1-15-2376/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(3)

1-15-2376

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2015. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-2376 Kohtukoosseis Meelika Aava, Urmas Reinola ja Orvi Tali Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23.aprilli 2015. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Irina Paap (ik. 48812190268), määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. aprilli 2015. a otsus, Irina Paabilt (Paap) menetluskulude väljamõistmise osas, jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Irina Paap tunnistati Harju Maakohtu 23.04.2015. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning karistati vangistusega 3 aastat ja 4 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 30.12.2013. a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o 3 aasta võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus ning karistuse alguseks loeti 09.12.2014. a.

2. Sama otsusega mõisteti I. Paabilt välja esimese astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 975 eurot, kaitsjatasu 382 eurot ja ekspertiisikulu 228 eurot. Kohus määras, et sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisikulu tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 132,08 eurot. Ülejäänud ekspertiisikulud jättis kohus KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus

3. I. Paap esitas maakohtu otsuse peale menetluskulude väljamõistmise osas määruskaebuse, paludes vähendada temalt välja mõistetud menetluskulusid. Kaebuse põhjendustes märgib I. Paap, et tal ei ole võimalik tasuda summat 1585 eurot, kuna tal puudub kindel töökoht ning sissetulek. Samuti märgib ta, et peab aitama ema, kes kasvatab tema alaealist poega.

2(3)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud määruskaebuse, maakohtu otsuse ja toimiku materjalidega, leiab, et vaidlustatava kohtulahendi tühistamiseks menetluskulude väljamõistmise osas puudub alus.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdimõistetule on 23.04.2015. a sõlmitud kokkuleppes selgitatud kohtuotsusega kaasnevat sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisikulusid. Süüdistatav kinnitas 23.04.2015. a kohtuistungil, et kokkulepe on arusaadav, ta on sellega nõus ning kokkulepe on sõlmitud vabatahtlikult. Samuti kinnitas süüdistatav, et saab aru, et peab tasuma sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu. Seega oli süüdistatavale teada, et tal tuleb menetluskulud tasuda.

KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda.

I. Paap taotles 23.04.2015. a maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt menetluskulude ajatamist

12 kuu peale. Tema taotlust toetas kaitsja. Prokurör ei olnud samuti kohtukulude ajatamise taotluse vastu. Maakohus rahuldaski süüdistatava taotluse ning andis võimaluse tasuda menetluskulud osamaksetena 12 kuu jooksul. Samuti jäi narkootilise aine ekspertiisi nr 14E-AN1363 kulu summas 168 eurot ja nr 14E-AN1364 kulu summas 84 eurot riigi kanda ning osaliselt DNA ekspertiisi nr 14E-GE1617 kulu summas 741 eurot. Kohus mõistis I. Paabilt välja DNA ekspertiisi eest vaid 228 eurot. Seega jättis kohus osaliselt menetluskulud riigi kanda. Seadus ei võimalda jätta kõiki menetluskulusid riigi kanda ning käesoleval juhul ei ole selleks ka alust. Eeltoodust tulenevalt on maakohus arvestanud isiku varalist seisu ja resotsialiseerumisväljavaateid ning jätnud osaliselt menetluskulud riigi kanda ja andnud võimaluse tasuda ülejäänud menetluskulud aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus, mõistes sama otsusega I. Paabile vangistuse, arvestas ka sellega, et I. Paap viibib vangistuses ning tal on võimalus seal ka tööle asuda. Selliseid erakordsed asjaolud, mis tingiks täiendavalt I. Paabilt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmise, kohtukolleegium ei tuvastanud. Samuti ei nähtu kohtukolleegiumi hinnangul asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et I. Paabil esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle üle jõu. Enda maksejõuetust ei ole I. Paap tõendanud. Ainuüksi väide, et süüdimõistetu viibib vangistuses ning tal ei ole kindlat töökohta, ei tõenda veel tema maksejõuetest. Kaebuses esitatud väide, et süüdimõistetu peab ka ema aitama, jääb paljasõnaliseks, kuivõrd määruskaebuses ega muudes materjalides ei selgu millises ulatuses ja kuidas ema abistamine välja näeb.

Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et süüdimõistetul on võimalik vangistuses samuti töötada ning teenitud rahast tasuda temalt välja mõistetud rahalised nõuded. Vastavalt VangS § 37 lõikele

1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Erandid töökohustusest on sätestatud VangS § 37 lõikes 2 (pensioniealised, tervislikud põhjused, üldhariduskoolis õppimine jne). VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seega on kinnipeetav Eesti Vabariigis kohustatud töötama, kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda talle füüsiliste ja vaimsete võimete poolest sobivat tööd ja seadus ei sätesta konkreetse isiku osas erandit. Süüdimõistetu ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kuuluks VangS sätestatud erandite

3(3)

hulka ning seega puudub igasugune põhjendatud alus arvamuseks, et süüdimõistetu ei ole võimeline töötama ja menetluskulusid tasuma.

Eeltoodut arvestades, leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult jätnud I. Paabi menetluskulud täielikult tema enda kanda ning määruskaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude väljamõistmise osas. Kohtukolleegium osundab, et süüdimõistetul on kohtuotsuse jõustumisest alates võimalik tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul ning vajadusel on võimalik taotleda ka tasumise pikendamist. Kohtukolleegium selgitab, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile.

5. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-dest 180; 337 lg 1 p 1 ja 390, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.04.2015. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Meelika Aava

Urmas Reinola

Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/