3-14-246/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22. mai 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-246 Haldusasi OÜ Liivalammas kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Liivalammas apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - OÜ Liivalammas, esindajad advokaadid Annika Vait ja Siret Siilbek Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. juuni 2014. a otsus muutmata. 2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 22.05.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 29.11.2013. a otsusega nr 13-6/2140 muudeti 15.02.2012. a toetuse määramise otsust nr 13-6/348. OÜ-le Liivalammas oli otsusega nr 13-6/348 määratud põllumajandusministri 23.08.2010 määruse nr 87 „Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 87) alusel loomakasvatushoonete juurde kuuluva juurdepääsutee ja hooviala ehitamiseks toetust summas 195 717 eurot. Täiendava abikõlbulikkuse kontrolli tulemusel oli selgunud, et osaliselt on toetus määratud juurdepääsutee ja hooviala ehitamiseks kinnistule, millel asuvate hoonete omanikuks on OÜ Saare Agro ning sellele kinnistule on seatud hoonestusõigus OÜ Liivalammas kasuks ainult juurdepääsuteede ehitamiseks. Määruse nr 87 § 5 kohaselt peab juhul, kui taotletakse toetust loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks, loomakasvatusehitis olema samuti taotleja omandis või peab taotleja kasuks olema seatud hoonestusõigus. PRIA 29.11.2013. a otsusega nr 13-6/2140 vähendati juurdepääsutee ja hooviala ehitamise toetust ning määrati toetuse summaks 102 441,60 eurot. 2. OÜ Liivalammas esitas PRIA 29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140 peale vaide, mille PRIA jättis 28.01.2014. a vaideotsusega nr 13-4/26 rahuldamata. 3. OÜ Liivalammas esitas 06.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles PRIA 29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140 tühistamist. Kaebuse kohaselt on vaidlusalune otsus vastuolus määruse nr 87 § 5 lg-ga 5, haldusakti andmisel on rikutud määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud tähtaega, õiguspäraselt ei ole teostatud kaalutlusõigust ning otsus on tühine selle mittepädeva isiku poolt allkirjastamise tõttu. 4. Tartu Halduskohus jättis 17.06.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlusaluses otsuses on määruse nr 87 § 5 lg-t 5 tõlgendatud õiguspäraselt. Kaebaja taotlus juurdepääsuteedele toetuse saamiseks hõlmas ka juurdepääsuteid, mis asuvad OÜ-le Saare Agro kuuluval kinnistul, millel asuvatele hoonetele kaebaja kasuks hoonestusõigust seatud ei ole. Seega on tee, mille osas on kaebaja toetust vähendatud, tegelikult juurdepääsuteeks OÜ-le Saare Agro kuuluvatele hoonetele. Kaebajal on juurdepääs oma kinnistule ka läbi avaliku tee olemas. Kohus asus seisukohale, et antud juhul saab lugeda määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud 25 tööpäeva pikkust tähtaega, mille jooksul tuleb taotluse rahuldamise muutmise otsus teha, ajast, kui lõppes kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele, ning tähtaja nõue on täidetud. Kohus leidis, et toetuse taotlejal ei saa toetuse määramise otsuse alusel tekkida ootust, et talle määratud summa ka välja makstakse. Asjaolu, et kõik faktilised asjaolud olid samad, mis esialgse toetuse määramise otsuse puhul, ei ole antud juhul määrav, kuna 15.02.2012 otsuse puhul oli tegemist algusest peale osaliselt õigusvastase haldusaktiga. Kohus asus seisukohale, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud, kaebaja ärakuulamisõigus oli tagatud ning lisaks oli pikem põhjendus ja toetuse vähendamist tinginud asjaolud välja toodud ka vaideotsuses. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et vaidlustatud otsuse on allkirjastanud mittepädev isik, sest otsuse on allkirjastanud peadirektori asetäitja, kelle ametijuhendist tuleneb, et tal on peadirektori äraolekul õigus allkirjastada erinevaid haldusakte ja dokumente.

3

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. OÜ Liivalammas esitas 17.07.2014 apellatsioonkaebuse, millega palub Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Liivalammas kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 5.1. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 5 lg-t 5. Asjaolu, et kolmanda isiku kinnistul olevad ehitised ei ole kaebaja omandis ega koormatud kaebaja kasuks hoonestusõigusega, ei ole toetuse andmata jätmise ega ka toetuse vähendamise aluseks, sest kaebaja kinnistul olevad ehitised, milleni samuti tee viib, on kaebaja omandis. Määruse nr 87 § 5 lg 5 tingimus toetuse määramiseks on täidetud, sest kaebaja kasutab OÜ Saare Agro kinnistul asuvat teed juurdepääsuteena enda omandis olevate ehitisteni. 5.2. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 18 lg-t 4. 5.3. Halduskohus on jätnud kontrollimata kaalutlusreeglite järgimise vastustaja poolt. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine. Toetuse vähendamise otsusega on esialgselt määratud toetust vähendatud ca 50% ulatuses, kuid vaidlusalusest otsusest ei nähtu, et haldusorgan oleks arvestanud asjaoluga, et kaebaja on ära tellinud projekteerimistööd, tähistamise sümboolika ning lasknud ehitada nii juurdepääsuteid kui hooviala. 5.4. Halduskohus on jätnud võtmata seisukoha kaebaja väidete osas seoses vaidlusaluse otsuse allkirjastamisega mittepädeva isiku poolt. 6. PRIA vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuses on esitatud järgnevad seisukohad: 6.1. Taotluse järelkontrollis selgus, et vaidlusalusel kinnistul on kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus vaid juurdepääsuteede ehitamiseks, kinnistul asuvate hoonete omanikuks on OÜ Saare Agro. 04.10.2013 on sõlmitud hoonestusõiguse muutmise kokkulepe, mille kohaselt on OÜ Saare Agro seadnud pooles ulatuses hoonestusõiguse OÜ Liivalammas kasuks, kuid juba 22.10.2013 on see leping lõpetatud ning taastatud esimese lepingu (29.09.2011) järgne olukord, mis tähendab, et OÜ-l Liivalammas puudub määrusega nõutav õiguslik alus OÜ Saare Agro hoonete kasutamiseks. 6.2. Juurdepääsuteele määratud toetust on vähendatud kuni OÜ Saare Agro omandis olevate hooneteni viiva juurdepääsutee osas. OÜ-le Saare Agro kuuluvate hooneteni viiva tee kasutamine võib olla küll kaebajale vajalik, kuid tal ei ole õigust saada sellele teele toetust. Kaebaja seisukoht, et toetust tuleb maksta ka teele, mis on käsitatav juurdepääsuteena kaebaja omandis olevate ehitisteni, ei ole õige, sest määruse nr 87 § 5 kohaselt antakse toetust vaid loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks. 6.3. Kui kaebaja hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele oleks kehtinud, siis ei oleks toetussummat vähendatud. 6.4. Toetuse saaja on ära kuulatud ning toetuse vähendamist või vähendamata jätmist on kaalutud. Isiku lootus, et haldusakti andmisel antakse talle tulevikus soodustusi, ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel olla kaalukam, kui halduse õiguspärasuse põhimõte. Isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Viga toetuse määramisel ilmnes alles järelkontrolli etapis enne toetuse väljamaksmist. Toetust ei saa välja maksta, kui selle määramiseks puudub alus. Vea kõrvaldamine toetuse saaja poolt oli võimalik, kuid ta ei kasutanud seda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

4

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist. 8. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt heidab kaebaja halduskohtule ette seda, et halduskohus on kaebaja arvates ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 5 lg-t 5. Kaebaja on ise seisukohal, et kui kolmanda isiku kinnistul asuvad ehitised ei ole kaebaja omandis ega koormatud kaebaja kasuks hoonestusõigusega, ei ole see toetuse andmata jätmise ega ka toetuse vähendamise aluseks, sest kaebaja kinnistul olevad ehitised, milleni samuti tee viib, on kaebaja omandis. Määruse nr 87 § 5 näeb ette toetatavad tegevused, milleks lg 1 p 2 kohaselt on ka loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamine “Ehitusseaduses” ja “Teeseaduses” sätestatud tingimustel ja korras, kui nimetatud tee on eratee “Teeseaduse” § 5 2 tähenduses. Lisaks sätestab määruse nr 87 § 5 lg 5, et investeeringuobjekt ja selle alune maa peavad olema taotleja omandis või peab taotleja kasuks olema seatud hoonestusõigus vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Lõike 1 punktides 2 (juurdepääsutee), 4 ja 5 nimetatud tegevuste puhul on loomakasvatusehitis ja sõnniku-, silo või söödahoidla samuti taotleja omandis või on nende alusele maale seatud taotleja kasuks hoonestusõigus vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Seega juhul kui taotletakse toetust loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks, peab loomakasvatusehitis olema samuti taotleja omandis või peab taotleja kasuks olema seatud hoonestusõigus vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Käesoleval juhul selgus aga taotluse järelkontrolli käigus, mis teostatakse enne toetuse väljamaksmist, et kinnistul katastritunnusega 37301:001:0770 asuvate hoonete omanikuks on Saare Agro OÜ (hoonete rekonstrueerimiseks on toetust taotlenud ja saanud Saare Agro OÜ) ja juurdepääsuteede ehitamiseks on seatud hoonestusõigus OÜ Liivalammas kasuks 29.09.2011 (hoonestusõiguse seadmise lepingu p 7.2). Hooned ei ole mitte OÜ Liivalammas omandis, vaid Saare Agro OÜ omandis. OÜ Liivalammas kasuks on seatud hoonestusõigus vaid juurdepääsuteede ehitamiseks. 04.10.2013 on küll sõlmitud ja vastustajale esitatud hoonestusõiguse muutmise kokkulepe, mille kohaselt on Saare Agro OÜ pooles ulatuses seadnud hoonestusõiguse Liivalammas OÜ kasuks, kuid juba 22.10.2013 sõlmiti hoonestusõiguse muutmise kokkuleppe lõpetamise kokkulepe (nn. leping 3), mille p 4 kohaselt on lepinguosalised kokku leppinud lepingu 2, s.o 04.10.2013 sõlmitud lepingu lõpetamises. Seega on taastatud esimese lepingu (29.09.2011. a leping) järgne olukord (hoonestusõigus ainult juurdepääsuteede ehitamiseks), millest tulenevalt on kavandatud ehitusalusest pinnast 5 600 m2 OÜ Liivalammas omandis oleval maal (37301:001:0385), mis moodustab ehitiste alusest kogupinnast 57%. Liivalammas OÜ-l puudub seega määruses nr 87 nõutav õiguslik alus Saare Agro OÜ hoonete kasutamiseks. Kui kehtinuks edasi menetluse käigus sõlmitud leping

5

nr 2 hoonestusõiguse seadmise kohta Saare Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks, puuduks vastustajal ka alus toetussumma vähendamiseks. Nagu juba märgitud, on nimetatud kokkulepe aga juba samal kuul lõpetatud ja lepingu kiiret lõpetamist ei ole kaebaja kuidagi põhjendanud. 9. Juurdepääsuteedele määratud toetust ongi vastustaja vähendanud kuni Saare Agro OÜ omandis olevate hooneteni. Hoonete rekonstrueerimiseks, mille juurde vaidlusalune teelõik viib, on taotlenud ja saanud toetust Saare Agro OÜ. Saare Agro OÜ-le kuuluvate loomakasvatushooneteni viiva tee kasutamine võib olla küll ka kaebajale vajalik, kuid sellele teele tal õigust toetust saada ei ole ning ilmselt oleks nimetatud teega seoses pidanud toetust taotlema Saare Agro OÜ, kes on juba kinnistul asuvate ja tema omandis olevate hoonete rekonstrueerimiseks toetust taotlenud, jättes toetustaotlusest aga välja vaidlusaluse teelõigu. Selle asemel soovis nimetatud tee ja hooviala rekonstrueerida hoopis OÜ Liivalammas. Kaebaja võib küll kasutada Saare Agro OÜ kinnistuni viivat teelõiku juurdepääsuks Kääti kinnistule, kuid toetust tal sellele teelõigule õigust taotleda ei ole, kuna Saare Agro OÜ kinnistul asuvad loomakasvatushooned on viimase omandis ja hoonestusõigust kinnistule OÜ Liivalammas kasuks seatud ei ole. Kääti kinnistul asuvate ja taotleja omandis olevate loomakasvatushoonete juurde kuuluva juurdepääsutee osas PRIA kaebaja toetussummasid vähendanud ei ole. Üksnes asjaolu, et OÜ Liivalammas kasutab oma kinnistuni (Kääti kinnistu) jõudmiseks Saare Agro OÜ kinnistuni viivat teed, ei saa olla toetuse määramisel aluseks. Juurdepääs kaebaja omandis olevale Kääti kinnistule on asja materjalidest nähtuvalt tagatud läbi teeregistris oleva avaliku tee kasutuse ning vaidlusaluse teelõigu võib Saare Agro OÜ rekonstrueerida näiteks omavahenditest või teha seda koostöös Liivalammas OÜ ja Maatööde OÜ-ga. Eeltooduga seonduvalt on vastustaja põhjendatult viidanud ka sellele, et Liivalammas OÜ-le kuuluvale Kääti kinnistule (kinnistu, millele juurdepääsuks OÜ Liivalammas toetust taotleb) on Liivalammas OÜ poolt muuhulgas seatud hoonestusõigus Maatööde OÜ kasuks, kes on samuti varasemalt läbi hoonestusõiguse seadmise PRIA-lt toetust taotlenud ja saanud ning ainult Kääti kinnistul asuvat 2 lauta kasutatakse Liivalammas OÜ poolt. Platsid, mille osas on kaebajale määratud toetust vähendatud, asuvad Saare Agro OÜ-le kuuluvate loomakasvatushoonete vahel, viimasele kuuluval kinnistul ja olenemata sellest, et toetuse saaja selgituse kohaselt kasutatakse neid ettevõtjate poolt ühiselt, ei ole need Liivalammas OÜ taotluse puhul toetatavad. 10. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja samuti, et määruse nr 87 § 5 lg-t 1 ja 5 tuleb tõlgendada selliselt, et tee kaudu oleks tagatud juurdepääs taotleja omandis olevate või tema kasuks hoonestusõigusega koormatud ehitisteni ja oluline on üksnes see, et tee oleks käsitletav juurdepääsuteena kaebaja omandis olevate ehitisteni, milline nõue on antud juhul täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see kaebaja tõlgendus õige. Mööda teelõiku, mille osas kaebaja toetust vähendati, on tagatud juurdepääs Saare Agro OÜ kinnistule ja Saare Agro OÜ kinnistust edasi (mille osas jäeti toetus alles) Kääti kinnistule. Kui toetada kaebaja seisukohta, siis võiks tekkida näiteks olukord, kus juurdepääsutee läbib kolme kinnistut ja kõiki kolme kinnistut läbiv tee rekonstrueeritakse PRIA toetuse abil vaid seetõttu, et see on juurdepääsuteeks kinnistule, millel asuvad taotleja loomakasvatushooned. Toetust antakse siiski vaid loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks (määruse nr 87 § 5). 11. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et PRIA ei järginud otsuse andmiseks sätestatud kohustuslikku tähtaega ja seega on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Määruse nr 87 § 18

6

lg 4 kohaselt teeb PRIA taotluse rahuldamise otsuse muutmise otsuse või taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu seisukohaga (halduskohtu otsuse p 20), milles leiti, et antud juhul saab lugeda määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud 25 tööpäeva pikkust tähtaega ajast, kui lõppes kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele. Hoonestusõiguse lõppemise aluseks oli 22.10.2013 sõlmitud uus hoonestusõiguse muutmise kokkuleppe, mille tulemusena lõpetati kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro hoonetele. Kuna otsus tehti 29.11.2013, siis on 25 tööpäeva pikkune tähtaja nõue täidetud ja seda põhjusel, et toetuse maksmisest keeldumise aluseks olev asjaolu tekkis alles seoses 22.10.2013. a hoonestusõiguse muutmise lepinguga, millest PRIA ei saanud enne 22.10.2013 kuidagi teadlik olla. PRIA on ka ise märkinud, et kui kaebaja hoonestusõigus Saare Agro OÜ ehitistele oleks endiselt kehtinud, ei oleks PRIA toetussummat ka vähendanud. 12. Otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et PRIA oleks pidanud arvestama kaebaja usalduse ja õiguspärase ootusega. Asja materjalidest nähtuvalt on toetuse saaja eelnevalt ära kuulatud ja kaalutud on nii toetuse vähendamist kui ka vähendamata jätmist. Samas on selge, et kui oleks kehtinud edasi menetluse käigus sõlmitud leping nr 2 hoonestusõiguse seadmise kohta Saare Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks, puudunuks vastustajal ka alus toetussumma vähendamiseks. Nimetatud kokkulepe aga lõpetati juba 2013. a oktoobris ja kuigi kaebaja ei ole selliste tehingute kohta andnud mingeid selgitusi, märkis vastustaja, et ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et hoonestusõiguse seadmine Saare Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks oleks kaasa toonud toetuse tagasinõude Saare Agro OÜ-lt, kes oli saanud toetust hoonete rekonstrueerimiseks ja mille osas järelevalveperiood kestis. Ka üksnes isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu (vt. näiteks RKHK lahend haldusasjas nr 3-3-1-51-01). Isiku lootust tuleb seega haldusakti kehtetuks tunnistades küll arvesse võtta, kuid üksnes lootus soodustuse saamisele ei ole veel akti kehtetuks tunnistamist välistavaks asjaoluks. Lisaks eeltoodule on PRIA menetluse puhul tegemist riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus teatavasti puudub (vt. RKHK 04.04.2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-12, p 18). Samuti ilmnes viga toetuse määramisel alles järelkontrolli etapis enne toetuse väljamaksmist. Toetust ei saa aga välja maksta, kui selle määramiseks alus puudus. Vea kõrvaldamine toetuse saaja poolt oli võimalik, kuid ta ei kasutanud haldusmenetluse käigus seda võimalust. Toetussumma vähendamise põhjendus on samuti korrektselt ära toodud haldusaktis endas ja seda on korratud ka vaideotsuses. Mis puudutab veel usalduse arvestamist, siis sätestab HMS § 67 lg 4 p 2, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Antud juhul on määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud võimalus varasema taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja on põhjendatult osundanud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) nr 966/2012, 25.10.2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1605/2002 art 135 p 3, mis näeb ette, et kui pärast toetuse andmist selgub, et toetuse andmise menetluses või toetuse rakendamisel on esinenud olulisi vigu, eeskirjade eiramisi või pettust

7

või kohustuste täitamata jätmist, võib vastustav eelarvevahendite käsutaja sõltuvalt sellest, millisesse etappi menetlus on jõudnud, ning eeldusel, et taotlejale või toetusesaajale on antud võimalus oma seisukohtade esitamiseks, lõpetada vajaduse korral toetusleping või toetuse andmise otsus. Kaebajale anti pärast vea avastamist võimalus selgituste andmiseks. Nähtuvalt kaebaja tegevusest (hoonestusõiguse lepingu sõlmimine) sai kaebaja aru, et tema taotlus ei vastanud nõuetele ning et selle tulemusena puudub tal õigus taotletud toetuse tervikuna kättesaamiseks. Õiguspärase ootuse ja usalduse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et toetuse määramise otsuse alusel ei toimu veel toetuse väljamaksmist. Vastustaja ja halduskohus on õigesti välja toonud, et PRIA poolt taotluste menetlemisel on kaks etappi: toetuse määramine ja toetuse väljamaksmine. Toetuse määramine ei tähenda esitatud kuludokumentide alusel automaatselt, ilma kontrollimenetluseta, toetuse väljamaksmist ja sellest pidi olema teadlik ka kaebaja. Seega ei saa toetuse taotlejal tekkida toetuse määramise otsuse alusel ootust, et talle ka määratud summa tervikuna välja makstakse. 13. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus on jätnud võtmata seisukoha kaebaja väidete osas seoses otsuse allkirjastamisega mittepädeva isiku. Halduskohus on otsuse p-s 23 kaebaja sellekohase väite osas omapoolse seisukoha avaldanud ja põhjendatult leidnud, et PRIA peadirektori äraolekul oli peadirektori asetäitjal õigus allkirjastada erinevaid haldusakte ning kaebaja pole põhjendanud, miks ta ei pea toetuse määramise ja määratud toetuste otsuse muutmise kohta tehtud otsuseid haldusaktideks.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus muutmata.

15. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/