3-14-51027/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51027 Haldusasi Andrei Maslennikovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju summas 2700 eurot hüvitamiseks seoses ebainimlike vangistustingimustega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Andrei Maslennikovi vastuapellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrei Maslennikov Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 15.04.2015 esitatud täpsustus kambri nr 138 WC aluse pinna suuruse kohta.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada Andrei Maslennikovi vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta läbi vaatamata Andrei Maslennikovi kaebus seonduvalt Tartu Halduskohtule 06.08.2014 esitatud täiendavas seisukohas nimetatud inimväärikust alandavate vangistustingimustega perioodil 01.06.2012-27.03.2013 (v.a sportimisvõimaluse puudumise osas perioodil 01.06.2012-01.03.2013). Tunnistada õigusvastaseks kaebajale sportimise mittevõimaldamine perioodil 13.02.-01.03.2013. Mõista Tallinna Vanglalt Andrei Maslennikovi kasuks välja kambri põrandapinna väiksusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitisena 570 eurot. Tallinna Vanglal kanda Andrei Maslennikovi kasuks väljamõistetud hüvitis M.H. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese astme menetluskulu (riigilõiv) summas 17,01 eurot. Ülejäänud Andrei Maslennikovi menetluskulu summas 63,99 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

6. Tühistada Andrei Maslennikovile apellatsiooniastmes menetlusabi andmine ning mõista kaebajalt riigituludesse välja apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 16,50 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleb kaebajal täita 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Riigilõiv tuleb tasuda vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole, märkides makse selgituseks „riigilõiv haldusasjas nr 3-14-51027“. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.06.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Maslennikov esitas 17.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis hüvitist 147 eurot iga vanglas viibitud kuu eest (01.06.2012-01.03.2013), kuna selle aja jooksul rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, sest kinnipeetava isikliku ruumi standardiks on 4 m² ning olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine. Lisaks märkis

A. Maslennikov, et tal polnud sportimisvõimalust ja ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega ning seoses liikumisvaegusega on tekkinud selja-, põlveja õlavalud ning põhjustas emotsionaalset pinget, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses.

A. Maslennikov väitis, et ta on Tallinna Vanglas viibides püüdnud olukorda ära hoida, pöördudes suuliselt kontaktisiku poole seonduvalt kambri kitsaste elamistingimustega, kuid tema tähelepanu juhiti vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-le 6, mistõttu ta pidas kirjalikku pöördumist ebaotstarbekaks.

2. A. Maslennikov esitas 03.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõudis hüvitisena

300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, kokku 2700 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Tallinna Vanglas viibis perioodil 01.06.2012-01.03.2013, mille jooksul rikuti tema suhtes EIÕK art-t 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile suuruses 4 m². EIK otsuses Tunis vs Eesti jäeti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti tuleb EIK praktikat arvestades maha arvata mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine, millistes tingimustes isiku hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. Kohase hüvitise määramisel tuleb juhinduda EIK praktikast. 2) Ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutusboksis jalutamine, mis oli vihmaga märg ja must ning seal puudus võimalus füüsiliseks koormuseks. Seoses liikumisvaegusega on tekkinud erinevad liigesevalud. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum, mis põhjustas emotsionaalset pinget, väljendudes ärrituses ja närvilisuses. Püüdis olukorda ära hoida, pöördudes inspektor-kontaktisiku poole taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid viitega VSkE § 6 lg-le 6 vastati, et tingimused on seadusega kooskõlas, mistõttu ei pidanud kirjalikku pöördumist otstarbekaks.

3. A. Maslennikov esitas 06.08.2014 täiendava seisukoha, milles märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.06.2012-27.03.2013 ning tõi välja täiendavalt inimväärikust alandavate vangistustingimustena asjaolud, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, duši all võimaldati käia kord nädalas, puudusid privaatsus ja sportimisvõimalused, ei võimaldatud vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi, ravimite väljastamisel suuõõne läbiotsimine, kambris jäeti öösel tuled põlema, sunniti järjepidevalt kuulama valjusid raadiosaateid, õhuakende ette on keevitatud metallplaadid ja -trellid, laua taga oli võimalik süüa vaid neljal inimesel, naridel puudusid redelid, suvel oli kambrites ebainimlikult palav ning oli sunnitud veetma kambris kogu aja, välja arvatud üks tund jalutamist päevas.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 24.09.2014. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt välja A. Maslennikovi kasuks hüvitise 2150 eurot (resolutsiooni p 2) ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Tegemist pole ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Ka on EIK asjas Tunis vs Eesti (p 11) pidanud põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda, mida toetab EIK otsustes Tunis vs Eesti (p-d 9, 11 46) ja Jevšnik vs Sloveenia (p-d 7, 21, 25), kus EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m², ilmestamaks praktilist kitsikust.

2) Vastavalt vastustaja tabelile (tl 30-31) ja 18.08.2014. a täiendavale vastusele oli kaebaja kambris nr 332 erineval ajal 40 päeva ja 19 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,43 m² ja 2,91 m²; kambris nr 326 erineval ajal 8 ja 6 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,36 m² ja 2,83m²; kambris nr 138 oli 10 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,43 m² ja 2,92 m²; kambris nr 456 oli 22 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,6 m²; kambris nr 132 viibis erineval ajal 41 ja 2 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,36 m² ja 2,83 m²; kambris nr 415 oli 18 päeva vältel, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,61 m²; kambris nr 138 oli erineval ajal 22 ja 10 päeva, kus oli põrandapinda ühel isikul 2,45 m² ja 2,94 m².

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 215 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m². Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m². Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis (v.r) on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1.

3) Vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist (Riigikohtu 10.09.2009. a otsus nr 3-3-1-24-09, p 9). Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt (11.02.2010. a otsus Salakhutdinov vs Venemaa, p 66) selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

4) Vastustaja on kohustatud hüvitama kaebajale kinnipidamise ajal 01.06.2012-27.03.2013 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1, kusjuures hüvitise suuruse määramisel tuleb võtta arvesse, et kaebaja viibis vanglas 215 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a üks tund päevas värskes õhus; kaebaja oli vähemalt 215 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m²;

ülejäänud ajal oli kaebaja paigutatud kambrisse, mis kohtade arvu järgi ei täitnud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid milles ei olnud maksimaalset võimalikku arvu kinnipeetavaid; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Pidades silmas ka siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades ning arvestades, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust ning pidades oluliseks, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades, on kohaseks rahaliseks hüvitiseks 2150 eurot. 5) Kaebaja täiendav nõue seoses vanglatingimustega jääb läbi vaatamata, sest kohtul on võimalik kaebust vaadata läbi samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 24.10.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsus osas, millega kohus mõistis A. Maslennikovi kasuks välja hüvitise 2150 eurot ning teha asjas uus otsus ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Eluruumi ostmisel ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC ja mööbli aluse pinna mahaarvamine oleks põhjendatud, kui tegemist oleks ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis põhjendamatult kambripinda ära võtab. Kaebaja viibis kambrites, kus WC asub kambris. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kohus ei ole nõude rahuldamisel arvestanud, kui pika perioodi jooksul ja kui palju oli kaebaja kohta põrandapinda. Kohus on jätnud arvestamata EIK 17.10.2013. a otsuse asjas Balyayev vs Venemaa, kus leiti, et kaebuses toodud asjaoludel vähem kui 3 m² isikliku pinna tagamine ei ületanud minimaalset raskusastet, et kohtlemine oleks olnud ebainimlik või inimväärikust alandav. Kaasuse asjaolud on kambripinna suuruste mõttes sarnased.

2) Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole teda inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla tegevus ei ole õigusvastane. Reeglina nähtub EIK lahenditest, et art 3 rikkumine tuvastatakse, kuna vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad, mitte pelgalt seetõttu, et isikul on olnud vähem põrandapinda, kui Euroopa õiguspraktika on soovituslikult väljendanud. Kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale tagatud oli, võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel.

3) Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa EIK otsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Erinevate otsuste pinnalt ja aja möödudes on EIK oma otsustes seoses kinnipidamistingimustega muutunud järjest karmimaks. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ja on astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, tagades alates 01.01.2014 kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda ja vähendades kinnipeetavate arvu.

4) Kohus ei ole arvestanud, et kaebaja ei ole püüdnud võimalikku kahju tekkimist ära hoida ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolud on tõendamata. Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest tulnuks kaebajal vanglale koheselt teada anda, kuid ta ei ole vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi halbade vangistustingimuste ega ruumipuudusest tingitud tervisekahju tekkimisega seonduvalt. Tervisekaardis puuduvad kanded, mida saaks seostada kinnipidamistingimustega. Ei ole usutav, et kinnipeetava kannatused ilmnevad alles vanglast lahkudes.

5) Kohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika hüvitise määradega ja on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise. Kohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud põrandapinna suuruse aluseks, hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Olukorras, kus kinnipeetavale ei ole mingeid lisapiiranguid kaasnenud, ei saa 10 euro suurust päevamäära pidada õigustatuks. Otsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus. Statistika pinnalt Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades ületab 2150 euro suurune hüvitis vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piiri.

6. A. Maslennikov esitas 17.11.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on õigesti jätnud tähelepanuta vastustaja poolt välja toodud muud kinnipidamistingimused, nagu ka kaebaja poolt välja toodud muud kinnipidamistingimused on jäetud tähelepanuta. Väär on väide, et kaebajale oli Tallinna Vanglas paiknemise ajal tagatud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ning tähelepanuta jätta väide, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. 2) Kohaseks hüvitiseks siseriiklikke olusid arvestades oleks vähemalt 10 eurot päevas. Antud kaasus ei ole sarnane Belyayev vs Venemaa kaasusega, kus oli kaebajale tagatud põrandapind

10 päeva kestel 2,95 m² ning 2 päeva 2,65 m². Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 01.06.2012-27.03.2013, mil talle oli tagatud põrandapinda (WC pind maha arvestatud, mööblialune pind mitte) 2,36 m². Seega on kohus on õigesti jätnud nimetatud EIK lahendi arvestamata. 3) 2007. a visiidi raportis leidis CPT, et VSkE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna miinimummäär ei ole vastuvõetav. Ka 05.03.2004. a CPT raportis Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitati kohtade arvu vähendamist. Soovituste eiramine Eesti Vabariigi, Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse (tegevusetusega) panna toime tegusid.

7. A. Maslennikov esitas 17.11.2014 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies ulatuses. Lisaks palub kohustada vastustajat üle kandma väljamõistetav hüvitis M.H. arvelduskontole. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialune pind, tuginevalt EIK 13.03.2014. a lahendile Yakovenko vs Ukraina ja 10.05.2007. a lahendile Modarca vs Moldova. Antud seisukohta toetab ka Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus nr 3-13-1885 (p 13) ja Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne. Ka viitab EIK esemete olemasolule, kui isiklik ruum on alla 4 m², näiteks 3-4 m² vahel. Kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul on kaebaja isiklik ruum olnud väiksem kui 3 m², kuna kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvutamisel tuleb maha arvata ka kambris oleva inventarialune pindala. Alternatiivselt, kui isikliku ruumi arvutamisel ei arvata maha inventarialust pindala, on vangla rikkunud EIÕK art-t 3 kogu vanglas viibitud aja jooksul, kuna inimväärikust alandav kohtlemine leidis aset ajal, kui kaebaja oli eeluuritava staatuses, s.o ajal, mil ta vajas kõige rohkem keskendumisja muid vaimseid võimeid, kuid ta oli sunnitud kambris veetma kogu oma aja, v.a üks tund päevas. Lisaks puudusid kehaliste harjutuste tegemise võimalused kogu aja jooksul, mil ta pidi viibima ülerahvastatud kambris. 2) Ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. CPT 2007. a visiidi raportis ja 05.03.2004. a raportis esitatud soovituste eiramine ligi 10 aasta jooksul Eesti Vabariigi, Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse (tegevusetusega) toime panna tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu kutsutud.

8. Tallinna Vangla esitas 09.12.2014 vastuse vastuapellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

A. Maslennikovi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) EIK-i lahenditest Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt lähtub EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit, millele viitab reeglina siis, kui isiklikku ruumi on alla 3 m². Põrandapinna suurus ei mõjuta kaebaja vaimseid võimeid ega keskendumisoskust. Kaebaja suhtes ei ole rikutud EIÕK art-t 3. 2) Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIÕK rikkumiseks ning on astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, tagades alates 01.01.2014 kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda ja vähendades kinnipeetavate arvu. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja A. Maslennikovi vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus

A. Maslennikovi kaebust lahendama (I), seejärel käsitleb sportimisvõimaluse puudumise väidet (II) ja kambris piisava isikliku ruumi mittetagamise väidet (III) ning teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse seonduvalt kambri põrandapinna vähesusega (IV). Lõpuks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (V).

I

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega peab vanglale esitatud kahjunõue olema samasisuline halduskohtule esitatud hüvitamiskaebusega. Halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega või perioodiga, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

12. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on enne halduskohtusse pöördumist esitanud Tallinna Vanglale 17.03.2014 kahju hüvitamise taotluse (tl 11-12p), mida vangla aga väidetud suure töökoormuse tõttu kaebuse esitamise hetkeks ei olnud lahendanud (tl 10). Nii vanglale esitatud kahjunõudes kui ka kaebuses halduskohtule taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist, kuna ta on perioodil 01.06.2012-01.03.2013 viibinud Tallinna Vangla kambrites, kus isikliku ruumi suuruseks oli vähem kui 3 m² ja tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Kaebaja toob 06.08.2014. a täiendavas seisukohas halduskohtule välja täiendavad inimväärikust alandavad vangistustingimused perioodil 01.06.2012-27.03.2013 (vt kohtuotsuse asjaolude p 3). Kuna need kaebaja kahjunõudes Tallinna Vanglale ei sisaldu (v.a sportimisvõimaluse puudumine perioodi 01.06.2012-01.03.2013 osas, milline kahjunõude alus sisaldus juba esialgses kaebuses halduskohtule), siis on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus vastavas osas läbimata, mistõttu tuleb A. Maslennikovi 06.08.2014. a kaebuse täiendus jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Halduskohus on otsuse p-s 40 õigesti märkinud, et kaebaja esitatud täiendav seisukoht tuleb jätta läbi vaatamata, sest kohtul on võimalik kaebaja kaebust vaadata läbi samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale, kuid halduskohtu otsuse resolutsioonis sellekohane otsustus puudub. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Eeltoodut arvestades täiendab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsuse resolutsiooni ning jätab

A. Maslennikovi kaebuse seonduvalt halduskohtule 06.08.2014 esitatud täiendavas seisukohas nimetatud täiendavate inimväärikust alandavate vangistustingimustega HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

13. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.

14. Halduskohus on otsuse p-s 36 asunud seisukohale, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale vanglas kinnipidamise ajal 01.06.2012-27.03.2013 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudest nähtuvalt on A. Maslennikov taotlenud isikliku ruumi väiksusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist vaid perioodi 01.06.2012-01.03.2013 eest. Alles 06.08.2014 esitatud täiendavas seisukohas märgib kaebaja perioodina 01.06.2012-27.03.2013, kuid vastavas kaebuse täienduses esitatud nõuded seonduvad muude vangistustingimustega. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et A. Maslennikov ei ole enda kaebuses esitanud põrandapinna väiksusega seonduvat kahju hüvitamise nõuet perioodi 02.03.-27.03.2013 osas. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus nimetatud perioodi osas hüvitise väljamõistmisel ületanud nõude piire. HKMS § 2 lg 3 esimesest lausest tulenevalt kehtib halduskohtumenetluses dispositsioonipõhimõte, mis väljendub kaebaja ainuõiguses kindlaks määrata asja läbivaatamise ulatus (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk,

I. Pilving, Juura 2013, lk 169). Kohus ei saa ise kaebuse nõuet muuta. Kuna ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese, siis kohus peab seda valikut aktsepteerima (Riigikohtu 17.11.2005. a otsus nr 3-3-1-54-05, p 14). Seega on halduskohus käesolevas asjas otsuse tegemisel rikkunud HKMS § 41 lg-t 1. Menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole HKMS §

199 lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab HKMS § 199 lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna käesolevas asjas ilmnenud rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, siis puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus saata asi tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna põrandapinna väiksuse nõuet puutuvalt perioodiga 02.03.-27.03.2013 ei ole

A. Maslennikov enda kaebuses esitanud, siis on halduskohus nimetatud perioodi osas hüvitise väljamõistmisel ületanud nõude piire, mistõttu ringkonnakohus tühistab nimetatud osas Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsuse.

15. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtus vaidluse esemeks kaebaja kahju hüvitamise nõue seonduvalt kambrites isikliku ruumi ebapiisavusega ja sportimisvõimaluse puudumisega perioodil 01.06.2012-01.03.2013. Muude kinnipidamistingimuste üle puudub käesolevas asjas vaidlus. Seda arvesse võttes jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja apellatsioonkaebuses toodud väited muude vangistustingimustega arvestamise kohta.

II

16. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.06.2012-12.02.2013 vahistatuna ja alates 13.02.2013, mil jõustus süüdimõistev kohtuotsus, muutus kaebaja staatus süüdimõistetuks (tl 31p, p 11), mil teda hoiti Tallinna Vangla suletud osakonnas. Üheks asjaoluks, millega kaebaja on põhistanud enda kahju hüvitamise nõuet, on spordisaali kasutamise ja spordiüritustel osalemise mittevõimaldamine. Nimetatuga seoses on vastustaja märkinud, et vahistatutele ei ole spordisaali külastamise õigust ette nähtud (tl 31p, p 11). Halduskohus on otsuse p-s 22 lakooniliselt märkinud, et kaebajal ei olnud võimalik kasutada spordisaali. Eeltoodu osas peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt märkida, et VangS § 90 lg 3 esimese lause kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega ei kohusta seadus vanglat tagama vahistatule sportimise võimalust. Kuna kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda vahistatuna spordisaali kasutamise ja spordiüritustel osalemise võimaldamist, siis ei saa teha vanglale etteheidet vastava võimaluse puudumise kohta ning kaebaja õigusi ei ole nimetatud asjaolu osas vahistatu staatuses olnuna vangla poolt rikutud, mistõttu loeb ringkonnakohus sellekohase kaebaja väite kahju hüvitamise nõudes põhjendamatuks. Vastustaja ja ka halduskohus on jätnud aga tähelepanuta, et kaebaja staatus on vaidlusaluse perioodi kestel muutunud. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Ka Tallinna Vangla direktori 31.01.2013. a käskkirjaga nr 10 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p-s 18.1.1 on sätestatud, et vangla võimaldab kinnipeetaval (v.a vahistatud) osaleda spordiüritustel. Kuna kaebaja on ka apellatsiooniastmes pidanud ebaõigeks, et tal ei võimaldatud kasutada spordisaali ega osaleda spordiüritustel ning vastustaja ei ole nimetatud asjaolu ümber lükanud, siis loeb ringkonnakohus käesolevas asjas tõendatuks, et kaebajale süüdimõistetu staatuses olnuna ei tagatud vangla poolt sportimise võimalust perioodil 13.02.-01.03.2013, s.o kokku 17-l päeval.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata kaebaja väited liigesevalude ja emotsionaalse pinge kohta seoses vähese liikumisega, kuna kaebaja tervisekaardi väljatrükkidest (tl 39-60) nähtuvalt ei ole kaebaja perioodil 01.06.2012-01.03.2013 esitanud Tallinna Vanglale ühtegi kaebust eeltooduga seoses, kuid on liigesevalusid kaevanud alates ca 3 aastat enne Tallinna Vanglasse üleviimist (tl 39p, 41-47). Kaebaja väited, et jalutusboksid olid vihmaga märjad ja mustad (tl 3), jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna sellekohaseid väiteid ei ole kaebaja kahju hüvitamise taotluses esitanud.

18. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (20.10.2011. a otsus nr 3-3-1-43-11,p 18). Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.2011. a määrus nr 3-3-1-43-11, p 18).

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud kaebajale süüdimõistetu staatuses olnuna üksnes 17-l päeval sportimisvõimaluse mittetagamise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas, vaid piisab selles osas vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures arvestab ringkonnakohus, et mõlemad menetlusosalised on kinnitanud iga päev ühe tunni värskes õhus jalutamise võimaldamist kaebajale, mil tal on usutavalt olnud soovi korral võimalik jalutusboksis mõningate sportlike harjutuste tegemine enda füüsiliseks koormamiseks, samuti kambris, mida ei ole saanud takistada spordivahendite puudumine. Ka võtab ringkonnakohus arvesse tervisekaardi väljatrükkidelt nähtuvad kaebused liigesevalude üle, mis on võinud olla tegelikkuses kaebaja sportimist takistavaks asjaoluks. Eeltoodud olukorras saab ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebaja õiguste rikkumist liiga väheintensiivseks, et oleks põhjendatud mittevaralise kahju väljamõistmine.

III

20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Maslennikov viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.06.2012-01.03.2013 (kokku 274 päeva), s.h 01.06.-06.08.2012 kambris nr 332 (16 m², WC alune pind 1,43 m²), 07.08.-05.09.2012 kambris nr 350 (22,7 m², WC alune pind 1,54 m²), 06.09.-26.10.2012 kambris nr 326 (15,6 m², WC alune pind 1,43 m²), 06.11.-22.11.2012 kambris nr 454 (16,1 m², WC alune pind 1,5 m²), 23.11.-19.12.2012 kambris nr 456 (17,2 m², WC alune pind 1,5 m²), 20.12.2012-01.02.2013 kambris nr 132 (15,9 m², WC alune pind 1,73 m²) ja 02.02.-22.02.2013 kambris nr 415 (17,2 m², WC alune pind 1,5 m²) (tl 30p-31, p 8). Lisaks on kaebaja viibinud 27.10.-05.11.2012 ja 23.03.-01.03.2013 kambris nr 138 (16,2 m²), mille WC aluse pinna kohta on vastustaja 18.08.2014. a täiendavas vastuses (tl 83) halduskohtule märkinud suurusena nii 1,73 m² kui ka 1,5 m². Eeltoodud vastuolu on halduskohtumenetluses tähelepanuta jäänud. Selle täpsustamiseks teatas vastustaja 15.04.2015 ringkonnakohtule, et kambris nr 138 on WC alune pind 1,73 m². Ringkonnakohus võtab vastustaja poolt 15.04.2015 esitatud täpsustuse haldusasja materjalide juurde ning loeb asjas tuvastatuks, et kambri nr 138 WC alune pind on 1,73 m².

21. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et A. Maslennikovile oli tagatud vähemalt 2,5 m² põrandapinda, lähtudes põhimõttest, et kambri põrandapinnast ei arvata maha WC ega mööbli alust pinda. Seevastu kaebaja on seisukohal, et talle ei olnud tagatud piisavalt isiklikku ruumi, lähtudes põhimõttest, et kambri põrandapinna suuruse arvutamisel tuleb maha arvata nii WC kui ka mööbli alune pind või vähemalt WC alune pind. Seega tuleb ringkonnakohtul kõigepealt kindlaks teha, mis põhimõttest tuleb lähtuda kambri põrandapinna suuruse arvutamisel.

22. VangS § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister VSkE-s. Kaebaja viibimise ajal Tallinna Vanglas perioodil 01.06.2012-01.03.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Nimetatud säte on vanglale täitmiseks kohustuslik. Lisaks oli vastustajal kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega lähtub ringkonnakohus kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest.

23. VSkE § 7 lg 1 p 8 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu osas, et kambrites, kuhu kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud, asus WC kambris (tl 31, p 9), ei saa kambris asuva WC pinda põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta ning nõustub sellekohase halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 24. Halduskohus on asjakohaselt viidanud EIK 19.12.2013. a otsusele nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11), kus jäeti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on vastustaja käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja.

24. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Halduskohus on otsuse p-s 25 asjakohaselt viidanud EIK 19.12.2013. a otsusele Tunis vs Eesti (p-d 9, 11, 46) ja 09.01.2014. a otsusele nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia (p-d 7, 21, 25), kus isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses viidatud EIK lahenditest ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta. Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, p-d 27, 28). Ka kaebaja viidatud VangS-i kommentaaridele (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, § 45 kommentaar 2) tuginedes ei saa kaebaja seisukohaga nõustuda. Nimetatud kommentaaris on põrandapinna suuruse nõuet seostatud vabaks liikumiseks ettenähtud ruumiga, kuid sellist järeldust ei ole täpsemalt kuidagi põhjendatud. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et VSkE § 7 lg-s 1 on sätestatud nõuded kambri sisustuse kohta, s.h kohustuslikud mööbliesemed, mille puudumise korral oleks tegemist vangla poolse rikkumisega kinnipidamistingimuste tagamisel. Seega on kaebaja kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.

25. Järgnevalt märgib ringkonnakohus kokkuvõtvalt vastustaja poolt halduskohtule (tl 30p-31, 36-38p, 83) ja täiendavalt ringkonnakohtule esitatud andmete pinnalt perioodid, mil kaebaja viibis kambrites, kus tema isikliku ruumi suurus jäi alla 2,5 m², oli vahemikus 2,5-3 m² ja oli üle 3 m², lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust pinda kambri üldpinnast välja ei arvata.

26. Kaebaja viibis kokku 121 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m², järgmiselt. Kambris nr 332 perioodil 01.06.-06.08.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,57 m², oli kaebaja isiklik ruum 40-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,43 m². Kambris nr 326 perioodil 06.09.-26.10.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², oli kaebaja isiklik ruum 8-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,36 m². Kambris nr 138 perioodil 27.10.-05.11.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,47 m², oli kaebaja isiklik ruum 10-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,41 m². Kambris nr 454 perioodil 06.11.-22.11.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,6 m², oli kaebaja isiklik ruum 16-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,43 m². Kambris nr 132 perioodil 20.12.2012-01.02.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², oli kaebaja isiklik ruum 41-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,36 m². Kambris nr 138 perioodil 23.02.-01.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,47 m², oli kaebaja isiklik ruum 6-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,41 m².

27. Kaebaja viibis kokku 69 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli vahemikus 2,5-3 m², järgmiselt. Kambris nr 332 perioodil 01.06.-06.08.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,57 m², oli kaebaja isiklik ruum 19-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,91 m². Kambris nr 326 perioodil 06.09.-26.10.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², oli kaebaja isiklik ruum 6-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,83 m². Kambris nr 454 perioodil 06.11.-22.11.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,6 m², oli kaebaja isiklik ruum 1-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,92 m². Kambris nr 456 perioodil 23.11.-19.12.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 15,7 m², oli kaebaja isiklik ruum 22-l (kambris 6 kinnipeetavat) päeval 2,62 m². Kambris nr 132 perioodil 20.12.2012-01.02.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², oli kaebaja isiklik ruum 2-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,83 m². Kambris nr 415 perioodil 02.02.-22.02.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 15,7 m², oli kaebaja isiklik ruum 18-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,62 m². Kambris nr 138 perioodil 23.02.-01.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,47 m², oli kaebaja isiklik ruum 1-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,89 m².

28. Kaebaja viibis kokku 84 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli üle 3 m², järgmiselt. Kambris nr 332 perioodidel 11.06.-12.06.2012 ja 01.08.-06.08.2012, kus põrandapind WC aluse pinnata on 14,57 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 8-l päeval (kambris 4 kinnipeetavat) 3,64 m². Kambris nr 350 perioodil 07.08.-05.09.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 21,16 m², oli kaebaja isiklik ruum kogu 30 päeva jooksul (kambris 2-5 kinnipeetavat) vahemikus 4,23-10,58 m². Kambris nr 326 perioodidel 07.09.-30.09.2012 ja 02.10.-14.10.2012, kus põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 37-l päeval (kambris 2-4 kinnipeetavat) vahemikus 3,54-7,09 m². Kambris nr 456 perioodil 26.11.-30.11.2012, kus põrandapind WC aluse pinnata on 15,7 m², oli kaebaja isiklik ruum 5-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 3,14 m². Kambris nr 132 oli 01.02.2013, kus põrandapind WC aluse pinnata on 14,17 m², kaebaja isiklik ruum (kambris 1 kinnipeetav) 14,17 m². Kambris nr 415 perioodidel 02.02.-03.02.2013 ja 22.02.2013, kus põrandapind WC aluse pinnata on 15,7 m², oli kaebaja isiklik ruum 3-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) üle 3,14 m².

29. Ringkonnakohus on seisukohal, et 121 päeva jooksul, kus vangla ei ole taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimustasemena 2,5 m² põrandapinda, on vangla rikkunud eelnimetatud sättest tulenevat kohustust, mistõttu tuleb vastustaja tegevus kaebajale piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu lugeda õigusvastaseks ning ringkonnakohus eeldab selles osas inimväärikuse alandamist.

30. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs Rumeenia, p 41; 19.12.2013. a otsus nr 429/12

Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt vs Venemaa, p 145; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). EIK hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest tingimustest (nt 10.05.2007. a otsus nr 14437/05 Modarca vs Moldova). Seega olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m², saab EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. EIK on 13.11.2014. a otsuses nr 75985/12 Bahnă vs Rumeenia leidnud, et isikliku ruumi puudus võib iseenesest olla piisav alus rikkumise tuvastamiseks.

Vastustaja apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahend ei lükka eeltoodut ümber. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p-d 37, 38, 41) möönnud, et 2,5 m² on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (Committee for the Prevention of Torture - CPT) soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m² põrandapinda isiku kohta.

Samas tõdes Riigikohus, et 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m²-ga.

Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajale on vaidlusalusel perioodil võimaldatud üks tund päevas värskes õhus viibida, kuid tal on puudunud õigus väljaspool kambrit muul ajal liikuda. Muude kambris nõutavate tingimuste tagamise üle kaebaja suhtes käesolevas asjas vaidlust ei ole. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel 69 päeva jooksul kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m², tuleb vastustaja käitumine lugeda õigusvastaseks ja kinnipidamise suhteliselt pika kestuse tõttu ka inimväärikust alandavaks.

31. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 32, et vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 4¹ lg-ga 1. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele kinnipeetute suure arvu tõttu, ei saa siiski eeltoodu pinnalt järeldada, et vastustaja ei ole käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Halduskohus on siinkohal viidanud otsuse p-s 34 asjakohaselt Riigikohtu 10.09.2009. a otsusele nr 3-3-1-24-09 (p 9), milles on tõdetud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Seega on halduskohus otsuse p-s 33 põhjendatult järeldanud, et vastustaja on käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite mõnetisest ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult otsuse p-s 35 lugenud vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses viidatud CPT 2007. a visiidi raportis (http://www.cpt.coe.int/documents/est/2011-15-inf-eng.htm#) antud soovitus seonduvalt

põrandapinna suurusega, ei anna alust halduskohtu seisukohaga mittenõustumiseks. CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Nähtuvalt CPT kodulehe (http://www.cpt.coe.int/en/states/est.htm) andmetest on CPT Eestit külastanud aastatel 1997, 1999, 2003, 2007 ja 2012 ning 05.03.2004 ei ole Eestile raportit esitatud, mistõttu on kaebaja sellekohane väide asjakohatu.

32. Ringkonnakohus on seisukohal, et 84 päeva jooksul, kus kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi suurusega üle 3 m², puudub alus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks.

IV

33. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

34. Riigikohus on 15.03.2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 (p 11) märkinud, et EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/08, p 64). Kohtupraktika kohaselt on inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega, mis on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21; EIK 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja 60800/07, Ananyev jt vs Venemaa, p 172).

35. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et tuvastamist leiab isiku kinnipidamine nõuetele mittevastavates tingimustes. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas ebapiisava suurusega kambrites kokku 190 (121+69) päeva ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on taolise ajaperioodi vältel kinnipeetava hoidmisel kambrites, kus temale tagatud isiklik ruum oli nii alla 2,5 m² kui ka vaid vahemikus 2,5-3 m², tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa kohus piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi.

36. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus nr 38967/10 Mets vs Eesti, p 31). Kohtupraktikas on sedastatud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu 26.06.2013. a otsus nr 3-2-1-18-13, p 26).

37. Kaebaja on ka apellatsiooniastmes jäänud nõude juurde, et tema kasuks mõistetaks välja hüvitisena kokku 2700 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõutud summas hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks 3 eurot ööpäeva eest. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas on ta viibinud alla 3 m² suuruse, s.h ka alla 2,5 m² suuruse, põrandapinnaga kambrites kokku 190 päeva, kuid seda mitte ajaliselt järjestikustel, vaid erineva pikkusega perioodidel ja enamasti lühemate perioodide kaupa, kusjuures on ta kokku 84 päeva, s.o koguperioodist 31% ulatuses, viibinud ka kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi üle 3 m². Lisaks arvestab ringkonnakohus, millele asjakohaselt viitab ka halduskohus otsuse p-s 37, asjaoluga, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, näiteks täiendavalt värskes õhus viibimise võimaldamine või üleviimine teise vanglasse. Samas võtab ringkonnakohus ka arvesse, et käesolevas asjas puuduvad taolised asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise määramise, kuna asjas ei ole vaidlustatud muid asjaolusid kinnipidamistingimustes, millega kaasnenuks suurem kumulatiivne mõju kaebajale. Ka oli kaebajale tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev, kus kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse korral on õiguste riive tunduvalt väiksem, kui alusetult karteris viibimise korral. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kokku 190 päeva eest kuulub kaebajale mittevaraline kahju hüvitamisele summas 570 eurot (3×190).

38. Riigikohtu praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002. a otsus nr 3-3-1-32-02, p 25). Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks vastustaja väidet, et kaebaja ei ole püüdnud võimalikku kahju tekkimist ära hoida, kuna käesolevas asjas on vastustaja ise kinnitanud ruumikitsikuse probleemi ülerahvastatusest tingituna, seega reaalsete võimaluste puudumist tagada kaebajale vähemalt 3 m² või enam põrandapinda kogu vanglas viibimise perioodi jooksul. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et kaebaja ei oleks saanud enda tegevuse või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle nõuetekohase suurusega isiklikku ruumi, mistõttu ei esine alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise motiivil. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb siiski arvestada EIK seisukohtadega.

V

39. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja A. Maslennikovi vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 24.09.2014. a otsuse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Maslennikovi kaebuse läbi vaatamata vastavalt käesoleva otsuse p-s 12 märgitule; tunnistab õigusvastaseks kaebajale sportimise mittevõimaldamise perioodil 13.02.-01.03.2013; mõistab Tallinna Vanglalt A. Maslennikovi kasuks välja kambri põrandapinna väiksusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitisena 570 eurot ning rahuldab kaebaja taotluse kanda temale väljamõistetav hüvitis M.H. arvelduskontole. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

40. Halduskohus jättis tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulud poolte endi kanda, kuna kaebaja ei esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (05.05.2011. a otsus nr 3-3-117-11, p 13). Kaebuse esitamisel ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 2 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla

15 euro ja mitte üle 750 euro. Seega tulnuks kaebajal tasuda halduskohtus kahju hüvitamise nõudelt summas 2700 eurot riigilõivu 81 eurot (2700×3%). Toimikust nähtuvalt oli kaebaja halduskohtus riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 21-22). Kohtupraktikas on põhjendatuks peetud mõista kaebaja kasuks välja halduskohtus tasutud riigilõiv, kuigi kaebaja halduskohtule kuludokumente ei esitanud (Riigikohtu 09.02.2011. a otsus nr 3-3-1-90-10, p 21). Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on jätnud ebaõigesti menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 109 lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna A. Maslennikovi kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o 21% ulatuses taotletud kahjunõudest, tuleb vastavas ulatuses kaebaja poolt tasumisele kuuluma pidanud riigilõivust, 81 eurost, Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 17,01 eurot ning ülejäänud osa riigilõivust summas 63,99 eurot (81-17,01) jätta riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega jäetakse menetluskulud poolte endi kanda ning teeb vastavas osas uue otsuse menetluskulude jaotuse kohta.

41. Apellatsiooniastmes oli Tallinna Vangla riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel ning A. Maslennikov oli vabastatud riigilõivu tasumisest menetlusabi jätkuvuse korras (tl 124-124p). Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja oli apellatsiooniastmes ebaõigesti riigilõivu tasumisest vabastatud. Arvestades, et kaebaja nõuab tema kaebuse täies ulatuses rahuldamist, siis kuulub halduskohtu poolt väljamõistmata jäetud 550 eurolt (2700-2150) tasumisele riigilõivu 16,50 eurot (vastuapellatsioonkaebuse esitamisel ajal kehtinud RLS § 57¹ lg 2 alusel, 550×3%). Kuna kaebaja vabakasutuskonto andmete (tl 121-122p) järgi, juhinduvalt HKMS § 112 lg 1 p-st 1, oli perioodil 12.07.-11.11.2014 kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 40,56 eurot (((282,31-201,19):4)×2), siis ei olnud kaebaja vastuapellatsioonkaebuse esitamise ajal (12.11.2014) maksejõuetu isik, mistõttu ringkonnakohus pidanuks nõudma kaebajalt riigilõivu tasumist enne vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. HKMS § 117 lg 1 p 2 kohaselt kohus võib menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saamise tingimused puudusid või on ära langenud, muu hulgas menetlusabi saaja isiku muutumise korral õigusjärgluse tõttu, kui õigusjärglasel ei ole õigust saada menetlusabi. HKMS § 117 lg 2 kohaselt menetlusabi andmise tühistamise korral kannab menetlusabi saanud menetlusosaline oma menetluskulud täies ulatuses. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebajale apellatsiooniastmes menetlusabi andmise tingimused puudusid, siis kuulub kaebajale menetlusabi andmine tühistamisele HKMS § 117 lg 1 p 2 alusel ning juhinduvalt HKMS § 117 lg-st 2 tuleb vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 16,50 eurot jätta kaebaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel