2-10-46381/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-46381

Tsiviilasi

T.U. hagi Atria Eesti AS vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Atria Eesti AS

apellatsioonkaebuse hind

T.U. apellatsioonkaebuse hind

582,48

1 362,52 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Atria Eesti AS ja T.U. apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

05. mai 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja): Atria Eesti AS (registrikood:

10050720;

aadress:

Metsa

19,

Valga);

esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen;

Apellant II: T.U. (isikukood: XXX; esindaja riigi õigusabi

korras advokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsus tühistada

osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud, jättis

menetluskulud

poolte

kanda

ja

hageja

menetluskulud riigi kanda.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada T.U. hagi

Atria Eesti AS-i vastu täielikult ja välja mõista

Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks kutsehaigusest

tingitud hüvitis perioodi 26. november 2009 – 31.

mai 2014 eest summas 7007,56 eurot ja alates 01.

juunist 2014 eluaegselt igakuine hüvitis summas

129,45 eurot.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsuse

resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada T.U. hagi Atria Eesti AS-i vastu.

3.2.Mõista Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks välja

kutsehaigusest

tingitud

ühekordne

hüvitis

perioodi 26. november 2009 – 31. mai 2014 eest

summas 7007,56 (seitse tuhat seitse eurot ja 56

senti) ja alates 01. juunist 2014 eluaegselt

igakuiselt 129,45 (ükssada kakskümmend üheksa

eurot ja 56 senti) eurot.

4. Atria

Eesti

AS

apellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata. T.U. apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

kostja Atria Eesti AS kanda.

Välja mõista Atria Eesti AS-lt riigi kasuks 745 (seitsesada

nelikümmend viis) eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

määras

alates

käesoleva

kohtuotsuse

jõustumisest kuni kohase täitmiseni, mis tuleb tasuda

Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole Swedbank AS-is nr

EE502200221014193355,

SEB

Pank

AS-is

nr

EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaalis

nr EE873300333499990003 või Nordea Bank Finland

PLC Eesti filiaalis nr EE401700017002872300 ühise

viitenumbriga 99915700037181. Selgitusse tuleb märkida

tsiviilasja

nr

2-10-46381

ja

isiku

nimi,

kelle

menetlusabikulusid makstakse.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Maakohtu menetluses oli T.U. (hageja) hagi Atria Eesti AS (kostja) vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja

ettevõttes (endise ärinimega AS Valga Lihatööstus) 04. juulist 1994 kuni 22. maini 2009 mitmetel

töödel. Alates 06. juulist 2001 kuni töölepingu lõpetamiseni töötas hageja lihalõikusosakonnas

soonetustajana. Hageja töö oli seotud sundasenditega, mistõttu avaldus koormus kätele ja

õlavöötmele.

26. novembril 2009 diagnoositi hagejal kutsehaigus. Sotsiaalkindlustusameti 14. jaanuari 2010

otsusega nr 583053 (I kd tl 9, 16) tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 30%

ulatuses alates 23. detsembrist 2009. Tööinspektsiooni poolt läbiviidud uuringu (I kd tl 11-13)

kohaselt olid kutsehaiguse põhjusteks sundasendid ja korduvliigutused, koormus kätele, seljale ja

õlavöötmele ning ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 2002

– 2009.

Hageja pöördus 25. jaanuaril 2010 kostja poole taotlusega kutsehaigusega põhjustatud kahju

hüvitamiseks, millest kostja keeldus (I kd tl 18). Hageja keskmine töötasu kostja ettevõttes oli

11 269,76 EEK-i kuus (I kd tl 20-21), millest kuulub hüvitamisele 30%, s.o 3 381 EEK-i kuus.

Hageja nõudis õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 alusel või

alternatiivselt VÕS § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg 1 alusel. Menetluse käigus soovis hageja nõude

läbivaatamist esmalt töölepingu rikkumist käsitlevate õigusnormide alusel (I kd lk 97).

Hageja igapäevane töö oli füüsiliselt raske ning seotud sundasendite ning korduvliigutustega.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et lihaspingeid leevendavaid harjutusi neile ei tuvustatud.

Töötajatel tuli tõsta raskusi ning töötada jahedates ruumides, mistõttu haigestusid töötajad sageli.

06. jaanuaril 2006 koostatud riskianalüüsi kohaselt pidid töötajad läbima kontrolli töötervishoiuarsti

juures mitte harvem kui kord aastas (I kd tl 65-66). Hageja läbis tervisekontrolli vaid 03. jaanuaril

2008. Seega rikkus kostja kohustust kindlustada töötajale ohutud töötingimused ja võimaldada

regulaarne tasuta tervisekontroll. Hageja ei ole tervisekontrollist kõrvale hoidunud ega soodustanud

sellega kahju tekkimist.

Hageja nõudis kostjalt temale tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist perioodi detsember

2009 kuni 30. aprill 2014 eest kokku 11 205,60 eurot ning alates 01. maist 2014 summas 214,36 eurot

kuus.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, paludes jätta see täies ulatuses rahuldamata. Deliktilise kahju

hüvitamise nõude üldised eeldused ei ole täidetud. Tõendamata on nii kostja õigusvastane tegu,

põhjuslik seos kui ka süü. Tõele ei vasta ka hageja väited töötasu suuruse kohta – tegelik hageja

töötasu brutos oli 8 377 EEK-i (I kd tl 39). Hageja kutsehaigestumise järgselt viis kostja läbi

siseuurimise, mille 17. detsembri 2009 kokkuvõtte (I kd tl 43-47) kohaselt ei ole hageja teavitanud

kostjat oma terviseprobleemidest (eelkõige on varjanud oma üldhaigestumist ning varasema

töövõimekaotusega seonduvaid asjaolusid).

Kostja leidis, et hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist sisuliselt üksteist välistavatel alustel (lepingu

rikkumisest ja lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise alusel). Lepingulise ja lepinguvälise nõude

rahuldamise eeldused on erinevad (I kd tl 187-188). Menetluse jooksul on hageja sisuliselt muutnud

oma nõuet, milleks TsMS § 376 lg 1 järgi on vaja kostja nõusolekut. Kostja hagi muutmiseks

nõusolekut ei anna.

Hageja lepingust tulenev nõue on aegunud. Kumbki hageja nõue ei ole ka sisuliselt põhjendatud,

sõltumata sellest, kas nõuet käsitleda lepingulise või lepinguvälise nõudena. Kostja käitumises

puudub õigusvastasus. Kostja ei ole rikkunud ei töölepingust ega ühestki õigusaktist tulenevat

kohustust. Vaatamata kostja korduvatele nõudmistele ei ilmunud hageja ise korralistele

tervisekontrollidele ning varjas oma tervisega seotud üldhaigestumisest tingitud terviseprobleeme.

Ka hageja enda esitatud tõenditest (Sotsiaalkindlustusameti otsus nr 816727, I kd tl 126;

Sotsiaalkindlustusameti vastus pöördumisele nr 14 TA25.1-2/49362, I kd tl 128) nähtub, et hagejale

töövõime kaotuse protsendi määramisel on lähtutud eeldusest, et see on 70% ulatuses põhjustatud

üldhaigestumisest ja vaid 30% ulatuses tingitud kutsehaigusest.

Hageja viibis enam kui poole oma tööajast puhkusel või haiguslehel (I kd tl 40-41), ehk ligikaudu

60% ettenähtud tööajast oli töötaja tegelikult töökeskkonnast eemal ega viibinud haiguse põhjustanud

ohutegurite mõjualas. Töötervishoiuarst tunnistas 03. jaanuari 2008 otsusega (I kd tl 42) hageja

töökohale sobivaks. Töötajal lubati 2008. aastal töötada oluliselt väiksema koormusega kui seni.

Hageja väide, et teda ei ole tööle võtmisel informeeritud ohututest töövõtetest, tööohutusest vms, ei

vasta tõele. Vastupidise tõendamiseks on kostja esitanud kohtule hageja poolt allkirjastatud

dokumente (I kd tl 57-76). Hageja oleks pidanud juba töökoha valikul arvestama sellega, et töö

toimub tootmishoones, kus on madal temperatuur. Tööandja ei ole ignoreerinud ega ka rikkunud

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 24. juuni 2014 otsusega T.U. hagi AS-i Atria Eesti vastu osaliselt ning

mõistis välja Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks kutsehaigusest tingitud ühekordse hüvitise perioodi 24.

november 2009 – 31. mai 2014 eest summas 3 503,78 eurot ja alates 01. juunist 2014 – 23. märtsini

2016 igakuiselt 64,72 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus riigi kanda ning kostja kulud tema

enda kanda.

Maakohus leidis, et tunnistajate M.K. ja H.L. ütlustega (I kd tl 134-137) on tõendatud, et

töötingimused kostja juures olid rasked. Töötajad olid sunnitud lühikese aja sees töötama väga

erinevate temperatuuride mõjualas, lisaks taluma ventilaatorit, tuli tõsta lihakaste alusele ja alusega

kaalule. Lõõgastavatest harjutustest ei teadnud tunnistajad midagi.

Maakohtu hinnangul kinnitavad nimetatud tunnistajate ütlused, et töötingimused kostja juures olid

rasked ning kostja saanuks neid parendada, kui oleks püüdnud tööprotsessi paremini korraldada

töötajate terviseprobleeme arvestades. Kuna tunnistajad kinnitasid tervisekontrolli järjepidevat

puudumist ning ei teadnud midagi harjutustest, mis aitavad liigse koormusega lihasgruppidel

lõõgastuda, on tõendatud, et kostja ei ole hagejat kindlustanud tervisele ohutute töötingimustega

vastavalt poolte vahel 06. juulil 1994 sõlmitud töölepingu punktile 6.3. Kohtule esitatud

riskianalüüsist (I kd tl 65-66) tulenevalt pidi kostja olema teadlik, et pikaajaline füüsiline töö

jahedates ruumides ning sundasendid ja korduvliigutused võivad põhjustada töötajale terviserikkeid,

sealhulgas kutsehaiguse kujunemist.

Maakohus leidis, et asjaolu, et 03. jaanuari 2008 töötervishoiuarsti otsusega lubati hagejal jätkuvalt

soonetustajana töötada, ei oma kutsehaiguse ja sellest tingitud töövõime osalise kaotusega seotud

kahjunõude esitamisel tähtsust. Asjaolu, et hageja töötamine oli arstide poolt lubatud, ei tähenda seda,

et hageja tervis soonetustajana töötamisel tööandja poolt tervisele ohutute töötingimuste

mitteloomisel kahjustada ei saanud.

Maakohus nõustus hagejaga ning leidis, et kui kostja oleks täitnud oma kohustusi, korraldades igal

aastal tervisekontrolle ning parandanud ka töötingimusi, poleks kutsehaigus saanud välja kujuneda.

Regulaarsete tervisekontrollidega avastatuks hageja kutsehaiguse kujunemisele viitavaid tunnuseid

varem ning kahju tekkimist oleks olnud võimalik vältida või selle suurust vähendada.

Töölepingu, riskianalüüsi, tunnistajate ütlustega on tõendatud põhjuslik seos kutsehaiguse ja hagejale

kahju tekkimise vahel. Kostja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid

täitnud ja et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Kuivõrd kostja ettevõttes olid töötajad

pidevalt haiged, pidi kostja kahju tekkimist ette nägema.

Maakohus leidis, et hageja alternatiivne lepinguliste suhete rikkumisele tuginev nõue ei ole aegunud.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09 leidnud, et lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus pärast lepingu

rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Enne

hagejal kutsehaiguse diagnoosimist 27. novembril 2009 (I kd tl 14) ning Sotsiaalkindlustusameti

14. jaanuaril 2010 otsusega nr 583053 kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse 30% ulatuses

tuvastamist ei oleks hageja osanud enda tervisekontrollide puudumist kutsehaiguse tekkimisega

omavahel seostada ning töölepingu rikkumisest tulenevalt kahju hüvitamist nõuda. Hagi esitati

23. septembril 2010, seega mõistliku aja jooksul.

Kutsehaiguse tulemusena on vähenenud töötaja töövõime ning sellega seoses ei ole talle

töövõimetuspensioni makstud (I kd tl 84). Kutsehaiguse tulemusena töövõime vähenemine on kaasa

toonud materiaalse kahju. Maakohus leidis, et kostja tööandjana on küll süüdi hageja kutsehaiguses,

mille tõttu hageja kaotas 30% oma töövõimest ning seega ka 30% oma eeldatavast sissetulekust, kuid

hageja ise näitas üles hoolimatust oma tervise suhtes, töötades 2004. aastal normkoormusega, mil

tema töövõime kaotuse protsendiks üldhaigestumise tõttu oli juba 50%.

Kostja poolt esitatud palgatõendi kohaselt (I kd tl 39) oli hageja keskmine töötasu kostja juures 8 377

EEK-i ehk 535,39 eurot. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõendites hageja töövõime kaotuse kohta

(I kd tl 9, 16, 125-126, 173-174) on märgitud, et kutsehaigusest tingitud töövõimetus on 30%.

14. jaanuari 2010 Sotsiaalkindlustusameti otsusest tulenevalt on töövõimetus tuvastatud

tagasiulatuvalt alates 26. novembrist 2009. Hageja kahju seoses töövõime kaotusega perioodil

26. november 2009 kuni 31. mai 2014 on 7 007,56 eurot. Maakohus vähendas kahju hüvitist

tulenevalt hageja enda hoolimatusest oma tervise suhtes poole võrra ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja alates 26. novembrist 2009 kuni 31. maini 2014 3 503,78 eurot ning alates 01. juunist 2014

igakuiselt 64,72 eurot kuni 23. märtsini 2016 vastavalt 03. jaanuari 2014 püsiva töövõimetuse

tuvastamise otsusele nr 1054025 (I kd tl 174).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Atria Eesti AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 24. juuni 2014 otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja ühekordse hüvitisena 3 503,78 eurot ja igakuise hüvitisena 64,72 eurot. Atria

Eesti AS palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja kõik

menetluskulud T.U. kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole maakohus eristanud lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet. Pole võimalik üheselt aru

saada, kas maakohus lahendas vaidluse lepingu rikkumist või kahju õigusvastast tekitamist

reguleerivate sätete alusel. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei või lepingulise kohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist nõuda lepinguvälistel alustel. Kuivõrd maakohus ei ole eristanud

lepingulisi ja lepinguväliseid nõudeid, on maakohus jätnud vastustaja nõude sisuliselt õiguslikult

kvalifitseerimata. Nõuete eristamine on vajalik, kuna lepingulise ja lepinguvälise nõude rahuldamise

alused ja eeldused on erinevad;

2) on maakohus ebaõigesti hinnanud apellandi võimalikku õigusvastast käitumist ega ole viidanud,

millisele materiaalõigusnormile tuginedes ta leidis, et apellandi käitumine oli õigusvastane, milles

seisneb apellandi lepingu rikkumine või millist seadusest tulenevat töötervishoiu ja tööohutuse normi

või nõuet on apellant rikkunud. Apellant ei ole rikkunud töölepingut ega seaduse nõudeid. Väidetavalt

rikutud töölepingu p 6.2. ei reguleeri, millised on ohutud töötingimused või kuidas tuleb viia läbi

tervisekontroll. Seega olukorras, kus apellandi väidetavad kohustused ei ole töölepingus sätestatud,

ei ole töölepingu pinnalt võimalik hinnata, kas apellant on neid kohustusi rikkunud. Apellant ei ole

rikkunud kohustust informeerida vastustajat ohututest töövõtetest tööle võtmisel ning maakohtule on

esitatud sellekohased tõendid (I kd tl 57-76);

3) keskendus maakohus asja lahendamisel vastustaja poolt esitatud asjaolude asemel tunnistajate

ütlustel põhineva hinnangu andmisele sellele, milline oli apellandi üldine töökorraldus ja üldised

töötingimused. Apellant on tunnustatud toidukäitlemisettevõte, mis tõendab apellandipoolsete

rikkumiste puudumist, st puudub apellandi käitumise õigusvastasus. Asjaolu, et töökeskkonna madal

temperatuur on seotud apellandi tootmisspetsiifikaga, on tuvastanud ka tööinspektsioon (I kd tl 11-

13). Metsa 19 Valga asuvale tootmiskompleksile on väljastatud ehitise kasutusluba (I kd tl 150), mis

lükkab ümber vastustaja väiteid sellest, nagu oleks ta pidanud töötama nõuetele mittevastavas hoones.

Apellandi poolt esitatud vastavate tõenditega mittearvestamisega on maakohus rikkunud TsMS § 442

lg-st 8 tulenevat nõuet põhjendada, miks kohus ei nõustu poole faktiliste väidetega või miks ta ei

arvesta apellandi esitatud tõenditega;

4) ei saa apellant vastutada vastustaja üldhaigestumisest tingitud tervisliku seisundi halvenemise eest.

Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli vastustaja perioodil 2005-2009 töökeskkonnast eemal ega

viibinud haiguse põhjustanud ohutegurite mõjualas. 03. jaanuari 2008 otsusega tunnistas

töötervishoiuarst vastustaja ametikohale sobivaks, seega pidi kutsehaigus välja kujunema peale

arstlikku kontrolli või vastustaja on oma haigust apellandi eest pikka aega varjanud. Vastustajale

lubati 2008. aastal töötada oluliselt väiksema koormusega kui seni. Seega ei vasta tõele vastustaja

väide, et kutsehaigus kujunes välja perioodil 2002-2009. Vastustaja enda hoolimatus on aluseks

kahjunõude vähendamisele, kuna vastustaja töötas juba 2004 aastal normkoormusega ajal, mil tema

üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotus oli 50%. Vastustaja seda apellandile ei avaldanud;

5) on põhjuslik seos kutsehaiguse tekkimise ja apellandi tegevuse vahel tõendamata. Ei ole selge,

kuidas tervisekontrolli mitteläbimine sai põhjustada vastustajale kutsehaiguse, arvestades asjaolu, et

hilisematele tervisekontrollidele vastustaja lihtsalt ei ilmunud. Kui vastustaja tervisekontrollile ei

ilmu, ei saa apellant vastutada selle eest, et kutsehaigust ei avastata. Samuti, kui vastustaja ei soovinud

vaatamata töötervishoiuarsti soovitusele teha lõõgastusharjutusi, ei saa apellant teha midagi enamat,

et vastustajale terviseprobleeme ei tekiks;

6) on apellant teinud endast kõik oleneva kahju tekkimise ärahoidmiseks. Apellant ei ole ignoreerinud

ega rikkunud töötervishoiu ega –ohutuse nõudeid, on koostanud soonetustaja ametikoha

riskianalüüsi, võtnud tarvitusele meetmeid terviseriskide vähendamiseks. Seega ei ole apellant oma

hoolsuskohustust rikkunud ning on järginud käibes vajalikku hoolt, mistõttu puudub tema käitumises

ka süü ja vastutus on välistatud;

7) ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et kahju tekkimine pidi olema apellandile ettenähtav, sest

apellandi töötajad olid tunnistaja sõnul pidevalt haiged. Ca 360 töötajaga suurettevõttes võib mõni

töötaja ajutiselt haigestuda, kuid tegemist ei ole kutsehaigusega. Käesoleval juhul on oluline, kas

ettenähtav võis olla vastustaja kutsehaigus, mitte teiste töötajate muu haigus.

5. T.U. vaidles Atria Eesti AS-i apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) on väär apellandi väide, et maakohus ei ole eristanud lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet.

Maakohus on otsuse 6.-l lehel selgitanud, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole tööandja kindlustanud

töötajat tervisele ohutute töötingimustega ning on rikkunud sellega töölepingu p-s 6.3 sätestatud

kohustust. Otsuse 7.-l lehel on maakohus märkinud, et tugineb hagi rahuldamisel VÕS § 101 lg 1

p-le 3 ning § 115 lg-le 1. Maakohus on selgitanud, milles seisneb lepingi rikkumine apellandi poolt

ning põhjendanud rikkumise seost vastustajale tekitatud kahjuga;

2) on apellandi viited tootmisprotsessi tehnoloogiast tulenevatele nõuetele asjakohatud. Kui

lihatoodete käitlemiseks on vajalik madal temperatuur, peab tööandja olema eriti hoolikas, et pidev

viibimine sellistes tingimustes ei kahjustaks töötaja tervist.;

3) ei ole vastustaja tervisekontrollist kõrvale hoidunud. Kevadeks 2009, ehk ajaks, millal vastustaja

väidetavalt tervisekontrollist kõrvale hoidus, oli vastustajal kutsehaigus juba välja kujunenud,

mistõttu puudub seos 2009. aasta tervisekontrollis käimata jätmise ja saabunud tagajärje vahel;

4) on apellandi väited, justkui oleks vastustaja varjanud oma tervislikku seisundit ning kahju on

tekkinud seoses vastustaja üldhaigestumisega, paljasõnalised. Apellant ei tõendanud, millist seost

omab üldhaigestumine, s.o kõrgvererõhutõvest tingitud koormustaluvuse langus ja ebastabiilne

rinnaangiin diagnoositud kutsehaigusega, s.o lihaste kahjustusega.

6. T.U. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24.

juuni 2014 otsuse osas, millega vähendati Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks välja mõistetavat hüvitist

50% võrra ning mõisteti hüvitis välja tähtaegselt kuni 23. märtsini 2016. T.U. palub teha asjas uus

otsus, millega rahuldada hagi täielikult.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole maakohus väljamõistetava hüvitise vähendamisel viidanud õigusnormile. Juhul, kui kohus

lähtus VÕS §-st 139, oleks maakohus pidanud hüvitise vähendamiseks tuvastama, et apellandile

kutsehaiguse tekkimisele aitas kaasa apellandi enda tahtlus või raske hooletus. Tervisekahjustuse eest

makstava hüvitise suurust võib vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske

ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Maakohus on põhjendamatult seostanud

apellandil tuvastatud üldhaigestumise tema kutsehaigusega. Milles seisneb apellandi raske hooletus

või tahtlus, maakohtu otsusest ei selgu;

2) on apellandil tuvastatud üldhaigestumine (kõrgvererõhutõvest tingitud koormustaluvuse langus ja

ebastabiilne rinnaangiin) ja diagnoositud kutsehaigus (lihaste kahjustus) täiesti eriliigilised

terviserikked, mille võimaliku seose üle saaks otsustada vaid eriteadmisi omav ekspert. Seega ei saa

väita, et apellandi üldine tervislik seisund välistaks töö soonetustajana ning apellant oleks sellisel

ametikohal tööle asudes käitunud oma tervise suhtes raske hooletusega. Seega ei ole välja mõistetud

hüvitise vähendamine 50% võrra põhjendatud;

3) ei näe seadus ette võimalust siduda tervisekahjustuse põhjustamise eest välja mõistetud hüvitise

maksmine korduvekspertiisi tähtajaga. See oleks põhjendatud vaid juhul, kui eksperdi arvamusega

oleks tuvastatud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse ajutine iseloom. Käesolevas asjas selliseid

tõendeid kogutud ei ole.

7. Atria Eesti AS vaidles T.U. apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. T.U.

apellatsioonkaebusele esitatud vastuväite seisukohad ei tähenda, et vastustaja oleks enda

apellatsioonkaebusest loobunud. Vastustaja palub vastuväidetega arvestada juhul, kui kohus

vastustaja apellatsioonkaebust ei rahulda.

Vastuse väidete kohaselt:

1) oli hüvitise vähendamine 50% võrra põhjendatud. Kohtul on diskretsiooniõigus hüvitist vähendada

kahjustatud isiku enda tegevusest tulenevalt. Kuigi maakohus ei ole viidanud otsuses konkreetsele

materiaalõigusnormile, mis annab kohtule võimaluse väljamõistetavat hüvitist vähendada, ei ole

tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Ringkonnakohtul on võimalik täiendada kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi;

2) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et asjas pole ekspertiisi läbi viidud. Apellant on ise esitanud

tõendeid Sotsiaalkindlustusameti poolt läbi viidud ekspertiisi kohta, mille eesmärgiks oli määrata

apellandi töövõime kaotuse protsent. Ekspertiisi tulemusena on tuvastatud, et töövõime kaotus on

70% ulatuses põhjustatud üldhaigestumisest, mida on apellant vastustaja eest varjanud;

3) ei ole kutsehaigus põhjustatud mitte apellandi tegevusest või tegevusetusest, vaid apellandi enda

tegevusest. Apellant on viibinud ligi 60% ettenähtud tööajast töökeskkonnast eemal. Vaatamata

teadaolevale üldhaigusele jätkas apellant töötamist normkoormusega. Kahju vähendamise kontekstis

tähendab see eeskätt seda, et hageja ise oli raskelt hooletu;

4) on kutsehaigus üldjuhul ravitav, seda eriti olukorras, kus apellant puutus ohuteguritega kokku

viimati aastal 2008. Apellandi töövõimetuse ulatus on kindlaks määratud kindlaks perioodiks. Seega

on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine kuni nimetatud perioodi lõppuni. Kohtu poolt määratud

hüvitise (saamata jäänud sissetulek) maksmise perioodi määratlemine on põhjendatud ka seetõttu, et

apellant jõuab aastal 2016 vanaduspensioni ikka.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

8. Ringkonnakohus selgitas 10. märtsi 2015 kohtuistungil pooltele tõendamiskoormist ja tegi

ettepaneku esitada asjas täiendavaid tõendeid. Hageja avaldas, et ta tugineb nõudes esmalt kostja

poolsele lepingu rikkumisele ja alternatiivselt deliktile (II kd lk 52 pöördel).

T. U esitas 31. märtsil 2015 kohtule Sotsiaalkindlustusameti tõendi, millest nähtuvalt on AS Valga

Lihatööstus (käesoleval ajal ärinimi Atria Eesti AS) esitanud taotluse töövõimetuspensionäri

põhipuhkuse hüvitamiseks riigieelarvelistest vahenditest töötaja T. U eest aastatel 2008 ja 2009.

Taoline põhipuhkuse pikendamine ning selle hüvitamise kord oli sel ajal kehtinud Puhkuseseaduse

kohaselt ette nähtud vaid isikutele, kellel on tuvastatud töövõimetus. Sellele vaatamata ei pidanud

kostja vajalikuks töötajale regulaarse terviskontrolli korraldamist ning tema töökoormuse ja –

tingimuste reguleerimist.

Atria Eesti AS esitas 22. aprillil 2015 ning palus võtta tsiviilasja materjalide juurde järgmised tõendid:

töövõimetusleht nr 000582; töövõimetusleht nr 000632; töövõimetusleht nr 0141349;

töövõimetusleht nr 000643; töövõimetusleht nr 000649; töövõimetusleht nr 000660; töövõimetusleht

nr 000668; 13. aprilli 2009 teade töölepingu lõpetamisest; 04. jaanuari 2009 vormistatud arstliku

ekspertiisikomisjoni otsus; 22. mai 2009 töölepingu lisa 2 töölepingu lõpetamise kohta; 10. juuni

2009 esitatud hageja avaldus töövaidluskomisjonile; Töövaidluskomisjoni 25. juuni 2009 otsus;

08. mail 2009 saadetud kutse tervisekontrolli; Juhend nr 33 (üldnõuded terariistadega töötavatele

töötajatele); 30. juuni 2008 juhend JU-SO-T-8 (kamaraeraldaja ohutu kasutamise juhend); Juhend nr

31 (töökaitse üldeeskirjad); Juhend nr 21 (tööohutusjuhend, üldnõuded tööstuse töötajale;

soonetustaja tööjuhend; tootmisjuht T.K. 16. detsembri 2009 seletuskiri.

Töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise, mille töövaidluskomisjon rahuldas 25. juuni 2009 otsusega,

tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja luges töötaja omal algatusel

lahkunuks alates 15. maist 2009. Töövaidluskomisjon leidis, et 04. jaanuari 2009 arstliku ekspertiisi

komisjoni otsusest ei nähtu, et senise töö jätkamine oleks takistatud või välistatud. Kutsehaiguse

uurimine viidi läbi 2009 ning kutsehaigus tuvastati alles 14. jaanuaril 2010, s.o enam kui 7 kuud

pärast töösuhte lõpetamist (mai 2009) ning ca 1,5 aastat pärast aktiivse töötamise lõpetamist.

Tööandja leiab, et töötaja ise oma tervislikku seisundit pärast 03. jaanuari 2008 tervisekontrolli otsust

kuni töösuhte lõppemiseni probleemiks ei pidanud. Töötaja avaldus töövaidluskomisjonile põhines

eeldusel, et puudub pädeva arsti otsus, mille alusel saaks tööandja hinnata tema sobivust ametikohale

tervisliku seisundi tõttu, mis kinnitab, et töösuhte kehtivuse ajal on töötaja oma tegelikku tervislikku

seisundit varjanud. Tööandjale oli teada vaid fakt, et töötaja viibib töövõimetuslehel alates

03. novembrist 2008, kuid ei olnud teada, millise haigusega on tegemist ja kui kauaks töötaja

haiguslehele jääb. See tingis töösuhte lõpetamise otsuse. Tööandja ei saa vastutada üldhaigestumisest

tingitud sissetulekute vähenemise eest.

Tööandja on tõendanud, et töötajat on juhendatud ning talle on tutvustatud soonetustaja tööjuhendit,

terariistaga töötavate töötajate tööjuhendit, kamaraeraldaja tööjuhendit, töökaitse eeskirju, üldiseid

töönõudeid. Tööandja möönab, et esitatud tõenditest ei nähtu, millest konkreetselt on töötajat

instrueeritud, kuid nähtub siiski see, et tööandja ei ole ajalooliselt jätnud oma töötajaid instrueerimata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

hagi osaliselt rahuldamata, vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvise määra 50 % ja

mõistis hageja kasuks kutsehaigusest tingitud hüvise välja tähtaegselt kuni 23. märtsini 2016.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult, mõistab

kostjalt hageja kasuks välja perioodi 26. november 2009 – 31. mai 2014 eest välja ühekordse hüvise

summas 7007, 56 eurot ja alates 01. juunist 2014 igakuise hüvise summas 129, 45 eurot eluaegselt.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

TsMS § 173 lg 3 alusel tuleb maakohtu otsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik

menetluskulud kostja kanda.

10. Ringkonnakohtu menetluses ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

- hageja töötas kostja juures perioodil 04. juuli 1994 – 15. mai 2009 (kuupäev töövaidluskomisjoni

otsusest) erinevatel töökohtadel, sh 06. juulist 2001 kuni 22. maini 2009 lihalõikusosakonna

soonetustajana;

- hagejal diagnoositi kutsehaigus 26. novembril 2009. Kutsehaigestumise põhjuseks olid sundasendid

ja korduvliigutused, koormus seljale ja õlavöötmele ja ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine,

madal töökeskkonna mikrokliima ning perioodilise tervisekontrolli puudumine;

- hagejal tuvastati Sotsiaalkindlustusameti 14. jaanuari 2010 otsusega kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotus 30 % ulatuses alates 23. detsembrist 2009. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti

otsusele 03. jaanuarist 2014 on püsiva töövõimetuse kestvus tuvastatud kuni 23. märtsini 2016;

- hagejal tuvastati 2004. aastal töövõime kaotus üldhaigestumise tõttu, arstliku ekspertiisi otsusega

alates 29. detsembrist 2006 on hageja töövõime kaotuse määr 60%, diagnoosiga keskmine

funktsioonihäire, sagenenud stenokardilised vaevused, süvenenud südamepuudulikkus;

- hageja külastas soonetustajana töötades aastatel 2001-2009 tööötervishoiu arsti ühel korral,

03. jaanuaril 2008.

Ringkonnakohtu menetluses ei vaidle pooled hagi aegumise ja võimaliku hüvise suuruse ja

arvestusmetoodika üle.

11. Maakohus tuvastas, et hagejaga sõlmitud töölepingu p 6.1 kohaselt kohustus töötaja enne tööle

asumist läbima tervisekontrolli ja esitama tööandjale vastava tõendi, käima vastavalt tööandja poolt

kehtestatud korrale perioodilistel tervislikel läbivaatustel. Tööandja kohustus lepinguga täitma TLS

§ 48-§ 50 nõudeid (töölepingu p 6.3). Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste alusel, et töötingimused

olid rasked ja tööandja oleks saanud neid leevendada tööprotsessi paremini korraldades. Tööandja ei

ole töötajat kindlustanud ohutute töötingimustega vastavalt töölepingu p-le 6.3. Ka ei ole tööandja

täitnud kohustust korraldada igal aastal tervisekontrolli ja parandada töötingimusi. Põhjuslik seos

kutsehaiguse ja hagejale tekitatud kahju vahel on tõendatud töölepingu, risikianalüüsi ja tunnistajate

ütlustega. Tööandja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et tööandja ei ole süüdi

tööohutusnõuete rikkumises. Kuna hageja töövõime on kutsehaiguse tulemusena vähenenud, siis on

see kaasa toonud kahju. Maakohus tugines hagi rahuldamisel VÕS §-dele 101 lg 1 p 3 ja 115 lg-le 1,

märkides ära, et kahju on tekitatud õigusvastaselt.

12. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole selgelt eristanud

lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet ning on jätnud hageja nõude, mille ta rahuldab, selgelt

kvalifitseerimata. Nõustuda tuleb apellandi seisukohaga, et vastavate nõuete rahuldamise eeldused on

erinevad. Ka ei ole maakohus vaidlustatud otsuses selgelt märkinud, milles täpselt seisnes ohutute

töötingimustega mittekindlustamine vastavalt töölepingu p-le 6.3.

Sellega on maakohus on rikkunud seadusega (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8) sätestatud nõudeid otsuse

põhjendustele. Ringkonnakohus saab nimetatud menetlusõigusnormi rikkumise ise kõrvaldada,

täiendada maakohtu otsuse põhjendusi, jättes maakohtu otsuse selles, et kostja vastutab hagejale

tekitatud kahju eest, muutmata (TsMS § 656 lg 2, § 657 lg 1 p 21).

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et ta tugineb oma nõude esitamisel eelkõige kostjapoolsele

töölepingu rikkumisele.

Riigikohus on korduvalt osundanud (3-2-1-53-06), et kannatanu saab esitada kahju hüvitamise nõude

ka töölepingu rikkumisele tuginedes VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 järgi. Selleks, et hagejal oleks

õigus nõuda hüvitist töölepingu rikkumisest tulenevalt, peab olema tuvastatud põhjuslik seos (VÕS

§ 127 lg 4) lepingu rikkumise ja tagajärje (tekitatud tervisekahju (kutsehaigus)) vahel. Kostja

vastutusest vabanemise osas tuleb kohaldada VÕS § 103, mille lõige 1 kohaselt võlgnik vastutab

kohustuse täitmise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav.

13. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõude eeldused. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja on töölepingut rikkunud,

samuti seda, et tööandja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid

täitnud.

Vastavalt pooltevahelisele töölepingu p-le 6. 3 kohustus kostja täitma TLS §-de 48-50 nõudeid (kuni

01. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis). TLS § 48 lg 1 p 2 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku

kohustatud täitma töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TLS § 49 kohaselt oli tööandja kohustatud

kindlustama töötajale ohutud töötingimused (p 4), tutvustama töölevõtmisel, samuti töötamise ajal

töötajale sisekorra, töökaitse ja tööohutuse nõudeid (p 5), täitma seaduses ettenähtud muid kohustusi

(p 7). Kuna pooled on töölepingus kokku leppinud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmises ja

seaduses sätestatud kohustuste täitmises, saab hageja kostjale töölepingu rikkumisena ette heita ka

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tööandja

kohustuste rikkumist, st töötaja tervise kaitsekohustuse rikkumist.

14. Hageja heidab kostjale ette rikkumisi tervisekontrolli läbi viimisel. Sotsiaalministri 24. aprilli

2003 määrusega nr 74 kehtestatud Töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg 2 kohaselt algab töötaja

tervisekontroll esmase tervisekontrolliga tööle asumise esimese kuu jooksul ning edaspidi

töötervishoiuarsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul.

Soonetustaja töökoha riskianalüüsi kohaselt (I kd lk 65-67) on nõutav enne tööle asumist teha luu- ja

lihaskonna seisundi kontroll töötervishoiuarsti juures ja edaspidi mitte harvem kui kord ühe aasta

jooksul, juhul, kui töötervishoiuarst ei määra teisiti. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ei läbinud

soonetustajana tööle asudes esmast tervisekontrolli ning ainukene töötervishoiuarsti kontroll toimus

03. jaanuari 2008. 2009. aastal suunas kostja hageja töötervishoiukontrolli ajal, mil töötaja viibis

töövõimetuslehel, seega ei saa töötajale olla etteheidetav töötervishoiukontrolli mitteilmumine. Asja

materjalidega (töövõimetuslehtedega, töövaidluskomisjoni otsusega jm) on tõendatud, et pärast

töötervishoiuarsti juurde ilmumata jätmist hageja enam kostja juures tööd ei teinud ning kostja

lõpetas hagejaga töölepingu, mistõttu ei käitunud hageja oma tervise suhtes kontrolli mitte ilmudes

hooletult. Jättes hageja töötervishoiukontrolli kuni aastani 2008 suunamata, on kostja rikkunud

töölepingu p-e 6.2 ja 6.3 ja ta vastutab selle rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel.

Ainukese tervisekontrolli kostja juures töötades läbis hageja 03. jaanuaril 2008 (I kd lk 42).

Töötervishoiuarst leidis, et hageja võib töötada senisel tööl soonetustajana. Töötevishoiuarst soovitas

töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks võimaldada töötaja soovi esinedes töötamist lühendatud

tööpäevaga 4-6 tundi, vastunäidustused raskuste teisaldamisel üle 5-8 kg, puhkepausidel istudes tõsta

jalad kõrgemale, kätele teha lõõgastusharjutusi, perioodiline massaaž kaelale-seljale (10 korda 1-2 x

aastas), oluline on tervisevõimlemine.

15. Hagejal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks oli vastavalt uurimiskokkuvõttele ka

ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine. Hageja heidab kostjale ette ohutute töövõtete ja tööasendite

tutvustamata jätmist. Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusega nr 80 on kehtestatud

Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord, mille 3. peatükk käsitleb töötaja

juhendamist ja väljaõpet töökohal. Määruse § 5 kohaselt tuleb töötajale teha esmajuhendamine, mille

käigus tuleb töötajale tutvustada töökeskkonna ohutegureid (lg 2 p 2) ja ergonoomiliselt õigeid

tööasendeid ja – võtteid (lg 2 p 3). Määruse § 6 lg 1 kohaselt korraldatakse väljaõpe ohutute töövõtete

omandamiseks töötajale pärast esmajuhendamist, vajadusel ka pärast täiendjuhendamist.

Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes ( I kd lk 13) on tööinspektori töötervishoiu alal E. Heimoneni

arvamuse kohaselt hageja kutsehaigus välja kujunenud aastatel 2002 – 2009 töötades sundasendites

ja tehes sundliigutusi, mistõttu avaldus koormus kätele ja õlavöötmele. Et organism nimetatud

tegurite poolt kahjustada ei saaks, on oluline õigete ergonoomiliste töövõtete kasutamine.

Ergonoomiliste töövõtete kohta on koostatud juhendmaterjal, kuid see on kinnitamata ettevõttes

kehtivaks juhendiks. Juhendamise registreerimise kaartidelt ei nähtu, kas ergonoomiaalast

juhendamist on toimunud. Kutsehaiguse väljakujunemisel on määravaks olnud ühetaoline töö.

Varasem tervisekontroll oleks võib-olla välja selgitanud teatavad probleemid ning kutsehaiguse

lõplikku väljakujunemist oleks olnud võimalik õige raviga takistada.

Kostja koostatud hageja kutsehaigestumise siseuurimise kokkuvõttes (I kd lk 43-52) on märgitud, et

teabejuhend ergonoomiast oli puhkeruumides stendidel. Kamaraeraldajal ei ole töötamisel ergonoomi

seisukohast valesid töövõtteid ja –asendeid. Samas on kostja otsustanud sarnaste juhtumite

ärahoidmiseks, et üksuste juhtidel tuleb läbi viia täiendjuhendamine ergonoomia alase tööjuhendi

alusel.

Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole leidnud tõendamist hageja juhendamine kostja poolt

ergonoomiliselt õigetest tööasenditest ja –võtetest. Endised kostja töötajad tunnistajad L. (töötas

kostja juures 1979 – 2007 (va 2000-2002) ja Kants (töötas kostja juures 2004-2006) ei ole

lõõgastavate harjutuste tabelit kunagi näinud. Ka siseuurimise kokkuvõttest ei nähtu, millisel

ajaperioodil ja millistes puhkruumides ergonoomia teabevahend oli stendidele paigutatud.

Töötervishoiu- ja tööalase väljaõppe ja täiendõppe korra §-st 6 tuleneb tööandja kohustus esma- ja

täiendjuhendamise registreerimiseks sellekohases päevikus või andmebaasis. Tööinspektor vastavat

juhendamist ega juhendamise registreerimist ei tuvastanud ning sellekohaseid tõendeid ei ole kostja

esitanud ka kohtumenetluses. Seega on asjas tõendatud, et kostja rikkus töölepingu p-i 6.3 ka sellega,

et jättis hagejale tutvustamata ohutud tööasendid ja töövõtted ja vastutab selle rikkumise eest VÕS

§ 115 lg 1 alusel.

16. Asjas puudub vaidlus, et hagejal on tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus, st

tervisekahjustus, mistõttu on vähenenud hageja sissetulek. Põhjusliku seose tuvastamiseks peab

kohus kontrollima, kas hagejal oleks tekkinud ka siis kutsehaigus, kui kostja ei oleks rikkunud

töölepingus kokkulepitut ja taganud hagejale tema tervise kaitse. Kuna informatsiooni töötaja tervise

ja tehtavale tööle sobivuse kohta saabki tööandja peamiselt töötervishoiu kontrolli käigus, siis saab

kohus asuda seisukohale, et põhjuslik seos kostja poolse töölepingu rikkumise ja hagejal välja

arenenud kutsehaiguse vahel on olemas.

Riigikohus asus asjas nr 3-2-1-68-11 seisukohale, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui

on tõendatud põhjuslik seos tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju

vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud.

Ringkonnakohus selgitas nimetatud osas kostjale tema tõendamiskoormist, kuid kostja ei ole

lepinguliste kohustuste täitmist tööohutuse nõuete täitmise osas tõendanud. Kostja on oma 22. aprilli

2015 menetlusdokumendis (II kd lk 66-68) nimetanud kõiki hageja juhendamisi, kuid need

juhendamised ei puuduta hageja poolseid etteheiteid töötervishoiu kontrollide ja ergonoomiliste

töövõtete kasutamise osas.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja seisukohtadega selles, et kuna 2008. aastal lubas

töötervishoiuarst hageja tööle, siis ei oleks varasemad visiidid suutnud kutsehaigust ennetada.

Nõustuda tuleb tööinspektori arvamusega, et varasem tervisekontroll oleks aidanud kaasa hageja

terviseprobleemide välja selgitamisele ja kutsehaiguse välja kujunemist oleks võinud ära hoida.

Regulaarse tervisekontrolli käigus oleks töötervishoiuarstil olnud hageja tervisenäitajate

võrdlusandmestik, mille alusel ta oleks saanud jälgida võimalikke muudatusi hageja tervislikus

seisundis, ka oleks saanud varasema tervisekontrolli käigus anda töötajale ja tööandjale neid

soovitusi, mis esmakordselt anti alles 2008. aastal (puhkepausidel jalgade hoid, massaaž, osaline

tööaeg, tervisevõimlemine, lõõgastusharjutused). On võimalik, et nimetatud soovituste järgimisel

kohe soonetustajana tööle asumise järgselt ei oleks hagejal kutsehaigust üldse välja kujunenud.

Asjaolu, et 2008. aasta tervisekontrolli otsusega lubati hagejal tööd soonetustajana jätkata, ei tõenda

seda, et kutsehaigus kujunes hagejal välja alles 2008. aastal pärast arstlikku kontrolli. Nimetatud otsus

tööle lubamise kohta (koos soovitustega, mida tööandja ei täitnud) ei lükka ümber Kutsehaiguste ja

töötervishoiu keskuse teatises (I kd lk 14) avaldatud seisukohta, et hagejal kujunes kutsehaigus välja

pikema töötamise perioodi jooksul aastatel 2002 -2009.

17. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja pidi kahju tekkimist (hagejal

kutsehaigusest tingitud töövõime langus) ette nägema. Just sellise kahju ärahoidmiseks ja võimalikult

varajaseks haiguste diagnoosimiseks on nii seadusega kui töölepinguga töötajad allutatud

kohustuslikule töötervishoiukontrollile, millist kohustust kostja hageja suhtes ei täitnud. Samuti on

kutsehaigusi ennetava iseloomuga ka ergonoomiliste töövõtete kasutamine ja vastav töötaja

juhendamine tööandja poolt. Nimetatud nõuete rikkumisel pidi kostja suutma ette näha, et hagejal

võib välja kujuneda kutsehaigus ja sellest tulenevalt võib hageja sissetulek väheneda.

18. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta Atria Eesti AS-i apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad

töökeskkonna spetsiifikat lihatootmisettevõttes, samuti raskuste tõstmist, sest hageja ei tugine oma

nõudes nimetatud asjaoludele ja võimalikele rikkumistele. Seetõttu puudub vajadus hinnata

tõendeid, mille kostja on esitanud enda kui tunnustatud toidukäitlemisettevõtte kohta, sh

tootmishoonele väljastatud ehitise kasutusluba. Ka muud Atria Eesti AS-i väited ei anna alust tema

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

19. Hageja on oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus

vähendas hageja kasuks väljamõistetava hüvise suurust põhjendusega, et hageja oli enda tervise

kaitsel hoolimatu, kui ta töötas kutsehaiguse väljakujunemise perioodil 2004. aastast 50%-lise

töövõime kaotuse juures normtööajaga ning enda tervislikku seisundit teades füüsiliselt raskel

soonetustaja ametikohal. Õige on kaebuse väide, et maakohus ei ole seejuures viidanud mitte ühelegi

õigusnormile.

Ringkonnakohus märgib, et hüvise vähendamine on põhimõtteliselt võimalik VÕS § 139 alusel.

Nimetatud säte reguleerib kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju

osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik

vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju

tekkimist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist

nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus

või raske hooletus.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09 märkinud, et kahjuhüvitise suuruse vähendamisel sõltuvalt

kannatanu süü astmest peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme

tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud

terviseprobleeme.

Maakohus ei ole hüvise vähendamisel tuvastanud hageja kui kannatanu tahtlust või rasket hooletust

kahju tekitamisele kaasa aitamises.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal teavitas hageja kostjat üldhaigestumisest ja sellega seotud

töövõimetusest.

Ringkonnakohus märgib, et töötajal ei ole seadusest tulenevat üldist kohustust informeerida tööandjat

igakülgselt oma tervislikust seisundist. Kehtiva töölepingu seaduse § 11 lg 1 kohaselt ei või tööandja

lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist muul viisil ette valmistades, nõuda

töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt

tööandja õigustatud huvi puudumist eeldatakse eelkõige küsimuste puhul, mis puudutavad

ebaproportsionaalselt töölesoovija eraelu või mis ei ole seotud sobivusega pakutavale töökohale.

Soonetustaja ametikohale tööle asudes 06. juulil 2001 ei olnud hageja veel töövõimetuspensionär,

mistõttu ei saanud ta sel ajal ka tööandjat nimetatud asjaolust informeerida.

Ringkonnakohus möönab tööandja põhjendatud huvi töötaja tervise vastu. Tööandjale on seadusega

pandud kohustus tagada töötaja tervisele ohutud töötingimused, samuti võib töötaja töövigastuse või

kutsehaigestumise korral esitada tööandja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Põhjendatud huvi töötaja tervise vastu saab tööandja realiseerida, suunates töötaja

seadusega sätestatud korras tervise kontrolli.

Sotsiaalministri määrusega nr 74 24. aprillist 2003 on kehtestatud Töötajate tervisekontrolli kord.

Määruse § 5 lg 3 kohaselt täidab töötaja tervisekontrolli käigus määruse lisas 3 toodud tervisekontrolli

kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust allkirjaga. Määruse § 7 lg 1 kohaselt

säilitab tervisekontrolli kaarte töötervishoiuteenuse osutaja. Mitte millegagi ei ole tõendatud, et

hageja on 03. jaanuari 2008 tervisekontrollis esitanud töötervishoiuteenuse osutajale valeandmeid.

Vastavad kahtlused tööinspektsiooni uurimistoimikus (I kd lk 13) on tõendamata. Kuna kostja ei

suunanud aastatel 2001- 2007 hagejat tervisekontrolli, siis ei saanud hageja enne 2008. aastat

teavitada töötervishoiuarsti oma tervislikust seisundist ja seega ei saanud kostja tööandjana ka

asjakohast informatsiooni hageja tööle sobivuse kohta tervise tõttu ning soovitusi hageja töö

korraldamise osas.

Tööandjal on õigus saada informatsiooni töötaja tervise kohta ka siis, kui töötaja taotleb tööandjalt

töövõimetuspensionäri puhkust. Hageja on esitanud ringkonnakohtule Sotsiaalkindlustusameti

11. märtsi 2015 õiendi (II kd lk 63), mille kohaselt taotles kostja hageja eest töövõimetuspensionäri

põhipuhkuse hüvitamist riigieelarvelistest vahenditest 7 kalendripäeva aastatel 2008 ja 2009.

Nimetatud tõendist saab järeldada, et hiljemalt aastaks 2008 oli kostja hageja üldhaigestumisest

teadlik.

Töövõimetuspensionäri puhkus vähemalt 35 päeva oli sätestatud nii kuni 1. juulini 2009 kehtinud

töölepinguseaduse § 9 lg 2 p-s 2, kui ka kehtiva töölepingu seaduse §-s 57. Hagejaga sõlmitud

töölepingu kohaselt oli hageja põhipuhkuse kestvus 28 kalendripäeva. Ei tööinspektsiooni

kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest ega ka kostja siseuurimise kokkuvõttest ei nähtu hagejale

antud puhkusepäevade arv aastate kaupa, kuid kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte ja kostja vastuse

kohaselt hageja päringule (I kd lk 18) oli hageja perioodil 2005-2009 mai puhkusel 147 päeva. Kostja

poolt ringkonnakohtule esitatud töölepingu väljavõttest töölepingu lõpetamise kohta (II kd lk 74

pöördel) nähtub, et hagejale maksti töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni kasutamata jäänud

puhkepäevade eest 27 päeva osas. Tööleping lõpetati 22. mail 2009. Nimetatud tõenditest saab

ringkonnakohus teha järelduse, et kostja tööandjana andis hagejale puhkust mitte töölepingu järgsed

28 päeva aastas, vaid seadusega töövõimetuspensionärile ette nähtud 35 päeva aastas. Sellele viitab

aastatel 2005-2009 hageja poolt kasutatud ja kasutamata puhkusepäevade arv 147+ 27 = 174 päeva,

mis on puhkusepäevade arv 35 päevase puhkuse korral 4, 97 tööaasta eest. Nimetatuga on kooskõlas

hageja väited ringkonnakohtu istungil, et ta teatas tööandjale oma üldhaigestumisest 2006. aastal ja

sellest ajast on ta saanud ka lisapuhkust (II kd lk 85 pöördel).

Seega ei ole põhjendatud kostja väited, et hageja varjas kostja eest oma üldhaigestumist. Kui hageja

oleks üldhaigestumisest tingitud töövõimetust kostja eest varjanud, siis ei oleks kostja võimaldanud

hagejal kasutada töövõimetuspensionäri põhipuhkust. Tõendamiskoormis asjaolude osas, millest

nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja.

Kahju tekitaja on tuginenud ka asjaolule, et kui tööandja lõpetas ühepoolselt seoses töötaja tervisega

töölepingu, siis hageja vaidlustas selle ja taotles tööle ennistamist. Hageja on tõepoolest sellisel viisil

toiminud. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja kaebuse ning tunnistas 25. juuni 2009 otsusega poolte

vahelise töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ning luges hageja omal algatusel lahkunuks 15. mail

2009 (II kd lk 77). Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud.

Ringkonnakohus leiab, et töölepingu lõpetamise vaidlustamine töövaidlusorganis ei saa aidata kaasa

tervisekahjustuse tekitamisele. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil oma teguviisi asjaoluga, et tal

puudus sel ajal (kui hageja temaga töölepingu lõpetas) selgus oma haiguse põhjuste osas, kuna

kutsehaigust ei olnud tal veel diagnoositud. Seega ei ole käesoleval juhul tõendatud, et hageja

kannatanuna on tahtlikult või raskest hooletusest endale tervisekahjustuse tekitamisele kaasa aidanud.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus vähendas kostjalt hageja kasuks välja

mõistetavat hüvise summat 50 %. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks hüvis maakohtu poolt

väljaarvestatud suuruses ühekordse summana 7007,56 eurot ja alates 1. juunist 2014 kuumaksena

129, 45 eurot kuus.

20. Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada perioodiliste rahaliste

maksetena (VÕS § 136 lg 2). Maakohus on põhjendatult mõistnud kahju tekkimisest kuni otsuse

tegemiseni hüvise välja ühekordse rahasummana ja järgnevate maksete osas kuumaksetena.

Maakohus sidus kuumaksete tähtaja hagejal kutsealase töövõimekaotuse tuvastamise tähtajaga 23.

juuni 2016. Maakohus ei ole oma seisukohta, et hüvise väljamõistmine tuleb siduda

Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega, mitte millegagi põhjendanud.

Hageja taotles hagis hüvise määramist tähtajatult ja on hüvise määramise tähtaegsuse apellatsioonis

vaidlustanud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-117-08 asunud seisukohale, et kutsehaigusest põhjustatud

sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks. Ringkonnakohus leiab, et hageja

apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele ja igakuine hüvis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista tähtajatult (eluaegselt).

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht vastuses hageja apellatsioonkaebusele, mille kohaselt hüvitise

(saamata jäänud sissetulek) maksmise perioodi määramine on konkreetsel juhul põhjendatud seetõttu,

et hageja jõuab aastal 2016 vanaduspensioni ikka ja Sotsiaalkindlustusamet on oma otsuses just

hageja 63- aastaseks (vanaduspensioni iga hagejal) saamisega 24.märtsil 2016 arvestanud.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-89-03 asunud seisukohale, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on

tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata

seoses tervisekahjustusega. Tööandjal on võimalik tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul

põhjusel kui kutsehaigus ja et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks

kostja poolse lepingurikkumise tõttu töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-

1-68-11, 3-2-1-68-10). Kostja ei ole seda teinud.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 136 lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma

perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta,

kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks

olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Ka TsMS

§ 459 lg 1 võimaldab pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

perioodilised maksed, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on

muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi

esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks

võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes hüvise arvestuspõhimõtete üle, mistõttu ei kontrolli

ringkonnakohus hüvise arvestuse osas maakohtu otsuse põhjendatust. Hüvise perioodilist

indekseerimist ei ole hageja taotlenud.

21. TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise

alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06,

p-d 12 ja 13).

22. TsMS § 173 lg 3 kohaselt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja jätab seoses hagi

rahuldamisega menetluskulud kostja kanda. Kostja kanda tuleb jätta ka hagejale riigi õigusabi

osutamisega seotud kulu.

TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb kostjalt riigi kasuks välja mõista hagejale osutatud riigi õigusabi kulu.

Tartu Maakohtu 02. juuli 2014 määrusega on hagejale õigusabi osutanud advokaat K. Kutsarile

määratud riigi õigusabi tasuks ja kulude hüviseks kokku 330,93 eurot, millest maakohus mõistis 82,73

eurot välja hagejalt. Määrus on jõustunud. Kuna ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ka

menetluskulude jaotuse osas, on T. U õigus nõuda 82, 73 euro kui kantud õigusabi kulu hüvitamist

kostjalt ja esitada selles osas taotlus maakohtule esitatavas menetluskulude nimekirjas.

Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2015 määrusega on hagejale õigusabi osutamise eest määratud riigi

õigusabi tasuks ja kuludeks kokku 496,80 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb kostjalt välja

mõista riigi kasuks 745 (248,20+496,80) eurot.

01.jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on

maakohtu lõpplahend tehtud enne 01. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS

§ 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja

ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/