariigi territooriumil alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel (vt lepingu art 1 lg 1 p 6 ja art 3).

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.12.2014 otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on käesolevas asjas olnud riigilõivu tasumise kohustusest riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel vabastatud. Muude menetluskulude kandmise kohta andmeid esitatud ei ole. Kuna XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Sotsiaalkindlustusamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-14-50746 6(6)

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets