3-13-2372/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2372 Haldusasi Vitaly Komarovi kaebus Viru Vangla 19.08.2013. a käskkirja nr 6-3/1098-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vitaly Komarovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Vitaly Komarov esindaja Natalja Janis-Komarov Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a otsus muutmata ja Vitaly Komarovi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25. juunil 2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 19.08.2013. a käskkirjaga nr 6.-3/1098-D karistati kinnipeetav Vitaly Komarovi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 2 ja Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 alusel ebaviisaka käitumise ja vanglaametniku töökohustuste täitmise takistamise eest kokku seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega katseajaga kuus kuud. Käskkirja kohaselt ei lasknud V. Komarov 17.07.2013 kella 11.45 paiku jalutuskäigult tagasi tulles teostada läbiotsimist püksivöö piirkonnas ja ähvardas valvurit lüüa ning käitus ebaviisakalt.

2. 17.10.2013. a vaideotsusega nr 6-12/244-2 jättis Viru Vangla V. Komarovi vaide 19.08.2013. a käskkirja nr 6.-3/1098-D kehtetuks tunnistamise nõudega rahuldamata.

3. V. Komarov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 19.08.2013. a käskkirja nr 6.-3/1098-D tühistamiseks. Kaebuse kohaselt püüdis valvur Ivar Mai teostada kaebaja läbiotsimist, tõmmates püksivöö eemale ning katsudes suguelundeid nii, et kõrvalseisjatele olid need näha. Kaebaja üritas juhtida valvuri tähelepanu asjaolule, et isik tuleb viia eraldatud ruumi mitte ainult täieliku läbiotsimise puhul, vaid ka juhtudel, kui läbiotsimise käigus läbiotsija tegevuse tagajärjel saavad kõrvalviibijatele isikutele nähtavaks läbiotsitava suguelundid või tuharad. Kaebaja rääkis selgelt, korrektselt ning valjul häälel, et pöörata teiste läheduses viibinud isikute tähelepanu valvuri ebaseaduslikule tegevusele. Läbiotsimise ajal nõudis kaebaja valvurilt ka seda, et ta vahetaks kummikindaid pärast eelneva kinnipeetava jalgade ja jalanõude läbiotsimist. Eelneval kinnipeetaval on jalaseen ja kaebaja kartis nakatuda, kui valvur oleks tema ihu nende kinnastega puutunud. Nakkusohtu ei saa käsitleda läbiotsimisega kaasneva minimaalse ebamugavusena. Kaebajat karistati ilma kõiki asjaolusid välja selgitamata ja vaatamata sellele, et osa valvuri etteheidetest ei leidnud videosalvestise kontrollimisel kinnitust. Kaebaja eesmärgiks polnud keelduda läbiotsimisest, see teostati tema riideid katsudes ja seda pole ta takistanud. Valvur

I. Mai tegevuse peale on esitatud palju kaebusi. Toimunu ajal oli läheduses ligikaudu 20 inimest.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a otsusega ei rahuldatud V. Komarovi kaebust. Kohtuotsuse kohaselt on isiku läbiotsimine protseduur, mille teostamise täpse viisi, ulatuse, kasutatavate abivahendite ja muu sarnase määramisel on vanglaametnikul väga ulatuslik kaalutlusruum. Kaebaja suhtes toimunud tegevust kajastav videosalvestis kinnitab, et teda otsis läbi kaebajaga samast soost vanglaametnik, läbiotsimine piirdus keha kompamisega läbi riiete ning lahti ei pidanud kaebaja end riietama. Asjaolu, et seejuures püüdis vanglaametnik kombata ka püksikummi ja keha vahelist ala, ei ole võimalik käsitleda õigusvastase tegevusena.

Salvestiselt nähtuv ei viita, et läbiotsimine oleks kaasa toonud või saanuks kaasa tuua näoga seina poole seisva kaebaja intiimsete kehapiirkondade paljastumise kõrvalistele isikutele. Salvestiselt nähtuv ei kinnita ka seda, et valvur puudutas või kavatses puudutada teiste kinnipeetavate läbiotsimisel kasutatud kinnastega kaebaja suguelundeid. Kaebaja rindkerega kallutamist valvuri poole pole videosalvestiselt näha, kuid kinnipeetava olek on ärritunud. Kohustusliku läbiotsimise takistamine kinnipeetava poolt on käsitletav vanglaametniku kohustuste täitmise takistamisena ning seda olenemata neist põhjustest, miks kinnipeetav ise läbiotsimist või selleks valitud viisi ja ulatust õigeks ei pea, missuguseid tingimusi ta seejuures ametnikule esitada soovib ning kas ja millises ulatuses õnnestub ametnikul oma kohustused täita.

Paljud kinnipeetavate igapäevases venekeelses kõnes kasutatavatest ebatsensuursetest väljenditest on teada ja arusaadavad ka seda keelt täielikult mittemõistvatele vanglaametnikele. Seetõttu ei pruukinud puudulik vene keele oskus takistada ettekande koostanud ametnikku mõistmast, et temale suunatud väljendid olid ebatsensuursed ja ähvardavad. Ebatsensuursetena on käsitletav ettekandesse kirjutatud lause ja tunnistaja poolt ära nimetatud väljendid. Seejuures ei saa omada olulist tähendust kas ametnik sai kõigist talle öeldud väljenditest aru iseseisvalt või vajas nende tõlkimisel ja täpsel kirjapanemisel teiste isikute abi ning kas ta pani kõik talle öeldud ebatsensuursed väljendid ettekandesse kirja.

Samuti ei saa tähendust omada ega kaebaja vastutust välistada see, et teine rikkumise juures olnud ametnik ei ole omapoolse ettekande kirjutamist vajalikuks pidanud ning temalt ei ole toimunuga seoses seletust võetud. Kuna ettekande koostaja kinnitas kohtus vande all tunnistust andes ettekandesse kirjapandu õigsust, puudub alus kahelda ettekande õigsuses. Kaebaja väitis kohtuistungil, et polnud varem selle valvuriga kokku puutunud. Seega ei saanud neil olla tagakiusamist põhjustada võivat omavahelist vaenu. Suur hulk väidetavalt samal kuupäeval teiste kinnipeetavate suhtes koostatud sarnaseid ettekandeid ning valvuri peale esitatud kaebuste rohkus ei saa tõendada kaebajale esitatud süüdistuse alusetust.

Kaebaja jätkuv toimunu eitamine on põhjendatav sooviga vabaneda karistusega kaasnevatest ebameeldivatest tagajärgedest. Kuna karistuse täitmisele pööramine lükati edasi, kaebaja pole enda kinnituse kohaselt karistust ära kandnud ning talle määratud katseaeg on möödunud, ei saa olla tegemist ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega. Tõendatud ei ole ka see, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid või põhiseadusest tulenevaid õigusi ja üldisi põhimõtteid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. V. Komarov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 27.02.2014. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tulenevalt VangS §-st 133 valvur I. Mai kohustatud toimunud intsidendi ettekandega fikseerima. Arusaamatuks jääb, kuidas saab viidatud kohustus olla valvuri ütluste usaldusväärsuse tõendiks, seda enam, et I. Mai ütlustes sisalduvad vastuolud videosalvestusega ja miks eelistasid vastustaja ning kohus valvuri ütlusi kaebaja ütlustele. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebaja ja I.

Mai vahel ei olnud konflikte. Konfliktolukorrale viitab asjaolu, et kaebaja esitas 18.07.2013 kaebuse valvur I. Mai peale, mille esitamise kavatsusest teavitas kaebaja valvur I. Maid koheselt 17.07.2013 kaebaja läbiotsmise lõppemisel. Kaebajale määrati karistus üksnes valvuri I. Mai ütluste kohaselt. Teisi tõendeid pole vastustaja üritanud koguda, rikkudes haldusorganile pandud uurimiskohustust. I. Mai ja kaebaja ütlused toimunud intsidendi kohta välistavad üksteist. Samas videosalvestus ei kinnita valvuri ütlusi, sest videokaamera salvestas ainult pilti.

Vaatamata kaebaja nõudele kuulata üle teisi kohalviibijaid, pole vastustaja seda teinud. Nimetatud tegevusetusega rikkus vastustaja kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 13 tulenevat õigust tõhusale menetlusele. Halduskohtu istungil kinnitas I. Mai, et ta ei saanud venekeelsest väljendist aru, kuid kohus on veendunud, et ettekandesse kirja pandud lause vastab kellegi teise ette öeldud sõnastusele, kusjuures tõlget teinud isikut ei ole üle kuulatud. Lisaks nähtub I. Mai ettekandest, et kaebaja takistas läbiotsimise teostamist, kuid kohus leidis, et valvur I.

Mai teostas läbiotsimist korrektselt. Isiku põhjendamatu avalik lahti riietamine vastassoost inimeste ees, s.h ka riietuse eemale tõmbamine nii, et vastassoost inimestele on näha isiku suguelundid või nt tuharad, on käsitletav isiku piinamise ja väärikust alandava kohtlemisena. Halduskohus ei hinnanud kaebaja seisukohta, et kasutatud kinnastega paljastatud ihu puudutamine kujutab endast kaebaja õiguste rikkumist. Nakatamisoht säilib ka siis, kui kasutatud kinnastega puudutatakse paljastatud keha sõltumata puudutamise piirkonnast. Korrektselt teostatavale läbiotsimisele ei ole kaebaja takistusi teinud, seega pole kaebaja takistanud vanglaametniku I.

Mai kohustuste täitmist. Kuigi vastustaja on märkinud, et I. Mai on oma teenistusülesandeid korrektselt täitev ametnik ja ei ole alust kahelda tema ettekande tõelevastavuses, tuleb tõdeda, et 17.07.2013 ja 18.07.2013 esitati valvur I. Mai peale 17 kaebust õigusvastaste ning kinnipeetavaid alandavate toimingute läbiviimise eest, aga üldse ligi 200 kaebust. Tõele ei vasta halduskohtu seisukoht, et kaebaja jätkuv toimunu eitamine on põhjendatud soovist vabaneda karistusega kaasnevatest ebameeldivatest tagajärgedest. Kohus nõustus vastustaja varasema seisukohaga, analüüsimata tegelikku olukorda, kuna ebameeldivaid tagajärgi kaebajale ei kaasnenud.

Kuuekuuline katseaeg on läbi ja karistust täitmisele ei pööratud. Halduskohtu istungil kinnitas I. Mai, et teisi kinnipeetavaid ta sellise põhjalikkusega läbi ei otsinud, kuna hakkas ennast tundma ohustatuna. Antud põhjendus on kummaline, kuna vangla valvur peab arvestama teatud riskidega ning ohu tekkimisel võtma tarvitusele meetmeid. Siit järeldub, et I. Mail tekkisid kahtlused oma tegevuse õiguspärasuses, sellepärast ta ei jätkanud samasugust läbiotsimist teiste kinnipeetavate suhtes.

Halduskohus ei järginud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 53 lg-t 3. Kohus tugines oma seisukohtade põhjendamisel ühekülgselt üksnes vastustaja väidetele. Kaebaja väidete hinnanguta jätmine on ilmekaks näiteks tõendite ühekülgse uurimise ja lubamatu menetluspraktika rakendamise kohta halduskohtumenetluse seadustiku tähenduses.

6. Viru Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuse kohaselt on kaebajal kohtu tuvastatud asjaoludest erinev nägemus, kuid see asjaolu ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja takistas vanglaametnikku täitmast oma töökohustusi. Asjaolu, et kaebaja lõpuks allus ametniku korraldusele ja laskis end läbi otsida algselt nõutud viisil, mitte muud moodi nagu väidab kaebaja, ei tähenda, et kinnipeetav oleks allunud korraldusele ja tema karistamiseks puudub alus. Vanglaametniku korraldused kinnipeetavatele, mis antakse vangla julgeoleku tagamiseks ning kinnipeetava kohustuste täitmiseks, ei saa olla kinnipidamiskohas diskussiooniobjektiks. Kinnipeetaval tuleb korraldus täita viivituseta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a otsus tuleb jätta muutmata ja

V. Komarovi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks apellatsioonkaebuses esitatud väide, et valvur I. Mai oli kohustatud toimunud intsidendi ettekandega fikseerima. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on valvur I. Mai 17.07.2013 tema ja kaebaja vahel toimunud intsidendi kohta koostanud ettekande samal päeval (tl 10p) ja seega on alusetu ette heita seda, et ettekannet ei ole koostatud. Samuti on halduskohus õigesti tuvastanud, et kuna kaebaja ka ise on kohtuistungil kinnitanud, et tal ei olnud I. Maiga varasemaid kokkupuuteid, siis ei olnud ka varasemate konfliktide pinnalt võimalik väita, et valvuri ettekandes toodu ei vasta tõele. Asjaolu, et kaebaja esitas 18.07.2013 valvuri peale kaebuse, ei anna alust väiteks, et valvur võis ettekandes esitada valeandmeid varasemate konfliktide tõttu. Samuti ei kinnita apellatsioonkaebuses väidetu, et valvur I. Mai suhtes on kinnipeetavad esitanud 200 kaebust seda, et valvur on kinnipeetavate suhtes käitunud õigusvastaselt.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on rikkunud uurimiskohustust, kuna ei ole kogunud täiendavaid tõendeid kaebaja ja valvuri vahel toimunud intsidendi osas. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et täiesti piisavaks tõendiks on halduskohtu istungil vaadatud videosalvestis toimunu kohta. See kinnitab, et kaebajat otsis läbi samast soost vanglaametnik, läbiotsimine piirdus keha kompamisega läbi riiete ja kaebajat ei sunnitud lahti riietuma. Samuti on halduskohus õigustatult leidnud, et kui valvur püüdis kombata püksikummi ja keha vahelist ala, siis ei ole tegemist õigusvastase tegevusega. Videosalvestis kinnitab, et näoga seina poole oleva kaebaja selline läbiotsimine ei saanud kaasa tuua kaebaja intiimsete kehapiirkondade paljastamist läbiotsimise juures viibinud teistele isikutele. Samuti ei kinnita videosalvestis, et valvur oleks püüdnud puudutada kaebaja suguelundeid. Kuigi kaebaja rindkere kallutamist valvuri suunas ei ole näha videosalvestiselt, on sealt siiski tuvastatav, et kaebaja viibis ärritunud olekus. Videosalvestist ja kaebaja ja valvuri I. Mai seletusi kogumis hinnates on nii vastustaja kui ka halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja süü talle inkrimineeritud distsipliinirikkumises on tõendamist leidnud.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et kuna tunnistaja I. Mai kinnitas halduskohtu istungil, et ta ei saa venekeelsetest väljenditest aru, siis ei ole kindel, kas ettekandes kirjeldatud solvavaid väljendeid kaebaja üldse kasutas. Tunnistaja I. Mai on halduskohtus kinnitanud, et tema 100% kaebaja jutust aru ei saanud, kuid need tõlkis talle ära kõrval olnud valvur. Samas on tunnistaja kinnitanud ka seda, et osadest solvavatest väljenditest sai ta ka ise aru, kuna need on tüüpilised ja neid kasutatakse pidevalt. Kuna valvur ei jätnud meelde kõiki kaebaja poolt öeldud ebatsensuurseid väljendeid, kuna kaebaja ütles neid valimatult, siis ettekandesse ta kirjutas ainult seda, et kaebaja kasutas ebatsensuurseid väljendeid (tl 71).

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega selles, et kuna valvur I. Mai ei otsinud kõiki kinnipeetavaid läbi samasuguse põhjalikkusega kui kaebajat, siis viitab see sellele, et valvur kahtles oma tegevuse seaduslikkuses. I. Mai on kohtuistungil tunnistanud, et ta küsis teistelt kinnipeetavatelt, kas nad on nõus sellise läbiotsimisega ja kui viimased keeldusid, siis koostas ta selle kohta ettekande. Samuti on tunnistaja selgitanud, et kuna vanglas toimunud läbiotsimised ei olnud efektiivsed, siis hakkas ta neid tegema põhjalikumalt ja seoses sellega esitati ka hulk kaebusi tema tegevuse suhtes. Seega on asjakohatu ka kaebaja seisukoht, et ettekandes nimetatud ebatsensuurseid väljaendeid ei ole ta kasutanud ja läbiotsimine viidi läbi õigusvastaselt.

12. Eeltoodud tõendite alusel on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimumine on tõendamist leidnud ja vastustaja on õigustatult karistanud sellise rikkumise eest.

13. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu (riigilõiv) jääb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits Tiina Pappel Agu Timmi