3-14-52958/7 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2015, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-52958 Haldusasi H. V kaebus nõuetega tuvastada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 õigusvastasus osas, millega jäeti rahuldamata A. S avaldus hoonete tagastamiseks ning mõista välja kaebaja kasuks kahjuhüvitis summas 347 340 eurot

Menetlustoiming Kaebuse esitamise tähtaegsuse ning eesmärkide saavutamise võimalikkuse hindamine

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord 1. Lugeda kaebetähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 õigusvastasuse tuvastamise osas möödunuks ja jätta vastav kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata;

2. Lõpetada haldusasja nr 3-14-52958 menetlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 õigusvastasuse tuvastamist puudutavas osas;

3. Jätta kaebus ülejäänud osas läbi vaatamata

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. H. V esitas 05.12.1991 A. S nimel Pärnu Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks aadressil A. H. V esitas volitusi tõendava dokumendina vastava volikirja kehtivusega kuni 1999. aastani (tl 51).

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjon võttis 29.10.1997 vastu otsuse nr 7, millega loeti T, kinnistu 1696 omandireformi objektiks (punkt 1); loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal M. Jile (punkt 2); tunnistati maa

2

suhtes omandireformi õigustatud subjektiks avalduse esitaja A. S (punkt 3); jäeti rahuldamata A. S avaldus tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks hoone suhtes, kuna hoone õigusvastane võõrandamine oli ORAS § 6 lõigete 1-4 kohaselt tõendamata (punkt 7).

3. H V teatas 03.12.1997 vastuskirjas, et sai otsuse kätte 19.11.1997 ja andis teada, et ei ole nõus hoonete tagastamata jätmisega (tl 57).

4. Pärnu Linnavalitsus selgitas 15.01.1998 kirjas nr 1-1/32 H. Vle, et A. St ei saa tunnistada õigustatud subjektiks, kuna hoone õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 lõigete 1-4 kohaselt ei ole tõendatud ja kui hoone endine omanik M. J jättis oma vara maha Eestist lahkudes repressiooniohu tõttu, siis tuleb praegusel taotlejal A. Sl seda tõendada kohtu teel. Kuni vara õigusvastane võõrandamine kohtu poolt ei ole tõendatud, ei saa ÕVVTK Pärnu Linnakomisjon muuta oma otsust ka A. S suhtes ning tunnistada teda õigustatud subjektiks hoone suhtes (tl 58).

5. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond teatas 09.07.2004 kirjaga nr 4-7 4-9/5231 H. Vle, et ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 alusel tunnistati A, kinnistu nr 1696 suhtes õigustatud subjektiks A. S, kellel on saamata kompensatsioon 1366 m2 tagastamata jäänud maa eest summas 41 526 krooni. Kompensatsiooni määramise asjaolude täpsustamiseks paluti võimalusel pöörduda Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna geodeesiateenistusse Pärnus, U, või helistada telefonil 4478035.

6. H. V teatas 30.11.2004, et ei nõustu 09.07.2004 kirjas tehtud ettepanekuga ja juhtis tähelepanu oma varasemale 03.12.1997 kirjale (tl 60).

7. H. V esitas oma esindaja vandeadvokaat I. M kaudu 25.09.2014 kirjaga nr 2204x/271 taotluse kahju hüvitamiseks seoses vara, asukohaga A, ebaseadusliku tagastamata jätmisega riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel summas 350 000 eurot, millest arvestatakse maha saadaolev kompensatsioon maa eest summas 2654 eurot ja lõplikuks nõude summaks jääb 247 346 eurot (tl 61).

8. Pärnu Linnavalitsuse 03.11.2014 korraldusega nr 529 „Vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 03/2014 ning kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa asukohaga Pärnu linnas, A võõrandamisaegseks maksumuseks 2 800 eurot (punkt 1); määrati tagastamata jääva maa (1366 m2) eest kompensatsioon 95% ulatuses maksustamishinnast õigustatud subjektile A. Sle - naine, sünniaeg …, viimane elukoht …– summas 2660 eurot (punkt 2); selgitati, et maad ei tagastata maareformi seaduse § 6 lõike 2 p 3 alusel, kuna maa-alal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned, mille juurde on krunt määratud (punkt 3).

9. Pärnu Linnavalitsus vastas 04.11.2014 kirjaga nr 6-3/5070-4, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei ole alust (tl 22).

10. H. V esindaja vandeadvokaat I. M esitas 23.12.2014 Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 529 peale vaide, milles taotleti ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 muutmist. Vaie edastati Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna 12.01.2015 kirjaga 6-3/1561-4 lahendamiseks Pärnu Maavalitsusele (tl 64).

11. H. V esitas 28.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning 347 340 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes (tl 5-8).

12. Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja 15.12.2014 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 23-25).

13. H. V vastas eelnimetatud käiguta jätmise määrusele 29.12.2014, kinnitas riigilõivu tasumist ja taotles kaebuse esitamise tähtaja ennistamist olukorras, kus kohus peaks leidma, et see on

3

esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja selgitas, et on endise omaniku M. Ji tütretütre poeg ja seega omandireformi õigustatud subjekt ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 tähenduses. Kaebaja leiab, et 29.10.1997 mittetagastamise otsuse nr 7 kättesaamist ei saa pidada kahjust teadasaamiseks. Tekitatud kahjust sai kaebaja teada 08.07.2014, kui ta käis Pärnu Linnavalitsuses isiklikult tagastamisasjadega tutvumas ja selgus, et tagastatav maa on hoopis erastatud. Kaebaja leiab, et nõude esitamise 10-aastase tähtaja kulgu tuleb arvestada alates A erastamisest, kuna alles erastamisega läks õigusvastaselt võõrandatud vara lõplikult heausksete kolmandate isikute omandisse ja kahju muutus kaebaja jaoks pöördumatuks. Kaebaja selgitas, et kaebust polnud objektiivselt võimalik esitada enne, kui kaebaja sai teada kahju tekitamisest. Saanud oma õiguste rikkumisest teada, asus kaebaja kohe välja selgitama asjaolusid ja oma võimalusi ning esitas viivitamatult ka taotluse kahju hüvitamiseks. Kuna kaebaja elab välismaal ja ei saanud seetõttu olla kursis tagastamismenetlusega ja saada aru selle õiguslikust regulatsioonist, oli haldusorganil kõrgendatud selgitamiskohustus. Vastustaja on kaebajale jätnud mulje, nagu tagastamisasja menetletaks ja olukorda lahendataks. Kaebajat ei teavitatud eluruumide ja elamualuse maa erastamisest ning sellest lähtuvast tagastamise võimatusest (tl 29-31).

14. Tallinna Halduskohtu 09.01.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse ja saadeti vastustajale vastamiseks. Pärnu linn taotles 26.01.2015 kohtule esitatud seisukohas tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmist ning menetluse lõpetamist. Vastustaja hinnangul on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. Dokumentaalselt on tõendatud, et kaebaja sai komisjoni otsuse kätte 19.11.1997, millest hakkab kulgema kaebetähtaeg. Seega 3 aastane vaidlustamistähtaeg on möödas. Kahju tekitamise ajaks loeb kaebaja ise 1999. aastat, kui eluruumid erastati st 16 aastat tagasi. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebaja elab välismaal ning ei saanud olla kursis tagastamismenetlusega ja saada aru selle õiguslikust regulatsioonist. Kaebajale on üheselt selgitatud, miks ei tunnistatud vaidlusalust elamut omandireformi objektiks ja millistel tähtaegadel tuleb esitada kaebus komisjoni otsuse nr 7 peale. Vastustaja ei ole ühegi haldusakti ega toiminguga andnud kaebajale mõista, et elamu tagastamise menetlust jätkatakse. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset asjaolu või kestvat takistust, miks oleksid tal takistanud kaebuse esitamist seaduses sätestatud tähtaegadel. Samuti ei ole kaebusest arusaadav, kelle huvides või õiguste kaitseks on see esitatud. Kui kaebus on esitatud A. S huvide kaitseks, siis ei ole see lubatav, sest kaebaja ise on kinnitanud A. S suri 06.10.1991 ja seega lõppesid samal päeval ka Henri-Orma V volitused esindamiseks. Kui kaebus on esitatud H. V õiguste kaitseks, siis jääb arusaamatuks, milliste õiguste kaitseks, sest H.. V ei ole esitanud kunagi taotlust vara tagastamiseks A, ega ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ta on A. S pärija (tl 44-48).

15. Tallinna Halduskohtu 10.04.2015 määrusega võeti kaebus HKMS § 11 lg 5 alusel kohtukoosseisu muutumise tõttu uuesti menetlusse ning protsessiosalistele määrati tähtaeg omapoolsete taotluste ja seisukohtade esitamiseks (tl 65).

16. Pärnu Linnavalitsus teatas 28.04.2015, et jääb varasemate seisukohtade ja vastuväidete juurde (tl 68-69). Kaebaja teatas oma 29.04.2015 vastuses, et jääb samuti varasemalt esitatud seisukohtade juurde (tl 70-71).

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 124 lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse. Vastustaja esitas 26.01.2015 kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu. Ühtlasi leiab vastustaja, et kaebus ei ole lubatav ja et selle sisuline läbivaatamine ei ole võimalik.

4

18. Antud juhul tuleb jätta kaebetähtaeg ennistamata ja lõpetada menetlus kõigepealt selles osas, mis puudutab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 osalise õigusvastasuse tuvastamise nõuet, sest HKMS § 46 lg 5 kohaselt võis esitada kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul. Vaidlustatud haldusakti andmisest on möödas arvestatav ajavahemik ning kaebaja poolt esitatud tähtaja ennistamise taotlus ning selles sisalduvad põhjendused (tl 29) ei ole sellised, mis viitaksid kaebuse esitamise objektiivsetele takistustele ning võimaldaksid tähtaja ennistamist nii pika perioodi möödumise järgselt. Haldusasja materjalist nähtuvalt sai kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 kätte 19.11.1997. See ilmneb selgelt kirjast, mille kaebaja saatis Pärnu Linnavalitsusele 03.12.1997. See nähtub veelkordselt ka kaebaja 30.11.2004 kirjast, milles on viide eelnevalt nimetatud 03.12.1997 kirjale (tl 60). Vaidlustamise võimalusi on 29.10.1997 otsuse nr 7 punktis 8 ühtlasi ka selgitatud. Vaidlustatud haldusakti ning Pärnu Linnavalitsuse 15.01.1998 ja 09.07.2004 kirjade (tl 58-59) pinnalt ei saanud jääda muljet, et olukorda lahendatakse ja et hoone samuti tagastatakse. Samuti ei saa siinkohal asuda seisukohale, et linnavalitsus ei oleks selgitamiskohustust täitnud. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla haldusakti adressaadi subjektiivne arusaamine akti sisust ning haldusorganiga kirjade teel (vahepealne) vaidlemine. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajaduse korral ka professionaalset õigusabi. Seega ei ole tähtaja ennistamise taotlus põhjendatud. Tähtaegsus on halduskohtumenetluses küllalt oluline põhimõte, sest see puudutab ka teiste protsessiosaliste huve ning sellega tuleb esile õiguskindluse kui printsiibi sisuline tähendus.

19. Vastustaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamata jätmist ja menetluse lõpetamist ka selles osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet. Vastavalt HKMS § 46 lõikele 4 on eelnimetatud nõude osas kaebuse esitamise üldine tähtaeg samuti kolm aastat, samas nimetab seadus piirtähtajana veel ka kümne aastast tähtaega. Seonduvalt kahju hüvitamise nõudega tekib aga küsimus, et millise haldusakti või toiminguga kahju tekitati ja millisest momendist lugeda kaebetähtaja kulgemist. Antud juhul kaebajat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni otsusega kogu T asuva kinnistu suhtes õigustatud subjektiks ei tunnistatud, kuid formaalselt vaadatuna ei tähenda see seda, et selle haldusaktiga oleks kahju tekitatud. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei nõustu õigusvastaselt võõrandatud vara eest määratud kompensatsiooniga, vaid leiab, et A. S oleks tulnud tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks ka T asuva hoone osas ja et seetõttu on tekitatud kinnistu turuväärtusele vastav kahju, siis on sellelt pinnalt esitatav kahju hüvitamise nõue perspektiivitu. Olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõude suhtes jääb kaebetähtaeg ennistamata, kusjuures eelnimetatud haldusaktiga ei loetud A. St omandireformi õigustatud subjektiks kogu T asuva kinnistu suhtes, ei oleks nagunii võimalik väidetavat kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad nimetatud seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Antud juhul õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 punkti 7 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõude osas kaebetähtaja ennistamiseks alust ei olnud, mis tähendab seda, et selle (võimaliku) õigusvastasuse eelduse pinnalt esitatud kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ning kaebusega ei oleks võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

20. Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlus ühes osas HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetada ja teises osas jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Teoreetiliselt tõusetub siinkohal ka kaebuse tervikuna läbi vaatamata jätmise küsimus, sest vastustaja arvates ei ole

5

kaebaja oma esindusõigust piisavalt tõendanud. Vastustaja on märkinud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise ajaks olid kaebaja volitused A. S esindamiseks lõppenud ja et hiljem ei ole kaebaja esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et ta on A. S pärija. Nimetatud asjaolude kui selliste osas ei ole kaebaja tegelikult vastuväiteid esitanudki, kuid kaebaja viitab seonduvalt esindusõigusega ORAS § 7 lg 1 punktile 3 ja § 8 lg 3 punktile 2. Arvestades asjaolu, et ühes osas ilmnes nagunii menetluse lõpetamise alus ning teises osas ei ole võimalik enam kaebuse eesmärki saavutada, ei pea kohus vajalikuks hinnata enam seda, kas kaebuse läbi vaatamata jätmise alus tuleneks täiendavalt veel ka halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 punktist 5 ja § 151 lg 1 punktist 1.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2015 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Jätta H. V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.05.2015 määrus haldusasjas nr 3-14-52958 muutmata.

Riigikohtu 24.09.2015 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Jätta H.V määruskaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 ja § 234 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjon arvata HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.