3-13-1716/59 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.05.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-1716 (liidetud haldusasjad nr 3-13-1716 ja

nr 31416)

Haldusasi

Janar Aavamäe (Aavamägi) kaebus Tartu Vangla

05.06.2013.a käskkirja nr 6-2/802 tühistamiseks ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot

seoses kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a otsus haldusasjas

nr 3-13-1716 ja Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a

otsus haldusasjas nr 3-14-16

Menetluse alus ringkonnakohtus

Janar Aavamäe apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Janar Aavamägi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a otsus muutmata.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus

rahuldamata ja 31.03.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.t kuni 22.06.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis kinnipeetavana Tartu Vanglas. 08.05.2013 kella 15.00 ajal andsid

vanglaametnikud Tartu Vangla E-hoone 4. osakonnas kaebajale korralduse minna kambrist

nr 1149 talle määratud kambrisse nr 1114. Kaebaja keeldus korraldust täitmast, tuues

põhjuseks asjaolu, et kambris nr 1114 paikneva kinnipeetavaga on tal varasemast ajast

probleemid. Probleemide sisu kaebaja talle korralduse andnud vanglaametnikele ei

täpsustanud ning soovis rääkida ametnikuga, kes tema ümberpaigutamiseks korralduse andis.

Valvurid hoiatasid kaebajat, et kui kaebaja vabatahtlikult teise kambrisse ei lähe, kasutavad

nad tema suhtes jõudu. Kuivõrd kaebaja ei allunud ka valvurite järgnevatele korraldustele

minna teise kambrisse, kasutati tema suhtes kambrist nr 1149 kambri nr 1114 juurde viimiseks

ning kambrisse nr 1114 suunamiseks jõudu. Füüsilise jõu kasutamise kohta koostati protokoll

nr 12 (tl I-10-11), mille kohaselt alustati kaebaja suhtes vahetu sunni kohaldamist kell 15.07

ning see lõpetati 15.11. Protokolli on tehtud märge tervishoiutöötaja poolt teostatud kaebaja

terviseseisundi kontrolli kohta, mille kohaselt oli kell 15.20 kaebaja mõlemal randmel

punetus, kaela piirkond punetas ning kõhul olid triibud. 10.05.2013 koostas Tartu Vangla

meditsiiniosakonna spetsialist-õde ettekande nr 1656 (tl I-9), milles fikseeris kaebajal

järgmised kehavigastused: hematoom mõlema randme piirkonnas, hematoom vasakul õlal,

paremal käel umbes 6 cm pikkune marrastus, vasakul käel 3 cm x 2 cm pikkune hematoom.

Ettekandes märkis meditsiinitöötaja vigastuse tekkimise põhjuseks, et kaebaja ei tahtnud

minna teise kambrisse ja hakkas seal viibiva kinnipeetavaga konflikti tekkimise vältimiseks

valvuritele vastu. Meditsiinitöötaja ettekande ajendil alustati kaebaja suhtes

distsiplinaarmenetlust. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatisele (tl I-12) tehtud märkest

nähtuvalt ei soovinud kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus seletusi anda.

2. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik karistas 05.06.2013. a käskkirjaga nr 6-2/802 (tl I-16)

kaebajat noomitusega vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest ehk selle eest,

et kaebaja ei allunud 08.05.2013 kella 15.00 ajal E-hoone 4. osakonna kambris nr 1149

vanglateenistuse ametnike korduvatele seaduslikele korraldustele minna talle määratud teise

kambrisse nr 1114.

3.

17.06.2013 esitas kaebaja vaide (tl I-17-19) Tartu Vangla 05.06.2013. a käskkirja

nr 62/802 kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Tartu Vangla 16.07.2013. a vaideotsusega

nr 111/283-2 (tl I-20-20p) rahuldamata.

4.

12.08.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl I-1-5p) Tartu Vangla

05.06.2013. a käskkirja nr 6-2/802 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot

seoses kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega (haldusasi nr 3-13-1716).

Kaebaja esitatud põhjenduste kohaselt ei saanud ta vanglaametnike suulist korraldust täita,

kuna see läks vastuollu VangS § 67 p-ga 3. Asjaolu, et vangla ei hinnanud kaebaja ja kambris

nr 1114 paikneva kinnipeetava omavahelist sobivust ning kaebajal ei lastud selgitada

ümberpaigutamisega kaasnevaid asjaolusid, ohustas kaebaja hinnangul nii tema kui ka

kaaskinnipeetava julgeolekut. Kaebajal oli kaaskinnipeetavatega juba olnud konflikte ning

uute konfliktide vältimiseks ei nõustunud ta kambrisse nr 1114 minema, mille tõttu kasutasid

valvurid kaebaja suhtes füüsilist jõudu.

5.

05.09.2013. a määrusega (tl I-39-40) tagastas Tartu Halduskohus kaebuse haldusasjas

nr 313-1716 osaliselt, s.o osas, milles kaebaja taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist summas 2000 eurot seoses kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega, kuna kaebaja

ei olnud läbinud VangS § 11 lgst 8 tulenevat kohtueelset korda. Sama määrusega võttis Tartu

Halduskohus menetlusse kaebuse Tartu Vangla 05.06.2013. a käskkirja nr 6-2/802

tühistamiseks.

6.

09.09.2013 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahjunõude (tl II-5, II-7-8), milles taotles talle

2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist selle eest, et valvurid kasutasid 08.05.2013 tema

suhtes ülemäärast füüsilist jõudu ning paigutasid ta vägisi kambrisse, kus paiknes kinnipeetav,

kellega tal oli eelnevalt olnud konflikte ja mille tõttu kaasnes kaebajal paigutamisega

hirmutunne.

7. Tartu Halduskohus jättis 15.11.2013. a otsusega kaebuse haldusasjas nr 3-13-1716

rahuldamata.

Tartu Halduskohus viitab otsuses Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-103-06, mille

kohaselt ka juhul, kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt

kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et

korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud

allumiskohustust. Kinnipeetava poolt on vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine

õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.

Halduskohtu hinnangul ei esinenud kaebajale antud korralduse puhul HMS § 63 lg-s 2

nimetatud tühisuse aluseid, kuna selle andsid vanglaametnikud, korraldus oli kaebajale

arusaadav, täidetav ega kohustanud teda toime panema õigusrikkumist. Esitatud kohustused ei

olnud ka vastukäivad, kuna kaebajal oli võimalik samaaegselt minna temale määratud

kambrisse (täites VangS § 67 p 1 kohustust) kui ka teavitada ametnikke julgeolekut ohustavast

asjaolust (täites VangS § 67 p 3 kohustust). Kuna kaebaja rikkus VangS § 67 p 1 kohustust,

võis talle VangS § 63 lg 1 kohaselt kohaldada distsiplinaarkaristust. Halduskohtu hinnangul

olid karistuse määramisel arvestatud kaalutlused asjakohased, lähtudes vangistuse täitmise

eesmärkidest, mistõttu on kaebajale määratud karistus proportsionaalne.

8.

13.12.2013. a otsusega nr 1-13/153-4 (tl II-8-8p) jättis Tartu Vangla kaebaja 09.09.2013. a

kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

9.

06.01.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl II-1-4) mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2000 eurot selle eest, et tema suhtes kasutati 08.05.2013 valvurite poolt

tema ümberpaigutamisel liigset füüsilist jõudu, millega alandati tema väärikust ja tekitati

tervisekahjustusi (haldusasi nr 3-14-16).

Kaebaja põhjenduste kohaselt ei olnud füüsilise jõu kasutamine põhjendatud, kuna probleemi

oleks saanud lahendada suulise vestlusega. Isegi juhul, kui füüsilise jõu kasutamine oli

õiguspärane, siis kasutati seda ülemäära, tekitades kaebajas hirmutunde oma elu pärast,

alandust ja stressi, millest ülesaamiseks vajas kaebaja korduvalt psühholoogilist abi.

10. Tartu Halduskohus jättis 31.03.2014. a otsusega kaebuse haldusasjas nr 3-14-16

rahuldamata.

Kohtu põhjendused, mis puudutavad kaebaja allumiskohustuse olemasolu

ümberpaigutamiseks antud korraldusele, on analoogsed Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a

otsuses tooduga. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et vangla normaalse toimimise

tagamiseks ei saa vanglaametnikud igapäevaseid toiminguid teostades asuda pidevatesse

läbirääkimistesse kinnipeetavatega, et veenda neid kohustusi täitma. Halduskohus viitab

VangS § 71 lg-le 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete

täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu. Kuna kaebaja

osutas ümberpaigutamisel vastupanu, ei olnud ümberpaigutamine ilma jõudu kasutamata

võimalik, mistõttu ei saa Tartu Vangla tegevust pidada õigusvastaseks. Kui isik osutab ise

vastupanu või takistab muul viisil ümberpaigutamist, siis on tõenäoline, et jõu kasutamisega

võivad kaasneda ka vigastused. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et vangla oleks

ümberpaigutamisel kaebaja suhtes ülemääraselt jõudu kasutanud ning nõustub vastustajaga, et

nende vigastuste tekkimise eest ei ole antud juhul põhjendatud kaebajale hüvitise

väljamõistmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. 26.11.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse (I tl-71-72), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a

otsuse ja teha uus otsus, millega tühistataks Tartu Vangla 05.06.2013. a käskkiri nr 6-2/802.

Kaebaja hinnangul on Tartu Halduskohus tema poolt esitatud tõendeid käsitlenud pealiskaudselt

ja kaebust tõlgendanud liiga kitsalt, jättes tähelepanuta, et kaebaja tegelik tahe oli tuvastada ka

Tartu Vangla õigusvastane tegevus, mis puudutab kinnipeetavate, kes omavahel kokku ei sobi,

paigutamist ühte kambrisse. Põhjendatud huvi selle tuvastamiseks seisneb soovis vältida vangla

õigusvastase tegevuse kordumist tulevikus. Lisaks ei ole kaebaja arvates Tartu Halduskohus

välja selgitanud, miks ei kasutanud vanglateenistuse ametnikud 08.05.2013 kella 15.00 ajal E-

hoone 4. osakonna kambris nr 1149 tekkinud olukorra lahendamiseks muid võimalusi, vaid

esimese asjana füüsilist jõudu. Kaebaja palub kohtul tuvastada, kas tema ümberpaigutamisel

kasutati vanglateenistuse ametnike poolt liigset jõudu.

12. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl I-81-82) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.11.2013. a otsus muutmata.

Vastustaja leiab, et ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendustest ei ole halduskohtu otsuse

tühistamise aluseks. Kaebaja pöördus halduskohtusse liitkaebusega, milles taotles Tartu Vangla

05.06.2013. a käskkirja nr 6-2/802 tühistamist ning avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 3 järgi kontrollib kohus

liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi. Tartu Halduskohus võttis menetlusse kaebuse

käskkirja nr 6-2/802 tühistamise nõudes, kuid mitte kahju hüvitamise osas. Kaebuse menetlusse

võtmise määruse peale kaebaja määruskaebust ei esitanud ega esitanud ka taotlust oma

kaebuses esitatud nõuete muutmiseks, st ei avaldanud soovi hüvitamiskaebuse asemel esitada

tuvastamiskaebust. Halduskohtusse esitatud kaebuse eseme määrab kindlaks kaebuse esitaja ja

HKMS § 41 lg 1 kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses

esitatud ega ületada kaebuse piire.

13. 26.11.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse (tl II-33-35), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a

otsuse ja teha uus otsus, milles mõista kaebajale välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas

2000 eurot seoses tema suhtes füüsilise jõu kasutamisega.

Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus on vastuoluline. Esmalt märgib kohus, et vaidlusaluse

intsidendi ajal oli kaebajal võimalik vanglaametnikele selgitada täpsemalt probleemide sisu ja

olemust, ent kaebaja enda valik oli täpsemaid selgitusi mitte anda. Seejärel lisab kohus, et

vangla normaalse toimimise tagamiseks ei saa vanglaametnikud igapäevaseid toiminguid

teostades asuda pidevatesse läbirääkimistesse kinnipeetavaga. Kaebaja on korduvalt rõhutanud,

et soovis vestelda ametnikuga, kes oleks pädev otsustama ümberpaigutamise üle, kuid seda talle

ei võimaldatud, vaid kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. Kaebaja viitab, et see on vastuolus

Euroopa Vanglareeglistiku reegliga 18.6, mille kohaselt lubatakse mitme kaupa paigutada

vange juhul, kui see on põhjendatud ning neid vange, kes sellistes olukordades omavahel

sobivad ja 18.7, mille kohaselt enne vangide mitme kaupa paigutamist ööseks tuleb neile anda

võimalus valida. Tartu Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja taotluse kaamera salvestiste

väljanõudmiseks. Seega ei ole halduskohus hinnanud, kas jõu kasutamine vanglateenistuse

ametnike poolt oli vajalik ja proportsionaalne. Kaebaja sõnul tõendab videosalvestis, et ta ei

osutanud ümberpaigutamisel vastupanu. Kaebaja taotleb Tartu Ringkonnakohtult 08.05.2013

kella 14.4515.15 E-3 ja E-4 sektori kaamera salvestiste väljanõudmist.

14. Vastustaja palub Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II- 56-56p) jätta see rahuldamata.

Vailust ei ole selles, et kaebaja jättis valvurite antud korralduse asuda kambrisse 1114 täitmata.

Vaidlust ei ole ka selles, et korraldust korrati mitu korda ning kaebajat hoiatati, et korralduse

täitmata jätmisel rakendatakse tema suhtes füüsilist jõudu. Kui kaebaja keeldus vabatahtlikult

teise kambrisse minemast, siis ei olekski tema kambrisse 1114 paigutamine saanud toimuda

ilma tema suhtes füüsilist jõudu kasutamata. Alles siis, kui kaebaja oleks ise olnud nõus enda

ümberpaigutamisega ja vanglaametnikud oleksid ikkagi füüsilist jõudu kasutanud, saaks

rääkida jõu kasutamise põhjendamatusest ja öelda, et selle kasutamine oli ülemäärane.

Käesoleval juhul see aga nii ei olnud ning jõu kasutamine oli ainuke efektiivne vahend, et viia

ametnike poolt neile antud ülesande täitmine lõpuni. Kuigi kaebaja keeldus kambrisse 1114

asumast võimaliku konflikti kartusest seal viibinud kinnipeetavaga, ei leidnud nende

koosviibimise ajal 08.05. - 24.05.2013 aset vanglale teadaolevalt ühtegi konflikti. Samuti ei ole

kaebaja mitte kellelegi avaldanud, millest tingituna võisid temal kambris 1114 viibiva

kinnipeetavaga konfliktid üldse tekkida, mistõttu saab tema väiteid võimaliku konflikti kohta

pidada üldse otsituks ning paljasõnalisteks.

15. Tartu Ringkonnakohus liitis 06.10.2014. a määrusega haldusasjad nr 3-14-16 ja

nr 3131716 ühte menetlusse ja menetleb liidetud kaebusi haldusasjana nr 3-13-1716.

16. Tartu Ringkonnakohus tegi 19.03.2015 Tartu Vanglale kohtunõude (tl II-90), milles palus

kohtule väljastada 08.05.2013 kella 14.45-15.15 E-3 ja E-4 sektori kaamera salvestised. Tartu

Vangla vastas kohtunõudele 26.03.2015. a kirjaga (tl II-94), milles selgitas, et soovitud

jälgimiskaamerate salvestisi ei ole võimalik kohtule esitada, kuna salvestised ei ole säilinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, Tartu

Halduskohtu 15.11.2013. a otsus tuleb jätta muutmata ning Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a

otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid selle otsuse põhjendusi tuleb täiendada

käesoleva otsuse põhjendustega. Esmalt lahendab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu

15.11.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse (I) ja seejärel Tartu Halduskohtu

31.03.2014. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse (II). Viimasena esitab kohus

lõppjäreldused ja selgitused menetluskulude jaotuse osas (III).

I

18. 15.11.2013. a otsusega jättis halduskohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla

05.06.2013. a käskkirja nr 6-2/802 tühistamiseks, millega kaebajale määrati

distsiplinaarkaristusena noomitus. Kuigi algselt oli kaebaja koos tühistamiskaebusega

esitanud ka hüvitamiskaebuse, tagastas halduskohus hüvitamiskaebuse haldusasjas nr 3-13-

1716 05.09.2014. a määrusega (tl I-39-40). Pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist

esitas kaebaja halduskohtule sama kahju hüvitamise nõude uuesti 06.01.2014 ning

halduskohus menetles seda haldusasjas nr 3-14-16. 15.11.2013. a otsuses haldusasjas nr 3-13-

1716 sai seega halduskohus lahendada üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

tühistamise nõuet ning selle raames anda hinnangu ka vanglaametnike korralduse – minna

ühest kambrist teise – õiguspärasusele.

19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga,

et halduskohus on tõlgendanud kaebaja kaebust liiga kitsalt ega ole menetlenud kaebuses ja

kaebuse täienduses sisaldunud nõuet tuvastada kaebaja ühest kambrist teise paigutamise

õigusvastasus. Kuivõrd kohtule esitatud esialgses kaebuses oli kaebaja esitanud nii

tühistamis- kui hüvitamiskaebuse, mis on kaebaja õigusi tuvastamiskaebusest efektiivsemalt

kaitsvad kaebused, ei olnud halduskohtul vajadust ega kohustust tõlgendada kaebaja kaebust

selliselt, et selles sisaldus ka eraldiseisev kaebaja ümberpaigutamises seisneva toimingu

õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kaebaja ümberpaigutamise toimingule sai kohus anda

hinnangu just hüvitamiskaebuse lahendamisel, kuivõrd kaebaja ümberpaigutamine ühest

kambrist teise ja selle käigus füüsilise jõu kasutamine oli ühtne toiming, mis põhjustas

kaebajale tema sõnul kahju. Kuigi pärast hüvitamiskaebuse tagastamist haldusasjas nr 3-13-

1716 esitas kaebaja samas asjas halduskohtule mitu pöördumist, milles selgitas, et tema

eesmärgiks oligi tuvastada vangla toimingute õigusvastasus ning tal oli ka selleks põhjendatud

huvi, on halduskohus õigesti samas asjas tehtud otsuses selgitanud, et kõnealuste õiguste

kaitseks saab kaebaja esitada vanglale kahju hüvitamise nõude. Seega esines kaebajal

õigusvastasuse tuvastamise nõudest efektiivsemaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 p 1) ning

kaebaja ka kasutas neid vahendeid, kui esitas 09.09.2013 vanglale ja 06.01.2014 kohtule

kahju hüvitamise nõuded. Isegi kui pidada kaebaja sooviks tuvastada ainuüksi selle vangla

toimingu õigusvastasus, et ta paigutati kambrisse inimesega, kellega tal oli varasemalt olnud

probleeme ja kuhu ta ei olnud nõus minema, ei saaks ka see eraldiseisev tuvastamisnõue

praegusel ajal enam rahuldamisele kuuluda. Nimelt on käesolevaks ajaks kaebaja

kinnipidamisasutustest vabanenud ning ainuüksi tema teise kambrisse ümberpaigutamise

toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei oleks tema õiguste kaitseks enam vajalik.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Tartu Vangla 05.06.2013. a käskkirja

nr 62/802 tühistamise nõude rahuldamiseks puuduvad alused. VangS § 63 lg 1 p 1 järgi võib

kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena teha noomituse vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebajale anti 08.05.2013 vanglateenistuse

ametnike poolt korraldus minna talle ümberpaigutamise tõttu määratud teise kambrisse nr

1114. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele. Tartu Halduskohus on õigesti viidanud Riigikohtu otsusele, mille kohaselt saab

kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge (RKHKo 01.03.2009, 3-3-1-103-06, p 14). HMS § 63 lg 2 järgi

on haldusakt tühine, kui 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu

haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema

õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda

ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja sõnul ei saanud ta täita

vanglaametnike korraldust minna ümberpaigutamise tõttu kambrisse nr 1114, sest tema

kohustused olid vastukäivad, kuna kinnipeetavana oli ta VangS § 67 p 3 kohaselt kohustatud

teatama viivitamatult vanglateenistuse ametnikule asjaoludest, mis võivad ohustada vangla

julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Samuti polnud kaebaja sõnul võimalik

korraldust objektiivsel põhjusel täita, kuna kambris 1114 paikneva kinnipeetavaga oli kaebajal

varem konflikt olnud ja ühte kambrisse paigutamine tekitaks uusi pingeid.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalik täita üheaegselt

VangS § 67 p 3 kohustust teavitada vanglateenistuse ametnikke, et tema ümberpaigutamine

võib ohustada vangla julgeolekut, kui ka VangS § 67 p 1 kohustust minna temale määratud

uude kambrisse. Distsiplinaarmenetluse protokolli (tl I-6) kohaselt tõi kaebaja keeldumisel

põhjuseks asjaolu, et tal oli kambris nr 1114 paikneva kinnipeetavaga varasemast ajast

probleemid. Probleemide sisu kaebaja ei täpsustanud. Kaebuse kohaselt soovis kaebaja

rääkida ümberpaigutamise korralduse andnud vanglateenistuse ametnikuga, kuid seda talle ei

võimaldatud. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui kaebaja leidis, et tema ümberpaigutamine

võib ohustada vangla julgeolekut, oleks ta saanud seda suuliselt korralduse andnud

vanglateenistuse ametnikule selgitada samal ajal korraldusele alludes. Tegemist ei ole

vastukäivate kohustustega, mille üheaegne täitmine oleks välistatud. Samuti ei olnud tegemist

olukorraga, kus kaebaja ei saanud objektiivselt korraldusi täita. Asjaolu, et kaebaja arvates

võis tema ümberpaigutamine uude kambrisse kaasa tuua pingeid tema ja kambris nr 1114

paikneva kinnipeetava vahel, ei muutnud uude kambrisse minekut võimatuks. Seega ei

vastanud korraldus HMS § 63 lg 2 järgi tühise haldusakti tunnustele ning kaebajal puudus

õigus selle täitmisest keelduda.

22. Kuna kaebajal oli kohustus alluda vanglaametniku korraldusele minna kambrisse nr 1114

ning ta sellest põhjendamatult keeldus, oli vangla VangS § 63 lg 1 kohaselt õigustatud

kohaldama tema suhtes distsiplinaarkaristust. Tartu Vangla on järginud VangS §-s 64

sätestatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ning karistusliigi valikut käskkirjas

nõuetekohaselt põhjendanud. Karistusliigi valimisel on vangla arvestanud

distsipliinirikkumist, kinnipeetava suhtumist rikkumisse, eelnevat karistatust ning leidnud, et

arvestades karistuse eesmärki, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele, on proportsionaalne kohaldada kaebaja suhtes noomitust. Tartu Ringkonnakohtu

hinnangul on otsus kooskõlas kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga ning 05.06.2013. a

käskkirja nr 6-2/802 tühistamiseks puudub alus.

II

23. Järgnevalt käsitleb Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-16 esitatud nõuet

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses kaebaja suhtes tema

ümberpaigutamisega teise kambrisse ning ümberpaigutamisel füüsilise jõu kasutamisega.

Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamiseks tuleb seega

esmalt tuvastada avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

24. Kõnealusel juhul oli vanglaametnike eesmärgiks kaebaja ümberpaigutamine kambrisse

nr 1114. Vanglasisese ümberpaigutamise näol on Riigikohtu seisukohtade järgi tegemist

toiminguga (vt RKHKo 28.04.2011, nr 3-3-1-10-11, p 13; RKHKo 26.05.2008, nr 3312008),

mistõttu ei kohaldu sellele haldusakti osas kehtivad nõuded ning kinnipeetava

ümberpaigutamisel ei pea vangla selle sooritamisele eelnevalt toimingu tegemist põhjendama.

Seega ei saa kaebaja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel pidada

kaebaja ümberpaigutamise toimingut õigusvastaseks ainuüksi põhjusel, et kaebaja ei olnud

nõus teise kambrisse minema, soovides esmalt teada toimingu sooritamise põhjendusi ja

esitada oma vastuväited. Kaebajal oli võimalik ümberpaigutamise toimingut soovi korral

vaidlustada hiljem ning tal puudus õigus takistada tema suhtes toimingu sooritamist ja

keelduda seaduslike korralduste täitmisest.

25. Antud juhul puudub vaidlus selles, et valvurid kasutasid 08.05.2013 kaebaja

ümberpaigutamisel allumatuse tõttu tema suhtes füüsilist jõudu. Jõu kasutamise kohta on

koostatud protokoll (tl I-10-11) ning haldusmenetluses tunnistajate poolt antud ütlustest

selgub, et kaebaja rabelemise tõttu oli üks valvuritest sunnitud kasutama kaebaja suhtes ka

tugevamat jõudu ja võtma ta nn käeluku sisse (tl I-15). Enne kaebaja suhtes füüsilise jõu

kasutamist olid vanglateenistuse ametnikud teda ka selle eest hoiatanud, ning kaebaja osutas

füüsilist vastupanu alles tema suhtes jõu kasutamise ajal. VangS § 71 lg 2 alusel on jõu

kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt lubatud teenistusülesannete täitmisel ja enda

ohutuse tagamiseks. Kuna kaebaja ei käitunud agressiivselt, vaid lihtsalt keeldus kambrisse

sisenemast, ei kujutanud ta vanglateenistuse ametnikele ohtu, mistõttu ei olnud antud juhul

täidetud VangS § 71 lg 2 järgi jõu kasutamiseks teine eeldus. Kuigi olukord, kus kinnipeetav

keeldub täitmast vanglaametniku korraldust, kuid ei kujuta seejuures vanglaametnikele ohtu,

ei ole reguleeritud VangS § 71 lgs 2, võib kinnipeetava suhtes vanglateenistuse ametnike poolt

jõu kasutamine siiski kõne alla tulla VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 sätestab

kinnipeetava õiguste piiramise alused ja tingimused. Selle kohaselt võib vangla juhul, kui

seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud

vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste

olemust. Kui kinnipeetava suhtes kasutati füüsilist jõudu, et teda teise kambrisse paigutada,

riivati sellega tema põhiseaduse §-st 18 tulenevat õigust mitte olla julmalt ega inimväärikust

alandavalt koheldud. Ebainimlikult või alandavalt kohtlemise keeld tuleneb ka Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni artiklist 3.

26. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 29.05.2012. a otsuses asjas nr 16563/08 Julin vs.

Eesti pdes 121-122, märkinud, et jou kasutamine voib puhuti olla vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks ja korra hoidmiseks voi kuritegevuse ennetamiseks kinnipidamisasutustes. Sellest

hoolimata voib niisugust joudu kasutada uksnes hädavajadusel ja see ei tohi olla uleliigne.

EIK rohutab, et väärkohtlemise väited peavad tuginema asjakohastele toenditele. Toendite

hindamisel on EIK uldjuhul kohaldanud toendamisstandardit „väljaspool moistlikku

kahtlust“. Selline toendus voib tuleneda piisavalt tugevate, selgete ja kooskolaliste järelduste

voi sarnaste umberlukkamatute faktiliste eelduste kooseksisteerimisest.

27. Kui kaebaja keeldus kõnealusel juhtumil kambrisse minemisest, selgitasid

vanglaametnikud, et kui kaebaja ei allu korraldustele, tarvitatakse tema ümberpaigutamiseks

füüsilist jõudu. Kuna kaebaja ei allunud seaduslikele korraldustele ka pärast vanglaametnike

hoiatust, leiab ringkonnakohus, et vaidlusalusel juhul esines valvuritel kaebaja suhtes jõu

kasutamiseks vajadus, selle kasutamine vastas eesmärgile ning võimaldas toimetada

kinnipeetav temale määratud uude kambrisse. Kohus nõustub vastustajaga, et

vanglaametnikelt ei saa mõistlikult oodata, et nad astuks oma teenistusülesannete täitmiseks

pidevalt läbirääkimistesse kinnipeetavatega, kuna see takistaks nende põhitöö tegemist. Jõu

kasutamine kaebaja ümberpaigutamisel oli õigustatud ka julgeoleku kaalutlustel, kuna kaebaja

segas vanglaametnike tööd ja raskendas talle antud korralduste täitmata jätmisel

märkimisväärselt järelevalve teostamist kinnipeetavate üle. Kaebaja on kaebuses märkinud, et

kui ta keeldus talle antud korraldust täitmast ja soovis rääkida ametnikuga, kelle korraldusel

ümberpaigutamine toimub, suleti osakond ning ta jäeti kambrisse ootama. Seega ei kasutatud

kaebaja suhtes jõudu koheselt, vaid alles pärast selleks otsese vajaduse väljaselgitamist.

Samuti oli kaebajal endal võimalik vältida tema suhtes füüsilise jõu kasutamist ning seeläbi

talle tervisekahju tekkimist, kuna pärast vanglaametnike poolt antud hoiatust oli tal võimalus

talle antud korraldus vabatahtlikult täita ja minna talle määratud kambrisse.

28. Kuigi ringkonnakohus palus vanglal vastavat juhtumit kajastav videosalvestis kohtule

edastada, ei olnud see vanglal võimalik, kuna salvestis ei olnud nõude esitamise ajaks

säilinud. Seega saab kohus hinnata valvurite poolt kaebaja suhtes jõu kasutamise

proportsionaalsust üksnes kaebaja ja vangla ametnike antud selgituste, füüsilise jõu

kasutamise kohta koostatud protokolli ning kaebajal fikseeritud vigastuste pinnalt.

Ringkonnakohus leiab, et meditsiiniosakonna spetsialist-õde M. Rego ettekandes nr 1656

fikseeritud kaebaja vigastused (hematoom mõlema randme piirkonnas, hematoom vasakul

õlal, paremal käel umbes 6 cm pikkune marrastus ning vasakul käel 3cmx2cm suurune

hematoom) ei anna piisavalt alust rääkimaks kaebaja suhtes füüsilise jõu liigsest kasutamisest.

Kirjeldatud vigastusi ei saa pidada märkimisväärseks ning on usutav, et need on tekkinud

sellest, et kaebajat on valvurite vahel teise kambrisse juhatatud, ning kaebaja passiivse

vastupanu mahasurumisel vajalikul määral kasutatud füüsilisest survest. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa antud juhul tingimata pidada üleliigseks ka kaebaja nn käeluku sisse võtmist

ning sellega tugevama jõu kasutamist. Haldusasjas tuvastatud asjaolude ja tõendite kogumis

hindamisel võib pidada usutavaks, et kaebaja oli ümberpaigutamise osas sedavõrd

vastumeelestatud, et toimingu lõpuleviimise eesmärgil oli ka minimaalsel määral tugevama

jõu kasutamine vajalik. Seega leiab ringkonnakohus, et antud juhul ei ületanud valvurite poolt

kaebaja suhtes jõu kasutamine mõistlikult sellises olukorras vajalikuks peetavat määra.

29. Eelnevast tulenevalt ei olnud Tartu Vangla tegevus füüsilise jõu kasutamisel kaebaja

ümberpaigutamisel õigusvastane, mistõttu pole täidetud RvastS § 7 lg 1 kahju hüvitamise

eeldus ning kaebaja nõue tuleb jätta rahuldamata.

III

30. Eeltoodust tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ning

halduskohtu otsuste resolutsioonid muutmata, kuid Tartu Halduskohtu 31.03.2014. a otsuse

põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebused jäävad

rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad mõlema poole

menetluskulud nende enda kanda.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/