3-14-50963/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50963 Haldusasi JL kaebus Eesti Töötukassa 25. aprilli 2014. a otsuse nr TA14-0047410 punkti 2.1. ja Eesti Töötukassa 19. augusti 2014. a otsuse nr TA14-0090172 punkti 2.2. tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – JL, esindaja adv Rein Laid Vastustaja – Eesti Töötukassa Menetluse alus ringkonnakohtus JL apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50963 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-50963 2(6) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JL võeti töötuna arvele Eesti Töötukassa 29.02.2008 otsusega. Eesti Töötukassa lõpetas 25.04.2014 otsusega nr TA14-0047410 JL töötuna arveloleku alates 03.04.2014, sest isik keeldus kolmel korral mõjuva põhjuseta individuaalse tööotsimiskava (ITK) täitmisest. Eesti Töötukassa muutis 19.08.2014 otsusega nr TA14-0090172 varasemat 25.04.2014 otsust JL töötuna arveloleku lõpetamise kuupäeva osas, määrates uueks kuupäevaks 16.04.2014.

2. JL esitas 28.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 04.09.2014), mille lõplikuks taotluseks jäi tühistada Eesti Töötukassa 25.04.2014 otsuse p 2.1 ja 19.08.2014 otsuse p 2.2. Otsuse resolutsioonist ei selgu, millisel materiaalõiguslikul alusel lõpetati kaebaja töötuna arvelolek, sest vastustaja ei ole näidanud ära tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 7 lg 1 konkreetset punkti. Faktilised asjaolud (töötukassasse pöördumised) on otsuses kajastatud osaliselt ebaõigesti. Erinevalt vaidlustatud otsuses märgitust on kaebaja ITK-ga nõustunud, välja arvatud ühe temale pakutud tööturuteenuse – tööharjutuse – osas, mille kohta tegi JL ITK-sse vastava märke. Kuna tööharjutusel osalemiseks ei olnud ühelgi korral kokkulepet saavutatud, siis ei saa kaebaja tegevust vaadelda keeldumisena ITK-s kokku lepitud tegevuste täitmisest. TTTS § 9 lg 2 kohaselt osutatakse töötule tööturuteenuseid ITK alusel, kusjuures TTTS § 10 lg 2 p 3 kohaselt peab töötu esitama tööturuteenuse saamiseks töötukassale vastava avalduse. TTTS § 9 lg-s 4 on sätestatud töötu õigus vabalt tööd valida. Eesti Töötukassal puudub seadusest tulenev volitus osutada töötule tööturuteenust ilma tema nõusolekuta. Kaebaja töötuna arveloleku lõpetamise päev on 19.08.2014 otsuses määratud valesti, sest 16.04.2014 koostatud ITK alusel pöördus JL töötukassasse veel 23.04.2014, mil järelikult pidi pooltevaheline haldusõigussuhe veel eksisteerima. Vastustaja ei saa lõpetada kaebaja töötuna arvelolekut tagasiulatuvalt.

3. Eesti Töötukassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Otsuse õigusliku alusena on selgelt viidatud TTTS § 7 lg 1 p-le 5. Otsuses sisalduvad kuupäevad, mis kajastuvad ka töötukassa infosüsteemis. TTTS § 31 lg 1 p 1 kohaselt on töötu kohustatud osalema ITK koostamisel ja seda täitma. ITK-ga nõustumist kinnitab töötu oma allkirjaga (TTTS § 10 lg 6). Mõjuvaks põhjuseks ITK täitmata jätmisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid ITK täitmist. Kaebaja on sisuliselt nõustunud, et tööharjutusel osalemist on püütud temaga ITK-s kokku leppida kolm korda ning ta on kõigil kolmel korral ITK allkirjastanud, kuid lisanud märkuse, et ta ei ole nõus tööharjutusel osalemisega, kuna antud tööturuteenus ei ole temaga kokku lepitud ning sellist teenust ta ei vaja isiklikult ega TTTS § 17 mõttes ja tähenduses. Kaebaja oli teadlik, et ta on kohustatud ITK-d täitma ja seda on töötukassa konsultant temale ITK-de allkirjastamisel selgitanud. Kaebajal ei ole ühtegi arvestatavat põhjust keelduda tööharjutusest. Ekslik on seisukoht, et tööturuteenusele suunamiseks peab olema töötu eelnev avaldus. Pikaajalise töötuna (arvel üle 6 aasta) kuulub kaebaja riskirühma, mistõttu on tööharjutus vajalik tema töölerakendamise takistuste kõrvaldamiseks. Tööharjutusele suunamist ei saa otsustada isik ise, vaid isikule tööturuteenuse osutamise vajadust hindavad töötukassa spetsialistid (TTTS §

9 lg 4). Kaebaja töötuna arveloleku lõpetamise päev ei saa olla 23.04.2014, sest isik suunati tööharjutusele 16.04.2014 allkirjastatud ITK-ga, kuid kaebaja keeldus sellest. JL 23.04.2014 pöördumise käigus veenduti ITK rikkumises tagantjärele. TTTS § 7 lg 1 p-st 5 tulenevalt

3-14-50963 3(6) lõpetatakse isiku töötuna arvelolek alates selle aluseks oleva asjaolu (mõjuva põhjuseta kolmandat korda ITK täitmisest keeldumine) esinemisest. Kolmas keeldumine toimus käesoleval juhul 16.04.2014 ning 23.04.2014 vastuvõtule pöördumine ei välista töötuna arveloleku lõpetamist tagasiulatuvalt alates TTTS § 7 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemisest.

4. Tallinna Halduskohus jättis 09.12.2014 otsusega JL kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebajale on koostatud kolm ITK-d, milles on ette nähtud osalemine tööharjutusel. Kaebaja on kõik kolm ITK-d allkirjastanud, lisades märkuse, et ei nõustu tööharjutusel osalemisega. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et ITK-s ei ole temaga saavutatud kokkulepet tööharjutusel osalemise kohta ning mitteosalemist ei saa vaadelda keeldumisena ITK-s kokkulepitud tegevuse täitmisest. Kaebaja on mõistnud tööharjutusele suunamise korda ekslikult. TTTS § 9 lg-st 4, § 10 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 4 nähtub üheselt, et kui töötukassa leiab, et töötu töölerakendamiseks on vajalik tema suunamine tööharjutusele ja märgib selle ITK-sse, siis on töötu põhikohustuseks ITK-d täita (TTTS § 31 lg 1 p 1) ning tal tuleb tööharjutusel osaleda. Kaebajale ei tulene valikuõigust ka TTTS § 10 lg-st 6. Eeltoodud seisukohta kinnitab lisaks TTTS § 7 lg 1 p 4, mille kohaselt on ITK kinnitamisest keeldumine töötuna arveloleku lõpetamise eraldi alus. Käesoleval juhul on töötukassa TTTS § 9 lg-tes 3 ja 4 sätestatud asjaolusid kaaludes leidnud, et JL vajab tööharjutust, eelkõige põhjusel, et ta kuulub riskirühma, kuna on olnud töötuna arvel juba üle

6 aasta (TTTS § 10 lg 5 p 7). On ilmselge, et tööharjutus ehk töötegemise (taas)harjutamine aitab kaasa pikka aega tööta olnud isiku tööle rakendamisele. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole temale ITK-s määratud tööharjutustel osalenud ning JL pole seega kolmel korral täitnud TTTS § 31 lg 1 p-s 1 sätestatud ITK täitmise kohustust ja TTTS § 7 lg 1 p-st 5 lähtudes tuli vastustajal tema töötuna arvelolek lõpetada. Kaebaja ei ole toonud välja mõjuvat põhjust ITK täitmisest keeldumiseks. Selliseks põhjuseks ei ole töötu isiklik hinnang oma vajadustele ja töötegemise oskusele. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ITK täitmine ja tööharjutusel osalemine oleks tal olnud kuidagi objektiivselt takistatud. Kaebaja töötuna arvelolek lõpetati tema enda tegevuse tõttu, mistõttu on põhjendamatu heita vastustajale ette õiguskindluse ja usalduse kaitse rikkumist.

Kuna Eesti Töötukassa 25.04.2014 otsuse põhjendustes on kaebaja töötuna arveloleku lõpetamise alusena toodud selgelt välja TTTS § 7 lg 1 p 5, siis ei tingi haldusakti tühistamist resolutsioonis sisalduv ebatäpsus (s.o viite puudumine TTTS § 7 lg 1 konkreetsele punktile). Ka faktilisi asjaolusid on otsuses kirjeldatud ebatäpselt (tööharjutusele suunamise kuupäevadena on märgitud töötukassa infosüsteemi sisestatud tööharjutuse teenusevajaduse tekkimise kuupäevad, kuigi märkida tulnuks ITK allkirjastamise kuupäevad), kuid seegi vormipuudus ei tingi otsuse tühistamist, sest vastustajal tuleks uue haldusmenetluse tulemusena anda välja samasisuline haldusakt ehk lõpetada kaebaja töötuna arvelolek. Asja materjalidest nähtuvalt on JL kolmandat korda keeldunud ITK täitmisest 16.04.2014, kui märkis, et ta ei pea tööharjutusel osalemist vajalikuks. Sellest lähtudes on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja töötuna arvelolek tuli lõpetada 16.04.2014. Tähtsust ei oma, et JL pöördus töötukassasse vastuvõtule veel 23.04.2014, sest selleks hetkeks oli ta juba kolm korda ITK täitmisest keeldunud. TTTS § 7 lg 1 p 5 võimaldab töötuna arveloleku lõpetada ka tagasiulatuvalt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. JL palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. TTTS § 10 lg 3 kohaselt koostatakse ITK töötu ja töötukassa koostöös ning TTTS § 10 lg 6 kohaselt kinnitab töötu ITK-ga ja selle muudatustega

3-14-50963 4(6) nõustumist oma allkirjaga. Nimetatud sätted välistavad võimaluse käsitada ITK-d kui Eesti Töötukassa poolt antavat ja töötule adresseeritud kohustuslikku haldusakti, sest vastasel korral muutuksid koostöö ja nõustumise nõuded ainetuks. TTTS § 10 lg-d 3 ja 6 annavad töötule õiguse ja võimaluse rääkida kaasa ITK konkreetsete punktide koostamisel, sh tööturuteenuste osutamise eesmärgipärasuse ja temale kui töötule vajalikkuse küsimuses. Halduskohus on jätnud selle aspekti üldse tähelepanuta. TTTS § 10 lg 2 määratleb üksnes ITK sisu ning ka TTTS § 9 lg-st 4 ei nähtu Eesti Töötukassa õigust kasutada tööturuteenuste osutamise kokkuleppimise asemel nn haldusõiguslikku sundi. Halduskohtu viidatud TTTS sätetest ei tulene, et töötukassa võiks ainuisikuliselt ja töötu nõusolekuta teha otsustuse töötu saatmiseks tööharjutusele. TTTS § 31 lg 1 p 1 ei nimeta samuti ainult töötu kohustust ITK-d täita, vaid kohustab teda ka osalema ITK koostamisel. Kokkuvõttes ei nõustu apellant halduskohtuga, et JL nõusoleku puudumisele vaatamata tulenes temale ITK-st kohustus osaleda tööharjutusel. Seetõttu ei olnud töötukassal ka õiguslikku alust lõpetada apellandi töötuna arvelolek tööharjutusetel mitteosalemise tõttu. Arusaamatu on ka halduskohtu seisukoht töötuna arveloleku lõpetamise kuupäeva osas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et JL pöördumisel töötukassasse 16.04.2014 koostas konsultant temale ITK projekti ning järgmiseks töötukassasse pöördumise ajaks määrati 23.04.2014. Kuna Eesti Töötukassa kohustas töötuna arvel olnud JL pöörduma 23.04.2014 töötukassasse vastuvõtule, sai see toimuda ainult nende vahel eksisteeriva haldusõigussuhte raames, mis pidi kestma kuni 23.04.2014 (k.a).

6. Eesti Töötukassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on TTTS § 31 lg 1 p 1, § 9 lg-d 3 ja 4 ning § 10 lgd 4 ja 5 kogumis analüüsides õigesti järeldanud, et töötul puudub ITK täitmise ja tööharjutusel osalemise küsimuses valikuvõimalus. Kuna JL jättis TTTS § 31 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse kolmel korral täitmata, tuli tema töötuna arvelolek TTTS § 7 lg 1 p 5 alusel lõpetada. TTTS § 9 lg 2 kohaselt osutatakse töötule TTTS § 9 lg-s 1 nimetatud tööturuteenuseid ITK alusel. Selle eesmärk on tagada teenuste parem vastavus konkreetse töötu vajadustele ning tasakaal pakutavate teenuste ja töötu kohustuste vahel. ITK valmib ja seda täiendatakse töötu ja konsultandi (juhtumikorraldaja) koostöös, et toetada töötut tema tööotsingutes ja pakkuda talle toetavaid teenuseid. ITK koostamise ja täiendamisega nõustumist kinnitab töötu allkirjaga. Kuna ITK-s määratakse koostöös töötuga kindlaks töö leidmiseks vajalikud tegevused, tingimused ja kohustused, siis tähendab ITK koostamisest või täitmisest keeldumine ühtlasi loobumist tööotsimisest või seda toetavatest tegevustest. Kuna töötul on kohustus otsida tööd, siis tema töötuna arvelolek kõnealusel juhul lõpetatakse. Apellandi töötuna arvelolek on lõpetatud õigel kuupäeval.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Töötu ühe põhikohustusena on TTTS § 31 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustus osaleda individuaalse tööotsimiskava koostamisel ja seda täita. TTTS § 10 lg 1 järgi on individuaalse tööotsimiskava koostamise eesmärk töötule töö leidmiseks ja töölerakendumiseks vajalike tegevuste kavandamine. TTTS § 10 lg 3 näeb ette, et individuaalne tööotsimiskava

3-14-50963 5(6) koostatakse töötu ja Eesti Töötukassa koostöös. Individuaalse tööotsimiskavaga ja selle muudatustega nõustumist kinnitab töötu oma allkirjaga (TTTS § 10 lg 6).

TTTS § 9 lg 2 kohaselt osutatakse töötule tööturuteenuseid (sh TTTS § 9 lg 1 p-s 7 ja §-s 17 nimetatud tööharjutus) individuaalse tööotsimiskava alusel. TTTS § 9 lg-d 3 ja 4 sätestavad, et tööturuteenuste osutamine peab soodustama isiku töölerakendumist ja tööandjal sobiva tööjõu saamist ning tööturuteenuseid osutades lähtutakse muu hulgas isiku erialast, töökogemusest, vajadustest, võimalustest ja õigusest vabalt tööd valida. TTTS § 9 lg 4 teisest lausest tulenevalt teeb otsuse tööturuteenuse osutamise kohta Eesti Töötukassa. TTTS § 10 lg

2 p 5 kohaselt kajastatakse töölerakendumiseks vajalikud tööturuteenused individuaalses tööotsimiskavas.

TTTS § 7 lg 1 kohaselt teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta muu hulgas juhul, kui töötu keeldub individuaalse tööotsimiskava kinnitamisest (p 4) või kui töötu kolmandat korda mõjuva põhjuseta keeldub individuaalse tööotsimiskava täitmisest (p 5).

9. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline esmajoones see, kas töötul on õigus keelduda ITK-s märgitud tööturuteenusest, kui ta on ITK allkirjastamisel märkinud enda mittenõustumist vastava tööturuteenuse osutamisega. Eesti Töötukassa lõpetas 25.04.2014 otsusega nr TA14-0047410 (tl 11-12) JL töötuna arveloleku TTTS § 7 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et apellant keeldus kolmel korral mõjuva põhjuseta ITK täitmisest (s.o tööharjutusel osalemisest). Apellant leiab, et kuivõrd ITK koostatakse töötu ja töötukassa koostöös, siis ei saanud vastustaja temale ITK-s tööharjutust ühepoolselt kohustuslikuna ette näha. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

Vaatamata sellele, et ITK koostatakse TTTS § 10 lg 3 kohaselt töötu ja töötukassa koostöös, ei tähenda see, et tööturuteenuste osutamine on võimalik üksnes juhul, kui töötu sellega nõustub. Viidatud koostöö sisuks on eelkõige töötu arvamuse ja ettepanekute ärakuulamine (TTTS § 10 lg 2 p 3 ning lg 4 p-d 1 ja 2), kuid TTTS § 9 lg 4 teine lause sätestab üheselt, et otsuse töötule tööturuteenuse osutamise kohta teeb töötukassa. Samale viitab TTTS § 10 lg 4 p 4, mille kohaselt hindab töötukassa, milliseid tööturuteenuseid on töölerakendumiseks vaja töötule osutada. Olenemata ITK allkirjastamisel selle sisuga mittenõustumise väljendamisest on töötul TTTS § 31 lg 1 p-st 1 tulenevalt üheselt mõistetav kohustus ITK-d täita. Kuivõrd antud asjas ei ole vaidlust selles, et JL tööharjutusel kordagi ei osalenud, ehkki selline kohustus tulenes temale 05.03.2014 (tl 14-15), 25.03.2014 (tl 16-17) ja 16.04.2014 (tl 21-22) koostatud ITK-dest ning mitteosalemiseks puudus tegelik takistus (keeldumise põhjuseks oli üksnes JL subjektiivne hinnang sellise tööturuteenuse temale vajalikkuse kohta), siis esines TTTS § 7 lg 1 p-s 5 sätestatud alus tema töötuna arveloleku lõpetamiseks.

Seejuures oli tööharjutusel osalemise näol kahtlemata tegemist ITK-s sätestatud olulise nõudega ning puudub ka põhjus arvata, et töötukassa kehtestatud nõue oli JL töölerakendumise soodustamiseks ilmselgelt ebavajalik. Vastustaja on põhjendatult viidanud, et JL kuulub pikaajalise töötuna TTTS § 10 lg 5 p 7 kohaselt riskirühma. TTTS § 17 lg-st 1 tulenevalt on tööharjutus töötule muu hulgas tööharjumuse taastamiseks osutatav tööturuteenus, mille eesmärk on töötu ettevalmistamine töölkäimiseks. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et JL on töötuna arvele võetud juba 29.03.2008, siis oli temale tööharjumuse taastamiseks ettenähtud tööturuteenuse osutamine igati asjakohane.

10. Apellandi töötuna arveloleku lõpetamise kuupäeva on Eesti Töötukassa muutnud 19.08.2014 otsusega nr TA14-0090172 (tl 36-36p), võttes aluseks JL kolmanda kirjalikult

3-14-50963 6(6) väljendatud keeldumise ITK-s määratud tööharjutusel osalemisest (16.04.2014). Apellant leiab, et töötuna arvelolekut ei saanud ühelgi juhul lõpetada enne JL viimast töötukassasse pöördumist 23.04.2014 (tl 23), sest see kohustus töötukassasse ilmumiseks oli temale määratud 16.04.2014 koostatud ITK-ga. Ringkonnakohus jagab selles osas vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kuivõrd TTTS § 7 lg 1 p 5 alusel töötuna arveloleku lõpetamise aluseks on konkreetse asjaolu esinemine (s.o töötu keeldub kolmandat korda mõjuva põhjuseta ITK täitmisest), siis lõpetatakse isiku töötuna arvelolek alates vastava asjaolu esinemise hetkest ning seda ka juhul, kui asjaolu tuvastatakse hiljem. Apellant on 16.04.2014 koostatud ITK-le omakäeliselt märkinud, et ei nõustu tööharjutusel osalemise kohustusega, sest nimetatud tööturuteenus ei ole temaga kokku lepitud ja seda ta ka ei vaja. Apellant ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et tal oli siiski kavas tööharjutusel osaleda (viimase ITK kohaselt oli selle toimumise ajaks 16.04.2014–06.05.2014) või oli tal mitteosalemiseks mõjuv objektiivne põhjus.

11. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb JL apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.12.2014 otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et JL on käesolevas asjas olnud riigilõivu tasumise kohustusest riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel vabastatud. Kaebaja on esimese astme kohtus esitanud andmed 1275 euro suuruste menetluskulude kandmise kohta (tl 57-59). Apellatsiooniastmes ei ole JL õigusabikulude kandmise kohta andmeid esitanud. Kuna JL apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti JL kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Eesti Töötukassa ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets