3-15-1314/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1314 Haldusasi A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkirja nr 5-2/688 täitmise peatamiseks Menetlusosalised Kaebaja: A.E. Vastustaja: Tallinna Vangla Menetlustoiming Menetlusabi taotluse lahendamine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine Resolutsioon

1. Vabastada A.E. esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

2. Jätta rahuldamata A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus peatada Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkirja nr 5- 2/688 täitmine.

3. Määruse ärakiri saata A.E.ule ja Tallinna Vanglale ning Rahandusministeeriumile Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib menetlusabi saaja või Rahandusministeerium esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.05.2015 on koostatud Tallinna Vangla praktikandi inspektor-kontaktisiku ülesannetes Sander Kivinuki (Kivinukk) poolt käskkiri nr 5-2/688 A.E.ule distsiplinaarkaristuse määramise kohta seoses vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumisega (tl 3-4). Käskkirjaga karistati A.E.ut kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt on 21.04.2015 vormistatud Tallinna Vangla IV üksuse inspektor-kontaktisiku Margus Pendini poolt ettekanne nr 1126 selle kohta, et M.Pendin tutvustas 21.04.2015 kl 16.00 paiku neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kabinetis nr 1 A.E.ule 12.04.2015 koostatud ettekannet nr 1035 ning teavitas distsiplinaarmenetluse algatamisest seoses korraldusele mitteallumisega. Käskkirjas on välja toodud, et A.E. ärritus, kui temale tutvustati eelnimetatud ettekannet, ja A.E. kirjutas

sellele ettekandele sõna „vittu“ ning tõmbas sõnale joone alla nii tugevasti, et pastapliiats läbistas paberi.

Seejärel hakkas A.E. kabinetist välja liikuma ning M.Pendini korraldusele tagasi vestlusele tulla, A.E. ei allunud ning jätkas liikumist. M.Pendin järgnes A.E.ule koridori ning andis sektsiooni lokaalvärava juures uuesti A.E.ule korralduse tagasi vestlusele tulla, misjärel A.E. keeldus korralduse täitmisest, liikudes edasi kambri poole ja vastas, et ta ei taha M.Pendiniga vestelda. Käskkirjast nähtuvalt viibis juhtumi toimumise ajal lokaalvärava juures ka Talinna Vangla neljanda üksuse valvur Alo Hansson. Samuti nähtub käskkirjast, et A.E.ut teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 24.04.2015 ning ta on andnud toimunu kohta omapoolse kirjaliku seletuse 29.04.2015. Käskkirja kohaselt on A.E. Tallinna Vanglale antud seletuskirjas väitnud, et M.Pendin avaldas talle ettekande nr 1035 tutvustamisel psühholoogilist survet, mistõttu A.E. läks endast välja ja kirjutas ettekandele sõna "Vittu" ning keeldus M.Pendiniga edasi vestlemast ja lahkus kabinetist. A.E. on vanglale selgitanud, et sõna „Vittu“ kasutamine ei olnud tema pöördumine ega sõna kasutamine vestluses. A.E. on tunnistanud, et M.Pendin järgnes talle kabinetist lahkumise järgselt koridori ning andis talle korralduse tagasi kabinetti minna ja kohustas endaga suhtlema. A.E. põhjendas vanglale, et kuna M.Pendin oli teda endast välja viinud, siis ta ütles korduvalt, et ei taha temaga suhelda ja läks oma tuppa. Käskkirjas avaldatu kohaselt on Sander Kivinukk karistuse määramisel küsinud informatsiooni ka neljanda üksuse valvurilt Alo Hanssonilt, kes väitis, et A.E. jätkas liikumist enda kambri poole ka siis, kui M.Pendin oli talle andnud korralduse tagasi vestlusele tulla. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et A.E.ul on 8 kehtivat karistust, millest 4 on allumatus vanglaametniku korraldusele. Samuti on arvestatud, et süükspandav tegu on raske rikkumine ja ohuks vangla julgeolekule. Vangla hinnangul näitab A.E.u süstemaatiline allumatus lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning on halvaks eeskujuks teistele kinnipeetavatele. Käskkirja kohaselt ei täidaks leebemad karistused oma eesmärki ega oleks proportsionaalsed teo raskusega, arvestades muuhulgas et eelmise rikkumise eest määratud kartserisse paigutamine 7-ks ööpäevaks ei ole A.E.ut motiveerinud õiguskuulekalt käituma.

2. 22.05.2015 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkirja nr 5-2/688 täitmise peatamiseks ning menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluselt nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Taotlusest nähtuvalt on A.E. esitanud vaide käskkirja vaidlustamise kohta 21.05.2015. Taotluse kohaselt menetles kontaktisik M.Pendin A.E.u suhtes kahte distsiplinaarasja, millest üks oli määratud seoses Alo Hanssoni 21.03.2015 ettekandega varasema rikkumise kohta. A.E. toob välja, et varasema rikkumise osas oli menetleja olnud ligi kuu aega tegevusetu.

A.E.u taotluse kohaselt tutvus ta 21.04.2015 hommikul varasema rikkumise kohta koostatud distsiplinaarmenetluse protokolliga ja leidis, et menetleja on isiklikult huvitatud asja lahendist ning A.E.ul tekkis kahtlus tema erapooletuses, mistõttu asus ta koostama taotlust menetleja taandamiseks, millise sai valmis peale lõunat ja edastas menetlejale. A.E.u väitel erutus M.Pendin A.E.u taotluse peale silmnähtavalt ja asus selgitama talle, mis rikkumises teda süüdistatakse. A.E.u taotluse kohaselt nõudis M.Pendin temalt vastuväiteid, mille peale A.E. vastas, et ta ei jõua kõiki asju nipsu peale teha.

A.E. asus vastuväiteid koostama ning mõne aja pärast kutsuti ta M.Pendini kabinetti. M.Pendin teavitas taotluse kohaselt A.E.ut, et kui ta kohe vastuväiteid ei esita, siis neid polegi vaja ning teavitas A.E.ut uuest ettekandest selle kohta, et ta ei lülitanud välja laevalgustust. A.E.u väitel survestas M.Pendin teda ettekandest teavitamisega ja oma olekuga psühholoogiliselt, misjärel A.E. läks endast välja ja kirjutas ettekandele sõna „vittu“. A.E.u taotluse kohaselt ta keeldus M.Pendiniga seejärel vestlemast ja lahkus kabinetist.

Ka toob A.E. välja, et M.Pendin järgnes talle koridori ja andis korralduse tagasi kabinetti minna ja kohustas temaga suhtlema. A.E. väljendab ennast kaebuses järgnevalt: „ Ma ütlesin menetlejale korduvalt, et ei taha temaga suhelda. Tema aga mögises oma korraldusi edasi nagu katkine saviplaat. Lõppes see jama sellega, et läksin lihtsalt oma tuppa“. A.E.u hinnangul on õigusaktidega täitevvõimul keelatud sundida kinnipeetavale peale oma väärastunud arusaamasid ja kohelda teda oma äranägemise järgi ning sundida kinnipeetavat tema arvamusi või veendumusi muutma.

A.E.u väitel oli menetleja vaidlusaluses situatsioonis agressoriks ning olukord lõppes sellega, et ta oli sunnitud toime panema kodukorra rikkumise. A.E.u hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale kohustust sundkorras minna ametniku kabinetti või temaga suhelda.

3. 22.05.2015 kohtunõudega palus kohus Tallinna Vanglal esitada seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele ning teatada, kas A.E. on vanglale vaide esitanud. Samuti palus kohus vanglal esitada A.E.u vanglasisese isikukonto väljavõtte perioodi 21.12.2014-21.05.2015 kohta. Vangla esitas nõutud dokumendid ja andmed kohtule 25.05.2015.

4. 25.05.2015 vastuses on Tallinna Vangla seisukohal, et A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla selgitab, et A.E.u karistus on täitmisele pööratud alates 23.05.2015.Vangla hinnangul on A.E. rikkunud ebatsensuurse sõna kirjutamisega Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1, mille järgi on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Lisaks ei allunud A.E. inspektor-kontaktisiku seaduslikele korraldustele, rikkudes sellega VangS § 67 punkti 1. Vangla hinnangul ei ole A.E.u käitumine õigustatav asjaoluga, et inspektor-kontaktisik teda väidetavalt provotseeris. Vangla hinnangul on vale A.E.u arusaam, et kui ta ei soovi vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele alluda, siis ei pea ta seda ka tegema. Vangla toob välja, et A.E. on ise tunnistanud teo toimepanemist, menetluses on kogutud tõendeid, A.E. on saanud esitada omapoolsed selgitused, ta on tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga ja on saanud esitada sellele ka vastuväite. Tallinna Vangla leiab, et karistus on kaalutletud ja rikkumise raskust ja A.E.u varasemaid karistusi arvestades proportsionaalne. Seetõttu ei ole vangla hinnangul A.E.u kaebusel eduväljavaateid, mistõttu puudub vajadus ka esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

KOHTU SEISUKOHT Menetlusabi taotluse lahendamine

5. Selleks, et vastavat esialgse õiguskaitse taotlust lahendada tuleb kõigepealt lahendada A.E.u menetlusabi taotlus esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

6. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluselt tasuda riigilõivu summas

15 eurot.

7. HKMS § 110 lg 1 p 1 järgi võib kohus isiku taotlusel ta menetlusabina muu hulgas täielikult või osaliselt vabastada riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p-de 1-3 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui: menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile ja/või menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude või menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandusvõi kutsetegevusega ega puuduta tema majandusvõi kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

8. Seega tuleb kohtul esmalt hinnata taotleja maksejõulisust. Taotleja maksejõulisuse hindamisel peab kohus HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt võtma aluseks taotleja taotlusele eelneva nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega. Kohtule esitatud kaebaja pangakonto väljavõtte kohaselt on kaebaja sissetulek menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud viimasel neljal kuul kokku 25 eurot, millest on tehtud kinnipidamisi nõuete fondi kogusummas 12,50 eurot ja kinnipidamisi vabanemisfondi 5 eurot ning võetud tasu elektrienergia eest summas 5,13 eurot. Seejuures ei ole alust arvestada kuludena maha kaupluses tasutud summasid (kokku 1,16 eurot). Seega on kohtule esitatud andmetest ilmne, et A.E.ul riigilõivu tasumiseks rahalised vahendid puuduvad ning ta tuleb riigilõivu tasumisest vabastada. Samuti puuduvad antud juhul muud HKMS §-s

112 sätestatud füüsilisele isikule menetlusabi andmist välistavad asjaolud.

9. Eeltoodud põhjustel tuleb rahuldada A.E.u taotlus menetlusabi saamiseks.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

10. HKMS § 249 lg 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatud määrusega viivitamata või kui ta peab vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada ka hiljem (HKMS § 252 lg 1).

11. HKMS § 249 lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni. Vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni: 1) vaide esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata; 2) kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.

12. Käesoleval juhul käsitleb kohus A.E.u esialgse õiguskaitse taotlust taotlusena esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal. A.E. palub peatada Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkirja nr 5-2/688 täitmise.

13. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkiri nr 5-2/688, millega karistati A.E.ut vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Käskkirja põhjendustest nähtub, et karistus määrati tuginedes vanglateenistuse ametniku (inspektorkontaktisik Margus Pendin) 21.04.2015 ettekandele nr 1126 rikkumise fikseerimise kohta ning neljanda üksuse valvuri antud informatsioonile. Käskkirja kohaselt kirjutas A.E. temale vanglateenistuse ametniku poolt tutvustatud ettekandele suurelt sõna „Vittu“ ja tõmbas sõnale joone all ning hakkas kabinetist välja liikuma eirates temale antud korraldusi vestlusele tagasi tulla. Ka nähtub käskkirjast, et A.E. eiras, talle antud korraldusi kabinetti vestlusele tagasi tulemiseks ka siis, kui ametnik talle koridori järgnes ja andis uuesti korralduse tagasi vestlusele tulla. Käskkirjast nähtub, et vaatamata A.E.ule korduvalt antud korraldustele jätkas ta liikumist oma kambri suunas ning teatas, et ei soovi suhelda. Käskkirja kaalutlustest nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste, sh samalaadsete rikkumiste olemasolu. Samuti on välja toodud, et vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajate autoriteedi kõigutamine on raske rikkumine ning korralduste eiramine distsipliini nõrgestamine ja seega vangla julgeolekut ohustav. Vangla hinnangul näitab A.E. oma käitumise ja süstemaatilise allumatusega lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes.

14. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata (HKMS § 249 lg 3). Seega on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kui esineb õiguskaitse vajadus, s.t kui taotleja heaolu on taotluse lahendamise tulemusest sõltuv. Riigikohtu määrustes haldusasjades nr 3-3-1-67-01 ja nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada. Laiemalt vaadates tekib kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada või ka juhul kui selline eesmärk oleks küll võimalik saavutada, kuid esialgse õiguskaitse mittekohaldamine võiks kaebaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Seega peab esialgse õiguskaitse järele olema tungiv vajadus, hilisem objektiivne võimatus või äärmiselt ebamõistlik või ebaotstarbekas võimalus saavutada kohtusse pöördumise

eesmärki. Kuigi A.E.ule määratud karistus on juba täitmisele pööratud, ei ole see veel täielikult ära kantud.

Kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarkaristuse täies ulatuses täitmisel ei ole haldusakti tagajärgi kaebuse rahuldamise korral enam võimalik kõrvaldada ning kaebuse esitajal ei oleks sellisel juhul võimalik ka talle soodsa kohtuotsuse korral kaebusega taotletavat eesmärki saavutada. Seega esineb taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus.

15. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega annab kohus ka eelhinnangu kaebusele (3-3-1-54-06) ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise üheks aluseks on kaebuse ilmne perspektiivitus (3-3-1-3-06, 3-3-1-54-06). Seetõttu tuleb kohtul kaaluda ka teisi esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi – nagu vaide/kaebuse eduväljavaated ning avalik huvi.

16. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal teadaoleva informatsiooni põhjal ei pea kohus Tallinna Vangla 21.05.2015 käskkirja nr 5-2/688 vaidlustamist perspektiivikaks ega näe eduväljavaateid käskkirja tühistamise taotluse rahuldamiseks.

17. Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korduvatele korraldustele tulla tagasi ametniku kabinetti vestlusele. Selline tegu on põhjendatult loetud distsipliinirikkumiseks, sest VangS §

67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et intsident käskkirjas toodu kohaselt aset leidis. A.E. on esitatud taotluses sündmuste toimumist käskkirjas toodu kohaselt kinnitanud. A.E.u väitel ei tulene aga ühestki õigusaktist kohustust sundkorras vestelda või kabinetti minna. Kohtu hinnangul ei õigusta rikkumist A.E.u subjektiivne arvamus ja seisukoht korralduse seaduslikkuse kohta.

Kohus osundab, et isegi juhul, kui vaidemenetluses või edasises kohtumenetluses tuvastatakse, et korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav on täitnud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kohus selgitab, et vanglateenistuse ametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav on kohustatud talle antud korralduse täitma sõltumata oma subjektiivsest arusaamast ja arvamusest korralduse seaduslikkuse kohta. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Nimelt on Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-103-06 leidnud, et, kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Samas kohtuasjas on Riigikohus märkinud, et õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Samas asjas on Riigikohus tõdenud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.

Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Seetõttu saab kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007.a. otsus nr 3-3-1-103-06). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Käesoleval juhul ei saanud A.E. kuidagi pidada talle antud korraldust ilmselgelt tühiseks, kuivõrd antud juhul oli selge, et korralduse andis pädev vangla ametnik (kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ja kinnipeetav pidi olema vastavast nõudest teadlik) ja see oli suunatud A.E.ule (miski ei viita käskkirjas ega A.E.u taotluses, et korraldus võis olla suunatud kellelegi teisele) ning see oli piisavalt selge – A.E.u kohustati korduvalt tulema kabinetti tagasi vestlusele. Samuti ei saa selle korralduse põhjal teha järeldust, et see kohustab õigusrikkumist toime panema.

18. A.E.u on taotluses väitnud, et ühestki õigusaktist ei tulene talle kohustust sundkorras vestelda või minna ametniku kabinetti. Kohus selgitab, et karistuse kandmine vanglas on keerukas ja paljude erinevate nüanssidega ning dünaamiline protsess. Selle käigus võib tekkida väga erinevaid olukordi, mida tuleb lahendada erinevate meetmetega (sh erinevate korraldustega ja toimingutega), mille ammendav kirjeldamine seaduses ei ole ilmselt mõeldav. Kohtu hinnangul ei ole mõeldav, et kõik võimalikud korraldused on üheselt ja ammendavalt õigusaktides loetletud, kuivõrd õigusaktidega ei saa reguleerida iga võimalikku elulist situatsiooni. Kohus kordab, et kinnipeetava subjektiivne arusaam korraldusest või selle seaduslikkusest ei õigusta korraldusele allumata jätmist.

19. Mis puutub A.E.u väitesse, et teda provotseeriti õigusrikkumist toime panema, leiab kohus, et ka nimetatud väide ei too kaasa käskkirja tühistamist. Kohtu hinnangul A.E.u sellekohane väide ei õigusta mistahes moel A.E.u käitumist, sh lisaks korraldustele allumata jätmisele ebatsensuurse väljendi kasutamist. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Nimelt on riigikohus kohtuasjas 3-3-1- 91-11 asunud seisukohale, et väited distsipliinirikkumise toimepanemise kohta provotseerimise tõttu on distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ja ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava teo toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Riigikohus on leidnud, et selliseid asjaolusid võib arvesse võtta üksnes karistuse liigi ja määra üle otsustamisel.

20. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusena noomitust, isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

21. VangS § 63 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik distsiplinaarkaristuse kohaldamine, ja valida samas paragrahvis toodud sobiv karistus. Seejuures karistuse määramine toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 63. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on piiratud, sest kohus saab kontrollida üksnes, kas kaalumisviga distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel või karistuse valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida karistuse kohaldamise otstarbekust.

Kohtu hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas selgelt näha asjaolud, millede põhjal on rikkumine tuvastatud ning kaalutlused, mida karistuse määramisel on arvesse võetud – sh kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ning muuhulgas samalaadsete rikkumiste eest, rikkumise laadi ja kinnipeetava suhtumist.

Kaebaja ei ole välja toonud muid põhjendusi, miks ta leiab, et käskkiri on õigusvastane, mistõttu kohtule hetkel teadaolevate andmete põhjal on kaebusel vähesed eduväljavaated.

22. Kaebuse eduväljavaateid vähendab ka asjaolu, et taotlejat on karistatud vanglaametniku korraldustele allumatuse pärast varasemal neljal korral (tl 25 pöördel). Ühelt poolt veenab see kohut, et süüksarvatud tegu on toime pandud, teisalt aga selles, et tegemist on proportsionaalse karistusega ning ka karistuse valik ei pruugi kaasa tuua käskkirja tühistamist. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on Tallinna Vangla põhjendanud nii oma järeldusi teo toimepaneku ja taotleja süü osas, kui ka karistuse valikul.

23. Kohus peab arvestama ka esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kergekäeline kohaldamine distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamisel võib luua olukorra, kus kohtumenetluse lõppedes ei ole võimalik enam ka õiguspäraselt määratud karistust täitmisele pöörata. VangS § 65 lg 6 kohaselt ei täideta distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Isegi juhul, kui kohtumenetlus lõpeb varem kui kaheksa kuu jooksul, takistab käskkirja täitmise peatamine kohtumenetluse ajaks karistusega kohese mõju avaldamist (VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe).

24. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise käesolevas asjas tingib ka avaliku huvi olemasolu – nii vangla sisemise julgeoleku ja korrakohase toimimise huvides kui ka laiema avalikkuse jaoks väljaspool vanglat on oluline, et vangistuse täideviimine toimuks eesmärgipäraselt ning distsiplinaarmeetmeid oleks võimalik rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt viisil, mis tagaks nende mõju konkreetse kinnipeetava käitumisele ja üldpreventiivse toime.

25. Eelnevale tuginedes tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik