3-14-52269/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52269 Otsuse kuupäev

22. mai 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Aigar Kuke kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4280 eurot Menetlusosalised Kaebaja Aigar Kukk Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Aiki Kangur Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aigar Kuke kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Aigar Kuke kasuks välja hüvitis 975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot.

3. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 325 päeva jooksul ajavahemikus 3. aprillist 2012 kuni 4. juunini 2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Aigar Kuke kasuks välja menetluskulud 35 (kolmkümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 22. juunil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 22. juulil 2014 Viru Vangla kinnipeetava Aigar Kuke kahju hüvitamise taotlus (tl 17). A. Kukk märkis, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 3. aprill 2012 kuni 4. juuni 2013, mil teda hoiti inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. A. Kukk palus hüvitada talle tekitatud mittevaralise kahju.

3-14-52269

2. Tallinna Vangla jättis 18. septembri 2014. a otsusega A. Kuke kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 18-20).

3. A. Kukk esitas 28. septembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 2-4). Kaebaja väitel hoiti teda inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Kaebaja nõudis kahjuhüvitisena 10 euro väljamõistmist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.

4. Tartu Halduskohus tagastas 18. novembri 2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei taganud piisavalt värsket õhku ega võimaldanud pesta sagedamini kui üks kord nädalas, sest kaebajal oli vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata (tl 24-25).

5. Vastustaja palus 17. märtsi 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 55- 56).

6. Kohus määras 26. märtsi 2015. a määrusega asja arutamise kirjalikus menetluses (tl 65-66).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

7.1. Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikkus vangla inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

7.2. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest, on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, milleks on 4 m2.

7.3. EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualetialune pindala ja ka mööbli alla jääva ala pindala.

7.4. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui

3 m2, on iseenesest art 3 rikkumine.

7.5. Kaebaja inimväärikust on rikutud, kuna kaebaja oli ametnike meelevallas.

7.6. Lisaks ruumi kitsikusele ei võimaldanud Tallinna Vangla kaebajal tegeleda ka kehakultuuriga. Sellega seoses ägenesid kaebajal liigeseja seljavalud.

7.7. Kohaseks hüvitiseks oleks 10 eurot päevas.

8. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus ja A. Kuke kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla on 18. septembri 2014. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/20360-2 kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja palub kohtul nende seisukohtadega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Vastustaja seisukohad on järgmised.

8.1. Kuigi kaebuse esitaja soovib kahju hüvitamist ajavahemiku 3. aprill 2012 kuni 4. juuni 2013 eest, ei viibinud kaebuse esitaja kogu nimetatud ajavahemikul Tallinna Vanglas. Kaebuse esitaja viibis eelmärgitud ajavahemikul järgmiselt: 3. aprill kuni 27. aprill 2012 Tallinna Vangla; 27. aprill kuni 25. mai 2012 Lääne prefektuuri Pärnu arestikamber; 25. mai kuni 5. oktoober 2012 Tallinna Vangla; 5. oktoober kuni 12. oktoober 2012 Lääne

3-14-52269

prefektuuri Pärnu arestikamber; 12. oktoober 2012 kuni 30. aprill 2013 Tallinna Vangla;

30. aprill kuni 23. mai 2013 Viru Vangla; 24. mai kuni 3. juuni 2013 Lääne prefektuuri Pärnu arestikamber; 3. juuni kuni 4. juuni 2013 Tallinna Vangla.

8.2. Tallinna Vangla 18. septembri 2014. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5- 18/14/20360-2 esinesid mõned ebatäpsused kaebuse esitaja kambrites paiknemise osas, mistõttu palub vastustaja kambrites paiknemise andmete osas lähtuda käesoleva vastuse lisas 1 toodud andmetest.

8.3. Kokku viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas 362 päeva, millest 281 päeval oli talle tagatud põrandapind alla 3 m2 (vahemikus 2,63-2,9 m2) ning 81 päeval oli talle tagatud põrandapind üle 3 m2 (vahemikus 3-4,1 m2). Vastustaja on seisukohal, et WC pinda ei arvata põrandapinnast välja. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind ja Tallinna Vangla tegevus on olnud kooskõlas õigusaktide nõuetega.

8.4. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Kaebuse esitaja viibis kogu vaidlusaluse perioodi Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil vahistatu töötab või õpib. Seega rõhutab vastustaja, et kaebuse esitaja liikumispiirang tulenes õigusaktidest ja talle kohaldatud tõkendist vahi alla võtmine.

8.5. Seoses kaebuse esitaja liigese – ja seljavaludega rõhutab vastustaja, et kaebuse esitaja tervisekaardist ei nähtu mitte ühtegi sellist tervisekaebust, mida saaks seostada Tallinna Vangla ebainimväärsete vangistustingimustega. Vastustaja esitab kohtule kaebuse esitaja tervisekaardi väljavõtte (lisa 2). Nimetatud väljavõttest nähtub, et 2. novembril 2012 on kaebuse esitaja Tallinna Vanglas perearstile kurtnud seljavalu, kuid märkinud ka ise, et kaebused seljavalule on olnud mõni aasta, sest „tõmbas selja ära“. Ka 6. novembri 2012. a taastusraviarsti sissekandest nähtub, et seljavalud on olnud juba paar aastat, kuna tõstis valesti raskuseid. Eelnevast nähtub, et kaebuse esitaja seljavalud esinesid tal juba enne Tallinna Vanglasse saabumist, mistõttu puudub põhjuslik seos Tallinna Vangla tegevuse ja kaebuse esitaja tervisehädade vahel.

8.6. Kaebuse esitaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kaebaja ei ole esitanud Tallinna Vanglale mitte ühtegi kirjalikku pöördumist, millest nähtuks, et ebapiisav põrandapind talle probleeme valmistab. Kaebuse esitaja väited suulise pöördumise kohta on paljasõnalised.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 3. aprill 2012 kuni 4. juuni 2013 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kaebaja inimväärikust rikutud, kuna ta oli ametnike meelevallas. Lisaks ruumi kitsikusele ei võimaldatud kaebajal tegeleda kehakultuuriga, mistõttu ägenesid liigesja seljavalud.

10. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendatud ja see tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

11. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik on

3-14-52269

ratifitseerinud EIÕK ja selle lisaprotokollid. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-

10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud EIK praktika).

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

13. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

14. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas vangla tegevus oli õigusvastane. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas Justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

1. jaanuarist 2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub esimesena märgitud regulatsiooni kehtivusaega.

15. Vastustaja esitas 17. märtsil 2015 kohtule andmed kaebaja isikliku ruumi kindlakstegemiseks tabelitena, mille kohus saatis kaebajale tutvumiseks. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites nr 129, 131, 328, 329, 334, 337, 421, 428 ja 432. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

16. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevatele nõuetele, tuleb kohtu arvates esmalt kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. EIK jättis 19. detsembri 2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti

3-14-52269

pindala. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, s.t mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Sellist seisukohta toetab EIK-i järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 9. jaanuari 2014. a otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 18. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-14-50078 selgitanud, et põrandapinnast ei tule mööblialust pinda maha arvata (viidatud otsuse p 10).

17. Arvestades eelnevat ning tuginedes vastustaja andmetele kaebaja paigutamise kohta saab kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist.

Kaebaja viibis kambris nr 334 perioodidel 3. aprill kuni 5. aprill 2012, 8. aprill kuni 27. aprill 2012, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,48 m2 (22 päeval) ja 2,98 m2 (1 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 337 6. aprillist 7. aprillini 2012 (2 päeva), kus põrandapinda isiku kohta oli 2,70 m2.

Kaebaja viibis kambris nr 328 25. maist kuni 11. juulini 2012, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,50 m2 (20 päeval), 3 m2 (27 päeval) ja 3,76 m2 (1 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 421 12. juulist 2012 kuni 8. jaanuarini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,39 m2 (145 päeval) 2,87 m2 (30 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 428 9. jaanuarist kuni 22. jaanuarini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,65 m2 (9 päeval) ja 3,17 m2 (5 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 329 23. jaanuarist kuni 27. märtsini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,47 m2 (64 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 432 28. märtsist kuni 11. aprillini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,97 m2 (4 päeval) ja 2,48 m2 (11 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 131 12. aprillist kuni 30. aprillini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,34 m2 (10 päeval), 2,80 m2 (5 päeval) ja 3,51 m2 (4 päeval).

Kaebaja viibis kambris nr 129 3. juunist kuni 4. juunini 2013, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,98 m2 (2 päeval).

18. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

3-14-52269

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt nt Blejusca vs. Rumeenia, nr 7910/10, p 41; Mandic ja Jovic vs. Sloveenia, nr 5774/10 ja 5985/10, p-d 77–80). 3-4 m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (vt EIK lahendeid Modarca vs. Moldova nr 14437/05; Olariu vs. Rumeenia nr 12845/08; Fehér vs. Ungari nr 69095/10; Ciolan vs. Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin vs. Rumeenia nr 35972/05; Cojocaca vs. Rumeenia nr 19548/04; Gurenko vs. Venemaa nr 41828/10).

19. Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks ajavahemikus 3. aprillist 2012 kuni 4. juunini 2013 kaebaja kinnipidamist 325 päeva vältel (362 päevast) kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui

3 m2.

20. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis

20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

21. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning teda hoiti 23 tundi lukustatud kambris. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang õigusaktidest ja talle kohaldatud tõkendist vahi alla võtmine.

22. Kaebaja, väites tema kinnipidamistingimuste õigusvastasust, on lisaks ruuminappusele viidanud sellele, et tal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, mistõttu ägenesid tal liigesja seljavalud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu mitte ühtegi sellist tervisekaebust, mida saaks seostada Tallinna Vangla ebainimväärsete vangistustingimustega. Tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 31. augustil 2012 on kaebaja perearstile selgitanud, et „selg on haige lapsest saati, traumat olnud ei ole.“ (tl 61). 2. novembril 2012 on kaebuse esitaja Tallinna Vanglas perearstile kurtnud seljavalu, kuid märkinud ka ise, et kaebused seljavalule on olnud mõni aasta, sest "tõmbas selja ära" (tl 61). Ka 6. novembri 2012. a taastusraviarsti sissekandest nähtub, et seljavalud on olnud juba paar aastat, kuna tõstis valesti raskuseid (tl 61). Eelnevast nähtub, et kaebajal esinesid seljavalud juba enne Tallinna Vanglasse saabumist.

23. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on eelnevalt viidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leidnud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega (p 38). Lähtudes

3-14-52269

asjaolust, et kinnipeetavatel on ka VSkE-st tulenevalt liikumisvõimalus ning VkKE § 6 lg 6 (v.r) võimaldas ka suuremat põrandapinda, leidis Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis (p 41), et see säte, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, ei rikkunud kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSkE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

24. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Seega peab kohus selleks, et otsustada, kas kinnipidamine sellistes tingimustes põhjustas väärikuse alandamist ning tõi kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (s.t 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud.

25. Kohus, silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (sh Riigikohtu üldkogu viidatud lahendit asjas nr 3-4-1-9-14 ja esitatud viiteid EIK seisukohtadele), peab hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel oluliseks arvestada järgmiste teguritega.

25.1. Kaebaja on viibinud 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris.

25.2. Nähtuvalt vastustaja selgitustest (tl 55p) ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi.

25.3. Kaebaja on viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, suhteliselt pikki ajavahemikke järjest. Samuti on ta pikka aega viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem.

25.4. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning tal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda rohkem, kui ühe tunnine jalutuskäik päevas.

26. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebajale on tekkinud tema väärikust alandavate kinnipidamistingimustega kahju eelkõige arvestades sellistes tingimustes viibimise pikaajalisust ning järjepidevust. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab eelnevat arvestades kohaseks hüvitada kahju järgmiselt.

28. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 73 päeva), olid kaebaja liikumisvõimalused piiratud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus täidetud ei olnud isegi

3-14-52269

2,5 m2 nõue (kokku 252 päeva), s.t vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kui põhiseaduslikkuse järku väärtust kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemini.

29. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38- 13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu hinnangul ei ole kohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.)

30. Kohtu hinnangul vastaks ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele ka õigusvastaste kinnipidmistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Selliseks summaks oleks 3 (kolm) eurot päeva kohta. Seetõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot (3×325).

31. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

32. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Tartu Halduskohus selgitas 18. novembril 2014 kaebajale, et tal tuleb kahjunõudelt tasuda riigilõiv summas 35 eurot (tl 24). Kaebaja eest on 35 eurot tasutud 5. jaanuaril 2015 (tl 44). HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 35 euro ulatuses.

33. Kohus on kaebuse rahuldanud osaliselt, kuna kaebaja taotles kahjuhüvitist 10 eurot ööpäeva eest, aga kohus mõistis välja 3 eurot ööpäeva eest. Kohus on tunnistanud õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 325 päeva jooksul ajavahemikus 3. aprillist 2012 kuni 4. juunini 2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Seetõttu leiab

3-14-52269

kohus, et õiglane oleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 35 euro ulatuses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 49-50).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik