3-13-1626/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 22.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1626 Haldusasi H.L. (L. ) kaebus Viru Vangla 04.06.2010. a käskkirja nr 6-3/1145-D alusel kartserisse paigutamisega tekitatud 436 euro suuruse mittevaralise kahju ja viiviste hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.11.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus H.L. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja H.L. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonikaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.11.2013. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuse päises tema initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.06.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla karistas kaebajat 04.06.2010. a käskkirjaga nr 6-3/1145 D (tl 17-19) vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Riigikohus tühistas 30.05.2013. a otsusega nr 3-3-1-14-12 selle käskkirja. Viru Vangla rahuldas 28.06.2013. a otsusega nr 6-16/144-1 (tl 14) kaebaja poolt 31.05.2013 esitatud 300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude (tl 15) osaliselt ning kandis tema vanglasisesele isikuarvele 63,90 eurot.

2. 28.07.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3), milles palus mõista Viru Vanglalt 04.06.2010. a käskkirja nr 6-3/1145-D alusel kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 426 euro suuruse hüvitise ja viivise 1% hüvitatavalt summalt päevas ning kohustada Viru Vanglat kandma need 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest tema vanglasisesele isikuarvele. Kaebaja väidete kohaselt ei ole 6,39 euro suurune hüvitis alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest tema põhiõiguste rikkumise eest piisav ega kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga. Üksinda kartseris viibimine tekitas kaebajale nördimust, ängistust, stressi ning hingelisi kannatusi, sest tal kui väga sotsiaalsel isikul puudus võimalus igapäevaselt suhelda teiste kinnipeetavatega, helistada oma lähedastele, vaadata isiklikku televiisorit, tegeleda kehakultuuriga selleks ettenähtud kohas, süüa vangla kauplusest soetatud lisatoitu ja kasutada teisi õigusi. Lisaks märkis kaebaja, et vangla meelevaldne ja õigusvastane karistus alandas tema inimväärikust, teotas au ja head nime ning mõjutas teda kaks aastat.

3. Tartu Halduskohus jättis 28.11.2013. a otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Tartu Halduskohus viitab Riigikohtu 15.03.2010. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2012. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-3-10, milles Riigikohus on asunud selgele seisukohale, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine pole iseenesest tema väärikust alandav ning sellest saaks rääkida vaid juhul, kui kartseriga kaasnevad täiendavad kannatused ja piirangud, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Siiski on tegemist niivõrd intensiivse vabadusõiguse piiranguga, et seda tuleb käsitleda riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg-s 1 nimetatud vabaduse võtmisena, mille läbi tekitatud mittevaralise kahju heastamiseks võib nõuda rahalist hüvitist. Nii eelnimetatud lahendites kui ka Riigikohtu 28.03.2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 on kolleegium leidnud, et üldjuhul on niisuguse hüvitise piisavaks suuruseks 100 krooni ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud päeva eest ning sellega on arvesse võetud kinnipeetava õiguste rikkumise ulatus, kartserisse paigutamisega kaasnevad täiendavad piirangud ning ka see, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Käesolevas asjas oli kaebaja kartserisse paigutamine õigusvastane, kuid ühelegi erandlikule asjaolule, millest lähtuvalt saaks kõrvale kalduda Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtade alusel halduskohtu praktikas juurdunud hüvitise summast 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest, ei ole kaebaja kohtueelses menetluses ega kaebuses viidanud. Kaebuses nimetatud suhtlemise, telefoni kasutamise, televiisori vaatamise, kehakultuuriga tegelemise ja kauplusest soetatud lisatoidu söömisega seotud piirangud on kõik kartserirežiimist tulenevad piirangud ja keelud ega kujuta endast midagi erandlikku.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja esitas 02.01.2014 apellatsioonikaebuse (tl 49-51) Tartu Halduskohtu 28.11.2013. a otsuse peale, milles ta palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha asjas uus otsus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse kohaselt on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ning hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et lisaks alusetult kartseris viibitud kümnele ööpäevale, on kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ka süüliselt tema väärikuse alandamisega ning tema au ja hea nime teotamisega alusetu karistamise ning sellega kaasnevate üleelamiste ja kannatuste läbi. Vastustaja tegevus on olnud meelevaldne, nimelt on kaebajat karistatud alusetult ja sihilikult. Halduskohus on lugenud hüvitisemäära 6,39 eurot alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest halduskohtu praktikas juurdunud hüvitise määraks, kuid lahendites, millel halduskohtu selline hinnang põhineb, on hüvitised olnud erinevas suuruses. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks tugineb ta just varasemale lahendile nr 3-3-14-06, kuid mitte hilisemale nr 3-3-1-3-10, milles Riigikohus pidas õigeks 1000 krooni alusetult kartseris viibitud seitsme ööpäeva eest, mis teeb 9,13 eurot ühe ööpäeva kohta. Kaebaja arvates ei ole ka 9,13 euro suurune hüvitis antud juhul piisav. Kaebaja lisab, et Riigikohtu 10.10.2013. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-38-13 p-s 21 on halduskolleegium märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise. Tartu Halduskohtu põhjendused sisaldavad vaid loetelu Riigikohtu lahendite kohta ning otsuses puuduvad halduskohtu enda seisukohad. Kaebaja märgib ka, et ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine pole iseenesest tema väärikust alandav. Kaebaja leiab, et riigi igasugune õigusvastane tegevus on üksikisiku suhtes inimväärikust alandav. Kaebuses märgitud asjaolud on erandlikud, sest tavarežiimil vanglakaristust kandes ei oleks vastustaja saanud apellandi õigusi piirata ega rikkuda.

5. Vastustaja palub 03.02.2014. a vastuses apellatsioonkaebusele (tl 60-61) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega nagu oleks Tartu Halduskohus jätnud arvestamata kaebuses välja toodud põhjendustega kaebaja au ja hea nime teotamise, väärikuse alandamise ja alusetu karistamisega kaasnevate üleelamiste osas. Kinnipidamisasutuses viibides on isik allutatud paratamatutele piirangutele, millest kartserirežiim eristub eeskätt täiendava liikumisvõimaluse piiranguga. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei käsitleta kartserirežiimi kohaldamist kehtetuks tunnistatud distsiplinaarkaristuse eest inimväärikuse alandamisena. Riigikohtu seisukoha tõlgendusest tuleneb, et võimalikuks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks hüvitise suurendamise, võiks olla olukord, kus kohaldatud kartserirežiim ei vastaks seadusest tulenevatele nõuetele. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Halduskohus on õigesti leidnud, et paljukordsest kohtupraktikast tuleneb, et alusetu kartserikaristuse eest mõistetava hüvitise suuruseks ühe päeva kohta on 6,39 eurot. Kahju hüvitise suuruse määramisel on tegemist vangla poolt tehtava kaalutlusotsustusega, mille kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Kaebajale on mõistetud hüvitis kohases määras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

7. Kaebaja hinnangul on talle tekkinud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 kohaselt süüliselt väärikuse alandamise, vabaduse võtmise ja au või hea nime teotamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et riigi igasugune õigusvastane tegevus, sh kaebaja õigusvastaselt kartserisse paigutamine on iseenesest väärikust alandav. Halduskohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahenditele, milles on selgitatud, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine pole iseenesest tema väärikust alandav. Selline käsitlus on kooskõlas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt alandava karistamisega on tegemist juhul, kui kaasnenud kannatused ja alandus on igal juhul suuremad kui vastava seadusliku kohtlemise või karistamisega paratamatult kaasnev kohtlemine või alandus (Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p 39). Seega võiks õigusvastaselt kartserisse paigutamine olla kaebaja väärikust alandav vaid juhul, kui sellega kaasneksid täiendavad piirangud, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks või esineksid erakorralised asjaolud, näiteks kui kartseri tingimused ei vastaks seaduses ettenähtud nõuetele.

8. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist tuleb Riigikohtu praktika kohaselt käsitleda vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses, millega kaasnevad võrreldes tavapäraste kinnipidamistingimustega paratamatult suuremad kannatused ja ebamugavused. Seetõttu on kaebajal käesoleval juhul õigus nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest ilma, et ta peaks lisaks tõendama valu ja kannatuste tekkimist.

9. Kaebaja on välja toonud, et kartseris viibides puudus tal võimalus suhelda teiste kinnipeetavatega ning telefoni teel oma lähedastega, vaadata isiklikku televiisorit, tegeleda kehakultuuriga ja külastada vangla kauplust. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on kartserisse paigutamisele omaste piirangutega, mis erinevad küll tavarežiimist, kuid on seadusega kooskõlas. VangS § 651 lg 3 kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil üldises korras ning VangS § 651 lg 4 kohaselt võib kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Seega ei ole kaebaja loetletud piirangute näol tegemist erandlike asjaoludega vaid paratamatute piirangutega, mis kaasnevad kartserisse paigutamisega. Samuti ei tulene erandlikke asjaolusid kartserikambri tingimustest. Vastustaja kinnipidamistingimuste kirjeldusest kartseri kambris nr 3462 nähtub nende vastavus VangS § 45 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirja nõuetele. Kuna kaebaja kartserisse paigutamisega ei kaasnenud täiendavaid piiranguid ega erandlikke asjaolusid, ei ole kaebajale tekkinud kahju väärikuse alandamise tõttu.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et tekkinud oleks mittevaraline kahju au ja hea nime teotamise tõttu. Kaebuse kohaselt oli vangla tegevus kaebaja karistamisel meelevaldne ning teda on korduvalt, tahtlikult ja õigusvastaselt karistatud eesmärgiga teda kahjustada. Au teotamine võib seisneda isiku panemises olukorda, mis on au riivav, või tegevuses, mille eesmärk on au või väärikuse alandamine. Kui au teotamine ei toimu ebakohase väärtushinnangu või tõele mittevastava faktiväite avaldamise, vaid avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega, on see sisuliselt kattuv väärikuse alandamise koosseisuga. Käesoleval juhul on ringkonnakohus seisukohal, et väärikuse alandamise tõttu kaebajal mittevaralist kahju tekkinud ei ole.

11. Kaebaja hinnangul tuleb tema kasuks välja mõista suurem kahjuhüvitis kui 6,39 eurot ööpäeva kohta. Riigikohtu 28.01.2014. a otsuses nr 3-3-1-80-13 (p 13) võtab halduskolleegium kokku oma senise praktika mittevaralise kahju hüvitamisest õigusvastaselt kartserisse paigutamise vallas ning märgib, et üldjuhul on õiglaseks hüvitiseks 6 eurot ja 4 senti iga kartseris viibitud päeva eest ning tavaliselt vastab selline hüvitise suurus õigusvastasele kartserisse paigutamisele. See aga ei tähenda, et piirduda tuleks üksnes kohtupraktikas väljakujunenud päevamääraga. Riigikohus on 10.10.2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-38-13 p-s 21 selgitanud, et kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt ja diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb kohtul hüvitise suuruse määramisel teha individuaalne otsus arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu praktikas välja kujunenud hüvitise suurus 6,39 eurot arvestab kõikide eelpool käsitletud ebamugavustega ning on praegusi sotsiaalseid ja majanduslikke raamtingimusi arvestades piisav ja õiglane kompenseerimaks kaebajale tekkinud mittevaralise kahju.

12. Ringkonnakohus nõustub eelnevast tulenevalt halduskohtu seisukohaga, et kaebajale vastustaja poolt 28.06.2013. a otsusega nr 6-16/144-1 määratud kahjuhüvitis on õiglane ja kooskõlas kohtupraktikaga. Sellest tulenevalt jääb apellatsioonikaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ehk kaebaja. Et vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

Maili Lokk Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/