3-14-52750/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-52750 Haldusasi V.T.i kaebus Siseministeeriumi 09.10.2014 otsuse nr 11-3/609-2 tühistamise ja sissesõidukeeldude riiklikust registrist vastavate andmete sulgemise (kustutamise) kohustamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – V.T., lepinguline esindaja Jelena Karzetskaja; Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Janar Luts RESOLUTSIOON Jätta kaebaja 06.04.2015 taotlus eksperdi kaasamiseks ja ekspertiisi määramiseks rahuldamata; Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 22.05.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.T. esitas 10.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 09.10.2014 sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 11-3/609-2 tühistamiseks. V.T. taotleb veel ka Siseministeeriumile ettekirjutuse tegemist kaebaja nime sissesõidukeelu registrist kustutamiseks.

2. Tallinna Halduskohtu 10.12.2014 määrusega võeti V.T.i kaebus menetlusse (tl 17).

3. Tallinna Halduskohtu 12.03.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ning nendele vastamiseks (tl 37).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

4. Kaebaja leiab, et otsuses mainitud informatsioon tema tegevuse või vaadete kohta ei vasta tõele. Siseministeerium kasutab oma otsuses kontrollimist vajavatest allikatest saadud informatsiooni. Vastustaja väited baseeruvad internetis avaldatud teiste isikute arvamustel.

5. Kaebaja märgib, et 1992. aastal Venemaa Föderatsiooni ministrina on ta kaitsnud rahvusvähemuste õigusi, pidanud läbirääkimisi Tatarstani juhtkonnaga lepingu sõlmimise kohta, kirjutanud alla Vene Föderatsiooni ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse vahelisele kokkuleppele Venemaalt sakslaste õiguste kaitseks Saksamaa territooriumil, esitanud Kultuuriautonoomia seaduse eelnõu, mis võeti 1996. aastal vastu. Ministriametist lahkus kaebaja rahvuspoliitika kontseptsiooni küsimuses lahkarvamuste, presidendi toetuse puudumise ja Abhaasia konfliktis jõu kasutamisega mittenõustamise tõttu. Siseministeerium ei ole esitanud ega viidanud ühelegi kaebaja tööle, mis tõendaks vastutaja väiteid. Kaebaja märgib, et ta ei ole olnud ei riikliku rahvuspoliitika kontseptsiooni realiseerimise valitsuskomisjoni ega ka Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuva poliitilise äärmusluse vastase võitluse komisjoni ekspertnõukogu liige, sest eelnimetatud komisjone pole kunagi eksisteerinud.

6. Kuigi vastustaja on väitnud, et kaebaja on esinenud 28.06.2005 Peterburis Venemaa etnograafia ja antropoloogide VI kongressil kaitstes seal Vladimir Putini seisukohta NSV Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast katastroofist, peab kaebaja vajalikuks märkida, et ta ei tea, mis toimus 28.06.2005 Peterburis ning ei ole tolle aja kohta avaldanud arvamusi ega teinud ettekandeid. Küll aga on kaebaja kasutanud oma teostes teesi „sotsialistliku rahvuste konstrueerimise kohta“ koos antud positsiooni selgituse ja viitega nimetatud töödele. Kaebaja on Venemaa Ühiskondliku Koja liikmena kaitsnud tolerantsust ja tegutsenud ekstremismi vastu. Selle tõttu oli kaebajat rünnatud vene ultra-natsionalistide poolt, kes korraldasid avaliku piketti kaebaja vastu Vene Teadusakadeemia ees. Koja tolerantsuse ja südametunnistusvabaduse küsimuste komisjoni veebilehel rubriigis „dokumendid“ on olemas kaebaja poolt koostatud soovituste tekstid. Koda, mille esimees kaebaja 2006-2010 oli, ei ole kunagi valmistanud ette riikliku rahvuspoliitika strateegia eelnõud. Strateegiat valmistas ette Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuv rahvusvaheliste suhete nõukogu.

7. Kaebaja leiab, et väide kaebaja rahvusšovinistlikke vaadete omamisest, mille tõttu on kaebaja ohuks EV julgeolekule, tugineb valedele andmetele ning on kaebaja ühiskondliku staatusega vastuolus. Kaebaja oli OSCE Rahvusvähemuste Ülemkomissari ja ÜRO Pagulaste Ülemkomissari nõustajaks ja mitme rahvusvaheliste missiooni liikmeks.

8. Vastutaja kohaldas sissesõidukeelu, kuna kaebaja vaated on ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. Samas sätestab Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10, et igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja riigipiiridest sõltumata.

9. Kaebaja leiab, et Põhiseaduse §-s 11 ja §-s 45 toodud piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud sättest on tuletatav proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt isikute põhiõiguste piiramiseks rakendatavad meetmed peavad olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob samas kogu riigivõimu.

10. Vaatamata sissesõidukeelu kohaldamisele Impressumi kohtumisõhtut ära ei keelatud ja see toimus telesilla vahendusel. Samuti ei ole ära keelatud ning on kättesaadavad kõigile kaebaja avaldatud raamatud, teosed ja tööd. Seega rakendatav meetme ei aita saavutada soovitud tulemust. Kaebaja leiab, et siseministri poolt rakendatud meedet (sissesõidukeelu kohaldamine) ei saa lugeda sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks.

11. Kaebaja leiab, et VSS § 332 lg 1 rikub isikute õigust kohtulikule kaitsele ning on vastuolus Eesti vabariigi Põhiseadusega.

12. Siseministeerium otsuses kasutatav vaidlustusviide viib isikut eksiarvamusele, mis ajast tuleb käibetähtaja arvestada.

13. Täiendavas 06.04.2015 seisukohas (tl 39-42) märgib kaebaja, et vastustaja otsus rikub Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artiklit 10, kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 19 ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahve 41 ja 45. Kaebaja leiab, et kohaldatud sissesõidukeeld ei ole riigi julgeoleku kaitse eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, mistõttu ei ole see mõõdukas abinõu ning on seetõttu vastuolus põhiseaduse §-dega 41 ja 45. Samuti ei pruugi kohaldatud sissesõidukeeld suunata kaebajat muutma oma veendumusi või loobuma nendest.

14. Kaebaja on teadlane, kes täidab oma ülesannet edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel kui ka kõigil teistel avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Kaebaja ei ole olnud esimene, kes kirjutas olukorrast Eestis, Ukrainas või Krimmis. Kaebaja ei kutsu võitlusele, relvile ega aktiivsele vastasseisule. Kaebaja väljenditel ei olnud mingit negatiivset mõju Eesti riigile. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole esitanud tema sõnade tsitaate, vaid on kaebajat omal moel ja vabalt tõlgendanud. Kuna tegemist on poolte vaidlusega kaebaja artiklite tõlgendamise osas, siis taotleb kaebaja menetlusse eksperdi kaasamist, kes võiks anda hinnangu kaebaja teoste sisule.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Siseministeerium on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

16. Sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist ennetava meetmega, mille võtmise saab otsustada olemasolevate andmete alusel isiku tulevikukäitumise kohta tehtava prognoosi põhjal. Sissesõidukeelu kohaldamine VSS § 29 lg 1 alusel ei eelda kindlat teadmist, et isik kavatseb Eestis viibides toime panna süütegusid või muid Eesti õiguskorda ja julgeolekut kahjustavaid tegusid.

17. Kaebaja väide sellest, et ta ei tea, mis toimus 28.06.2005 Peterburis ning tema pole iialgi jaganud Valdimir Putini vaateid NSV Liidu lagunemisest kui katastroofist, ei ole õige. Vaatamata kaebaja mälestuste puudumisele, leidub internetis mitmeid allikaid (nt http://www.kommersant.ru/doc-rss/587698 või http://www.anticompromat.org/xxxxxx/xxxxxx.html), mis kinnitavad, et sel kuupäeval toimus Peterburis Venemaa etnograafia ja antropoloogide VI kongress, kus üheks esinejaks oli ka kaebaja. Nimetatud avalikud allikad väidavad, et Peterburis esinedes kaitses V. T. Vladimir Putini seisukohta NSV Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast katastroofist, väites muuhulgas, et ”Nõukogude impeerium ei olnud kunagi rahvaste vangla, vaid vastupidi, rahvuste häll”. Krimmis ja Ida-Ukrainas asetleidvad sündmused on näidanud, kuivõrd agressiivset kaasmaalaspoliitikat Venemaa esindab. Viidatud materjal näitab, et kaebaja on üks selle kujundajatest.

18. Vastustaja selgitab, et kaebaja on pidanud ise vajalikuks märkida, et just tänu tema pingutustele ei sisalda lõplik dokument väljendit „vene rahvuse riikimoodustav roll“. Seega kinnitab kaebaja ise, et on osalenud rahvuspoliitika strateegia väljatöötamisel. Nimetatud dokument omistab vene rahvusele ”ühendava rolli unikaalse sotsiokultuurilise tsiviliseeritud terviku, paljurahvuselise Venemaa rahva moodustamisel”. Kaebaja üritab eestivenelasi Venemaa kaasmaalasteks nimetada ja häälestada Eesti riigi vastu, mis võib omakorda ohustada Eesti põhiseaduslikku korda. Vastustaja, tuginedes kaebaja kodulehel avaldatud artiklile (http://www.xxxxxxxx.ru/cntnt/publikacii3/publikacii/otricanie_.html) leiab, et kõik kaebaja teooriad tuginevad tema seisukohale, et üksikutel rahvustel (natsioonidel) pole ajaloos erilist rolli. Selle asemel tuleks tema arvates rääkida ühest terviklikust Venemaa rahvast. Samuti propageerib kaebaja vene keelt kui teist riigikeelt endistes NSV Liidu vabariikides (http://www.xxxxxxxxx.ru/cntnt/publikacii3/publikacii/russkij_yazyk_i_russkoyazychnoe_naselenie_v_strana h_sng_i_baltii.html ). NSV Liidu liiduvabariikide puhul on ta seisukohal, et Venemaa peaks toetama nende riikide föderaliseerimist ja/või rahvuslik-kultuuriliste autonoomiate loomist. Vastustaja hinnangul on kaebaja vaated rahvusšovinistlikud ning need lahknevad Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis väljendatud aluspõhimõtetest.

19. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses kajastatud väited on tõendatud. Asjaolu, et kaebaja osalemine üritusel toimus telesilla vahendusel, ei ole kuidagi sissesõidukeelu kohaldamise otsusega vastuolus. Tänapäeva tehniliste vahendite juures on see võimalik ja sissesõidukeelu kohaldamisega seda kuidagi takistada ei saa. Samas on otsus siiski täitnud oma eesmärki, kuivõrd kaebaja isiklikud ja vahetud kohtumised ja kontaktid üritusest osavõtjatega olid takistatud.

20. Kaebaja väide selle kohta, et otsuses ei ole märgitud korrektset vaidlustamisviidet, ei ole õige. Otsuses on täpselt viidatud VSS § 333 lõikele 1, mille kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. Kaebaja väide, et otsuses kasutatav vaidlustamisviide viib isiku eksiarvamusele, mis ajast kaebetähtaja arvestamine algab, on kaebaja subjektiivne hinnang. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend asjas, mis räägib tagajärgedest siis, kui vaidlustamisviide otsuses puudub, on asjasse puutumatu, kuna kaebaja on kaebuses endas sedastatud, et vaidlustamisviide otsuses esines.

21. Kuigi kaebaja on leidnud, et VSS § 332 lõige 1 rikub isikute õigust kohtulikule kaitsele ja on seetõttu vastuolus põhiseadusega, ei täpsusta ta, mida selle sedastusega taotleb. Samas on siiski aimatav, et kaebaja taotleb kohtu poolt nimetatud normi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, selle kohaldamata jätmist ja sellega ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Esmalt peab vastustaja vajalikuks märkida, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lõike 1 kohaselt peab säte, mille esimese või teise astme kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata, olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Praegusel juhul ei ole VSS § 332 lõige 1 asjassepuutuv, kuna kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebus on menetlusse võetud ja kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta.

22. Täiendavas 28.04.2015 seisukohas (tl 44-46) märgib vastustaja, et vaidlustatud otsus ei riku Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artiklit 10, kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 19 ning põhiseaduse paragrahve 41 ja 45, sest sõnavabadus ei ole õigus, mida ei ole võimalik piirata. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajale tehtud takistusi oma seisukohtade avaldamisel või levitamisel. Ka Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artikkel 10 ning kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artikkel 19 sätestavad sõnavabaduse võimalikud piiramisalused. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld oli suunatud sellele, et kaebaja ei saaks levitada väärarusaamu ning õõnestada riigi usaldusväärsust ja ühiskondlikku sidusust, mitte sellele, et sundida teda muutma oma veendumusi. Avaliku korra kaitseks ja konfliktide ärahoidmiseks on riigil kohustus võtta tarvitusele meetmed. Välismaalaste puhul on üheks võimalikuks meetmeks sissesõidukeelu kehtestamine. Sissesõidukeeld on oma olemuselt preventiivne meede avalike huvide kaitseks, mille eesmärgiks on ennetada nii riigis viibivatest välismaalastest lähtuvat võimalikku ohtu kui ka piirata selliste välismaalaste sissesõitu Eesti Vabariiki enne, kui nende Eestis viibimise tõttu realiseerub oht riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kaebajast avalikule korrale ja julgeolekule lähtunud oht ei seisnenud selles, et kaebaja kutsuks üles teisi isikuid õigusrikkumisi toime panema, vaid selles, et Tallinnas toimunud kohtumisõhtul saanuks kaebaja levitada väärarusaamu ning õõnestada riigi usaldusväärsust ja ühiskondlikku sidusust, mistõttu tema osalemine kohtumisõhtul oleks olnud ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. Kaebaja poolt levitatavate seisukohtade näol on tegemist maailmavaatega, mis vastandub üheselt Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kuigi vastustaja on kaebaja tekste refereerinud, ei ole kaebaja ära näidanud, et seda oleks tehtud vääralt või mõtteid moonutades. Mis puudutab, aga kaebaja taotlust kaasata menetlusse ekspert, siis siinkohal jääb vastustajale arusaamatuks, millised on need eriteadmised, mida ekspert peaks rakendama, et anda hinnangut kaebaja teoste sisule. Vastustaja leiab, et antud kaebuse raames kaebaja poolt tõstatud küsimuses ei saa ekspert tõendiväärtusega infot anda.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Siseministeeriumi 09.10.2014 otsust nr 11-3/609-2, millega kohaldati kaebaja suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusajaga 5 aastat. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 33 lg 3 punkti 2 alusel piirati välismaalase suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga. V.T. taotleb eelnimetatud haldusakti tühistamist ning sissesõidukeeldude riiklikust registrist vastavate andmete sulgemise (kustutamise) kohustamist.

24. Siseministeeriumi otsus nr 11-3/609-2 on antud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §

29 lg 1 punkti 1 ja § 31 lõigete 1 ja 3 alusel. VSS § 29 lg 1 p 1 sätestab, et välismaalase suhtes võidakse kohaldada sissesõidukeeldu, kui on põhjendatud alus arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud VSS § 31 lg 1 sätestas, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab valdkonna eest vastutav minister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik põhjendamatu viivituseta. Eelnimetatud seaduse ja paragrahvi kolmandas lõikes on toodud ära loetelu asjaoludest, mida sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel tuleb arvestada. VSS § 31 lg 3 kohaselt arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, välismaalase vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, mis väärivad kaitsmist, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase perekonnaliikmetele, välismaalase sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni elamisloa omamist ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi.

25. Hinnates menetlusosaliste väiteid ja selgitusi ning esitatud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamine on toimunud õigustatult ning selle õiguslik alus on vaidlustatud haldusaktis samuti välja toodud. Vastustaja on märkinud vaidlustatud haldusakti järeldusi puudutavas osas, et kaebajal ei ole Siseministeeriumi andmetel kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga ja et isikul puudub Eestis ka perekonnaelu. Kaebaja ei ole pidanud sissesõidukeelu kehtestamist küll vajalikuks ega mõõdukaks, kuid seonduvalt perekonnaelu-, majanduslike ja muude sidemete arvesse võtmata jätmisega ei ole vastustajale etteheiteid tehtud.

Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et Siseministeerium on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 lõikes 3 sätestatut piisavalt arvestanud. Vaidlustatud haldusakti esimeses osas on toodud välja ka need asjaolud, mille pinnalt sissesõidukeeldu kohaldati ning järeldused ja põhjendused. Kohus järgib neid, mis tähendab seda, et lähtuvalt HKMS § 165 lõikest 2 ei ole kõigil aspektidel vaja enam üksikasjalikult peatuda. Taoliste otsustuste juures on Siseministeeriumil ka ulatuslik kaalutlusruum, kusjuures sissesõidukeelu adressaadiks olevale välismaalasele ei pea ärakuulamisõigust tagama ning sissesõidukeelu otsust ei pea ka põhjendama.

Eelnimetatu tuleneb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 301 lõigetest 1 ja 3. Samas ei tähenda see seda, et sissesõidukeelu kohaldamist ei võiks üldse põhjendada ning antud juhul on vastustaja seda ka teinud. Kaebuse menetlusse võtmise järgselt on vastustaja veel ka täiendavalt motiveerinud miks Siseministeerium peab sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatuks. VSS § 29 lg 1 punkti 1 kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, et vältida ohtliku olukorra teket. See tähendab ühtlasi ka seda, et kaebaja etteheited seonduvalt sõnavabaduse, väljendusvabaduse ning väidete tõendamata jätmisega ei ole otseselt asjassepuutuvad.

Kaebaja on viidanud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 10, mille kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, kuid sama artikli teises lõikes on täpsustatud ja selgitatud, et nende vabaduste kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus ning seetõttu võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Sissesõidukeelu kohaldamise otsus baseerubki seadusel ning selles mõttes see konventsiooniga vastuolus ei ole. Samuti ei ole see vastuolus kaebaja poolt viidatud 1991. aastal vastu võetud kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 19, sest nimetatud artikli kolmanda punkti alapunktide a ja b kohaselt võib oma arvamuse avaldamise õiguse kasutamine olla seotud mõningate kitsendustega, mis peavad olema kehtestatud seadusega ja olema hädavajalikud teiste isikute õiguste ja reputatsiooni austamiseks ning riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise ja moraali kaitsmiseks.

See ei ole vastuolus ka põhiseaduse paragrahvidega 41 ja 45, sest ideede, arvamuste, veendumuste ja muu informatsiooni levitamist võib seadusega avaliku korra kaitseks piirata. Antud juhul ei olegi vastustaja sundinud kaebajat oma arvamusi ja veendumusi muutma, küll aga kohaldanud sissesõidukeeldu, mis põhineb selgel õiguslikul alusel. Tegemist on ennetava meetmega.

26. Kaebaja on teinud vastustajale etteheiteid seonduvalt vaidlustamisviitega ja teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel, mis võib tekitada eksiarvamusi kaebetähtaja arvestamise osas. Seetõttu leiab kaebaja, et VSS § 332 lg 1, mis sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine loetakse välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel, on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja taotleb selle põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Nimetatud taotlus jääb rahuldamata, sest see ei seostu kaebuses esitatud nõudega ja ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus eeldab, et vastavad õigusnormid oleksid vaidluse lahendamisel (sisuliselt) asjassepuutuvad, mis antud juhul tähendab seda, et need peaksid seostuma konkreetselt sissesõidukeelu kohaldamisega. Vastasel korral oleks tegemist abstraktse normikontrolliga, mida kohtud ei teosta. Haldusasja materjalist nähtuvalt ei ole selles osas tegelikult mingisuguseid põhimõttelist laadi küsimusi ka olnud, sest kaebus oli esitatud tähtaegselt. See omakorda tähendab seda, et tähtaja ennistamise või ennistamata jätmise ega kaebaja õiguste (võimaliku) rikkumise küsimust seonduvalt tähtaegsusega üldse ei tõusetunud.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg-s 1 on sätestatud, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisega antud tähtaegade raames on kaebaja taotlenud oma 06.04.2015 kirjalikus seisukohas veel ka Tartu Ülikoolist vastava eksperdi kaasamist, kes annaks hinnangu kaebaja teoste sisule. Siseministeerium palub jätta taotluse rahuldamata, viidates seejuures TsMS § 293 lõikele 1, mille kohaselt eeldab eksperdi arvamuse küsimine tähtsate ning eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist. Seonduvalt eelnimetatuga jäi vastustajale arusaamatuks, millised peaksid olema need eriteadmised, mida ekspert peaks rakendama, et anda hinnangut kaebaja teoste sisule. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ning taotlus jääb rahuldamata. Sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvaid asjaolusid hindab lähtuvalt VSS § 29 lg 1 punktist 1 ja § 31 lõikest 3 eelkõige vastustaja, kellel on selles osas ulatuslik kaalutlusruum. Selleks ei ole vaja eksperte kaasata. Kohus kontrollib peamiselt seda ega vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mida aga antud juhul ei nähtunud.

28. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust ja et VSS § 33 lg 1 kohaselt peetakse sissesõidukeelu saanud välismaalaste kohta Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ka sissesõidukeeldude andmekogu, kusjuures sellekohase andmekogu pidamise nõue tuleneb seadusest, siis ei saa rahuldada ka kaebaja taotlust vastavate andmete sulgemiseks või kustutamiseks sissesõidukeeldude riiklikust registrist. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik