3-15-384/7 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-384 Haldusasi

H. V kaebus Pärnu Maavalitsuse 26. jaanuari 2015 kirjas nr 8-2/15/119-2 sisalduva otsuse tühistamise ning kaebaja taotluse läbi vaatamiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: H. V Esindaja: v.adv Ivo Mahhov Vastustaja: Pärnu Maavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H. V kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

22. juunil 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUNE OTSUS

1. H. V esitas 5. detsembril 1991 A. S esindajana Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linnakomisjonile (ÕVVTK linnakomisjon) avalduse Pärnus Tammsaare

17 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. ÕVVTK linnakomisjoni 29. oktoobri 1997 otsusega tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A. S. Pärnu Linnavalitsuse 3. novembri 2014 korraldusega nr 529 määrati A. Sele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon.

2. H. V esitas 23. detsembril 2014 Pärnu Linnavalitsusele avalduse, milles taotles ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29. oktoobri 1997 otsuse nr 7 parandamist selliselt, et teda ennast märgitaks omandireformi õigustatud subjektiks. Avaldaja tugines asjaolule, et A. S suri tegelikult juba 6.

oktoobril 1991 ning seega oli avaldaja ise omandireformi õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 tähenduses.

3. Pärnu Linnavalitsus edastas avalduse lahendamiseks ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjonile. Maakonnakomisjon tegi 26. jaanuaril 2015 otsuse nr 8-2/15/119-2, millega jättis taotluse läbi vaatamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja möödumise tõttu. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. H. V esitas 16. veebruaril 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 26. jaanuari 2015 otsuse nr 8-2/15/119-2 tühistamist ning kaebaja taotluse sisuliseks läbi vaatamiseks kohustamist. Kaebaja on seisukohal, et tegu ei olnud uue vara tagastamise või kompenseerimise avaldusega, vaid kaebaja oli selle esitanud juba 5. detsembril 1991, sest kuivõrd A. S oli avalduse esitamise ajaks juba surnud, tuleb avalduse esitajana käsitada kaebajat. Kaebaja toob välja, et avalduse vastu võtnud ametnik ei juhtinud tema tähelepanu sellele, et avaldusele lisatud volikiri polnud nõuetekohaselt tõestatud ning juba ainuüksi nõuetekohase avalduse puudumise tõttu tuleks avaldus lugeda esitatuks kaebaja nimel, mitte volituse alusel. Teiseks leiab kaebaja, et avaldusele lisatud volikirja saab vaadata ka vaid viitena sellele, kelle vahendusel tekkis kaebajal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, sest volikirjast nähtub üheselt kaebaja õigus majavaldus pärast tagastamist talle endale kinkida. Kaebaja leiab, et avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda selle esitaja tegelikust tahtest ja eesmärgist. Kaebaja hinnangul on ÕVVTK linnakomisjoni 29. oktoobri 1997 otsuse muutmine võimalik nii haldusmenetluse seaduse kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 36 kohaselt. Kaebaja toob välja, et akti muutmise võimaluse selle tegelikkusega vastavusse viimiseks näeb ette näiteks ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta käivate andmete ja kompensatsiooni väljamaksmise avalduse esitamise korra § 9 lg 2 ning ka kohtuja halduspraktikas on tagastamisja kompenseerimismenetluses tehtud sarnaseid vigu varem parandatud. VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Pärnu Maavalitsus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides esmalt, et vastustajaks oleks tulnud maavalitsuse asemel määrata ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjon ning pidades kaebaja nõuet ka sisuliselt põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et kaebaja pöördumise eesmärgiks oli linnakomisjoni 29. oktoobri 1997 korralduses nr 7 märgitud omandireformi õigustatud subjekti muutmine, mis tähendab, et sisuliselt oli tegemist uue vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamisega. Vastustaja leiab, et sellise avalduse esitamiseks ORAS § 16 lõikes 1 sätestatud tähtaeg on möödas ja selle ennistamiseks pole alust. Vastustaja leiab, et tagastas antud juhul H. Vi avalduse HMS § 14 lg 6 punkti 1 kohaselt õigustatult. Viimaks rõhutab vastustaja, et kompensatsiooni välja maksmine kaebajale ei sõltu tegelikult sellest, kas ta on ise tunnistatud õigustatud subjektiks või mitte, sest juhul kui ta on A. S pärija, siis makstakse määratud kompensatsioon pärimisõiguse tunnistuse esitamisel kaebajale.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et H. V kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Põhjendamatu on siiski vastustaja taotlus vastustaja asendamiseks, kuna ÕVVTK maakonnakomisjoni saab käsitada maavalitsuse koosseisus tegutseva kollegiaalorganina halduskohtumenetluse seadustiku § 17 lg 2 tähenduses, mistõttu saab vastustajaks olla Pärnu Maavalitsus. Nimetatud sättes ei peeta silmas üksnes asutuse struktuuriüksusi, vaid ka neid eraldiseisva teenindava aparaadi ja eelarveta kollegiaalorganeid, mis töötavad mingi asutuse juures. ÕVVTK maakonnakomisjon on maavanema moodustatud organ, mille side maavalitsuse kui asutusega on sedavõrd suur, et seda saab HkMS § 17 lg 2 kohaselt käsitada maavalitsuse koosseisus tegutsevana.

7. Leian, et maakonnakomisjon on kaebaja taotluse õigustatult läbi vaatamata jätnud. Kaebaja taotlust ÕVVTK linnakomisjoni 1997. aasta otsuse parandamiseks ei saa tõlgendada kuidagi muud moodi kui taotlusena tunnistada konkreetse õigusvastaselt võõrandatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks A. S asemel kaebaja. Sisuliselt soovis kaebaja kehtiva haldusakti muutmist selliselt, et haldusaktist tulenevad õigused ei tekiks mitte haldusakti adressaadina määratud isikule (A. Sele), vaid kaebajale. Isiku tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks eeldab seda, et isik on esitanud selleks õigusaktides sätestatud tähtaegade jooksul avalduse. ORAS § 16 lõikest 1 tulenevalt oli selliseid avaldusi võimalik esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikule komisjonile 17. jaanuarini 1992. Isikutel, kellel jäi avaldus selleks ajaks esitamata, oli võimalus taotleda avalduse tähtaja ennistamist, ent seegi taotlus tulnuks esitada hiljemalt 31. märtsil 1993. (Ülemnõukogu

11. juuni 1992 seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ § 2 lg 3). Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktist 4 tuleneb, et taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks ning neid taotlejaid vara tagastamisel või kompenseerimisel arvesse ei võeta, välja arvatud juhul, kui avalduse esitamise tähtaeg on ennistatud. Maakonnakomisjon leidis õigesti, et H. V ei esitanud tähtaegselt (s.o hiljemalt 17. jaanuaril 1992) avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ega taotlenud tähtaegselt (s.o hiljemalt

31. märtsil 1993) ka nimetatud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. 2014. aasta lõpus pärast vaidlusaluse vara kohta kompenseerimise otsuse tegemist ei olnud H. Vil tähtaegade möödumise tõttu seega enam ühelgi juhul võimalik saavutada enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks.

8. Nõustuda ei saa vastustaja käsitlusega, et tulenevalt A. S surmast enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamist tuleks avaldust tõlgendada kaebaja enese poolt esitatuna. Seadusest ei tulene võimalust teise isiku nimel volituseta tehtud tahteavaldust tagantjärele omistada volituseta tegutsenud isikule. 1991. aastal esitatud avaldus on selge ja üheselt mõistetav, see on esitatud A. S nimel ning mingit võimalust ei ole seda käsitada kaebaja nimel esitatud taotlusena. Seega teoreetiliselt võinuks kõne alla tulla linnakomisjoni 1997. aasta subjektiotsuse kehtetuks tunnistamine selle tõttu, et selle aluseks olnud avalduse esitanud isik oli avalduse esitamise ajal juba surnud ning seega polnud tal õigusvõimet. Selline otsus ei oleks aga samuti kaasa toonud kaebaja tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks, kuna kaebaja ei ole enda nimel tähtaegselt vastavasisulist avaldust esitanud. Kaebaja viited varasemale kohtuja halduspraktikale ei ole asjakohased. Kaebuses esitatud näited puudutavad ÕVVTK kohalike komisjonide otsuste muutmist tulenevalt sellest, et õigustatud subjekt on eksinud avalduses vara koosseisu määratlemisel (nt. märkides üksnes soovi saada tagasi maja, ent jätnud märkimata maa tagastamise soovi või eksinud vara aadressiga). Selliste eksimuste parandamine ei ole põhimõtteliselt võrreldav kaebaja sooviga muuta linnakomisjoni otsust selliselt, et sellest tekiks subjektiivsed õigused hoopis teisele isikule.

9. Kuidagi ei võimalda 1991. aastal esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldust H. V nimel esitatuna tõlgendada ka A. S volikirjas antud volitus majavalduse kinkimiseks kaebajale. Põhimõtteliselt on võimalik, et A. S soov oli see, et pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist läheks see kaebaja omandisse, ent enne vara tagastamiseks avalduse esitamist ei saanud tema teha mistahes käsutusi ei selle vara ega vara tagastamise nõudeõiguse suhtes. Kaebaja seisukoht, justkui saaks volikirja ja selle alusel tema poolt volitaja nimel esitatud avaldust koosmõjus tõlgendada kaebaja enda nimel esitatud (st. kaebaja subjektiivsete õiguste tekitamisele suunatud) avaldusena, ei ole õige.

10. Asjakohatud on kaebaja etteheited 1991. aastal avalduse vastu võtnud ametniku tegevuse suhtes, kuna pole mistahes alust arvata, et ametnik pidanuks avalduse vastuvõtmisel teadma, et

A. S on surnud. Isegi kui möönda, et volikiri, mille alusel kaebaja avalduse esitas, ei olnud nõuetekohane, ei andnuks see alust ei 1991. aastal avalduse vastu võtmisel ega ka hiljem käsitada avalduse esitajana kaebajat. Samamoodi ei ole mistahes tähtsust kaebuses välja toodud Eesti ja Saksamaa õiguse erinevusel volituse kehtivuse osas. Nagu eelpool öeldud, isegi kui asuda seisukohale, et A. S avaldus ei olnud nõuetekohane ning tema tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks oli objektiivselt õigusvastane, ei võimaldaks see nüüd tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks kaebajat. Ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktist 36 ei tulene võimalust tagantjärgi tunnistada õigustatud subjektiks isikut, kes õigusaktides sätestatud tähtaegade jooksul selleks avaldust esitanud ei ole.

11. Tulenevalt HkMS § 108 lõikest 1 ning asjaolust, et vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad mõlema poole menetluskulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

1. Rahuldada H. V apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-384.

3. Tühistada Pärnu Maavalitsuse 26. jaanuari 2015. a kirjas nr 8-2/15/119-2 sisalduv otsus. Kohustada Pärnu Maavalitsust vaatama H. V 23.12.2014 taotlus uuesti läbi.

4. Mõista Pärnu Maavalitsuselt H. V kasuks välja menetluskulu summas 30 (kolmkümmend) eurot.

Riigikohtu 22.03.2017 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

1. Rahuldada Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-384 ja teha uus otsus, millega jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsus selles asjas.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.