3-14-51436/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51436 Haldusasi OÜ NIITER kaebus Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ NIITER, volitatud esindaja vandeadvokaat Rene Varul; Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Maiu Paloots Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 25.06.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ NIITER esitas 28.10.2013 Keskkonnaametile taotluse hukkunud lammaste eest kahjuhüvitise saamiseks summas 7750 eurot (edaspidi taotlus). Taotluse kohaselt murdsid hundid ajavahemikul 21.09.2013 – 16.10.2013 Valgamaal, Hummuli vallas, Alamõisa külas taotlejale kuuluvast lambakarjast 31 utte (edaspidi nimetatud ka lammas). Ühe ute maksumus on taotluses 250 eurot.

2. Ajavahemikul 22.09.2013 – 16.10.2013 teostasid Keskkonnaameti spetsialistid paikvaatlused ja koostasid suurkiskja tekitatud kahjustuste kohta ekspertiisiaktid, mille kohaselt leiti kokku 25 hukkunud lammast ja 6 haavatud lammast, kes hädatapeti.

2

3. Keskkonnaameti peadirektor moodustas 02.05.2011 käskkirjaga nr 1-4.1/11/144 komisjoni looma tekitatud kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste määramiseks. Komisjon asus 04.03.2014 koosolekul seisukohale, et kuna taotleja ei esitanud hukkunud lammaste väärtust tõendavaid dokumente, siis tuleb aluseks võtta lammaste keskmine turuhind 160 eurot. Komisjon määras kahju suuruseks 4 960 eurot, millest tuleb maha arvestada taotleja omavastutus 128 eurot.

4. Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirjaga nr 1-4.1/14/152 „Looma poolt tekitatud kahju hüvitamine“ (edaspidi käskkiri) otsustati hüvitada taotlejale kahju summas 4 832 eurot.

5. Kaebaja esitas 28.04.2014 Keskkonnaametile käskkirja osaliseks kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille Keskkonnaamet jättis 11.06.2014 vaideotsusega nr 1-4.1/14/283 rahuldamata. Keskkonnaamet leidis, et taotleja ei tõendanud murtud loomade teistsugust väärtust, mistõttu oli põhjendatud võtta hüvitise määramisel aluseks kehtiv turuhind. Turuhinna määramisel lähtus Keskkonnaamet TNS Emor Agriseire hinnainfos 2013. aasta kohta esitatud keskmisest lammaste kokkuostuhinnast, loomade keskmisest hinnangulisest kaalust, ostu-müügikuulutuste põhisest hinnapäringust ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuselt küsitud arvamusest. Lisaks märkis Keskkonnaamet, et kuna huntide ründeid on toimunud ka varem ja suurkiskjate olemasolu kõnealuses piirkonnas oli taotlejale teada, siis oli maksimaalse omavastutuse määramine õiguspärane. Samuti ei ole taotleja rakendanud ekspertiisiaktides soovitatud abinõusid rünnete vältimiseks.

6. OÜ NIITER esitas 10.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 osas, millega jäeti rahuldamata OÜ NIITER kahju hüvitamise taotlus kaebaja taotletud määras. Tartu Halduskohus edastas 06.08.2014 määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi Tallinna Halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb käskkirja tühistamist osas, millega talle hüvitati tekitatud kahju taotluses märgitust väiksemas ulatuses.

7.1. Keskkonnaamet oleks pidanud hüvitise määramisel võtma aluseks lamba turuväärtuse. Keskkonnaamet hindas lamba turuvääruseks 160 eurot, kuid tegelikult on lamba turuväärus 250 eurot. Keskkonnaamet lähtus turuhinna määramisel valedest eeldustest, st ute lihakilo müügihinnast. Kaebaja realiseerib vanemad lambad tootmisloomadena (kui poegivad ja ilmastikus hästi kohanenud isendid), mille hind on oluliselt kõrgem lihaloomaks müüdavatest lammastest. Ka Keskkonnaamet oleks pidanud murtud loomi käsitama tootmisloomadena. Kaebaja oleks saanud murtud lambad realiseerida kahju hüvitisest parema hinnaga, mistõttu on kaebajale kahju hüvitatud vaid osaliselt. Ka MTÜ Eesti Tõulammaste Aretusühingu hinnangul on ute turuväärtus 250 kuni 500 eurot.

7.2. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 61 lg 1 ja lg 3 p 4 kohaselt hüvitatakse hundi tekitatud kahju 100% ulatuses, arvestades kahjusummast maha omaniku omavastutuse 64 kuni 128 eurot. Keskkonnaamet määras omavastutuse maksimummääras, kuna kahjustuste hindamise aktide kohaselt olid ennetusabinõud mitterahuldavad. Samas on hinnangud abinõude osas olnud erinevad, mistõttu ei ole õigustatud maksimaalse omavastutusmäära rakendamine.

8. Keskkonnaamet palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

8.1. Loomakahju hüvitamist reguleerib LKS ja keskkonnaministri 10.09.2008 määrus nr 40 „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“ (edaspidi

3

määrus nr 40). Nõustuda ei saa, et kahju tuleb hüvitada 100% ulatuses taotleja määratud summast lähtudes. 100% saab hüvitada kahju, mille suurus on tõendatud (nt looma müügihind on määratud müügilepingus). Kaebuse ja vaide lisaks olnud arve pärineb 2010. aastast ning sellega ei saa tõendada 2013. aastal murtud lammaste väärtust.

8.2. Lambaid müüakse ja ostetakse erineva hinnaga. Tekkinud kahju ühtsel alusel hüvitamiseks selgitas Keskkonnaamet välja looma keskmise hinna, millest lähtuti kui taotleja ei tõendanud murtud loomade teistsugust väärtust. Keskkonnaamet ei määranud ute väärtust lihakilo müügihinna alusel, vaid võttis aluseks TNS Emor Argiseire hinnainfos esitatud 2013. aasta keskmise lammaste kokkuostuhinna, erinevate ekspertide ja loomakasvatajate käest saadud loomade keskmise hinnangulise kaalu, ostu-müügikuulutused ning Eesti Lambakasvatajate Seltsi arvamuse. Nende alusel saadi täiskasvanud lamba hüvitise suuruseks 160 eurot, kuni 1. aasta vanuse lambatalle korral 80 eurot, jõudluskontrolli alusesse karja kuulunud lammastel 200 eurot ning talledel 150 eurot. Kuna kaebaja lammaste väärtuse kohta tõendeid ei esitanud, siis lähtus Keskkonnaamet määratud keskmisest hinnast. Samuti ei olnud tegemist jõudluskontrolli karja kui lambakasvatuses toodangu kvaliteedile lisagarantiisid andvasse karja kuulunud lammastega.

8.3. MTÜ Eesti Tõulammaste Aretusühing on eeldatavasti pidanud tõulammaste ute turuväärtuseks 250-500 eurot. Kaebaja tõulambaid ei kasvata. Seega nõutakse hüvitist tavaliste lammaste eest. Kaebaja seisukoht, et karja suurendamiseks mõeldud ute turuväärtus on 250-500 eurot on ilmselgelt ülepakutud, kuna nt portaali Karjaturg kaudu on võimalik kaebaja kodulehel iseloomustatud uttesid osta 173 eurot tükk. Murtud lammaste hüvitishinna põhjendatust on analüüsinud Tallinna Halduskohus ka 21.01.2015 otsuses nr 3-14-51438 ning leidnud, et keskmine hüvitushind summas 160 eurot on määratud asjakohaselt ja õiglaselt.

8.4. Omavastutuse määr on hinnatud ja arvestatud õigesti. Omanikul on esmane vastutus kaitsta koduloomi suurkiskjate rünnakute eest. Sõltuvalt karjast ja karja suurusest on võimalik ajada kari ööseks tugevamalt kaitstud aedikusse või lauta, päeval valvata karjastega jne ehk võtta tarvitusele meetmed, et kahju ei saaks tekkida. Karjatarad on võimalik ehitada kiskjakindlad ja loomade omanikul on võimalus muud moodi kiskjaid eemale hoida. Riik ei saa vastutada eraomandi säilimise eest ja riigile ei saa panna seetõttu ka täisvastutust olukordades, kus omanik ise ei ole taganud piisavalt kaitset kiskjate rünnakute eest. Antud vaidluse asjaoludest nähtub, et sama karja loomi on murtud lühikesel ajavahemikul mitu korda. Keskkonnaameti hinnangul ei ole omanik võtnud tarvitusele piisavalt abinõusid, et oma karja kiskjate eest parimal viisil kaitsta.

8.5. Suurkiskja tekitatud kahjustuse ekspertiisiaktide kohaselt oli taotleja teadlik piirkonnas huntide esinemisest. Kaebaja kinnitusel murti lambaid samas kohas ka kaks aastat tagasi. Omavastutuse osa suuruse määramisel lähtub komisjon olemasolevatest ennetusabinõudest rünnakute hetkel, kahjusaaja ette võetud sammudest edasiste kahjustuste ärahoidmiseks ning arvestab kahjusaaja teadlikkust võimaliku suurkiskjate ohu kohta, kahjustuste arvu ühel aastal ja nende korduvust ning tekitatud kahju kogusuurust. Praegusel juhul tehti otsus maksimaalse omavastutuse määramiseks kehtiva korra järgselt ja see oli põhjendatud. Huntide ründeid oli toimunud ka varem, mistõttu oli teada suurkiskjate olemasolu antud piirkonnas. Ekspertiisi aktides on selgitatud, et kiskjad tulevad karjamaale suure tõenäosusega üle jõe ujudes ning soovitav on piirata karjamaa ka jõe poolt elektrikarjusega ning rünnete kordumise vältimiseks rakendada ka teisi ennetusabinõusid (ajada lambad täielikult elektrikarjusega piiratud koplisse, kasutada hundilippe, kasutada karjavalvekoeri, piirata karjamaa jõepoolne külg elektrikarjusega). Viidatud abinõusid ei rakendatud, mistõttu on toimunud uued ründed ja tekkinud kahju. Nii võlaõigusseaduse kahju hüvitamise kui ka loomakahju hüvitamise sätete kohaselt peab eelkõige omanik tegema kõik endast oleneva, et kahju ei tekiks ja tekkinud kahju oleks võimalikult väike.

4

KOHTU PÕHJENDUSED 9. Asjas ei ole vaidlust, et ajavahemikul 21.09.2013 – 16.10.2013 murdsid hundid Valgamaal, Hummuli vallas, Alamõisa külas taotlejale kuuluvast lambakarjast 25 lammast, millele lisandusid viga saanud ja hädatapetud 6 lammast. Pooltel on vaidlus selles, kas Keskkonnaameti määratud 160 euro suurune kahjuhüvitis ute kohta on piisav ning kas Keskkonnaamet määras kaebaja omavastutuse suuruse õigesti. 10. Looma tekitatud kahju hüvitamist ja hüvitise maksmist reguleerivad LKS § 61 ja määrus nr 40. Viidatud õigusaktide kohaselt hüvitatakse hundi tekitatud kahju 100% ulatuses ning kahjusummast arvestatakse maha omaniku omavastutus 64 kuni 128 eurot (LKS § 61 lg 3 p 5). Kohus nõustub vastustajaga, et kahju suuruse tõendamine lasub taotluse esitajal ning praegusel juhul ei ole kaebaja haldusmenetluses ning sellele järgnenud vaide- ja kohtumenetluses tõendanud, et Keskkonnaameti määratud keskmine ute hind on määratud valesti ning huntide murtud kaebaja uted olid keskmisest kõrgema turuväärtusega. 10.1. Komisjoni protokollist nähtub, et hüvitise suuruse määramisel hinnati hüvitise taotleja esitatud tõendeid ning nende ebapiisavuse tõttu lähtus Keskkonnaamet murtud looma väärtuse määramisel keskmisest turuhinnast. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Keskkonnaamet võttis hüvitise määramisel aluseks ute lihakilo müügihinna. Komisjoni protokollist (tlk 14 ja 14 pöördel), vaideotsusest (tlk 16 ja 16 pöördel) ning Eesti Lambakasvatajate Seltsi vastusest (tlk 57) nähtuvalt võttis vastustaja keskmise turuhinna määramisel aluseks 2013. aasta TNS Emor Agriseire hinnainfo keskmise kokkuostuhinna, loomade keskmise kaalu, ostu-müügikuulutuste põhise hinnapäringu ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse ekspertarvamuse. Nende alusel vastustaja leidis, et täiskasvanud lamba hind on 160 eurot, kuni 1 aasta vanuse lambatalle hind 80 eurot, tunnustatud jõudluskontrolli või aretuskarja kuuluva lamba hind 200 eurot (tlk 14). Kaebaja ei ole tõendanud, et murtud uttede keskmine väärtus oleks arvutatud valesti, ebaõigetest asjaoludest lähtuvalt. 10.2. Vaidlust ei ole, et kaebaja hüvitise suuruse tõendamiseks Keskkonnaametile haldusmenetluses dokumente ei esitanud. Samuti ei ole kaebaja kohtus tõendanud, et tema karjast murtud uttede väärtus oli keskmisest turuhinnast oluliselt kõrgem. Halduskohtumenetluse seadustiku § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebaja väidete kohaselt olid murtud uted tootmisloomad, kuid sellekohane väide on tõendamata. Veebilehelt www.talled.ee nähtub, et Alamõisa Farm OÜ tegeleb farmi opereerimisega, lammastega kaupleb ja muid teenuseid pakub Niiter OÜ. Samalt lehelt nähtub rubriigist „pakume“, et aastaringselt pakutakse parima kvaliteediga lihatallesid, talleliha, lambaliha. Seega ei ole kodulehe kaudu võimalik tuvastada, et kaebaja tegeleb n-ö tootmisloomade kasvatamise ja nende müümisega. 10.3. Kaebaja esitas uttede väärtuse tõendamiseks 09.11.2010 arve nr 20101102 (tlk 10), 20.12.2013 arve nr 20131212 (tlk 20) ning Eesti Tõulammaste Aretusühingu kirja. Kaebaja ei väida ning ei ole esitanud ka tõendeid, et huntide murtud uted oleksid kuulunud tunnustatud jõudluskontrolli- või aretuskarja. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et tegemist oleks tõulammastega. Veebiaadressilt www.talled.ee nähtub, et karjas tõulambad puuduvad ning põhikari koosneb erineva Swifteri veresusega valgepealistest krantsidest. Kohus nõustub Keskkonnaameti väitega, et lambaid müüakse ja ostetakse väga erinevate hindadega ning kohtu hinnangul ei tõenda 2010. aastast pärinev arve, et ka aastal 2013 oleks kaebaja karjas olnud ute turuväärtus 300 eurot. 2013. aasta arvest aga uttede müüki ei nähtu. Ka on tõendamata kaebaja väide, mille kohaselt ostis ta selliseid loomi ca 400 eurot tükk. 20.03.2015 menetlusdokumendi lisaks olev maksekorraldus (tlk 77),

5

millest nähtuvalt on maksjaks kaebaja, ei tõenda uttede ostu-müüki. Viidatud maksekorralduse kohaselt tasutakse jäärade eest. 10.4. Ka on paljasõnaline ja täielikult tõendamata kaebaja väide, mille kohaselt on turuhinnad võrreldes aastaga 2010 samad ning et kaebaja oleks saanud murtud uted realiseerida oluliselt parema hinnaga. Kui kaebaja tõepoolest tegeleks igapäevaselt ka tootmislammaste müümisega, siis oleks tal lihtne tõendada ka oluliselt hilisemate või samasse perioodi jäävate arvetega murtud uttede turuväärtust. Seda kaebaja teinud ei ole. Keskkonnaamet on veenvalt välja toonud, et tegelikult on uttede turuhind kaebaja nimetatud hinnast oluliselt madalam ning seda on kinnitanud ka Eesti Lambakasvatajate Selts. Kaebaja ei ole seejuures esitanud ühtegi põhjendust, mis Keskkonnaameti ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi väited uttede turuhinna kohta ümber lükkaks. Seega ei ole kohtule esitatud tõendeid, mille alusel saaks kohus asuda seisukohale, et Keskkonnaamet oleks pidanud kaebajale hüvitist maksma kaebaja taotletud summas. 10.5. Määruse nr 40 § 8 lg 4 esimese lause kohaselt hüvitatakse suurkiskja tekitatud kahju kuni 100% ulatuses. Kui taotleja ei tõenda, et tema taotletav kahjuhüvitis on vastavuses tegeliku kahju suurusega, siis peab Keskkonnaamet kahju hüvitise määramisel võtma aluseks keskmise turuväärtuse. Kohtu hinnangul on vastustaja seega õigesti leidnud, et 100% ulatuses saab kahju hüvitada üksnes juhul, kui taotleja tõendab murtud lammaste tegeliku väärtuse. Kui taotleja ei peaks tõendama lammaste keskmisest ostu-müügihinnast kõrgemat turuväärtust, võiks see kaasa tuua olukorra kus majanduslikult kasulik on lasta hundid karja murdma, kuna sellisel juhul võib lamba eest küsida tema tegelikust väärtusest kõrgemat hüvitist. Kahju hüvitamisel ei tohi kannatanu rikastuda (VÕS § 127 lg 5). Selle põhimõttega on kooskõlas, et kahju hüvitise suuruse määramisel võetakse aluseks lammaste keskmine turuväärtus, kui taotleja ei tõenda teistsugust väärtust. 11. Määruse nr 40 § 8 lg 4 teise ja kolmanda lause kohaselt on omavastutuse suurus 64 kuni 128 eurot ning selle määramisel arvestatakse määruse nr 40 §-s 9 sätestatud vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust. Määruse nr 40 § 9 lg 1 kohaselt võetakse hüvitise määramisel arvesse taotluse esitaja tegevust oma vara kaitsmisel. Omavastutuse suuruse määramisel võttis komisjon aluseks vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust ja sobilikkust ning samas kohas varasemalt kiskjakahjustuste esinemist ja kahjusaaja tegevust kahjustuste järgselt (tlk 14). 11.1. Kohus nõustub kaebajaga, et ekspertiisiaktides (tlk 40-47) on hinnatud ennetusabinõusid erinevalt. Kui 22.09.2012 (tlk 46), 09.10.2013, 10.10.2013 ja 12.10.2013 ning 16.10.2013 teostatud ekspertiiside aktides (tlk 40 ja 42) hinnati ennetusabinõusid piisavaks, siis 27.09.2013 ja 28.09.2013 ekspertiiside aktis (tlk 44) hinnati ennetusabinõusid ebapiisavateks. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et omavastutuse määramisel ei saa arvesse võtta üksnes ekspertiisiaktides toodud järeldusi meetmete piisavusest või ebapiisavusest, kuivõrd määruse nr 40 § 9 lg-s 1 sätestatud alused hüvitise määramisel on oluliselt laiemad. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on haldusorganil uurimispõhimõtte rakendamise kohustus, mille kohaselt peab haldusorgan välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Ekspertiisiaktides on märgitud, et kaebaja lambaid murti ka 2 aastat tagasi, samuti on välja toodud, et tõenäoliselt on murdjad hakanud üle jõe ujuma. 11.2. Seega on ilmne, et kui hundid on hakanud veekogu ületama ning vaatamata sellele hoiab kaebaja lambaid veekoguga piirnevas koplis (st veekoguga piirnev külg ei ole täiendavalt tarastatud), ei ole kaebaja tegevus suurkiskjate rünnete tõrjumiseks ja oma vara kaitsmiseks olnud piisav. Kahjuhüvitise määramisel on oluline hinnata kahju saaja tegevust kahju ärahoidmisel. Ekspert soovitas juba 27.09.2013 ja 28.09.2013 aktis (tlk 44) viia lambad täielikult elektrikarjusega ümbritsetud koplisse. Kaebaja vastavat soovitust kahju tekkimise vältimiseks ei järginud, eelistades

6

lähtuda ekspertarvamustest, mis talle täiendavaid toiminguid ja kulusid kaasa ei toonud. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja selliselt toimides omavastutusest vabaneda. Kaebaja ei väida, et tal oleks olnud objektiivseid takistusi eksperdi soovituste järgimiseks vältimaks kahju tekkimist. Keskkonnaamet on omavastutuse määranud kooskõlas määrusega nr 40 ning kaalutlusõiguse teostamisel on aluseks võetud määruse nr 40 § 9 lg-st 1 tulenevad asjaolud. Kohtu hinnangul on haldusorgan kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. 12. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud otsus vastab kaebajat puudutavas osas eeltoodud nõuetele ning kohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid vaidlustatud otsuse õigusvastasusele ja tingiksid selle tühistamise kaebajat puudutavas osas. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata. 13. Keskkonnaamet menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud ning kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1).

/digitaalselt allkirjastatud/ Kristina Maimann